Storby

Kivi oli pealt ära, taastasin aarde kivi alla.

Huvitav näha sellist korralikku kirikut põhimõtteliselt täiesti inimtühjal saarel. Aare oli kena kultuurkihi sees, aga kõik ok ;) aitäh!

Tulin Pakri-Eriku juurde traditsioonilistele lihatalgutele. Enne sõitsime karjamaad ja olulisemad kohad läbi ja Rootsi-Mihkli õpetaja Patrik pidas siin äsja taastatud kabelis väikse keskpäevapalvuse. Uskumatult ilus ilm on veebruari kohta. Topsik kuiv ja korras, tänud peitjale.

Leitud

Tänud aarde eest

Huvitav rahvas need rootlased, taastavad siia imeväikesele maakillule kirikut. Lahkuti siit ju juba 80 aastat tagasi. Väga lugupidamist väärt ettevõtmine ikkagi. Täname peitjat.

Aitäh aarde eest!

Kirik oli väga vahva.

Seiklesime saartel küll ratastega kui ka jala.Ilm oli super ja meeleolu ülihea,nii ei jäänud meile peitu ükski aare mida jahtisime.Aitäh saartele kutsumast.

Kirik ülimalt lahe aga kuidas keegi ei hoolitse, pole teedki sinna! Kurb, väga kurb, et juba mitu aastat seisab niimoodi, samas paistis, et ei rüüstatud ka, justkui aga no mis häda siuksesse kohta üldse kirik püsti ajada. Mittemidagi seal tagaotsas ei olnud, see hämmastas saarel kõige rohkem.

Lahkusime nukra tundega, suvaliselt üle konarliku põllu. Tänud kutsumast, ei muidu ma siia ei tuleks!

Kaevu juurest oli siia mõnus vurada, tuul sasimas juukseid nendel kellel need veel säilinud. Kirik on kehvematel (kuumematel) aegadel olnud ikka varjupaigaks inimestele, seega tegime meiegi pausi just siin. Sees oli mõnus jahedus vastukaaluks õuele. Esmalt logisin aarde ning senikaua, kui kõhtu kinnitasime, grillis logiraamat päikeselõõsas ja vabastas ennast ajajooksul kogunenud higist, et siis tagasi sinna minna, kus oli tema koht.

Jalutuskäik kirikuni üle kevadiselt kauni kollase lagendiku. Kirik üllatas, kuna ees ei oodanudki lagunevad müürid, vaid täitsa uhke hoone. Seespoolt uurimine andis korraks ka head jahutust ülisoojal päeval.
aitäh.

Leid tuli kiirelt, seega jäi rohkem aega kirikule pilk peale visata. Paistab, et luua süsteem siin ei toimi, seega tuli ukse eest tool ära tõsta. Restaureerimine oli täies hoos. Uus ja vana harmoneerusid päris hästi. Julgem pärdik otsustas ka parema klõpsu nimel tellingutel ära käia.

Tänud.

Kirik oli tõesti uhke ja eriti tore, et seda vaikselt otsast taastatakse. Mõni julgem läks vallutas kohe mitu kiriku korrust ära - pidavat nii taevale lähemal olema. Ühtlasi palusime igaks juhuks oma olematute geopattude eest andeks ja siis sammusime edasi.

Kiriku asukoht on tõesti hämmastav, aga vähemalt saab traktor kilometraaži. Meil suurenes ainult jalgade kilometraaž ja nii me siin põllul vantsisime. Tingimused olid väga head, hein oli madal ja ilm oli mõnus. Leidsime kiirelt aarde ja vaatasime kiriku üle. Väga vägev värk. See järel jalutasime tagasi paadini, mis oli kirikust loode suunas.

Järjekordne pärl siin mahajäetud saarel. Siin oli tunda et vanadele varemetele oli ilusti hing sisse tagasi puhutud ja teine v6imalus antud. Jäi kyll kysimus et miks ja kellele, aga ega ei peagi ju k6igist asjadest aru saama ja tegelikult oli ju täitsa m6nus siia varju tulla. Väga viisakalt taastatud ja imestasime isegi redelite kvaliteeti. Astmed k6ik sisse tapitud ja lausa EN märgis peale joonistatud :D Tänud peitjale

Tegime ratastega tiiru kõigepealt Suur Pakril, esimesena tulime selle aarde juurde. Kui nimed kirjas, uudistasime kirikut. Päike paistis ja kogu väli oli nurmenukke täis. Lisaks üksikud muulukate õied. Ilus omapärane koht, aitäh siia juhatamast!

Arvestades, et siin pole ainsatki maja, on selle kiriku eest hoolt kantud, praegugi tundub remonditavat.
Tore, et väärtustatakse.
Leidsime aarde ja uudistasime sisemust.
Tänud

Peale saarte vahelise tammi ületamist võtsime suuna kohe lõunasse ja väntasime ühe hooga selle kiriku juurde. Teel selle aardeni tegime ka väikese valearvestuse õige teeraja valimisega ja seetõttu saime ühe lõigu ka üle põllu sõita. Tänu sellele sattusime imelistele nurmenuku väljadele. Üldse on siin saarel praegu imeilus õitsemise aeg. Igal pool on ilusad õieväljad - nurmenukud, metsmaasikad, kullerkupud, anemoonid, pääsusilmad, piibelehed, võililled ja veel paljud natuke tundmatud lilleliigid.

