Tüüp: Mõistatusaare Maakond / linn: Põlvamaa Raskusaste: peidukoht 3.0, maastik 3.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Lisatud fotol kuskil peaks olema nullpunkt, lõppaare on kuskil pildistaja selja taga umbes pool tosinat korda kaugemal. Foto on pildistatud 2007.
Täpiliselt pildilt ei saa enam midagi välja lugeda, allolev tekst ja pilt on jäetud alles vaid ajaloohuvilistele.
[---kustutatud---]
Üks võimalus on leida ravitoimeline silmaallikas, mis teatavasti voolab välja mäe põhjapoolsest küljest. [---kustutatud---].
Vastavus reeglitega:
Vihje: pole
Lingid: pole
Lisapunktid | Tüüp | Koordinaadid |
---|---|---|
![]() |
Lõpp-punkt | Geokontroll 70/1869 |
Aarde sildid:
Geocaching.com kood: GC34DP5
Logiteadete statistika:
65 (91,5%)
6
3
7
2
0
0
Kokku: 83
Kui ma Geomängu tulin 2013, siis oli see üks esimesi, mida ise lahendasin, netist leidsin. Küll aga polnud kunagi siia asja ja kui ka käisin, siis kõigil ju leitud. Täna sobis hästi, sest mõlemad saime logi kirja. Tänud kohta näitamast, võiks mõni suunaviitki olla aga ju siis peab salajane koht olema!
Annel oli kodutöö hästi tehtud :) Nagu ikka, lähenesime läbi võsa ja eemaldusime rada mööda.
Meie teekond nägijaks saamiseni ei olnud üldse mitte kerge, võiks isegi öelda, et üks geokarjääri suurimaid väljakutseid. Aarde asukoha kindlaks tegemine oli käkitegu sinna kohalesaamisega võrreldes. Kahel esimesel korral takerdusime kuhugi võssi ja mädasohu. Kolmandal korral leidsin tee ja enda meelest ka aarde, aga see oli külmunud. Täna, neljandal korral selgus, et see, mille ma eelmine kord leidsin, ei olnud sugugi aare. Kui kõik logid ütlevad, et lihtne leid, siis meie tiirutasime siin tänagi kolmveerand tundi. Hakkas juba tunduma, et äkki pole üldse õige kohtki, sest geokontrolliga ma sõbraks ei saanud. Õnneks nii päris viimasel minutil osutas kaaslane ühe koha peale, kuhu oleks hea ja mugav aaret peita, aga see oli ju ometi teisel pool oja?! Muidugi seal see tops end peitiski. Siiani ei saa aru, missugust teed pidi teised siis lähenesid, kui aarde peidukast enne kohale jõudmist möödusid. Lõpp hea, kõik hea, vana topsi tõime ka loodusest ära. Uue suurus on mikro, et natuke lihtsam seda sealt leida oleks, täiendasime veidi geokuhja. Muidu vahva kontseptsiooniga aare, aga hea meel, et siia enam tagasi tulema ei pea :) Naabrite koer tundis meid vist juba ära :) Aitäh peitjale!
Hooldus! Uus konteiner ja uus minigripitud ja GC koodi ja aardenimega logiraamat.
Kui Anu käis välja mõtte Põlvasse skoorima minna olin kohe nõus ja tegin natuke eeltööd. Lugesin logisid ja mõõtsin kaardil igate pidi ja kuidagi läbi ime õnnestus geokontroll 10m peale saada! Aardeni pääsesime ilusti kuna maapind oli veel külmunud ja soppa ja muda küllaltki vähe. Aarde leidis Anu, märgates geokuhja, mille all oligi otsitav karbike. Karp katkine ja logi väga märg. Panin uue konteineri ja uue korraliku logiraamatu. Algne logi jääb Anu juurde kuivama ja siis muuseumi. Vana karp oli osaliselt jää sees kinni ja jäi sinna sula ootama. Siin ka palve järgmistele geopetturitele, palun katkine karp loodusest kaasa võtta. Tänan juba ette. Tänud ka peitjale aarde eest!
Juba minu geopeiturikarjääri alguses, kui tutvusin kodukanti jäävate geopeituse tõmbekeskustega, jäi Põlva mulle silma kui lahendamatute mõistatusaarete pealinn. Siin siis üks stiilinäide. Aastate jooksul sai seda aaret vahel naljaviluks lahti võetud, logisid loetud, kaarti keritud ja jälle kinni pandud.
