Surfijumalanna
Kirjeldus
AASTA AARE 2016
Olid kord kolm õde, kellele meeldis väga surfata. Täis indu ja pealehakkamist, aga polnud neil suurt oskusi, ega ka õnne. Kuidas nad ka ei õppinud ja harjutanud, laual nad püsida ei suutnud. Otse neile seda ei öeldud, aga selja taga kihistati naeru ja näidati näpuga küll. Olid nad sellised omamoodi näidisläbikukkujad.
Kord ühel päeval, kui nad taas lainetega pusisid ja juba eiteamitmendat korda laualt vette pühiti, jäi noorim neist vee alla kauemaks, kui oleks tahtnud. Õhk hakkas otsa saama ja silme ees kiskus mustaks. Mõtles juba, et kas nüüd seekord upungi. Ja võimalik et uppuski, sest nägi enda ümber äkki eredat valgust ja eespool, justkui tunneli lõpust, kedagi lähenemas. See tulija kõnetas teda mesimagusal häälel ja ütles:
"Ära karda, mu laps! Sinu indu ja järeleandmatust on tähele pandud!"
Sirutas siis võõras käe ja ulatas suure, helesinise kiviga sõrmuse, sõnades:
"Võta see ja pane sõrme kui vette lähed. See võlusõrmus aitab sul lainetega toime tulla."
Rohkemat ta ei mäleta, sest järgmisel hetkel ärkas kaldal oma laua kõrval, suu liiva täis ja adrud varvaste vahel. Ajas end püsti ja tänas taevast, et seekord terve nahaga pääses. Haaras laua kaenlasse ja lonkis eemale. Mingil hetkel meenus talle nähtu. Vaatas seepeale oma kätt ja ... seal oli tundmatu antud sõrmus! Tardus seepeale paigale, nagu kummitust nähes. Ennast kogunud, otsustas asja uurida ja järgi proovida, kas ehk sõrmusel tõesti mingi imevägi on. Tõttas randa tagasi ja libistas end merre. Ja oh imet- lained mis varem justkui vaenlased olid, näisid nüüd teda kätel kandvat. Kui suurt lainet ta ka ette ei võtnud, ei kukkunud ta see päev enam kordagi laualt.
...ega ka järgmine päev.
...ega ka järgmine...
Ta õed hakkasid seda aegamööda tähele panema ja imestasid väga. Et mis nipiga tema järsku niimoodi surfama õppis!? Rääkis siis noorim teistele ära, mis temaga juhtunud oli ja näitas saadud sõrmust. Seepeale tahtsid teisedki asja omal nahal proovida. Ja ennäe- toimis see nendegi jaoks samamoodi.
Lepiti siis kokku, et teistele oma saladust ei avalda. Ja et kogukat sõrmust mitte kogu aeg kaasas kanda, otsustati sellele peidik valmistada. Ja selline, mis ainult kõigi kolme õe korraga kohal olles avaneb. Mõeldud tehtud- panid siis sellise salalaeka ranna lähedale, et surfama minnes sealt kohe hea võtta oleks.
Mis õdedest ja sõrmusest edasi sai, pole kahjuks teada. Võimalik, et kuskil on see peidik tänagi alles ja sõrmus seal sees. Kuuldavasti olla peidik rannast vaid 200m kaugusel. Aga suurest paadist sama kaugel kui suurest kasest. Objekt, mille läheduses aare paikneb, on Laoküla Merelaager.
NB! Kuna konteineri maht on 50l, siis võiks sinna vahetuseks panna ka vastavalt vähe suuremat kraami.
Ja kaane tagaküljel olevat väikest kruvi ei ole vaja puutuda.
Seotud lingid:
AASTA AARE 2016
Olid kord kolm õde, kellele meeldis väga surfata. Täis indu ja pealehakkamist, aga polnud neil suurt oskusi, ega ka õnne. Kuidas nad ka ei õppinud ja harjutanud, laual nad püsida ei suutnud. Otse neile seda ei öeldud, aga selja taga kihistati naeru ja näidati näpuga küll. Olid nad sellised omamoodi näidisläbikukkujad.
Kord ühel päeval, kui nad taas lainetega pusisid ja juba eiteamitmendat korda laualt vette pühiti, jäi noorim neist vee alla kauemaks, kui oleks tahtnud. Õhk hakkas otsa saama ja silme ees kiskus mustaks. Mõtles juba, et kas nüüd seekord upungi. Ja võimalik et uppuski, sest nägi enda ümber äkki eredat valgust ja eespool, justkui tunneli lõpust, kedagi lähenemas. See tulija kõnetas teda mesimagusal häälel ja ütles:
"Ära karda, mu laps! Sinu indu ja järeleandmatust on tähele pandud!"
