Mürakas

Olime viimased leidjaid ja kole kahju, et asi kuidagi moodi peale seda kaduma läks. Kuna arhiivi saatmine oli vägisi lõunanaabrite poolt ja ka omanik pani kinni lausega, et äkki pole, siis igaksjuhuks käisime täna uuesti läbi sealt. Seekord olid prillid ka kaasas. Kaevasin tükk aega ümber kivi aga ei leidnud ketti ka enam üles. Saan aru, et keegi mugu võis topsi ära korjata aga kas siis peitja korjas keti kokku? Igatahes kui ma nüüd mürakat sassi ei ajanud, siis tõesti seal enam midagi pole. Kahju. Tore aare oli. Aga tundub, et äkki liiga popis ujumis kohas.

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Arhiveeritud".

GC lehel arhiveeritud ülevaataja poolt

Eks ma olen siia Müraka poole varemgi piilunud, kuid koht on seni alati hõivatud olnud ning mugude nina alla tsirkust tegema minna ei soovinud. Täna, ligunemiseks lausa ideaalse ilmaga, oli sillake ja kallas läheduses üllataval kombel päris publikuvaba. Võtsin ühes spetsiaaselt sellisteks puhkudeks valmistatud ajutise pudelpoi, millega leiu korral punkt vees märkida, et mitte korrata minevikus tehtud vigu :o)

Esimese müraka otsa koperdasin jube mõne minuti pärast, teine vähe väiksem leidus peatselt, aga aaret ei kusagil. Jätkasin. Aeg-ajalt gepsuga asukohta täpsustades, peamiselt ujumisprillid peas mööda põhja roomates ning küüntega kividest kinni hoides, et pinnale ei tõuseks. Kokku kaks tundi! Kõige suurema müraka juures kaapisin eriti põhjalikult, kogu jõudu mängu pannes õnnestus teda isegi sentimeetri jagu nihutada, eks vesi aitas kaasa. Aga ikkagi, ei mingit aaret. Võimalik, et lihtsalt ei leidnud. Võimalik, et keskendusin mingil moel valele tsoonile. Kuid samuti võimalik, et aare on ikkagi plehku pannud. Ei tea, igaks juhuks saadan peitjale info ja pildi.

Aitäh!

Sellised ilmad ei soosi kuidagi võsas ragistamist ja sealt aarete otsimist. Linnas nagu ka ei taha kolada. Aga suurepäraselt sobivad sellised aarded :D Pikalt edasi lükatud, kuid lõpuks saime siia kohale. Kujutasin ette, et aardega läheb päris kaua. Tegelikkuses tuli leid ülikiirelt ja ka tops oli esimese korraga käes. Logi kirja ja tagasi nulli. Siis läks aga keerulisemaks :D Ma vist suutsin jalaga või kuidagi karabiini kivide alla ära peita ja ma ikka tükk aega nägin vaeva, et seda üles leida. Varvastega kivide vahel sorides ei tundnud midagi ja käega mõned korrad ei õnnestunud ka miskit kätte saada, sest polnud kusagilt kinni hoida ja tulin kohe vee peale tagasi :D Natuge veel sobramist ja hakkas midagi sädelema. Sain õnneks keti serva kätte ja uuesti vee alla. Ketist kinni hoides tuli juba ka karabiin välja ja saimegi topsi tagasi omale kohale :) Väga lahe aare, mis just selliseks ilmaks loodud :) Suured tänud!

Leitud

Leitud. Tänud peitjale.

Kui aare ilmus, siis mina teadsin, et minul sinna asja ei ole. Jõevesi on ju selline saatana ilmutis, mis suvel on jääkülm ja talvel kui jää peal võiks olla, siis keskel ta raibe ei kanna ka mind.

Täna oli ilm kui põrgukatlas ja tekkis kaval plaan vähemalt proovida, no kui külm siis ikka asi olla võib. Minu üllatuseks oli vesi täitsa ditimiti ja aare sai logitud.

Tänud peitjale ja kaaslastele, no teiega mine tõesti läbi tule ja vee ja vasktorude, oli tore!

Super ilm ja toredad kaaslased siis on väga lõbus logimine.Aitäh!

