Vanapagana kinda pöidlatäis kive

Eesti vanarahvas rääkis ikka jutte suuremate rändrahnude kohta, et need olla vanapagana visatud. Üks selline jutt on siin:

Baltiski lahe kaldalt, kõrgelt kaljukünkalt, Harju-Madise kiriku esiselt avaneb ilus vaade Baltiski lahe ja üle lähidaste salude, niitude ning väljade. Paremal üle hõbedase lahe, Kurksi neemel, kollendavad küpsed viljaväljad, vaheldudes roheliste niitudega, lahe sopis sinavad kerges udus madalad metsaheinamaad ja lõunas jälle kuldsed viljaväljad roheliste salude vahel ääretu lapilise vaibana. Lahe sopis, Kaarnavälja heinamaadel, eraldab silm madalate kaskede vahel heinaküünide hulgast kergesti suure liukivi, ümbruskonnas ainsa omasuguse raudkivimüraka madalal sooheinamaal. Üle heinamaade sinavad silmapiiril Risti kihelkonna metsad tõusval kõrgustikul, mille kohal sirgub valgendes Risti kiriku torn. Harju-Madise rünkast umbes kilomeetri kaugusel karjasmaa äärelt puie vahelt paisab lai raudkivide põnk, kuhu kuhjatud mitukümmend raudkivi, mõned nendest talumajade suurused. Kõrgemal kivide vahel liivases pinnases kasvavad üksikud sihvakad hiiglakadakad ja kõigutavad omi valgete õiekobaratega kroonitud päid pihlakad, kuna kivivaret, nõndanimetatud Kividemäge, kaugemalt tihe kadabik üksikute sahisevate haabadega piirab. Kadabikus tilisevad karjakellukesed ja määgivad lambad Kividemäel, kus tallekesed kepsu lüües kivilt kivile hüppavad ja poksimises võistelvad. Sealsamas kivide vahel vilksatavad peitu mängivate laste valgejuukselised pead ja huikab liukivil liusklemisest tüdinenud karjane kõrgema kivi tipul, et salud vastu kajavad... Siin on karjalaste kogumiskoht ja mängupaik. Siin on suvel nende mängupaik hommikust õhtuni, nende armsam asupaik, kus iga puu, põõsas ja kivi oma ise nime kannab. Siin kivide ja põõsaste vahel liiguvad aga sala ka muinasjutulised vaimud hallist aegist, vahetevahel maapõuest ja kivide alt nähtavale ilmudes. Ei puudu ka pahad vaimud, kes öö varjul kivide alt oma koobastest välja roomavad ehk sääl häälitsevad ja oigavad. Siis muutub Kividemägi kardetavaks, õudseks. Häda lastele, kui nad selleks ajaks veel Kividemäele jäänud... Pühapäeva hommik. Päike kuldab Kividemäge, särades kastetilkades heinakõrtel. Ümberringi pühapäevalik vaikus, mida segavad ainult karjakellukeste tilin ja käo kukkumine salus. Hilju liiguvad pikad kadakad ja tasa-tasa sahisevad haavad. Eemalt kostavad palvetajaid kutsudes Madise kiriku kella tuttvad löögid, millele Risti kiriku kell kauge sumiseva kajana vastab... Teiste karjaste hulgas on täna, pühapäeva puhul, ka Sauna-Mari, kehv eideke, kes oma musta-küütu lehmaga karjamaa serval saunalogus elutseb, millest pool lehamalaudaks eraldud. Äripäeviti karjatavad lapsed ka tema küüdikut, kuna eideke selle eest pühapäeviti lastel karja aitab hoida, peale selle neile muinaslugusid jutustab. Siis koguvad lapsed kadabikus hulganisti eidekese ümber, tõmbavad, teda kättpidi ja seelikust sikutades, ta haljale murule ja paluvad: "Jutusta meile midagi, jutusta, ole pai!" Eideke toriseb, enam sunnitult kui tõsiselt, kuid algab siiski peale vähest vaikimist kirikukellade helide saatel: "Olgu siis pealegi: Kõnelen teile täna, kust sai Kivimägi ja Kaarnavälja liukivi oma kohale." Lapsed asetuvad eidekese ümber, kes väikseid päivitanud jalgu linnupoegade kombel istumise alla koondades, kes pikuti, peokestega lõuga tugedes, ja eit algab:

"Ristil ehitati kirikut. Kiriku ehituspaiga lähedal oli enne kõrts, kus palju viina joodi ja kakeldi. Vanaõelusele ei meeldinud kiriku ehitamine. Ta kartis, et mõned joodikud kiriku lähevad ja kõrtsist võõrduvad. Ta otsustas kiriku hävitada. Kiriku ehituse juures seisis aga rist, mis Vanakurja eemale peletas. Ta ei jätnud siiski oma kurja nõu, vaid noppis labakinda täie suuri kiva, et nendega eemalt pilludes kiriku purustada. Kividega sammus ta kaljurünkale, kus praegu Madise kirik, ja hakkas sealt pilduma. Head vaimud olid aga kiriku ehitamise poolt ja püüdsid Vanaõela nõu nurja ajada. Niipea, kui ta esimese kivi viskas, tõmbasid nad viskajal jalad alt. Vanaõelus prantsatas selili, visatud kivi langes aga poole maa peale Kaarnavälja heinamaale. Sellest sai liukivi. Niipea kui Vanaõelus viskamiseks järgmise kivi välja valis, tõmbasid head vaimud tal jälle jalad alt ja kivi langes merde. Vanakuri turtsus tuld, aga ei võinud midagi parata - iga kivi, mis kiriku pihta sihitud, langes merde, viskaja aga käpuli ehk selili. Ta lahkus vihaselt visamise kohalt ja jättis sellest ajast oma kurja nõu. Risti kirik sai aga valmis ja seisab tänini omal kohal, kõrts on aga kadunud. Sinna paika, kust Vanaõel kirikut pillunud, ehitati koguni veel teine kirik, sest sai meie Harju-Madise kirik. Kui Vanakuri viskamise paigalt lahkus, leidis ta kinnast kätte tõmmates selle pöidla seest veel mõned kivid, mis ta maha puistas. Nendest sai Kividemägi. Tema kinnas oli nii suur, et juba selle pöidla sisse kõik need kivid siin tervelt ära mahtusid. Vaadake, lapsed, sellepärast seal kivide all paharetid asuvadki, kes öösiti oma koobastest kurja nõuga välja ronivad... Aga nüüd minge ja vaadake, et pahur must jälle üle aia vilja pole läinud: kella heli kostaks nagu kaugelt väljalt!" Rahvajutu ainetel J.V. Kodu nr. 13 (28), 1922, lk. 243.