Sirutas siis võõras käe ja ulatas suure, helesinise kiviga sõrmuse, sõnades:
"Võta see ja pane sõrme kui vette lähed. See võlusõrmus aitab sul lainetega toime tulla."
Rohkemat ta ei mäleta, sest järgmisel hetkel ärkas kaldal oma laua kõrval, suu liiva täis ja adrud varvaste vahel. Ajas end püsti ja tänas taevast, et seekord terve nahaga pääses. Haaras laua kaenlasse ja lonkis eemale. Mingil hetkel meenus talle nähtu. Vaatas seepeale oma kätt ja ... seal oli tundmatu antud sõrmus! Tardus seepeale paigale, nagu kummitust nähes. Ennast kogunud, otsustas asja uurida ja järgi proovida, kas ehk sõrmusel tõesti mingi imevägi on. Tõttas randa tagasi ja libistas end merre. Ja oh imet- lained mis varem justkui vaenlased olid, näisid nüüd teda kätel kandvat. Kui suurt lainet ta ka ette ei võtnud, ei kukkunud ta see päev enam kordagi laualt.
...ega ka järgmine päev.
...ega ka järgmine...
Ta õed hakkasid seda aegamööda tähele panema ja imestasid väga. Et mis nipiga tema järsku niimoodi surfama õppis!? Rääkis siis noorim teistele ära, mis temaga juhtunud oli ja näitas saadud sõrmust. Seepeale tahtsid teisedki asja omal nahal proovida. Ja ennäe- toimis see nendegi jaoks samamoodi.
Lepiti siis kokku, et teistele oma saladust ei avalda. Ja et kogukat sõrmust mitte kogu aeg kaasas kanda, otsustati sellele peidik valmistada. Ja selline, mis ainult kõigi kolme õe korraga kohal olles avaneb. Mõeldud tehtud- panid siis sellise salalaeka ranna lähedale, et surfama minnes sealt kohe hea võtta oleks.
Mis õdedest ja sõrmusest edasi sai, pole kahjuks teada. Võimalik, et kuskil on see peidik tänagi alles ja sõrmus seal sees. Kuuldavasti olla peidik rannast vaid 200m kaugusel. Aga suurest paadist sama kaugel kui suurest kasest. Objekt, mille läheduses aare paikneb, on Laoküla Merelaager.
NB! Kuna konteineri maht on 50l, siis võiks sinna vahetuseks panna ka vastavalt vähe suuremat kraami.
Ja kaane tagaküljel olevat väikest kruvi ei ole vaja puutuda.
Seotud lingid:
Läheduses olevad aarded
Logiteadete statistika
Logiteated
Leitud. Aare korras nagu oleks eile peidetud. Logi raamatusse kantud. Väga lahe teostus. Võtis aega kaks päeva seda lahendada. Äitähh.
Tänud aarde eest!
Oleme Pakri poolsaarel mitmeid kordi käinud aardeid noppimas, kuid millegipärast on Surfijumalanna alati valikust välja jäänud. Täna siis oli see päev, kui võtsime asja tõsiselt ette kuni võiduka lõpuni. Leidsime kõik vajalikud objektid ja aarde leidmine raskusi ei valmistanud. Leidmine küll aga aarde kättesaamisega nii lihtsalt ei läinud, hea et näpud alles jäid. Tänud peitjale siia kutsumast!
Kordi siinkandis ringi tuulanud, aga logide järgi tundus see aare niisugune ekslemist ja aega nõudev, nii et on kogu aeg kõrvale jäänud. Täna siis võtsime ette. Aga kohapeal oli oodatust lihtsam. Paadi juurest küll kaske ei paistnud või ei osanud siis veel vaadata, aga selgeks sai küll, kus kandis ta olema peaks. Mõned sammud edasi saigi juba kask ka tuvastatud, siis juba kaart lahti, et kui kaugel see meri umbes ka on. See selgeks tehtud ja end paadi ja kase vahele sätitud, polnudki enam kahte varianti, seega suund sisse logi kirja panema. Kaane avamisega oli väheke probleeme, polnud meil ju seda kolmandat õde kuskilt võtta. Kõigepealt sain mina vastu näppe ja siis oskas Katrin oma sõrme sinna lausa kinni jätta. Aga kuskiltmaalt saime ikka kaane maha ja logi kirja. Tänud toreda mõistatuse ja vahva aarde eest.
Tegime enda elu raskeks, kui pimedas otsima läksime. Aga tiimitöö sujus ja aare leidmata ei jäänud. Aitäh!
Leitud,väga vinge aare
Väga väga äge aare! Saime seal ikka parajalt lustida ja preemiaks nimedki kirja. Uhke tiitel on igati asja eest välja teenitud. Aitäh!
See karp on ikka väga kaua oma aega oodanud. Teada oli, et üksi pole seal midagi peale hakata, siis täna sain Leelo abimeheks kaasa. Tee aardeni oli korralikult külmanud, niiet tänasin õnne, et just sellisel aastaajal siia tuleku plaani võtsin. Vahetult enne lõpu oli suur ja sügav lomp keset teed, otsustasin kõrvalt mööda sõita, aga oh häda! Seal oli maa tüma ja mu geokäru jäi mutta kinni. Soh, siia me nüüd jääme. :( Aga hakkasin siis edasi tagasi nõksutama ja usinamalt gaasi andma, kuniks siiski õnnestus porist tagurpidi välja saada. Auto ise oli muidugi ülepeakaela porine, esiklaasist välja ei näinud ja ega katuski palju parem polnud. :D
Auto õnnelikult kõvemale pinnasele pargitud, võtsime tee aardeni. Keksisime, mis me keksisime kahekesi, aga midagi ei juhtunud. Siis lõpuks otsustasime kaant niisama kergitada ja oh imet, kaas oligi lahti. Mulle igatahes tundub, et kaas ei olnud lukus ja ilmselt peale meid jäi see sama moodi.
Kuid leidmise rõõmu see oluliselt ei vähendanud. Tänan.
Sandril oli soov autoga veidi maastikul sõita ja sellepärast see aare ette sai võetud. Kõik oli vahva kuni suur veetakistus ette tuli. Ei saanud ühelt poolt ega teiselt poolt. Jätsime auto maha ja lähenesime rannast. Nii aarde leidmine kui avamine vajasid abikõnet ja jupikest aega. Suur tänu!
Üks leidjatest saatis pildi, kust tuvastasin, et üks oluline element on aegade jooksul lahkunud. Nimelt varras, mis peaks takistama kaane tagasi panekut, ilma et lukk oleks eelnevalt vinnastatud. Õnneks oli too varras kuidagi vaid mehhanismi kõhtu sattunud. Mis viisil, jääb mulle mõistatamatuks. Aga noh, ega ma olengi ju vaid selle kaadervärgi välja mõtleja ja kokku ehitaja, ega ma kõigest aru ei peagi saama. Õnneks midagi katki ei olnud, piisas natukesest väänamisest ja häälestamisest. Esimese hooga muutusin küll liiga targaks ja häälestasin asja paremaks kui enne. Mõtlesin veel, et kuidas ma varem nii tobu olin. Kui ma pärast sulgemist katsetades kaant enam lahti ei saanud, siis mõistsin, et hoopis praegu olin tobu. Selle värgi ehitamisest ju omajagu aega möödas juba ja enam pole kõik meeles. Meenus vanasõna, et ära paranda töötavat asja. Igatahes, meenus ka see, et olin samas ämbris korra juba viibinud ja selle tarvis tarviliku tagaukse loonud (loe: vajalikud avad puurinud :D). Meenus ka, kuidas neid kasutada ja sain kaane lõpuks taas valla, et oma liigagarust parandama asuda. Teistkordsel katsetamisel- mul oli vajalik abivahend selleks lausa kaasas poja näol- toimis asi jälle nagu peab. Mõnusat leidmist! Ja lõpetuseks ühe leidja kommentaar, mis kogu geopeituse olemust minu meelest hästi kirjeldab: "Miks see nii keeruline peab olema?!" :D :D :D
Asi kisus nihu juba lähenemistee valimisel, võtsime vale teeotsa ning madalapõhjalise liiva kinni jäämise kartuses vantsisime parklasse tubli maa jala. Paadi leidsime, kuid kaske mitte kuskil. Lugesin logisid ja asusin perimeetrit suurendama, siis vist nägin kaske ka. Tegin kõne varemleidnule, kes kirjeldas, mida peab otsima, kuid täna jäi aare meie eest peitu. Palju aardeid ning pikk kodutee ootasid ees ja lahkusime sel korral leiuta. Samas, ilma aardeta poleks siia ilmselt mitte kuidagi sattunud.
Kunagi olin siit üksi tühjade kätega koju läinud. Sellest oli aga omajagu aastaid möödas, mõtlesime, et proovib õnne korra jälle. Ja sel korral tuli aga vupsti konteiner lahti. Tundus, et ta polnudki nii kapitaalselt kinni, kui viimane kord oli. Igastahes - nimed kirja ja näod rõõmsad. Aitäh! Väärt teostus ja ise sellist toota ei suudaks!