Sel korral oli aardetops omal kohal ja kättesaamine läks vaatamata kõrgele veeseisule üsna lihtsalt. Topsi tagasipanek oli keerulisem kuna sukeldumisprillid ununesid koju ja vee all tuli toimetada ilma midagi nägemata. Siiski õnnestus tagasipanek teisel korral.

Ilm oli enam kui soodne ja nii tulimegi mürakat otsima. Ujuja/ sukelduja kardab meil kahjuks kalu, kuid oli nõus otsimisprotsessis kaasa lööma tingimusel, et kõrval seisab kalapeletaja. Läksin siis kalu peletama. Kokku tuli päris mitu sukeldumist ja riietuskabiini unustatud ujumisprille mälestades (need olid jõudnud juba uue omaniku leida, kui tagasi läksime) sai kobatud ja kobistatud käsikaudu.

Pärast sulistasime veel mõnusas vees ja kui poleks pidanud vanaema juurde minema, sulistaksime seal õnnelikult siiani.
Aitäh!

Tutvusin legendiga ja saatsin ekipaaži rajale. Piloodiks sattus 12 aastane , kaardilugeja oli vähe kogenum. Esimesed kurvid olid konarlikud, edasi läks sujuvamalt. Mina tegelesin kõige tähtsama asjaga, tähte joonistamisega raamatusse. Vees tehti samal ajal meritähte. Pärast katse lõppu vilistati isegi veidi kummi ja driftiti niisama. Aitäh!

Vedas meil ikka, et Helgel siinse aardetiiru mõte just nüüd tuli :), täna oli isegi jõevesi mingi 25 kraadi soe… Sest ma olen hull külmavares kes naljalt isegi natuke jahedamasse järvevette ei roni ja siin täna oli võimalik ennast leotada terve see aeg, mis kulus aardekoha väljaotsimisele ja seejärel topsi kättesaamisele ning siis veel kohavalvurina sellelgi ajal, mil kaldal logimisprotsess käis… Aitäh Marisele kaldalt tehtud fotosessiooni eest, Helgele nende kõige olulisemate, logimiseni viinud liigutuste autoriks olemast ning Helenile trompetid ja roosivarred, oli tore olla Sinu 3000 leiu vormistamise juures :).

Minul oli juba piisav rahulolu kauni bussipeatuse külastamisest ja ega rohkem ambitsioone tänaseks polnud. Kuid Helge utsitamisel ja Marise pealehakkamisel sai ka seda Mürakat kaema tuldud. Esialgu olime autoga lähenedes jõe valel kaldal, see tähendab sellel kelgutamise nõlval. Maris proovis korra ka vett, kuid kiirelt sündis otsus, et teeme ikka selle pika ringi, et jõe teisele kaldale sõita ja vette minna ujumissillakeselt. Õigesse kohta jõudes tegi seal oma õhtuujumist üks perekond ja otsustasime natuke ringi jalutada. Kui tagasi jõudsime, oli jõgi meie päralt ja Helge sammus julgelt vette, peagi tema järel ka Maris. Siis etendasid nad midagi sünkroonujujate tantsu sarnast, ainult pead veel keegi vette ei pistnud. Jalgadega põhja traalides õnnestus üsna kiirelt selgeks teha õige kivi ja selle küljes olev aare. Kuna vees tundus päris põnev olevat ja kaldal ründasid sääsed, siis sammusin lõpuks ka mina sündmuskohale. Helge tegi mitu katset sukelduda aardeni, kuid kahjuks topsi kätte ei saanud. Sündis idee tuua kohale üks abivahend ja samal ajal tuli ka üks kohalik tädike ujuma. Eks me üsna kummalised oma tegevusega seal jões olime, kuid põgeneda polnud ka enam mõtet. Meie Marisega hoidsime abikat õiges kohas ja Helge oli taas vapper, kes vee alla kadus. Nii me selle topsi ka kätte saime, kahjuks oli kaas pooleldi lahti ja tops vett täis. Läksime kaldale asja uurima, kas üldse logida õnnestub. Mitmed kihid grip-kotte olid õnneks raamatukese hullemast päästnud ja see oli vaid niiske. Panime veel ühe kuiva koti logiraamatule ja ja ka kõik ülejäänud mässisime talle ümber. Kaane sulgesime ka korralikult ja oligi aega aaret tagasi panema minna. Maris oli kogu aeg jõe keskel olnud, et mitte õiget kohta kaotada. Nüüd oli juba taktika selge ja kiire liigutusega sai aare omale kohale tagasi pandud.

