Veskijärve poolsaar

Vahva matk nii siia kui tagasi. Kitsamas kohas tahtis tuul järve lükata, vaevu pääsesin kuivade jalgadega. Aaret kahjuks ei leidnud, ainult jupp traati kaseoksa küljes.

Leitud

Päris tuuline ilm. Ilusad vaated. Kena jalutuskäik mööda vahelduvate tingimustega maastikku. Aitäh!

Kaarti vaadates ei osanud midagi arvata, et nagu pigem raske tundus. Tegelikult viis aardeni väga kena rada. Väikesed lombid geopeiturit ei takista. Natuke kahtlesin kummiku vajaduses. Õnneks olin eelnevalt lugenud tohuvabohu logi ja haarasin kummikud auto juures kaenlasse. Täiesti õige otsus. Saapaga oleks viimastel meetritel arvatavasti soki märjaks saanud. Mõnus eraldatud kohake. Aitäh tutvustamast!

Kaua ei suutnud otsustada, et kas tulle siia poolsaarele või jätta mõneks teiseks korraks. Täna polnud neljajalgset kaaslast ka kaasas, et kas lähen siis ikkagi üksi või ei lähe mitte. Ilm oli aga imeline ja õhtu veel kaugel, nii ma auto ära parkisingi ja võtsin sihi aardele. Sa mu meie, kus alguses oli igasuguseid radu ja rajakesi. Selles segadikus suutsin loomulikult vale teekese peale sattuda, nii et õigele pihta saamiseks oli vaja tubli 200 meetrit rabas mütata. See võttis ikka parajalt võhmale, umbes nagu oleks kilomeetri metsateel astunud. Tagasiteel õnneks tuli see teederägastik alles lkõpus, nii et ei see enam seganud suunda võtmast. Enna poolsaare tippu jõudmist tuli ikka natuke vees ka sulistada, aga õnneks olin kummikud jalga pannud, nii et see oli kõik ok. Lõkkeplatsil istusin ikka jupi aega mingi palgijupi peal ja võtsin mõnuga aja maha tühja pilguga järvele vaadates. Küll oli mõnus. Tänud just siia aaret peitmast, tore astumine ja imeline koht.

Leitud

Tänud aarde eest!

Aasta viimasel päeval mõtlesime sõpradega kuskil verivorsti grillida. Et ei oleks nii, et päev otsa magad, öö läbi trallid ja siis hommikul on kurb meel, et miskit vahvat pole tehtud. Alguses sõitsime rannikule lähemale lauka juurde aga seal olid kõik grilliplatsid poolikud ning teravaid metallvaiasid täis. Tegime siis plaani ringi ja saabusimegi Veskijärve äärde.

Oi oi, kui tuuline ja külm siin oli. Ranna äärsel platsil oli kuidagi palju vaiksem. Siiski tegime lõkke üles (puud olid ju kaasas), panime grilli sooja ja nii me süüa saimegi.

Kõht täis otsustasime Sveniga ikkagi vaadata, kas kaasa võetud uiskusid saaks jää peal katsetada. Järvele mineku kohta tuli küll pisut aega otsida, kuid kui see leituks sai, ronisime kogu pundiga jääle. Uisud olid muidugi ainult minul ja Svenil.

Peale pisukest tiirutamist tegin geokaardi lahti ja otsustasime poistega, et kes jalutab, kes uisutab, läheme proovime järve keskelt aaret otsida. Mõeldud - tehtud. Mis see kilomeetrike uiskudel pole siis. Aaregi sai kiirelt leitud. Aitäh!

Väga tsill koht. Tänan!

Karukaka vahel oli kõvasti laveerimist aga nulli ma ikka jõudsin. Aarde peidukoht päris vinge. Tagasiteel sain ühe jala ikka vähe märjaks ka. Tänud!

mõtlesin tükiti, et milline aare päeva viimaseks võtta. Ja siis tuli otsus, et see. Sest praegu on ikkagi jää, need mõned teised Marko omad jõuan igal ajal teha ära, siia igal ajal päris ei tule, peab vähe valima. Ja kui teed aardeni pole või on kehv, siis saab üle jää kindlasti siia. Nii ka läks, teed olid kiilasjää all, kaardil olev metsatee aardeni osutus selliseks, kuhu ma küll ei roni praeguse ilmaga. Vihma tibutas ja üldse oli maksimaalselt rõve. Aga no peab logima, või suren!