Geoobjekti tuvastamine käis kähku, kuna üks väike abivahend oli kaasas ja gmapsi joonlaud veel lisaks.
Edasi hakkas rohkem kui tund aega kestnud võimlemine. Kusjuures, õige idee käis peast kohe läbi, aga maal kehtivad teatud füüsikaseadused ja vajasin ikka väikest vihjet, et üksi seda tiimitööd ära teha. Lõpp hea, kõik hea :)
Suured tänud peitjale!
Leitud, kaas oli lahti. Kuidas see päriselt avanema peaks, jäigi ebaselgeks
Paadi tuvastasime, mõne aja pärast tuvastasime ka kase ja siis sai ka kaugus merest täpsemalt ära hinnatud ja nii uskumatu kui see ka pole, saigi aare leitud. Kuna kirjeldus ja logid olid meil põhjalikult läbi loetud, siis kasutasime meie seda meetodit, mida mitmed viimasena proovisid, kohe ja nii oligi meil minutiga konteiner lahti. Tagasipanek võttis veidi kauem, aga kinni ta sai. Kõige rohkem aega röövisid imemaitsvad muulukad, mille söömist ei tahtnud kuidagi pooleli jätta. Suur tänu peitjale, väga lahe aare väga lahedas kohas!
Loomulikult alustasime otsimist kõige silmapaistvamatest objektidest. Lõpuks leidsime aarde potentsiaalse koha, kuid avamisega nikerdasime oma 40min - 8 meest. Allaandmise äärel, otsustasime proovida ühte “kindlasti see ei tööta” meetodit, mis meie jaoks kaane ka avas. Väga vägev peidukas, selliseid oleks rohkem vaja.
Väga äge koht
;)
Oeh, olime siin korra varem juba käinud aga tookord pidime isegi konteineri leiuta koju naasema. Täna olime juba kuidagi sellisel väga põhjalikul lainel ja nii me siin põllupeal siis tuuseldasime kuniks tõesti viimasest kohast kuhu plaanisin vaadata enne minekut tuli ka leid. Vaatasime kõik kolmekesi seda imeasja ja siis läks trall lahti. Küll üks teooria, siis teine, siis kolmas aga ükski neist ei päädinud sellega, et konteinerikaan oleks märgatavalt liikunud. Õnneks oli ilm supper ja seal tuulevarjus päikese käes oli päris mõnus peesitada. Lugesime logisid, mõtlesime ja siis läksime variandi B peale ja palusime väikese vihje ning no siis oli asi juba kergemast kergem - hops ja nagu võluväel oli konteiner avatud ja nimed kirjas - imetlesime kogu seda kaadervärki veel mõned head ajad, pildistasime ühelt ja teiselt poolt ning siis lappisime kõik jälle kokku ja saime ülimõnusa emotsiooniga oma reisi jätkata ;)
Leitud, logitud, tänan!
Mul on tunne, et Herki jahvatab juba aastaid, et see Surfijumalanna on vaja ikka ära lahendada ja bla-bla-bla-blaa. Oleme ka igasuguseid rattamatka plaane teinud, kuid tegudeni pole kunagi jõudnud. Täna hommikul vaatasin voodis pikutades kaarti ja jäi see tegemata tööots silma. Mul tekkis kohe soov Herkile meeldiv üllatus teha ning seega pakkusingi, et teeme täna Pakri otsa kogu täiega ning eriti pöörame tähelepanu sellele aardele, sest see on nii kaua oma aega oodanud.
Tegime poolsaarele ringi peale ja jumalanna jäi magustoiduks :D
Algus paljulubav ei olnud - sai ikka selle magusa suutäie eest seal aasal kepselda ja tiirutada.
Lõpuks Herkil vedas ning ta juhtus õigesse suunda ekslema. Siis hakkas uus mure pead tõstma - et mis meil avamise juures kahe silma vahele jääb.
Ma siiski ütleks, et tohutult kaua me seal ei võimelnud. Amelesime natuke selle taimestikuga ning etskae - saime logiraamatu ligi. Sulgemine läks ka ladusalt.
Siis võisimegi kergendatult ohata ning lahkuda teadmisega, et päev on korda läinud.
Aitäh! Äge värk.
Peaaegu aasta tagasi olin seda otsinud. Kaske ei suutnud määratleda ja kirves oli nüri. Täna olime valmis jälle selle pika ja jubeda tee ette võtma. Madalapõhjalisega suht stressirohke. Pärast pisikest ekslemist õnnestus lõpuks aare leida, jeee!