Oli see vast aardeleid!! Ilma nii vaprate kaaslasteta poleks iial ma seda teinud. Aga vesi oli solberdamiseks mõnusalt soe ja üheskoos tegutsedes sai ka see väänik leitud. Juhtumisi oli see mu 3000-s aardeleid ja igati vääriline aare sattus ümmargust numbrit tähistama.

Aitäh kallid geosõbrad, Teiega on imevahva koos aardeid otsida!

Kõigil on kuidagi kivi leidmine lihtne olnud. Mina kammisin pool jõge läbi aga õiget kivi ei leidnudki. Küll leidsin 3 arvestatavat kivi, mis oleksid võinud aardele sobida aga nende külge ei olnud midagi kinnitatud. Jõevesi oli kõigele lisaks külmavõitu ja käisin ennast vahepeal kaldal mitu korda soojendamas.

Päris mitteleid see polnud, sest otsing piirdus nullist 22 m kaugusel paikvaatluse ja ujumisriiete puudumise tõttu vette mitteminemisega. Üksi ei tahtnud teha, las jääb korduskülastust ootama.

Oh jah. Puu otsa võin ronida, mäkke võin kah ronida, rabas võib käia ja mülgastes ka mütata, aga sukeldumisega on kehvad lood. Eriti veel sellise kontseptsiooni puhul. Silver läks ees ja sai kohe killu jalga. Ma lõin seepeale vedelaks ja läksin oma jalanõusid otsima (mitte kummikuid!). Leidsin ainult ühe ja konstanteerisin, et ju on teine Tallinna maha jäänud. Kui tagasi jõudsin, leidis Silver juba aarde. Mina läksin siis temani ja selgus, et kirjutusvahendi jätsin kaldale. Egas midagi, tee nagu teatejooksu. Võtsin teatekirjutuspulga ja rassisin tagasi Silverini. Ta oli näost juba sinine, aga nimed pani kirja. Veel hetk ja aare oli kenasti tagasi kah. Sel korral pääsesin küll kergelt.

Kaupo nägemus oli otsida suvel ka võimalikult palju ujumist vajavaid aardeid ja oli selle sulistamise päevakavasse kirjutatud. Mõte meeldis kuna ilusa ilmaga soojas vees meeldib mullegi ujuda. Ilm enamvähem soosis aga vesi nüüd küll soe ei olnud. Aarde nimel olin seda valmis siiski natuke aega taluma ja asusin läbi mudase põhja aarde poole liikuma. Juba kolmandal sammul tundsin päkas teravat valu. Kõndida ei julenud nüüd ei edasi ega tagasi. Kuidagi moodi sain klaasikillu siiski jalast välja sikutatud. Kahjud ei olnud õnneks väga suured ja võis teekonda ettevaatlikult jätkata. Kuid siiski piisavalt suured, et meie järgmiste päevade megarännakutel piisavalt ebamugavust tekitada. Veest läbi ei näinud ja kartsin et siin läheb nüüd aarde leidmisega terve igavik. Õnneks tajusin konteinerit varba otsaga suht kiiresti. Nüüd tuli Liisi etteaste ning läks kaldale logima. Senikaua kuni tema toimetas, tundus et vesi läheb iga sekundiga aina külmemaks ning keha jahtub ülivõrdes kiirusel. Õnneks veel enne seda kui päris siniseks muutusin ja jõgi oleks allavoolu viima hakanud, jõudis Liis konteineriga tagasi. Kiire sukeldus ja nüüd veel kiirem spurt kaldale tagasi.

Oli vahva. Aare heas seisukorras. Tänud.

Kuna Ergo viskas õhku plaani minna seda mürakat otsima ja ma suurem asi hüljes pole, siis võtsin rongi Kehra jaama ja peale väikelinna rõõmude nautimist jalutasime objektile. Natuke ootasime kuni lahkuvad mugud oma lahkumisega ühelepoole saavad, panime oma laagri püsti ja Liis läks objekti tuvastama. Mõne aja pärast järgnes talle Ergo ja nii jäi minu osaks kuival maal mudilastega tegeleda ning protseduuri jäädvustada. Igatahes peale mõningast solberdamist oli tops logimiseks kaldale toodud ja nii sai viimane Kehra kollane täpp roheliseks. Tänud aarde eest!

