Nõukogude Liidu Rahvakomissaride Nõukogu esimees Vjatšeslav Mihhailovitš Molotov ja Eesti Vabariigi välisminister Karl Selter olid just allkirjastanud Eesti Vabariigi ja Nõukogude Liidu vahelise vastastikuse abistamise pakti ehk tänapäeval tuntud kui "baaside lepingu". Sellega oli Jossif Vissarionovitš Stalin asetanud oma kohale järjekordse puzzletüki, mille tulemusena juba 1939 aasta 18. oktoobril marssisid Eesti Vabariiki Nõukogude Liidu sõjaväelased. Järgmisel aastal pidid Suur-Pakri elanikud sunniviisiliselt oma kodud maha jätma ja mõnda aega kasutasid nende eluasemeid võõrvägede sõdurid.
Seistes Suur-Pakril Suurkülas (Storby) kivimüüride vahel võib selgelt tunda seda traagikat ja kui võimas kaev oskaks rääkida, siis oleks tal ilmselt palju pajatada. Sajanditega kujunenud rikkalike traditsioonidega rahvakultuur ning oma keelemurre hävitati ühe liigutusega.
Seekordse kaevu aarde juures on rõõmsanäoline aardevalvur, kes oskab aidata, loodame et ta püsib! Kuna saarel on korralikest sõiduvahenditest kitsas käes, jäi aardesse suurem kogus (veo)autosid ja ka üks politseiauto.
ETTEVAATUST! Kaev on sügav, see on ainult vaatamiseks.
Soovitame läheneda lõuna poolt, siis võib suure tõenäosusega sattuda sissekäidud matkarajale, mis oluliselt kergendab ligipääsu.
Seotud lingid:
Nõukogude Liidu Rahvakomissaride Nõukogu esimees Vjatšeslav Mihhailovitš Molotov ja Eesti Vabariigi välisminister Karl Selter olid just allkirjastanud Eesti Vabariigi ja Nõukogude Liidu vahelise vastastikuse abistamise pakti ehk tänapäeval tuntud kui "baaside lepingu". Sellega oli Jossif Vissarionovitš Stalin asetanud oma kohale järjekordse puzzletüki, mille tulemusena juba 1939 aasta 18. oktoobril marssisid Eesti Vabariiki Nõukogude Liidu sõjaväelased. Järgmisel aastal pidid Suur-Pakri elanikud sunniviisiliselt oma kodud maha jätma ja mõnda aega kasutasid nende eluasemeid võõrvägede sõdurid.
Seistes Suur-Pakril Suurkülas (Storby) kivimüüride vahel võib selgelt tunda seda traagikat ja kui võimas kaev oskaks rääkida, siis oleks tal ilmselt palju pajatada. Sajanditega kujunenud rikkalike traditsioonidega rahvakultuur ning oma keelemurre hävitati ühe liigutusega.
Seekordse kaevu aarde juures on rõõmsanäoline aardevalvur, kes oskab aidata, loodame et ta püsib! Kuna saarel on korralikest sõiduvahenditest kitsas käes, jäi aardesse suurem kogus (veo)autosid ja ka üks politseiauto.
ETTEVAATUST! Kaev on sügav, see on ainult vaatamiseks.
Soovitame läheneda lõuna poolt, siis võib suure tõenäosusega sattuda sissekäidud matkarajale, mis oluliselt kergendab ligipääsu.
Seotud lingid:
Olime Pakritel kahe päevasel matkal ning teisel päeval Suur-Pakril mereäärest lääne-lõuna tiiru tehes sattusime ka siit mööda. Kuna aare jäi nii raja lähedale siis otsustasin vähemalt ühe aarde seekord siin olles veel juurde kirja saada. Tulime lõunast kiriku poolt kuni Storbyn infosildini. Siinne metsa kasvanud küla oma omamoodi vinge aga ka kurb samal ajal. Põhirada oli ainukesena täiesti kinnikasvamata muud küla sisetänavad aga taimestiku ja maha langenud puude poolt hõivatud. Küla keskel jäid teised matkalised ootama ja läksime ühega neid kinni kasvanud ja kõrvenõgeseid täis vanu radu pidi sinna kaevuga talu vare juurde. Mingi aeg harjusid paljad jalad (olin lühkaritega) selle kriipimise ja nõgese kipitusega ära. Aare ise hästi leitav, loogilises kohas ja korras. Teekond sinna on veidi seiklus :) Aitäh peitmast, nüüd siis Pakritel 5 aaret leitud, 7 veel leidmata, seega põhjust tagasi tulla jagub :)
Päris võimas küla on siin ikka kunagi asunud. Majade vahele viis mõnus nõgesene tee, aga elasime üle. Kaevu lähedal olid mõned puud siia-sinna langenud, mis natuke pikendasid otsinguid, aga saime ikka õige koha kenasti kätte ja aare kõik ok. Aitäh!
