Kurg ja konn

Oleme selle aarde otsimist pikka aega peljanud, kuid täna oli kindel otsus siia tulla ja see leida. Ilm oli mõnus, parklas omajagu autosid ning muidugi oli järveäärses majakeses ka omajagu rahvast. Me ei lasknud neist end segada ning võtsime suuna ümberjärvelisele rajale. Nautisime ilma ja matkarada ning leidsime ja korjasime ka omajagu seeni. Ühel hetkel oli siis vaja rajalt lahkuda ning oli hirm, et raba võib olla märg, kuid tegelikult oli üllatavalt kuiv ja matkajalatsiga sai kenasti hakkama. Aarde enda osas saan aru, et just kurg on see, kes aeg-ajalt mängib peitust. Mõnele ta end näitab, mõnele mitte. Meile siis samuti mitte, küll aga konn ootas meid kenasti, nagu lubatud. Ajasime konnaga jutud selgeks ning nii see aarde asukoht meil paika saigi. Täname mõnusa mõistatuse ja matka eest!

Aitäh aarde eest!

Kuna harakate, vareste ja muude karvaste ning suleliste loendamisel tekkis väike haak siis võtsime vahelduseks ka kure ja konna. Raba oli veidi niiske ja lumine aga see kurgedele ja konnadele just meeldib. Tänud!

Mutionu peolt tegime põike vasakule, et kurge ja konna külastada. Juhtus kuidagi nii, et aarde leidsime kohe üles, kuid konna ja kurega nii hästi ei läinud..

Tänan peitmast.

Mutionu peolt tegime korraks põike raba peale, et kure ja konnaga üks vestlus pidada. Täitsa mõnus aastaaeg praegu seal kondamiseks. Raba pealiskiht hakkab juba natuke tahkeks tõmbama ja paksu lund ka veel pole. Kristjan silkas pikkade sammudega kõige ees ja meie hüplesime talle jõudumööda järgi, korralik märgade jälgedega elevantsirada taga. Koht on ilus, aare korras, mida veel tahta. Aitäh!

Kurg ja konn...Mhmm.. Pigem siis Konn ja Kurg ikka. Konna külastasime, kurge nägime ka ja logiraamatusse panime nimed kirja. Väga lahe aare. Tänud

Veidi sombusel laupäeval tulime kurge ja konna külastama. Ilmaennustuse järgi oli vihmasaju alguseni paar tundi aega, tundus paras aeg rabas lonkimiseks. Tegelikult peteti, kerget vihma tibas juba parklasse saabumisel ja enne jalutuskäigu saime tihedama sahmaka osaliseks. Sellegipoolest oli tore koht täna uitamiseks. Konn krooksatas end nähtavaks kohe, kure asukoht sai ka peagi tuvastatud, edasine oli korraks mõttepaus, aga kirjelduse ja vihje lugemine aitas kenasti aardeni. Jõhvikaid oli siin vähevõitu, aga väikese vitamiinikoguse jagu neid manustamiseks jätkus.

Tore koht. Aitäh.

Konna leidsin kohe aga kurge otsides leidsin hoopis aarde enda. Tänan peitjat toreda rabaelamuse eest!

Suht ikaldus oli siin paksu lumega. Õiges kohas oli konna nina välja sulatanud, kaevates paljandus ka kogu kahepaikne oma ilus. Siis aga kure otsimine oli põhimõtteliselt võimatu, lõpuks tuuseldasime nii kaua ringi, et kurg jäi leidmata, küll aga komistasime aarde enda otsa. Nojah, saab ka nii. Selle aarde osas võiks öelda, et vaid konn, mitte kurg ja konn. Meie kogemuses.

Aga jälle selline siiras ja tore teostus, viispluss!

Siin võib öelda, et komistasin konna otsa. Meie andmetel ta eest ära ei olnud võimeline hüppama, oli teine üleni jääs. Helistasime peitjale, sest tekkis nõutus ja saime abi. Tänud laheda idee eest, tänase ilmaga lihtne matk, ilusa koha oled leidnud!

Pärast grillimist ja matka järve ümber leidsime aarde. Aitäh.

Keset Mutionu praazdnikut jäi seegi vahva aare tee peale. Raba ma peale eelmist päeva enam näha ei tahtnud, kuid ei jäänud muud üle. Silver silkas ees nagu jänes ja me loivasime järele. Nägime kõik tegelased ära, kuid ei osanud midagi peale hakata. Kui ise nendega põhjalikumalt tutvust tegin, siis oli selge, mis edasi saab. Silveri teravad silmad ja taip viisid ka vormistamiseni. Vahva, aitäh!

 2 

See aare oli plaanis pärast metsaonni jõudmist ja telgi püsti panemist. Tegelikkuses jõudsime parklasse liiga hilja õhtul, nii et polnud soovi enam matkama minna. Kuigi polnud infot, kas onnis magada saab, siis lootsime seda ning jätsime telgi autosse. Õigesti tegime, 8 inimese jaoks oli plate olemas. Kuigi õhukesest madratsist tundus väheseks jääma, siis muid valikuid ka ei olnud. Õhtul natukene pehmendavat jooki sisse ning täitsa hea uni tuli. Kui eelmine kord Virumaal telkisime ja magasin sama madratsiga maapinnal, siis hommikul oli tunne, nagu veoauto rataste alt oleks läbi käinud, keha oli kange. Täna aga kõik korras. Ilm aga oli selline, et kiirustamiseks polnud põhjust ning pikutasime, kuni vähegi normaalsemaks hakkas minema. Hommikuseks virgutusvõimlemiseks sai need kaks aaret leitud. Antud aardega pisut nõutust oli, aga kui mõistusega võtta, siis sai tehtud.

 2 

Olles juba mutionu peole tulnud, tulime loomulikult vaatama mis pulli need kurg ja konn siin korraldavad. Võrreldes nädalavahetuse teiste retkedega oli see siin üsna leebeke. Ometigi just selle aarde võis ka leida unustatud aarete top40 edetabelist. Etteruttavalt võib öelda, et see polnud sellel nädalavahetusel leitud aaretest ainuke mis seal tabelis ilutses. Juba lähenedes tekkis igasuguseid mõtteid ja tiim valgus nulli ümber laiali. Igatahes vahet polnud mis positsioonil keegi oli, leidsime stardiks vajaliku kiirelt, siis aga hakkas kerge venimine pihta. Samm sammult avastasime uusi nüansse, teineteise märkamatuid detaile märgates. Mõnel jooksid meist juba ulmelised mõtted peast läbi, õnneks mõtteline sõlmega nöörijupp päästis päeva ja tõmbasime sellele kaua leidmata aardele joone peale.

Tänud.

 2 

Pärast Saarat mahtus tänasesse veel üks tibake pikem rabaretk. