Åsby

Leitud, aare korras.

Aarde juurde tõi väike teerajake kiviaedade vahel, ei pidanudki päris suvalt läbi looduse murdma. Võimsad korstnad veel seisid ümberringi, aga ega palju muud polnud majadest alles jäänud. TFTC!

Aitäh aarde eest!

Pärast aarde leidu sai tehtud väike söögipaus: kukeseenepirukas ning magustoiduks kohalikud põldmarjad.

Seiklesime saartel küll ratastega kui ka jala.Ilm oli super ja meeleolu ülihea,nii ei jäänud meile peitu ükski aare mida jahtisime.Aitäh saartele kutsumast.

Oi kui nukker koht oli. Teed ei mittemingisugust, õnneks oli hein niidetud. Ise sellisesst kohta ei peidaks. Tänud põldmarjad olid maitsvad!

Saare teine aare, lähenesin Kaevu vol. 4 juurest otse üle põllu. Seda aaret oli Å tähega algava aarde nime tõttu hädasti vaja ühe Soome challenge aarde joaks. Hea, et selle täheda aare just Eestis olemas on. Leid ise lihtne.

Kirikust tulles oli kerge mõttekoht, kuidas sellele aardele läheneda. Sai leitud, et heinamaa+jalgratas on üsna töötav kombinatsioon ja suund sai võetud savanni ilmelisele remmelgale. Ma pole veel varem nii mõnusat jalgrattaheinamaad trehvanud, lausa lust oli sõita, sest pind üsna sile ja rohu kasv küllaltki kidur. Vahepeal tõmbasime ranna äärde, kus endine võrgukuur vms pisikene hoone on matkaonniks renoveeritud. Askeetlikumale matkajale täiesti paslik koht, tuleks või ise tagasi. Küla vahel jätsin teised ootama ning üritasin aarde kiirelt tabada. Ega kõrge rohu ja kivide vahel väga ei meeldinud, õnneks usse polnud ning vihje pidas paika ja aare sai logitud.

Mõnus jalutuskäik saarel. Pakritel ajalugu ikka jätkub, tänaseks paraku enamasti vaid viimased jäljed, milleks lagunevad müürid. Aitäh.

Külast tuli tee siiapoole küll, aga sellel oli palju keerulisem kõndida kui kõrval aasal. Tarmo võttis hoo üles ja liikus teistest aina kaugemale. Nii ei jäänudki muud üle kui leiu nimel temast mööda joosta. Erilist edu see aga ei andnud. Kohale jõudes saime kõik seda rajatist poleerida, keegi oli jälle osavam kui mina ja minu rõõm oli vormistamist pealt vaadata.

Tänud.

Jällegi selline koht, kus võiks istuda ja mõelda, et milline see paik oleks tänasel päeval siis välja näinud, kui sõda peale poleks tulnud.

Kaevu juurest tulles paistis üle põllu kaugelt kivi müür ja arvaisme seal olevat. Lähemale jõudes saime aru, et ikka edasi vaja minna ning siis saime aru, et siin ikka küla, mitte ainult üks maja. Nullis sai pisut ringi vaadatud ja soovitatud teistel mõnda kohta vaadata, kui ise samal ajal mujalt leidsin.

Nendel saartel on t6esti nii m6ndagi jutustada. Tyhjad p6llud, mitte kuhugi viivad kiviaedadega piiratud teed, varemed nii kyladest kui ka s6javäelinnakutest. Ikka ja jälle tunnen seda tunnet ei et ole vaja kuhugi kaugele s6ita et täiesti testmoodi loodust ja maastikku näha/kogeda. Meil on k6ik siin Eestis ju olemas. Ja mida rohkem ma käin , seda enam ma tunnen et veel rohkem on käia ;) Tänud peitjale

Kaaslased kirjeldasid juba kõik ära.
Tänud aarde eest

Sai mööda lillelist välja siia jalutatud. Varasemast vihma tibutamisest oli rohi märg ja varbadgi said saabastes märjaks. Huvitav koht jällegi. Tänan aarde ja informatiivse aardekirjelduse eest!