Taaskord kosutav amps: vaarikad ja põldmarjad.
Seiklesime saartel küll ratastega kui ka jala.Ilm oli super ja meeleolu ülihea,nii ei jäänud meile peitu ükski aare mida jahtisime.Aitäh saartele kutsumast.
Jällegist väga nukker koht. Minnes sõime põldmarju, tagasi tulles vaarikaid. See oli ainuke hea asi selle aarde puhul. Tänud siiski kohta näitamast!
Saartele aerutasin kajakiga Kurksest. Meri oli täiesti sile ja aerutamine kulges kiirelt. Alustasin Pakri aardedessanti just sellest aardest kuna oli ette teada, et siin on ees ootamas kõige ebameeldivam maastik. Olin ju seda aaret 2014 aastal juba otsimas käinud aga tookord jäi see leidmata. Aardeni minev viimane tee oli nii täis kasvanud, et lihtsa oli jalutada kõrval põllul. Aaret ennast otsida ei olnud vaja, leidsin ta kohe esimest vaadatud kohast.
Pakri tuuri esimene aare. Plaan oligi väiksem Suur saar esmalt läbi käia ja siis Väike jätta teiseks päevaks. Ilm oli kergelt 30 kraadi alla, aga jalgrattaga kulgemine oli väikese värskendusefektiga. Liginesime läänesuunalt mööda heinamaad, sest külatanum oli veidi heinane, aga heinamaa täiesti jalgrattakõlbulik. Küla vahel sai lõpuks ikka ronida ja nõgest maitstud, aga see oli väike asi emotsiooni kõrval. Nüüd suund kirikule.
Leitud, logitud, tänan!
Jalgsimatk Pakril jätkus, mõned varem leitud aarded, mõned esmakordselt. Kaevuni jalutades oli arutlemist möödunud aegade teemal. Omapärase kaevu seeria viimane leid. Aitäh.
Oma paadiga tuleku eelis lõi siin välja. Sai mitu korda saarte vahel pendeldatud. Nii saigi paar aaret hiljem juba naabersaarele kolida. Mudane randumine, jalutuskäik üle aasa, jälitavad kajakad ja peagi olime küla varemetes. Tutvusime ajalooga ja aeg oli kaev üles otsida. Kõik küll imestasid, et milline elu siin enne sõda oli. Mina aga imestan, et miks see elu siin taastunud ei ole?
Tänud.
Veel aasta alguses oleks logisse kirjutanud, et peaasi, et selliseid õudusi rohkem ei toimuks nagu kirjelduses märgitud. Nüüd aga, vaadates seda jubedust, mis igapäevaselt Ukrainas toimub, on väga kurb tõdeda, et ikka on mingitel elajatel vaja tavainimeste elu mitmeks põlvkonnaks ära rikkuda. Magusvalus on mõelda, et mis seis siis Pakril selle külaga oleks, kui sõda poleks tulnud.
Kaevu seeriat on väga meeldinud ja soovinud seda lõpetada, aga Pakri oma on kõige keerulisema ligipääsemisega minu jaoks. Nüüd sai tuldud ja vägev kaev nähtud. Küladest jättis see mulle kõige võimsama mulje, on alles hiilgus Venemaa poolt hävitatud ja nagu näha, pole nemad grammigi muutunud.
Täitsa uskumatu t6esti neid ajaloo kaarte vaadates et siin kunagi nii palju maju oli. Nyydseks haigutab siin saartel ainult kuumaastikuline tyhjus ja p6lised veisekarjad. Aga seda huvitavam on muidugi k6ike siin olevat ja säilinud uudistada. Tänud peitjale
Läbi märja rohu kohale, veidi uudistamist ja leitud saigi.
Tänud
Põnev koht. Rohelus veel ei matnud kõiki kivimüüre, niiet oli huvitav jalutada. Aitäh!
Küla servas infotahvli juures tegime pisikese peatuse, et lonks vett ja amps võileiba võtta. Tutvusime ka eksponeeritud pildimaterjaliga ja tõdesime, et võimas küla on siin kunagi olnud. Praegu ainult aimatavad külateed, mõned varemed ja võssa kasvanud kiviaiad. Väga kurb oli seda pilti minevikust ja hetkel nähtavat ümbrust võrrelda.
