Allpool leiad põhimõtted, mille järgi võiks määrata oma aarde raskusastmed. Kindlasti ei ole siin kõike kirja pandud, kuid põhisuuna peaks siiski kätte saama. Kui aga leiad, et sinu aare ei vasta ühelegi neist tingimustest, mis kirjas, jääb vahepeale, siis on võimalik „poolitada“ raskusastet. Näiteks, teekond aardeni kestab vaid minuti, kuid ratastooliga on sinna siiski raske ligi pääseda, siis määra aarde maastiku raskusastmeks 1,5.

Arvesta ka sellega, et otsijadki vaatavad seda sama lehte siin ja teevad aarde asukoha kohta järeldusi.

Peidukoha raskusastme väärtus sisaldab endas kõike, mis vajab mõtlemisvõimet, leidlikkust, äraarvamisoskust, teravat silma jne. Samuti on peidukoha raskusaste kõrgem keeruliste mõistatusaarete puhul.

1. Koordinaatidel näed kohe ainsat võimalikku aardepeidikut. Midagi arvutada või mõistatada pole vaja.
2. Aardele on tehtud maskeering, mis jääb kõrvalistele isikutele märkamatuks, kuid vilunud geopeitur tunneb kunstliku maskeeringu ära. Raskusaste 2 võiks sobida ka mõistatusaardele, milles on vaja koordinaatidelt kindlas suunas kindlal kaugusel olev aardepeidik leida.
3. Aarde maskeering on peaaegu loodusesse sulanduv, peidukoha lähedal on mitmeid teisi võimalikke peidikuid (muulid, kiviaiad jne). Multi- ja mõistatusaarde puhul on vaja tõsiselt arvutada või internetist informatsiooni otsida. Aare võib sisaldada „tünga“ ehk siis aardekirjeldusest võib aarde peidukoha iseloomu kohta aru saada mitmeti, eelkõige valesti.
4. Aarde maskeering on täielikult ümbritsevasse sulanduv, aaret on võimalik ära tunda vaid paljusid võimalikke objekte avada püüdes. Multi- ja mõistatusaarete puhul võib olla tegemist info otsimisega raamatutest, arvutused võivad kuuluda keskkooli matemaatikasse. Aarde asukoha leidmiseks võib olla abi piirkonna eelnevast tundmisest. Võib vajada aarde leidmiseks mitmekordset peidukoha külastamist.
5. Aarde leidmiseks on vajalikud erioskused ja -teadmised nagu programmeerimine, (de)krüpteerimine, muusikaline kuulmine jne. Aarde leidmiseks vajalikud arvutused on kõrgkooli tasemel.

Maastiku raskusastmega kirjeldame seda, kui raske on aarde kättesaamine või aardeni jõudmine füüsiliselt.

1. Aarde juurde jõudmiseks ei kulu üle mõne minuti. Ligi pääseb mööda sillutatud teid, ka lapsevankri või ratastooliga. Kui ratastooliga saab küll aardele ligi, aga selles istudes aaret kätte ei saa, on raskusaste juba 1.5.
2. Aarde juurde jõudmiseks tuleb ette võtta kuni mõnekümneminutiline matk kergel maastikul (metsarajad ja teed). Aarde kättesaamiseks ei ole vaja teha ronimis- ega turnimisliigutusi. Aarde juurde pääsevad kerge vaevaga ka eelkooliealised lapsed ja väiksemad koerad.
3. Aardeni jõudmiseks võib kuluda tund või rohkem. Teekond või osa sellest võib kulgeda raskemal maastikul nagu radadeta mets või kraavidega kallasrada. Aarde peidukohas võib olla vaja ronida libedatel kividel või kõrgel kaldal. Aare võib asuda kergesti ronitava puu otsas, mitte üle 3-4 meetri maapinnast. Eelkooliealised lapsed vajavad aardeni jõudmisel vanemate abi.
4. Teekond aardeni võib võtta mitu tundi. Maastik võib olla mitmekesine ja raske (ooside ületamine, liikumine tihedas võsas või metsas). Aardeni jõudmiseks võib olla vaja läbida vett nagu laudteedeta soo või raba, aare võib asuda jõe- või järvesaarel, kuhu on võimalik jõuda ujudes. Aare võib asuda raskesti ronitava puu otsas. Eelkooliealistel lastel on teekond aardeni ohtlik ja mittesoovitatav.
5. Aarde leidmiseks on vaja erivarustust nagu paat, akvalang, mägironimisvarustus või muu taoline. Aarde juurde pääseb vaid sportlik täiskasvanu.

Aardekonteinerid liigitame suuruse järgi järgmiselt:

Mikroaarde klassikaliseks konteineriks on 35mm filmitops. Samuti on mikromõõtu kõik aardekonteinerid, mis ei sisalda ruumipuuduse tõttu peale kirjutusvahendi, logiraamatu ja geopeituse juhendi mingit olulist vahetuskaupa, kui vaid ehk mõni münt või pisem vidin. Mikroaardeks on ka piklikud vitamiinitopsid või siis veelgi väiksemad konteinerid. Osadesse (nanomõõtu) aardekonteineritesse mahub vaid logiraamat. Pliiats ja GP juhend ei ole nii väikeste aarete puhul kohustuslikud, kuid sellest peab siis ka aardekirjelduses teada andma, et otsijad teaksid oma kirjutusvahendi kaasa võtta. Kindlasti aga tuleb konteiner sellisel juhul vastavalt tähistada, et otsijad oleks kindlad õige asja leidmises, samuti oleks kõrvalistele leidjatele selge, millega tegemist on. Mikromõõtu aaretesse ei mahu enamasti ka väiksemad rändurid, näiteks Geomündid.

Väike aardekonteiner on suurem kui mikro konteiner. Väikeses aardekonteineris on kindlasti peale pisema vahetuskauba veel logiraamat, kirjutusvahend ja geopeituse juhend. Väike aardekonteiner on näiteks 100 ml ja pisut suurem ravimipurk, kuni 0,3 l madal külmutuskarp. Väikesesse aardekonteinerisse mahub vahetuskaubaks näiteks mõni üllatusmuna mänguasi, AAA patareid jne. Väikesesse aardesse mahuvad tavaliselt enamus Geomüntidest ja vahel ka eriti pisikesed Travelbugid.

Normaalne aardekonteiner on kõige levinum konteiner. Tavaliselt on tegemist 0,5 kuni 2 liitrise purgi, karbi või muu konteineriga, kuhu mahub vabalt tavalist vahetuskaupa, taskumärkmiku suurune logiraamat, pastakad-pliiatsid, enamus liikvel olevatest Travelbugidest ja Geomüntidest.

Suur aardekonteiner on tõepoolest suur. Peale kohustusliku kraami mahub sinna päris palju igasugu vahetuskaupa, näiteks nokamütsid, kaisukarud ja kasvõi tavaformaadis raamatud. Mahult algab suur aardekonteiner umbes kolmest liitrist ja lõppeb peitja fantaasiaga tõeliselt suurest aardest.

— Märt