Selle aardeni olid meil õige käänulised teed. Kui kaart näitab jämedat kriipsu, mis peaks korralikku teed tähistama, siis looduses see paraku nii polnud. Eks põhjus selles, et seda sirget trassi kasutasid viimati nõukogude militaristid. Nüüdseks täiesti otstarbeta ja metsistunud teekoht. Kuna hommikustest vihmasabinatest oli kõik märg, siis polnud isu seal võsas rassida. Jätsime rattad maha ja otsustasime liikuda väikse kaarega mööda heinamaad. Jalad said kiiresti läbimärjaks, kuid kohale me jõudsime. Tiirutasime kogu kambaga päris tükk aega ringi enne kui Salme luges kirjelduse lõpuni ja meid natuke otsimispiirkonnaga suunas. Sellist peitmisviisi me küll oodata ei osanud, kuid siiski õnnestus karp leida. Just siis, kui olime logimas, põristas mingi võrrilaadse masinaga kohale hommikul sadamas kohatud rootslane ja hakkas hoogsalt kätega vehkima. Hakkasin juba arvama, et oleme kuskil eramaale sattunud ja talle meie siinolek üldse ei meeldi, kuid natuke segasest eestikeelsest jutust tuli välja, et hoopis pullidest ja karjamaast jutt käis. Jätsime temaga viisakalt nägemist ja jätkasime oma tegevust. Tagasi rataste juurde jõudes polnud mitte enam jalatsid märjad vaid ka püksid põlvini niisked, kuid see meie tuju ei rikkunud ja jätkasime Pakrite vallutamist.

päeva 4.leid

Suurküla kaevu juurest tulin kõigepeal ülemise teeristini ja peale mõningast kaardil märgitud tee otsimist loobusin ratta käekõrval lükkamist ning jalutasin otse üle heinamaa kohale. Kohapeal oli õnneks kiire leid ja väikse metsmaasikatega maiustamise järel algas tagasitee teeristi. Looduse pealetung võtab siingi vaikselt võimust. Tänan peitmast.

Ei olnud see 700m mingi raskus, parem kui rattasadulas väntamine. Tänud peitjale

Ikka Storby, aga tee sinna sai keset heinamaad otsa ja paremat kätt jäi 700 meetri kaugusele Åsby, vaskule 270 meetri peale Kaevu vol 4. Panime rattad põõsa najale ja vantsisime kõigepealt kaugema aardeni. Teel sai küll mainitud et needsamused ju maastiku võimekusega velod, aga vend oli kaljukindel. Nii me seal üle heinamaa tatsasime kuuma päikese all. Nullis nagu alati, tants ümber aurukatla, leidmine ja logimine ja tagasi. Ma olen väga rahul , et siia jõudsime, kui ma ei eksi siis Eestis teist Å tähega aaret ei eksisteeri. Nüüd siis jälle sammuke ühe Soome väljakutse täitmisele lähemal. Suured tänud peitjale aarde eest.

Proovisime google järgi mööda teed tulla, reaalsuses pole seal ilmselt aastakümneid teed olnud. Korralik müttamine üle põllu.

Kuna võsa on omajagu kasvanud, siis tahvli leidmine võttis veidi aega aga leid tuli :)

Järjekordne aare, kuhu minumeelest mitte ühtegi teed ei tulnud ning seda suurem on rõõm, et sellistesse kohtadesse aardeid peidetakse

Tuul ja muud kõrgemad jõud tõid mu kusagile mõne kilomeetri kaugusele, ragistasin läbi kõrkjate kaldale ja sealt oli vaid 2,5 km aardeni visata. Või midagi sinnakanti.

Kusagil poolel teel ukerdasin lahedate karvaste lehmade vahelt läbi, üks ümises midagi, tegin talle "BÖÖÖÖ" vastu. Selle peale solvus ja paugutas sellise hääle kõrist, mis lahjemad aurikud häbisse jätaks. Langetasin pilgu ja selgus, et see lehmakari oli hoopis korralik jõuk pulle, üks tegi esikäpaga natuke kaabet nii, et mätas lendas ning langetas pea. Siis jõudis kohale, et oops, mul ju punane särk seljas. Kusagilt olin küll kuulnud, et see on vaid müüt, kuid ma ei tahtnud seda teoorias kontrollima hakata. Viskasin seljakoti selliselt, et punast võimalikult vähe näha oli, ütlesin, "sorry, poisid" ja hiilisin vaikselt edasi. Vedas. Pärast tagasiteel tegin 500 meetrise ringi.. igaks juhuks. Aardeleid tuli kiirelt, pühkisin puugid pükstelt (neid oli ikka ropult) ning tagasiteele. Tänan peitjat!