Aare oli ilusti omal kohal ja peale tähelepanelikku müüride vaatlemist ta peidust välja tuli. Aardega kõik korras, aitäh!
Kuna mina olin Roolis, oli minul valida kuhu ja kuidas.
Àge yritus oli. Varsti kordame.
Tànud kylarahvale ja Kaptenile.
Kiriku juurest tulles tervitas küla alguses mõnus pink lauaga ja lausa kutsus väikest eine peatust tegema. Peale kosutavat söögipausi tutvusin küla ajalooga ja jalutasin kinnikasvavat külatänavat pidi kaevuni. Vanade aegade hingust on veel tunda, kuigi loodus matab seda usinalt. Tänan.
Veidike otsimist ja leitud ta sai. Tänud peitjale
Tulles Åsby aarde juurest sai palju aparaati jälgitud, et kui pikk maa siis Storby`i jääb. Tundus liiga pikk, nii et seekord jäi Kalmistu nägemata. Nii jäi Suur-Pakri viimaseks aardeks kaev. Käisin kaks korda ümber vesise augu, et õiget nurka ja müüri leida. Tundus vale, aga tasapisi jõudsime karbini. Enne leidsin tundmatu rauakolaka ja raudkangi. Suured tänud peitjale aarde eest.
See küla oli nagu kurb mineviku vari keset ilusat saart. Samas praegu ei kujuta ettegi et see saar oleks asustatud, see kaotaks nii suure osa oma võlust.
Kui lõuna poolt külale läheneda, siis enne külla saabumist ootas meid ees mõnud pink, kus sai jalga puhata ja veidi küla ajalooga tutvuda.
Külla jõudes tekkis kohe küsimus, et mis oleks saanud, kui poleks olnud neljakümnendate sündmusi...küla varemete järgi võis ainult aimata, et milline elu ja melu oli sealsamas olnud 60-70 aastat tagasi.
Kaevule lähenesime mööda väheaimatavat rada ja kaevu leidmisel erilisi takistusi polnud ning asusimegi siis aaret otsima, mida esmapilgul nagu kuskil polnud aga siis sai silmatud üht kivi, mis üldse pilti ei sobinud ja aare oligi käes
See küla on nii võssa kasvanud, et ei kujutakski ette, et ta on suurem, kui teised kohad. Annab seal vantsida. Kas hea või halb aga saaresurm on nii palju saarepuid surmanud, et külatänavad on lagedamad. Muidu oleks räige padrik.
Seal peab rohkem aega võtma, hetkel jäi lühikeseks visiidiks. Võimsad talud, mis nii kokku ehitati, kivi kivi haaval, iga kivi veel servast siledaks tagudes, enam ei viitsi keegi niimoodi ehitada - vaid suur pere odava tööjõuga sai selliseid asju teha kunagi.
Kiriku juurest hakkasime sammuma ning esimesena jäi ette kaevu aare. Külatänavad olid uhked, kuigi veidi täis kasvnud. Sai seda kunagist elu ikka ette kujutatud. Loodetavasti saab saar kunagi taas sama asustatuks. Aare oli korras, aitäh!
Vähemalt ühe kaevuseeria ülesande võib siis leida ilma suurema nuputamiseta. Nojah selleks tuli ületada vesi. Siiani olime harrastanud logimist kordamööda (noh näiteks et minusugused saaks selgeks rännukaaslaste nimed). Suures ähmis suutsin nii mõnegi nime mitmekordselt tükkida. Seega edasisel saardetuuril jäin suulise pärandi juurde
Kabeli juurest Suurkülani oli tee ääres palju küpseid punapõskseid muulukaid. Tuli vaid jälgida, et teistest liiga maha ei jääks. Suurküla infotahvli juures kohtusime järgmise traktor-taksoga. Külas jätkasime mööda peatänavat matkamist aarde suunas. Tänud peitjale.
Traktoriga kihutasime kabeli juurde, see aare oli mul varem leitud. Küll hoopis teisest paigast, aga peaasi, et aare säilinud on. Villu jätsime traktoriga appi tehnikat parandama ja ise jalutasime kaevu juurde. Leid tuli ruttu, kuna see paik tundus esimesel pilgul õige olevat. Aitäh!
Saime jalutada endise suurküla kiviaedade vahel ja logida Kaevu 4 aarde. Siin oli tore.
Storby juurest aardeni jalutades möödus meist veel üks traktor käruga. Siin saarel on ikka tihe liiklus, kuigi teid pole ollagi :) Mööda külatänavat saime aardele ilusti külje alla. Aitäh!