Kuni mõni aeg tagasi mainisin Tiidule, et Põlva on üks neetud kollaste täppide paradiis, mida kuidagi rohetama ei saa. Samal õhtul saatis Tiit mulle kõigi Põlva mõistatuste lahendused, kaasa arvatud see siin. Kuidas tal see õnnestus, ma ei tea siiani. Ilmselge selgeltnägijate tuleproovi materjal, eriti kui allikast veel veidi protseduure lisaks teha.
Siin muidugi ikaldus sellega ei piirdunud. Koordinaadid võivad ju olla, aga lähenemistee oleks veelgi parem. Ütleme nii, et selle me valisime mõnes mõttes hästi (päris lihtne oli lõpuks kohale jõuda), aga mõnes mõttes üsnagi halvasti (minu meelest parkisime me kellegi hoovi ja ronisime üle kellegi maa kohale). Kui keegi selles osas pahameelt tundis, siis meile ta seda õnneks ei väljendanud.
Aare asub täiesti imelises kohas. Ma kujutan ette, et siia pääsemine võib mõne aastaaja, ilma ja lähenemistee koosmõjul olla päris keeruline, aga meil vedas. Lumi oli maas peaaegu sulanud/õhuke, aga maapind ikka veel jääs. Üksikud porised kohad andsid tunnistust sellest, et nii nädala pärast on hoopis teine teema siia kohale tulla.
Aarde leidsime hämmastavalt lihtsalt. Vaatasime ümbrust, näitasime näpuga kohti, mida võiks lähemalt uurida ja mina panin oma vaimu valmis, et neisse kohale turnida. Samas märkasin hoopis lihtsama ligipääsetavusega kohta, mida Tiit ostustas esimesena kontrollida ja kust aarde ka kätte sai.
Aare oli väga halvas seisus. Karp katki, logiraamat katkises minigripis meenutas jääblokki, kogu sisu ligemärg. Aardekonteiner oli oma pessa kinni külmunud, seega see jäi sinna ja Tiit pani konteinerisse väiksema konteineri uue logiraamatuga.
Minu soovitus peitjale oleks teha aare tavaliseks aardeks kui seal enam mõistatus lahendatav pole. Ja lisada kirjeldusele soovitav lähenemistee. Koht on ju ikkagi vapustav ja näitamist väärt.
Aitäh peitmast ja 8a meelelelahutust pakkumast!
Õige suund oli ju teada, aga sellele vaatamata sai geokontrolli ikka väga palju piinata, enne kui sain rohelise tule. Kohapeal läks ka palju aega. Tänan.
Aardekarbis auk sees ja logiraamat märg. Arvatavasti lähen suvel sinna kanti uuesti ja hooldan ise ära aga kui keegi satub enne mind siis võib ka ise ära hooldada.
No see võttis ikka aega. Kui hakkasin geopeitusega pihta siis muidugi vaatasin oma kodupaiga aarded üle ja üritasin neid lahendada. See jäi algul tahaplaanile, kuna tundus liiga raske. Peale aasta möödumist võtsin aarde kätte ja sain umbkaudse aarde koha kätte. Ainuke probleem oli motivatsiooni leidmine kuna logiteated räägivad võsast ja märjast alast ja kuna oli suvi siis otsustasin, et ootan paremat aastaaega. Nüüd kus kevade suurvesi on kadunud ja puud ning võsa hakkab lehte alles minema otsustasin seal ikka ära käia. Kohale jõudes sain kohe aru, et koht on õige, kõik nagu klappis aga mida ei leidnud on aardekarp ise. Peale pikka otsimist hakkas juba tibutama ka ja mõtlesin, et no tuleb üks mitteleid aga just siis märkasin õiget asja ja seal see oligi. Kant ise oli ka väga ilus ja kindlasti naasen siia kunagi veel kuna kodu on ju nii lähedal. Aitäh aarde eest!
Juba mõistatuse lahendamise ajal oli selge, et aare on kuskil metsas ja vesises kohas. Tuli ikka parajalt ragistada ja akrobaatikat teha, et mitte liiga märjaks saada. Nagu kaaslane mainis, siis oleks pidanud oma esmast instinkti usaldama ja lihtsalt proovima mööda rada minna. Täname!