See oli muidugi alles pool võitu. Olima nagu kaks ahvi suletud banaani konteiner kallal. Paar esimest katsetust ei andnud tulemust. See sundis rohkemale tähelepanelikkusele ja pärast ühe konkreetse idee proovimist saimegi selle imeriista lahti. Kes sihukesi asju välja mõtleb? Sulgemine oli juba kerge. Pole millegi üle vaielda, sobib aasta aardeks. Aitäh!
Found Surfijumalanna / Surf Goddess
Kulutasime pea tunni maastiku läbikammimisele sest väga arusaamatuks jäi suure kase teema. Nojah... kui oled aarde leidnud, siis vist võib-olla näeb ka võib olla kirjelduses mainitud kaske ka muude puude st. pajude tagant. Võib olla oli 2016 oli natuke teine situatsioon aga täna...
Igatahes SA Kadunud ja politsei palkaks meid kindlasti tööle sest olime põhjalikud ja leidsime õige koha. Tund maastikul ja siis aardega 5 minutit - rohkem ei kunud aega lahti saamisele ega kinni panekule. Ei spekuleeri, kas pidigi nii olema või mitte. Leitud ja punkt!
Laagriplatsile jõudmine oli omaette seiklus, tee oli päris ''mõnus''. Lugesime kirjelduse läbi ja leidsime laeva, kuid kaske küll ei märganud kuskil seesugust, mis võiks õige olla. Egas midagi, hakkasime ümbruskonda läbi kammina ja ilmselgelt liiga suure raadiusega. Peale päris pikka tuulamist heinamaal jõudsime lõpuks õige objektini. Kolmekesi saime aarde enda päris kiirelt avatud ning nimed kirja. Tagasiminnes märkasime vajaminevat kaske ka :) Aitäh peitjale!
Üle võlli 2: Vinti juurde aarde juures saime aru, et kolm on juba seltskond ja võtsime suuna Surfijumalanna poole. Autod pargitud, hakkasime kirjelduses olevaid objekte otsima, ühe leidsime aga kask ei paistnud kuskilt. Umbes 1h saime korralikult maastikuga tutvuda ja kaske otsida, enne kui aare ennast ilmutas. Avamine sujus üsna kiirelt. Nimed kirjas, seadsime end lahkuma ja äkki leidsime ka kase, mida olime pikalt otsinud. Aitäh!
Lahti saamisega nägime ikka vaeva.Aitäh!
Leitud
Kindlasti üks lahedamaid aardeid. Aega võttis, et karpi lahti saada
Mine metsa, kui lahe aare.
Dauno üksi toimetas, mina sain nime kirjutada.
Tänud
Maanteelt alla keerates muutus tee väiksele linnaautole pigem huvitavaks. Kui esimesed kolksatused hakkasid põhja alt kostuma, siis ülejäänud 1,5 km läbisime nii, et üks autopool oli tee keskel oleval vallil ja teine külg veeres mööda teeperve. Õnneks oli tee kõva ja kuiv, tänasime õnne, et varakevadel siia trügima ei hakanud.
Kirjelduses märgitud objektide lähedusse jõudes määrasime kohe õiged ja kaugvaatluse tulemusena panime paika ka potentsiaalse peidukoha piirkonna. Sammusime kohale ja leidsime eest uhke ehitise. Kui siiani oli kõik läinud lihtsalt, siis edasi oli nuputamist, pusimist, nõutust ja peaaegu käega löömist. Tundus, et meie jõud sellele asjale peale ei hakka. Samas polnud tahtmist niisama lahkuda ja peale väikest käte ja aju puhkust võtsime veelkord ette ühe rünnaku ja äkki mingi ime läbi saimegi kaane natuke irvakile. Veel pisut jõudu ja pääsesime laeka sisemusele ligi. Oli see vast õnnis tunne, kui selle raske asjaga hakkama saime.
Peale logimist uurisime tükk aega seda mehhanismi ja tegime kõik nii nagu kirjas ja saime lõpuks kaane taas kinni.
Aitäh, väga lahe aare!
See aare oli mega mega lahe. Tegegelik leiu aasta jääb sinna 2017-2018 kanti. Aga mingil põhjusel on sissekanne tegemata jäänud. Hakkasin seda aaret oma sõbrannale soovitama, kuid siis selguski, et sissekanne tegemat. Aega läks aga üles ma leidsin õige aarde. See elamus on tänaseni meeles, väga väga tore teostus. Loodan sellel aastal uuesti kûlastada . Kiidan veelkord väga toreda teostuse eest.