Leitud.

Külatänavad, mida mina muudes rannikukülades näinud ei ole. Et majad nii tihedalt koos oleksid. Ulme näha, et kõik on veel säilinud ja ei pea ette kujutama, kuidas talud ja hooned olid. Võid kohapeale minna ja lihtsalt mööda küla kunagist peatänavat jalutada. Väga äge.

Eks rootslased ikka käivad, korra suve jooksul vaatamas oma perekonna kunagisi kodusid, kus aastasadu põlvest-põlve elatud. Ja siiamaani on veel elus neid, kes neis taludes mälestusi omavad, millised kohad välja nägid ka siis, kui neis veel elu oli.

See oli vaieldamatult kõige raskemini ligipääsetav aare Pakritel. Külatee viis küll otse kohale, aga oli taimestiku all. Sama teed tagasi ka ei soovinud kõmpida ja nii me läbi võsa hiljem tagasi teele murdsime. Peidik ise oli täitsa väärikas, aitäh!

Sellest sai korralike kontrastidega leid. Kõndisime mööda külatänavat ja see polnud üldsegi mitte raske. Eriti kui jõlgud viimaste seas, kasutad teiste rajatud rada ja kuulad Krista seletusi muulukatest. Mõni oli ikka väga magus, viimati olin neid maitsenud vast 10 aastat tagasi (viimaste aastate retketel on põhiaja omandanud seenejaht). Peale logimist ja veendunud et ega need liikumised siin saarel niirasked pole ühti võtsime suuna otse. Kaardil oli ka rada märgitud. Alustuseks sõime veel kõhud häid muulukaid täis ka. Ja siis läks lahti - tee mis kaetud mahalngenud puude, pehme pinnase ja padrikuks muutunud rohurindena. Mingil rumalusel oli ennast rihtinud siin esimeseks-teiseks, koos Mihkliga pidime siis võsasse rada lõikama. Küll oli hea lõpuks põld ja sellel olev tee. Nagu tellitud tuli ka traktor just siis (olime selle pühakoja juures hüljanud) Ja lõpetuseks oli liiklusummik, kus osalisteks oli kilkavad lapse kastiautoga ja geopeiturid traktoriga. Liiklusummiku lahtilahutamiseks hülgasime taaskord traktori. Lapsed on aga teadgi kohustundlikud ja andsid meie traktorijuhile kõvahäälse hoiatuse - et "vaata nad lähevad Sul ju ära"

Tulime Suurkülast mööda rohtunud külateed, mis enne traktori kasti ilusti ära paistis. Tee pealt vaadates oli objekt korras ja püsiv, astudes õuele, oli märgata lagunemise märke. Peagi asusime kaardil märgitud teed otsima. Aga enne seda said lõpuks kõik suud magusaks, sattusime muulukate keskele. Praeguse seisuga on Åsby ainuke aare Pakritel, kuhu rattaga ligi ei pääse. Tänud peitjale.

Mööda rohtukasvanud ja oksi täis kukkunud külatanumat vantsides oli päris kurb tunne. Milline ilus küla siin jätkuvalt olla võiks. Kui palju rõõmu oleks lastel toimetada neil maasikalõhnalistel niitudel. Aga vaid külmad tühjad kiviaiad saatsid meie teed. Üksikud puud kasvasid müüride sees, ei tea, kas seal on kodusem tunne?

Igatahes sammusime üksteise kannul aardeni ja katuse alt see anum leitud sai. Ma oleks peaaegu puugi kaasa võtnud, aga seda, keda ma märkasin, ei võtnud. Võibolla mõne teise võtsin. Peakski pärast logimist üle kontrollima.

Edasitee kulges alguses Lati Pacilt ehk väga magusalt ja pärast proovisime taastada teed, sinna, kus ta meie kaartide järgi oli. See ei õnnestunud ilmselt eriti hästi. Aga tore oli, et teele jõudsime kenasti umbes minut enne Villut ja siis saime traktorit hääletada ja 2 kilomeetrit jalgu puhata. Aitäh!

Siia aardeni jalutasime mööda endist külateed, aga edasi läks keerulisemaks. Tuli leida meile sobiv rada teeni ja läbida teele jäänud "takistuste rada" ehk saime maiustada maitsvate muulukatega. Neid jätkus meile ja jäi sinna veel peale meidki.