Mingi aeg Põlva plaani pidades sai see koht ka välja pommitatud. Kohale minnes sai rajale langenud risu tõttu sellest ringiga möödumise asemel suund otse aardele võetud - suur viga. Ikka väga vesiseks läks see elu. Õnneks õnnestus veetakistused ikka kuiva jalaga läbida. Aaret valvav geokuhi karjus silma nagu mugule paljas karp, aga see on vist geopeituri eripära. Tagasi auto suunas sai mindud korralikult mööda rada ja takistusest ka lihtsam ümberpõige leitud, kui veetakistus. Aitäh!
Pidevalt mööda vaadatud sellest aardest. Täna mõtlesime , tuleb ära käia. Tehtud, nähtud. Tänud
Mitte just lihtne maastik. Õnneks pinnas veel enamuses külmunud ja sai suht muretult kohale.
Tänan peitmast.
Kodutöö oli tehtud ning seetõttu oli teada, kuhu tuleb suunduda topsi otsima. See teadmine ei teinud meid aga mitte üldse rõõmsaks. Nähes eesootavat heina, maltsa, ohakaid ja võsa, langes esialgne entusiasm kiirelt alla. A teha polnud midagi, oli ju vaja selle leiu ja täpivärvimise nimel minna. Peale seda võitlust loodusega sai õnneks kohe jõutud õigesse kohta ning seal see geokuhjaga maskeeritud karp meid ootaski. Hea, et niigi läits.
Ka siin andis ikka üksjagu pikalt ringi joosta ning sääski toita, enne kui õige koht silma jäi, tänud.
See aare oli samuti üks nendest Põlva vanadest, mida ma korduvalt lahendada olen proovinud, kuid mitte kunagi eriti sihikindlalt. Nüüd karantiinis võtsin üks päev kätte ja tegin ära. Päris kaua võttis see 10 m täpsusega paika saamine. Lugesin vist kõik logid isegi läbi ja kokku läks umbes 2 tundi. Ringikesi sai ka ikka mitukümmend tehtud. Aga rõõm oli ka selle võrra suurem, kui täpike paika sai. Kui Pillega geotuurile tulime, oli kindel plaan see kaardilt koristada. Millal veel satun siia sõbraga, kes on nõus minuga sellisesse kohta tulema. Soovitan tõesti ikka veel kummikuid ning palju tahet. Leid ei tulnud kiiresti. Otsisime äkki 10 minutit, aga ega seda 10 m täpsusega oodata oligi. Aitäh!
Huvitav koht, ootasin suuremat tähistust seal, aga ei näinud midagi. Õnneks olid saapad jalas, aga üpris märg oli küll. Koordinaat polnud täpne, aga Liis suutis kiirelt leida.
Street view aitas küll, aga rohkem niiviisi, et kus aare ei ole. Õnneks oli kirjelduses infot selle kohta, kus see siis võiks olla. Võtsime matka ette, kummikud olid parim valik ning varsti oligi asukoht näha.
Loogiline? Kirjelduse järgi tundub, et iseenesest võiks nagu olla tõesti.
Oftamo? Novot ei tea, vahest olen liiga nõrk selles vallas... Igatahes täna piirdusin vaid mõne pildi tegemisega, aare jäi esialgu leidmata.
Lahe pisimatk voolava veeni -- jälle üks veevõtukoht juures! Juhani eeltöö kandis õnneks head vilja. Praegu aarde leidmiseks kasutatava info põhjal on tegemist ilmselt paraja pähkliga, folklooriga tutvumine võib siiski aidata.
Aitäh!
Tegin eeltööd ja joonistasin kaardile fotol olevate objektide järgi vaatesektori. Sain üsna loogilise pildistamise kohta, mõõtsin kauguse aardest ja teises suunas vajaliku arvu meetreid. Seda piirkonda lähemalt uurides torkas kirjelduses vihjatud koht kohe silma. Jäi üle vaid valida välja punkt, kuhu autoga kohale sõita - mõeldud-tehtud, valisin kõige lähema punkti, mis veel tundus avalikule teele jääma ja otseselt ei olnud kellegi hoovi peal. Sealt oli plaan minna mööda radasid võimalikult lähedale ja siis otse peale.