Kiriku taastamine käib täie hooga ja praeguseks on valmis saanud päris korralik rajatis. Uudistasime seda hoonet nii seest kui väljast. Huvitav, kui restaureeimine lõpule jõuab, kas kohalikud seda ka usinasti sihtotstarbeliselt kasutama hakkavad. Asub see ju praeguseks säilinud külast suhteliselt kaugel.

Aardekarbi leidmine raskusi ei valmistanud. Vesi oli karpi tunginud, kuid tegime korraliku hoolduse. Puhastasime, kuivatasime, markeerisime. Nüüd kõik ilusti korras. Aitäh Storbysse juhatamast!

Vàga ilus koht
Enne polnud kunagi Suurel Pakril kàinud

Väike-Pakri Lillby sadamas tõsteti mu ratas väikelaevalt maha ja 11km hiljem sai leitud Suur-Pakrilt päeva esimene aare. Tegelikult viimase u. 0,5km jupi tegin jalgsi sest ega ikka ei ole olemas neid kaardil näidatud teesid. Kohapeal kõigepelt logisin aarde ja siis uudistasin kirikut ka. Väljast teine täitsa kenakeseks saanud, sees veel tellingud. Tänan peitmast.

Väga ilus väike kirik. Vaade oleks ilmselt imeline, kui põld veel õitsevate nurmenukkudega kaetud oleks. Tuleb rohkem kevade poole tagasi tulla.

Kui selle aarde poole teele asusime, siis sai juba tee peal kirjeldust loetud ja polnud raske teha järeldust, et sihtkohaks on kaugusest paistev kiriku torn.

Tuleb tänada meie neljajalgseid sõpru saarel, kes olid heinamaa ilusti madalaks järanud ning seetõttu oli kõndimine veidi lihtsam aga seeeest oli meeletu tuul, mis tahtis mütsi peast viia - õnneks võrdlemisi rasked seljakotis hoidsid jalad maas :)

Kohale jõudes ei tekkinud aarde leidmisega erilisi raskusi ning kui jalga veidi puhatud, siis vaatasime ka kiriku üle - hea meel oli näha, et hoone oli ilusti korda tehtud ja kestab veel pikki aastaid

See aare oli ka sellepoolest eriline, et sealt maalt edasi hakkas kodutee ja sammud raske makakoti all olid nagu veidi lihtsamad ;)

Et selle aardeni jõuda, tuli julgus kokku võtta ja pullikarjale vastu astuda. Kumb on tugevam, kas kolm täisjõus meest või 4 pulli, kes hoolega meie poole marssisid. Ühel hetkel pullid jäid seisma, uudistasid, me läksime otse peale ja noored pullid lõid kartma, hakkasid ära jooksma ja see murdis pullikarja moraali, ka kõige julgem ühel hetkel jooksis meie eest ära.

Järgmine kari oli juba 8 liikmeline, ka see sai tükkideks peletatud, kuid aardeni jõudmiseks oli ainuke tee neist läbi kütta.
Üks ägedam pullipoiss aga urises ja kraapis maad, samas jäigi arusaamatuks, et kas ta oli meie peale või hoopis mullamuttide peale tige.
Ja lõpuks oli kirikuaias ka aardevalvur. Võiks öelda, et lõpuboss. Aga see oli eriti arg isend ja kui me teda kallistama läksime, siis pani sellise hooga liduma, nagu kodumaa paistaks.

Peale Matit sõitsime traktoriga Suur-Pakri lõunaotsa. Kiriku juures käis vilgas restaureerimine. Otsisime oma karbikese üles ja tutvustasime mängu kohalikelegi , et nad koristustöö käigus seda ei eemaldaks. Siia jæi rändur maha. Aitäh!

Minulegi jäi siit meelde kaks asja. Esiteks et jumala teed on ettearvamatud. Siin saarel taastub jumalakoda ilma kohapeal oleva koguduseta. Pigem just mälestusmärgina kunagi siin olnud ja hetkel pigem kuskil kaugemal asuvale usule. Mujal kipuvad ka kogudustega kojad lagunema.

Teiseks oli brigadiri proua südamest tulnud imestus et te olete ju täiskasvanud inimesed ja tegelete sellise mõttetusega, tehke parem tööd. Meie seas olnud misionärid proovisid loomulikult geopeituse suhtes uskmatut pöörata õigesse usku. Mina asusin esimestena aga oma ristiretkele mööda saari, mulle tundus see misionitöö sama mõtestatud olema kui Kuveiti nafta eksportimine

Valges kostüümis tädi vaatas huviga, et mis see Villu nüüd traktoriga kohale tõi, kas abiväge? Siiralt pettunud oli, kuuldes, et meil teised plaanid. Usinad mesilased jäid meist edasi vuukima ja tädile sai GP infot jagatud. Väide, et Suur-Pakril elavad vaid pullid ja metsloomad, ei ole ajutiselt tõene. Kabeli restaureerijaid oli siin omajagu, kes telkidega oli ala asustanud. Tänud peitjale.