Saime meiegi seda va mäda kapsasuppi nuusutada. Öäkk. Aga ei näinud me kivi ega soovinud vette sulpsatada ilma radiaatorita.

Kuldar tuli õhtul koju ja ütles, et varsti stardime, ma kohe, et mis? kuhu? miks? No et lähme tõmbame Kehras kopsud seda mõnusat õhku täis ja siis sukeldume. Ma olin kohe sõrad vastu, et mina küll kuhugi ei sukeldu, ole hullu. Pakkisin siis isanda asjad kokku ja hüppasime autosse, vahepal tundus, et üks geopeitur kaherattalisel jälitab meid, aga see oli hoopis mingi suvaline :D
Kohapeal sai täitsa omajagu nalja - eks kuival maal oli ikka nats naljakam kui kaelani vees ja siiski vol kaks ja no palju vett oli vahepeal sellest aardest üle voolanud ... oma kolme aasta jagu ikka. Õnnks tibi ei halastanud ja peksis Kuldari vette, oli teine nagu märg kassipoeg, ma koordineerisin sel korral kaldalt, hüpitasin uut isandat ja jagasin juhtnööre, kust me eelmine kord otsisime - ülla-ülla, natuke vale koht oli. Sel korral sai leitud ja logitud.
Aitäh peitjale!

Aeg-ajalt piiluv päike ja lubavalt soe vesi olid piisavad, et väljakutse vastu võtta. Läks hästi ja sain selle kena põrsakese teisel katsel kätte. Tagasipanek osutus pisut keerulisemaks, kuid ei midagi ületamatut. Tänan.

Õues oli soe ja vesi oli ka soe seega ega meil midagi muud üle ei jäänud kui see aare üles otsida.

Täitsa mõnus ujumine oli, tänud.

Mis selle kuuma õhtuga ikka muud peale hakata kui natuke ujuda. Vesi oli mõnusalt soe ja sulistasime seal mõnuga. Kivi asukoha tuvastasime juba kaldalt, aga kohapeal läks natuke aega, et aare lahti saada. Tagasipanek oli keerulisem, sest ujumisprillid olid koju ununenud ja nii oli kinnituse leidmine raskem. Tänan supluse eest.

Tänase selle kandi aardetuuri eesmärk oli tegelikult see Mürakas siin. Kuna päike lõõskas taevas, termomeeter näitas vaheldumisi 26 ja 27, siis arvasin, et paremat aega selle aarde jaoks on üsna raske leida (aga mitte võimatu, +30 kraadiga oleks see mõne kraadi võrra veelgi parem mõte).

Niisiis olime end varustanud ujumispükste ja -prillidega ning dessant võis alata. Kuna minul läks vetteminekuga veidi kauem aega kui Rennol, siis minu jaoks sisuliselt see võitlus lõppes enne kui see jõudis alatagi. Niipea kui Renno end kaldalt ära tõugates ja ühe hooga kalademaailmas kivini jõudis, pistis pea veest välja ja teatas: siin! Nojah, see käis küll kärmelt. Tegi siis veel kaks sukeldumist ja oligi karp käes. Anna kaldal pani nimed kirja ning võiski topsi tagurpidi teed tagasi toppida. Siin jäi poiss väheke hätta ja installeerisin siis ise selle tagasi. Sain ka vähemalt kuidagi kasulik olla.

Kuna kuumale ilmale vaatamata vesi ülearu soe ei olnud, siis me lisa ujumistunde võtma ei hakanud. Samas, näikse popp koht olevat. Kui meie saabusime, siis ootasime veidi, et eelmise ujujad enda ujumiskorra lõpetaks ning sel hetkel kui me veest välja ronisime, saabusid juba järgmised. Seega, tuleb varitseda sobivat hetke. Pole see midagi nii muguvaba kant siin.

Tänud aarde eest!

Uus konteiner paigas. BYOP

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".