Hakkasime juba minema kolmekesi Taimo ja Mirjamiga mööda rada ja leidsime ühe õunu täis metsõunapuu, kui mulle torgatas: "Okas päkka!". Et noh sellest piirkonnast on ju olemas veel täpsem kaart, kus peaks otsitav mikroobjekt peal olema. Ja oligi, tervelt kaks tükki lähestikku ja nende suunas minev rada. Tulime pea-aegu auto juurde tagasi ja õhtutsest geotuurist väsinud Mirjam otsustaski autosse jääda. Meie Taimoga aga saime õige pea raja peale ja rada viis õiges suunas. Selle 2019. aastanumbrit kandva detailse kaardi peal ei olnud imelikul kombel viimast, kraavi kallast pidi objektini viivat rada peal, aga tegelikkuses eksisteeris rada ikka kuni objektini.
Kohapeal väga palju peamurdmist ei olnud õnneks vaja, sest kuskilt eelnevatest logidest oli mingi aimdus tekkinud ja aare paljastas ennast kiirelt. Tänan juhatamast ägedasse paika, kuhu ei näita ükski viit.
Siinkohal lehvitan julgelt valget lippu ja annan teada, et mul pole õrna aimugi kuidas seda lahendada hetkel ilma, et peaks mitusada geokontrolli tegema. Olen karjääri jooksul juba piisavalt neid teinud, et võisin loobuda järgmisest 200st. Koht on minu meelest äge ja võiks mõistatust laiale ringile seeditavamaks teha. Minu jaoks oli täiesti üllatus, et sellisesse kohta võiks rada minna. Aitäh kohta näitamast!
See aare jäi 2. täispika ja väga tegusa geopäeva viimaseks ja sõitsime Palojärve RMK platsile ööbima.
Täna tundus kuidagi hea päev seda aaret otsima minna. Oligi. Jälle üks koht teada ja külastatud.
Aitäh!
Koduse kaarditöö tulemused langesid meil Erlega kokku. Hoolimata tänasest vihmasevõitu ilmast ja hoiatusest, et märg-märg, otsustasime tutvuda olukorraga umbkaudses nullis. Ja ega võsa suvega väiksemaks ei kasva. Meie õnneks magasid koerad maha ilmselge jänese, kes vasakule võssa minema tõmbas. Jah, päris keeruline maastik, tüma maad ja raiesmikku, siin ja seal tormimurd takistamas. Sihtpunkti juures pidi enne ülevalt ja alt otsima, enne kui üsna maskeerimata aarekarp silma jäi. Kahjuks olemasolev rada ei läinud sinnapoole, kus autod - nii et uuesti tormimurd jne-jne. Tänud peitjale
Peitjalt saadud info kohaselt ... tegemist on eripärase, QR-tüüpi koodiga, mille dekodeerimisel sai teada aarde kohta info. Koodiga tegelev firma otsustas kasutusele võtta uue koodi (nt. ringide asemel viisnurgad vms) ja loobuda üleüldse vana koodi kasutamisest.
Kui võti on minema visatud, siis lukud püsivad kinni
Aga kirjelduse järgi on aare leitav ja täitsa korras
Kodus kaarditöö tulemusena leidsin umbmäärase asukoha. Täna sattusin hea õnne tahtel lähenema suunast, mis juhatas mind autoga paarisaja meetri kaugusele niidetud teeraja algusesse, mis viis otse allikani. Lihtne astumine. Kohapeal oli see-eest keeruline. Ei olnud kindel, kas allikas on õige, kuna välja arvutatud punkt asus tegelikult ikka tükk maad põhja pool. Lõpuks siiski leidsin, kui vaatasin kohta, mis juba alguses silma riivas aga mille siis kõrvale heitsin. Täitsa ok aardekoht tegelikult. Sai täna ikka ühte palju vastikumat rünnatud (Ora II). Hea, et aardes pliiats oli, enda oma suutsin siia kuhugi ära kaotada.
P.S. Ma vist olen midagi maha maganud, aga mis põhjusel me enam seda pilti tõlgendada ei saa alates 19.08.2015?
Teadupärast pidi eestis vist 30 liiki sääski olema kes verd imevad.Siin kohtasin küll selliseid mis oleks minult vist kogu vere välja imenud kui karbi otsimisega oleks rohkem aega läinud.Need suured elukad lihtsalt tulid vaikselt ilma pirinata ja kukkusid kohe imema.See, et tulin T särgiga oli kokkuvõtteks suur viga ja ämm arvas pärast, et olen mesilaste käest nõelata saanud.Kael ja käevarred olid suuri kublasi täis ja sügelesid meeletult. Seda kohta teadsin juba paarkümmend aastat, aga täna siis käisin lõpuks ära. Kolmas aare tänasel võidupühal ja Aitäh peitjale.