Nii ma siis keerasin nina ringi ja panin Veskijärve põhjakaldale, kus RMK platsid. Ja oligi nii, et järv kenasti jääs, peal aga rõõmus veekiht. Mõtlesin, et kui ma pean siit kilomeetri üle paterdama, siis pärast saab otse EMOsse ennast sõita, püsti siin küll ei seisa. Ja siis tekkiski imetabaselt hea idee, et see jää on ju suisa loodud suusatamiseks! Ajasin oma klassikasuusad välja ja pistsin jalga. Ausalt öeldes esimeseks takistuseks oli, et kuidas jää peale saada, kalda ääres ju lausvesi. Õnneks leidsin ühe kalameeste poolt kõvakstallatud raja, mis jää peale viis. Sealt sain peale. Tuuli oli nii rõve, et tahtis nutt peale tulla! Andsin siis aga hoogu ja hoogu ma sain, jää peal suusad lausa lendasid, samal ajal tahtis tuul külgepidi pikali visata ja pidin võitlema, et suusad risti ei läheks. Iga väike nõks võimendub jääl kenasti. Suusad kündsid ninaga vett ja jalad said kiiresti märjaks. No mis teha, kui ilge hooga läbi vee sahised. Aga oi, see kilomeeter läks kiirelt!

Logi kirja ja ots ringi ja siis avastasin, et kui tuul on selja tagant, oi alles siis läheb edasi. Ma ei liialda, päriselt ka, kui ütlen, et kiirus oli selline 30+km/h. Ja selle jaoks ei pidanud väga palju vaeva nägema. Oleks ka kiirem saand, kuid siis oleks ma üks hetk maoli vees olnud ja seda ei soovinud. Ning mingi hetk hakkasin kaardilt vaatama, et kus mu auto jäi ja siis sain aru, et tegelt see rassimine on lollidele. Sest isegi lihtsalt lastes tuulel end lükata oli 10km/h kiirus sees! Lihtsalt tuule kiirus oli selline, muudkui lase end kanda ja ongi nii, ei pea vahepeal hoogu lükkama ega midagi. Päris vahva kogemus.

Ja nii see aare saigi ajaliselt üsna kiiresti tehtud, jalad olid muidugi lõpuni läbi ligunenud, kuid see on väike ohver, kui tead, et aitab küll sellest koerailmast, sooja autosse ära ja kiilasjää peale autoga edasi tuterdama.

Aitäh, kindlasti kena koht, kuid praegune ilm võrreldes suve-kevade-sügisega kindlasti võttis mitu pügalat üldmuljest maha.

Leitud, logitud, tänan!

Poolsaare lähistel lainetas mõnuga. Üle kummiku ääre igatahes.
Tänud aarde eest

Tegin kinnituse loodussõbralikumaks.

Tulime tööpäeva õhtul Nõvale aardeid otsima. Olime siin järve ääres juba see nädal olnud, aga siis oli aega ainult ronimiseks. Täna oli aega küllalt ja tulime jalutama. Väga mõnus jalutuskäik ilusal õhtul. Pelgasin lõppu, sest oli meeles, et mõnel ka kummikuga pole õnnestunud, aga täna oli see ka saapaga tehtav. Tagasi teel imestasime, kuidas me rebase jäänustest olime mööda kõndinud ja seda enne ei märganud.

Auto jätsime 1.4km peale ja võtsime ette jalutuse. Alguses ei saanud aru, et päike paistab, aga ma konkreetselt külmun kringliks. Lõpuks panin selle lihtsalt pingelanguse arvele, mis tänase bakaeksami teise osa sooritamisega kaasnes. Kohale jõudes olin vaimustuses, kuivõrd lahe koht on välja valitud. Päris pead ei anna, aga see vist esimene kord, kui mingile aardele ,,ilusa vaate" sildi panen. Suur tänu kohta tutvustamast!

Peale luua ronimist sai kuuma päeva puhul võetud ette järve poolsaarele rännak ja rõõmsalt varbaid värskendavas vees leotatud.

Tänan peitmast.

Nojah, jälle siis seda tüüpi rännak, et aardeni minekuks üle soo ja raba mättalt mättale hüpeldes ja tagasi mööda normaalset metsateed. Aga eks natuke rohkem koormust mööda külgi maha ei jookse, väike sport on alati ainult kasuks. Piirkond on kaunis ja praegusel ajal ülearu palju rahvast ka ei ole, väga mõnus matk oli, aitäh!

Panin küll kummikud igaks petteks alla,kuid polnudki selleks tegelikult vajadust. Mõnus jalutuskäik pargis,kui auto õigesse kohta parkida.Aitüma juhatamast

8378.

Siin sai teekond tehtud endale ikka kordades keerulisemaks, kui oleks vaja olnud. Parkisime auto järve põhakülge ära ja mõtlesime läheneda mööda kaldajoont. Plaanitud distants oli suts üle kilomeetri aga kuna maastik läks üsna kohe lappama, siis kulus sellele kilomeetrikesele tugev pooltund üsna pehmetes oludes astumist. Kohale me igatahes ilma kadudeta jõudsime ja lubatud kask oli hetkel ka täitsa kuiva jalaga külastatav. Nimi kirjas, oli aeg hakata tagasiteed valima. Valikusse jäi juba läbitud raskem teekond ja siis umbes kolme kilomeetrine ots lihtsamat maastikku. Valisime seekord pikema variandi ja lõppkokkuvõttes kulus aega sellele umbes viis minutit rohkem, kui tulekule. Selle aardega sai järvede osa lõpetatud ja oli aeg minna Kalasaba kohvikusse kõhtu täitma. Tänud aarde eest!