Minu jaoks selle aarde esmakülastus. Eelmisel Pakri tripil jõudsid siia meie seltskonnast vaid kaks visamat - Merike ja Margus. Teistel lihtsalt ei jätkunud jõudu rühkida jalgratastega läbi siin saarel aastate eest vohanud meetrikõrgusest kibuvitsa-vaarika ja kes enam mäletab mis muu taimestiku padrikust. Aja jooksul olen näinud palju pilte selle ehitise varemetest, kuid nüüd oli meeldiv üllatus ootamas. Ehitis on saanud uue katuse ja uksed. Ka meie külaskäigu ajal tegi tööd usin restaureerimisbrigaad. Kelle peakorraldaja kuuldes, et me mingeid karbikesi taga ajame, arvas, et parem võiksime tööd teha mitte aega surnuks lüüa :) See oli nii ehe reageering meie hobi kohta :) Siin lõppes meie mõnus traktoriga sõit ja edasi ehk tegelikult hoopis tagasi jätkasime oma matka jalgsi.

Loksusime traktoriga kohale. Kõigepealt logisime aarde ära ja siis vaatasime ka kiriku üle. Aitäh!

Ma imestan, et Inga mind kaasa kutsus. Ma veel ikka täitsa algaja geopeitur, täielik noob veel. Uudishimust sai nõustutud, ning reisil sai ka tutvutud professionaalsete geopeituritega.
Samal ajal kui ma kirikut uudistasin, sai aare juba leitud.

Kui minult küsiti, kas ma oleksin huvitatud väljasõidust Pakrile, ei tulnud mu vastus küll nii kiirelt, kui liblika mälu pikkus on, kuid siiski täiesti arvestatava kiirusega. Ega ma ei mõelnud ju üldse, mida see endast kujutab. Oma naiivsuses arvasin, et see on midagi Saaremaal aarete otsimise taolist - autoga nulli ja logimine. Alles mõne aja pärast hakkasid välja tulema mõningad kõhedustäratavad asjaolud: 25 km kõndimist, 25 ühikut raha, paadisõit, traktorisõit jne jne. Aga kuna jah-sõna oli juba öeldud, ei tahtnud ka alt vedada, niisiis võtsin veel Vaiki kaasa, kellele pakkus reis huvi vaat et rohkem kui mulle. Lisaks oli keegi, kellele vahepeal soiguda.

Kokkulepitud päeval ja tunnil kogunes rahvas parklasse ning kui olime rüsisnal paadi juurde jõudnud selgus, et kümnes plaanitud liige otsustas meid alatult hüljata. Veidi kõhedalt astusin ebakindlale alusele, aimamata, kui mõnus see tundub päeva lõpus. Päästevestid kinnitati selga ning tuhinal kihutasime saare poole. Tegelikult oli see päris mõnus reis ning kuigi Karl üritas sõidu ajal pilti teha, loobus ta vastupuhuva tuule tõttu sest mõttest siiski üsna kiirelt.

Kohale jõudes võttis meid vastu tohutu linnukari ning traktor, kes pidi meid esimesse punkti sõidutama. Ronisime kasti ning logistamine algas. Ma olen mõned korrad elus sõitnud traktori taga kastis, kuid see ulatas aega, kui mul ninagi õieti üle kastiääre ei paistnud. Nüüd mõnulesime ülestõusva tolmu ja diisliaurude käes ning nautisime loodust.

Sõit läbi kahe saare kestis natuke üle tunni, nii et esialgne plaan kärutada sellega 90 minuti jooksul 5 punkti läbi, kukkus üsna kiirelt ära. Kellelgi polnud tahtmist nii palju maksta, et traktoriga lõbusõitu teha.

Ma jõudsin kastist välja ronida, kui nägin, et pagarid juba logivad. Jooksin juurde, et vähemalt nimigi ette öelda ja oligi kõik. Kirikusse sisse ei jõudnud, kuid kuulsin kaeblikke helisid, kui Hannes kella tõmbas. Siis pakkus traktorist teise punkti juurde tagasi viimist, kuna aardeotsimine tekitas talle tõsise huvi. Peaaegu nii suure, et tahtis isegi otsima tulla, kuid minu pealekäimisest hoolimata ta sest kahjuks loobus. Ma lootsin nimelt, et siis saame vähemalt tasuta sõita, kuna nähes, kui pikk oli teekond sadamast viimasesse punkti, pani mind ikka tõsiselt kahtlema, kas ma jõuan üldse poole saare pealegi.

Tänud aarde eest, mida ma ka vilksamisi nägin.