Esimesel korral oli mul kiire ja leidsin üles allika. Korralik tee viib juurde ja ei mingit muda!Teisel korral varusin aega aga leidsin allikal tuttavad (olid tulnud vett võtma) ja sain abi otsimisel. 5 min ja käes! Aare heas korras! EVEJ. Aitäh peitjale!
Koordinaadid olid ma ei tea mis ajast ootamas, aga kuidagi ei sattunud siia. Eile plaani tehes väänasin teekonna lähistelt mööda ning täna pärast koolituse tegemist suundusingi otsinguile. Leid oli hetkeline ning aare väga heas seisukorras. Aitäh, et karp veel looduses alles oli, sain ka logi kirja panna!
Silmanägemine on korrigeeritud!
Naasesin lõunaosariikidest ja mõtlesin, et võiks ju ühe väikse matka ikka ette võtta tänase trenni asemel. Etteruttavalt ütleks, et kaloraaži luges Endomondo selle nädala teiseks tulemuseks veidi üle tunnise ettevõtmise kohta.
Kuna punkt oli juba ammusest ajast olemas, siis oli esimene vaev leida sobiv juudepääsutee. Guuglimäps pakkus kellegi koduõue sõita, aga mulle see väga ei meeldinud, valisin paar teeotsa kaugemal oleva lahenduse.
No ei olnud hea mõte. Suhteliselt ruttu sattusin paksu võsasse ja 10 minuti pärast olin esimest korda jalaga mülkas kinni. Vandusin natuke kurja, tõmbasin jala paljalt välja ja sorkisin jalanõu ka mudaaugust tagasi. Suundusin vastu kaardi juhendamist natuke kõrgematele aladele.
Sealt edasi panin telefoni kotti tagasi ja läksin niisama seeneradadele nii umbes õiges suunas uitama. Kui pool praadi käes oli, siis vaatasin uuesti kaarti. Päris lähedal oli aardekene. Ainult silma järgi tunduvalt merenivoole lähedasemal kõrgusel kui mina parajasti paterdasin. Laskumine oli ka omaette ooper ja lõppes all teise mudasse sukeldumisega.
Vaeva tänutäheks sain ikkagi karbi kätte. Üle aasta vana logi oli viimane, aga aare oli ideaalses seisukorras, võid veel paar aastat hiliseid reageerijaid oodata. Tagasiteeks valisin natuke kergemini läbitavad seenerajad, sest minu tähelepanekute järgi on neil keskmisest suurem tõenäosus kuskile tsivilisatsiooni välja jõuda kui niisama võsas madistada. Põllulilli oli ka. :)
Aitäh peitjale.
Oluline teade!
Täpiliselt pildilt ei ole enam tehniliselt võimalik midagi välja lugeda, sest juba möödunud aasta augustis toimuma pidanud tehniline muudatus on praeguseks toimunud.
Jätan siiski topsi metsa ja täna veel ei arhiveeri aaret, et kui kellelgi on vanast ajast alles täpilisest pildist saadud täpsed koordinaadid, aga aare ise leidmata/logimata, siis saab seda siin veel teha.
Arvatavasti kunagi sel aastal tuleb päevakorda ka aarde arhiveerimine, seniks aga palun selle aarde uutel otsijatel arvestada, et täpiline pilt enam aarde koordinaate ei ava ja seega aare pole enam lahendatav.
Nagu varem öeldud, põhjused ei ole minu kontrolli all ja mul ei ole võimalik midagi selleks teha, et see täpiline pilt taas toimiks nagu varem.
Ärge nüüd kiirustage topse kokku korjama. :) Lahendus on olemas, vajab vaid motivatsioonitõuget reisi ette võtmiseks. Ei tahaks hirmuga kohe kihutama hakata.
Kuigi minule seni teada oleva info järgi minust mitteolenevatel põhjustel pidi selle aarde mõistatuseosa lahendamine muutuma tehniliselt võimatuks 19.augustil 2015, näitas minu tänane katse, et asi hetkel toimib. Kui kaua veel, selle kohta mul info puudub.