Lapsed mangusid juba kevadest saati, et tahavad telkima minna. Lõpuks jõudis see päev kätte ning võtsime suuna Keibu poole. Saatuse tahtel sattus meie pesitsuspaigaks siiski Veskijärve lõkkekoht kuna muud külastatud platsid olid lihtsalt üle rahvastatud. Kuigi ega siiagi see tulek lihtne polnud kuna navi juhendas üle rööpasse vajunud metsatee ja liivavälja. Õnneks taipasin veel suht mõistlikul ajal otsa ringi keerata ja mööda õiget teeotsa kohale vurada. Kohale jõudes oli vaba veel viimane plats mille me kohe ka hõivasime. Kui lõpuks rutiinsed tegevused tehtud said nagu telklaagri püstipanek, õhtusöök ja laste meelelahutusprogramm , tekkis ka minul vaba moment tagumik tooli suruda ja natuke geokaarti uurida. Muud lähedal asuvad aarded olin ma juba eelmise tiiruga ära külastanud aga see poolsaarel asetsev punkt oli täitsa juhuslikult jäänud mulle tänaseks maiuspalaks. Kohe teadsin kuidas ma sinna punkti tahaksin minna. Oli ju isegi SUPi laud mänguasjade kastis täna ilusti kaasas. Aga Ilm oli tuuline ja tundus lootusetu ettevõtmine olevat. Panin siiski panused sellele, et äkki koos päikese loojumisega, vaibub ka tuul. Nii juhtuski. Kui päike juba päris horisondil oli, kadus ka see segav faktot. Pakkisin ruttu kaasa ainsa tripiks vajaliku padruni ning asusin teele. Minnes oli tuul veel mõnusalt tagant ning tempo kiire. Lainet polnud ollagi ja kõik sujus libedalt. Sellel hetkel oli see minu pikim ots vees hõljuval laual ja nautisin sellest igat minutit. Randusin lõkkeplatsi juures ning pärast väiksest jalutuskäiku sai ka kiirelt leitud aare logitud. Kui kohustulik osa möödas, viskasin ennast lõkkeplatsi kõrvale küliti, tühjendasin padruni ning nautisin loodusilu ja heaolutunnet mis hetkeolukord mulle sisse süstis. Elu nagu lill, võiks öelda. Ja kui vaim SUPilauale hakkas tagasi sügelema, kuuletusin ning veel üks mõnus kilomeetrine ots laagri suunas sai alata.

Oi kuidas mulle meeldis see õhtu, nii perega grillides kui ka poolsaarele chillides. Tänud selle väljakutsele meelitava aarde eest.

Praegu on metsateed kuivad ja üsna hästi sõidetavad. Sellest hoolimata jätsime auto umbes 1 km kaugusele ja eelistasime jalutamist ja looduse nautimist. Kummikute asemel viskasime seljakotti hoopis Crocsid, et kui väga märjaks läheb, saab tossude asemel need jalga panna. Suvi ju ikkagi! Järvel nägime paari kalameeste paati, rohkem inimesi liikvel polnud. Kena tee juhatas meid poolsaare lõppu ja rada viis aardeni. Praegu võib praktiliselt kingadega kohale jalutada. Aare oli tip-top korras, logisime, vaatasime natuke ringi ja haarasime ka vedelevat prahti kaasa. Väga tore matk oli, tänud peitjale.

Kohati mudane teekond ja eelnevad logid kummikute vajalikkusest tekitasid pisut kõhklusi, aga väga ei muretsenud, sest ilm oli suurepärane ja mis see väike sulistamine vajadusel päikesepaistelisel päeval ikka ära ei ole. Kummareid ei omanud ja ei tundnud ka puudust. Väga äge koht! Aitäh peitjale.

Kartsin mülkamatka, aga logidest lugesin mingist teest. Natuke andis seda otsida, aga midagi isegi leidsime. Kui augud liiga sügavaks muutusid, siis játkasime jalgsi. Mõnus jalutuskäik lahedasse kohta. Aitäh peitjale.

Jalutuskäik tasus ennast kuhjaga ära ilusa vaatega. Tänan.

Teel aarde juurde leitud selline kinnas.

Leitud.

Looduslikult väga põnev koht. Ammu olin mõelnud, et siin võik ära käia, tänu aardele lõpuks käidud. Koht aaret väärt! TFTC!

Kummarid just vàga körged polnud, aga nibin nabin sai hakkama
Ilus koht :)