See tähendab, et praegu veel aaret ei arhiveerita ja see on samal viisil lahendatav ja leitav nagu ta on algusest peale olnud. Kui saan uut infot selle kohta, et on probleeme, siis kontrollin uuesti ja täpsustan olukorda.
Seniks head otsimist!
Numbrid said juba pimedatel talveõhtutel välja võlutud. Seetõttu oligi hämming, et keegi hea inimene oli märkustesse lisanud auto parkimiskoha ja jalgraja asukoha. Olime väga tänulikud ;-)
Aare on tõesti selline vanakooli-hõnguline, kuid miks peaks selle ära korjama, on arusaamatu. Meid logide lugemine küll aitas. Vähemalt sai ennast korralikult rännakuks ette valmistatud. Võib-olla isegi rohkem, kui hetkel vaja oli. Kuid siiski piisavalt, et leidmine ei tekitanud suuremaid probleeme. Pealegi on geokuhi ju kaugele näha. :-)
Siin läks ikka omajagu aega. No ei jäänud pikka aega karp näppu. Lõpuks siiski kandis jäärapäisus ja järjekindlus vilja. Tegelikult ju täitsa nulli ligidal paik ja loogiline koht ka. Logide lugemine pigem oli segavaks faktoriks. Tänud!
Siin logides on juba vihjatud, aga nüüd teatan aarde peitjana ja omanikuna ametlikult, et väga suure tõenäosusega arhiveeritakse see aare 19.augustil 2015.
Täpsema info teatan hiljem, kui asjaolud selguvad. Hetkeseisuga on veel 13 kuud aega seda otsida.
Aarde arhiveerimise hoiatusest ei teadnud seda aaret plaani võttes midagi. Lihtsalt tundus sobivalt lihtsa mõistatusena, mida ta tänapäeva tehniliste vahendite juures ongi. Nii et koordinaat tuli loetud hetkedega.
Järgmine päev välja loetud parkla koordinaatidele jõudes tundus asi küll veidi kahtlasena. Eriti, kui läheduses on ilus kergliiklustee. Paraku ei viinud kergliiklustee sugugi mitte aarde poole ja olime juba valmis ringiga lähenema - mis oleks olnud suur viga! - kui õnneks teeotsa märkasin.
Mööda seda kohalejalutamine oli puhas mõnu, sest tundus, et keegi on sealt hiljuti suisa niitnud või midagi. Teeristilt oskasime küll valele poole keerata ja seetõttu nägime ka paljukirutud muda ja heina, kuid taipasime peagi tagasi pöörduda ja sama teerada pidi jätkata.
Allika juures kohal asi enam nii lihtsalt ei käinud - mina turnisin igal pool ringi ja olin lõpuks juba valmis loobuma, Liina aga luges logiteateid, mis samuti suurt ei aidanud. Lõpuks otsustasin veel ühte kohta vaadata, kuhu tennistes sugugi kerge ligi pääseda polnud, aga sain puhtalt ja kuivalt kohale ning seal see aare oligi. Samuti puhas ja kuiv, sest nagu nüüd selgub, oli peitja just eelmisel päeval aaret korrastanud.
Meile igatahes meeldis, Liina nautis jalutuskäiku ja ümbritsevat loodust täiega. Aitäh!
Sinnakanti sattudes kontrollisin ka aarde olukorda.
Olukord oli vilets: Maskeering oli kadunud, karbi kaas oli irvakil, logiraamatu kilekott oli katki, logiraamatu lehtede vahel oli sipelgapesa. Esialgu polegi selge, kas peidiku avastas mugu või mõni loom. Väheusutav, et sipelgad ise aardekarbi avasid ;)
Nüüd on sipelgad ja nende munad eemaldatud, aare korrastatud, puhastatud, kuivatatud ja oma kohal tagasi ja maskeering ka katmas juhusliku pilgu eest.
Jääme ootama järgmise leidja logiteadet aarde seisukorra kohta.
Mõistatus lahenes üsna lihtsalt ning ei ületa võrreldes aarde enda juurde minekuga isegi uudiste künnist. No miks on vaja sellise muda ja räga sisse peita. Hein oli rinnuni ja jalad märjad, kummikuid ma ei märganud jalga panna.
Myrakas veidi valgustas, mis rohtu silmad vajavad ja asi sai kohe selgemaks. Vähemalt koordinaat. Aga koht oli endiselt kole ja mäda... Seekord olin ettenägelikult tossud saabaste vastu vahetanud ja iga väiksema lirtsatuse pärast muretsema ei pidanud. Lisaantenniga oli GPS üsna enesekindel, sellest hoolimata ei tahtnud leid kuidagi tulla. Väljas läks aina pimedamaks ja pimedamaks... Kui juba ligi tunnise otsimise järel olin peaaegu loobunud otsingutest, siis jäi lambi valgusvihku karbi nurk. Logimise ajal arvas koordinaadinäitaja, et aare peaks olema 5 meetri kaugusel, kusjuures mõõteveaks lubas 3 meetrit. Aardest võtsin kaasa teo, omalt poolt lisasin kondeka.
Uskumatult kole koht ikka... Kirvemeetodi jaoks lootusetu. Allika leidsin (vist), aga aaret muidugi mitte. Ja maa oli ka nii mäda, et igat sammmu pidi hoolikalt kaaluma,et mudasse mitte ära uppuda. Ehk teinekord kui täpsemad koordinaadid käes proovib uuesti.
See aare jääb küll pikaks ajaks meelde. Ilmselt jääb üsna pikalt alles ka kängardena saabaste külge kivistunud muda ja sopp, mida võiks nimetada looduslikuks aardevalvuriks antud kohas (ilmselt raskendas olusid värskelt uuesti sulanud maapind, mis oli pehmelt öeldes püdel).
Igatahes, parkisime auto ära ja hakkasime liikuma mööda teed natuke maad tagasi, et siis mõnest normaalsemana tunduvast kohast läbi murda. Lampide vihku jäi ka mingi väike tee pealt eemale viiv rada, aga see tundus minevat vales suunas. Ega siis midagi, mingi hetk pöörasime tee pealt võssa ja edasise võib kokku võtta kui: mäest alla → muda → võsa → muda → P¤#@¤! → veel muda → järsust nõlvast üles → võsa → teiselt poolt läbi võsa uuesti alla → veel muda. Olles lõpuks nulli paarikümne meetri täpsusega paika saanud algas põhjalikum otsimine. Kände ja juurikaid ikka jagus ja Alexi logis olevad sõnad "...maskeering on taielikult loodusesse sulav..." muudkui kajasid peas.
Olles juba oma tund aega pühendanud antud operatsioonile, proovis Martin veel kühe korra oma nubluga natukenegi täpsemat positsiooni määrata ja mingil maagilisel kombel satelliitide ja/või planeetide paigutus klappis (või lihtsalt mülkajumalad otsustasid meile halastada), sest ühtäkki näitas nublu üsna järjekindlalt suuna kätte. Kiired sonkimisliigutused kahtlasena tunduvast kohast ja enda üllatuseks ilmuski sealt alt välja karbike. Logisime ära ja enda poolt jätsin aardesse väikse elevandi. Las ta siis mõtleb selle üle järele, kuhu ta sattunud on.
Kui mitte muud siis vähemalt õpetas see aare, mis tunne on olla metsloom. Pimedas külmas metsas mudas sonkida, otsides selle sopa seest mingit väikest objekti, mis kõrvalistele organismidele on ilmselt täiesti kasutu. Hea on ikka olla inimene...
Tagasi tulime allika juurest minevat rada mööda ja - ohhooo! Tee peale jõudsime välja täpselt selle sama väikse rajakese pealt, mille esimese asjana ära põlgasime.
Kokkuvõtteks siiski aitäh peitjatele väga meeldejääva seikluse eest!
See tundus Põlva aaretest veel enam-vähem lahendatav. Kiire guugeldamine, natuke mässamist ja oligi koordinaat teada.
Null paistis kaardilt päris nilbes kohas. Proovisin StreetView' abil parimat lähenemisnurka leida, aga väga kasu polnud. Läksin siis peitja soovituse peale. Või noh, peaaegu.
Ikka ühest mülkast teise, siis vertikaalset mudavalli mööda üles, teisest vallist alla. Seejärel hakkas gepsu pilli järgi tantsimine, ikka 50 meetrit sinna, 30 meetrit tänna.
Madistasime mülgastes, tuhnisime kõduhunnikutes, hüppasime üle mädanenud puude ja kopraurgude. Kui närv juba üsna must oli, siis tabas Rudolf kahtlase moodustise ja selle alt aarde. Loomulikult kohast, mille ma mõni hetk tagasi üle vaatasin. Kui keegi vaid geosilma treeninglaagreid korraldaks...
Muide, selle aarde lahendamine peaks 2015. aastast praegusel viisil raskeks või päris võimatuks muutuma, nii et tasub arvestada.
Muu oli ikka traditsiooniline värk: vaja läheks pärisgepsu ja tõsiseid mudajalatseid, siis oleks päris mõnus otsimine olnud. Tagasi tulime muidugi mööda viisaka(ma)t teed ja saime peaaegu otse auto juurde... Aitäh, tagantjärele vaadates päris mõnus!
Pärast mõistatuse lahendamist vaatasime kaardi järgi, et ikka täitsa võsakas. Täna oli siis välitööde päev ja parkisime auto enda arvates kõige otstarbekamasse kohta. Edasi läks lihtsalt mööda teeradasid aarde vahetusse lähedusse ja seal oli vaja pisut ettevaatlikumalt liikuda, aga tossudes võetav. Tagasiteel selgus muidugi, et on veel lihtsamaid ja kergemaid lähenemisteid.
Mõistatuse osas sain jälle targemaks, mis imeasju ilmas leidub. :) Enne aardeotsingule minekut saime paraja sahmaka vihma kaela, mis tegi aardeni tungimise mõnusalt jahutavaks. Aarde peitmisviis tegi nukraks, kui oled nii kaugele juba end murdnud, siis ei tahaks enam juurikaid kaevata. Peitsin paremini. Allikas oli imehea veega, tänud sinna juhatamast.
Peale eelmise aasta luuret ja asukoha vaatlust võttis peaaegu, et aasta aega aega, enne kui oma sammud taas nulli seadsin. Valmistusin meeldivaks õhtupoolikuks sõpradega metsas songimiseks. Kohale jõudes oli aga pettumus suur kui aare enda ilmutamiseks üldse aega ei nõudnud. Niisugune ettevalmistus ja niisugune pettumus. Aga täname siiski.
Teist (täpilist) pilti olen vaadanud, uurinud, töödelnud juba ei tea mitmendat korda, kuid midagi välja lugeda ei ole õnnestunud. Paar päeva tagasi aga tekkis kindel soov see aare ikkagi üles otsida. Esimese pildi ja Maaameti kaardi abil. Läksin siis võimalikult täpset pildistaja asukohta määrama, et niigi umbkaudse lõppaarde asukoha viga võimalikult väike oleks. Kuid natuke enne arvatavat pildistamise kohta ilmus välja üsna kuri lahtine koer. Igaks juhuks taganesin, asukoht jäi määramata, kuid nägin ära sealse pinnavormi, mille järgi oli juba tunduvalt lihtsam kaardi peal see asukoht paika panna. Mõõtsin siis umbkaudse kauguse ja nurga ning täna läksin siis lõppaaret otsima. Valmistusin juba selleks, et tuleb sadu meetreid läbi kõrge heina ja võsa ragistada. Kuid õnneks sattusin juba mõnekümne meetri järel metsarajale, mis tundus õiges suunas minevat. Järjest ilmusid nähtavale ka kirjelduses ja logides mainitud kohad/asjad. Kui enam kuhugi eriti minna ei olnud, oletasin, et olen kohale jõudnud. Varem arvutatud umbkaudse asukohani oli küll veel üle saja meetri, kuid koht tundus siiski kuidagi õige. Vaatlesin ja otsisin siis, kindlalt teadmata, kas ma üldse õiges kohas olen. Siis jäi silma veel üks koht, mis, nagu hiljem selgus, oligi õige. Kuid sinna pääsemine, ütleme nii, et oli raskendatud. Kuna ma ei olnud üldse kindel nullpunktis, ei olnud alguses üldse plaanis seda kontrollida. Kuid kartuses, et see kripeldama jääb, otsustasin seda siiski teha. Enne lõppu ilmus nähtavale veel midagi logides mainitut, mis andis kõvasti lootust juurde. Natuke veel ja oligi aare käes. Sada meetrit umbes oli minu null võssa. 45 min umbes otsisin. Tegelikult ei uskunud eriti, et üldse leian, seega kokkuvõttes on kõik väga hästi.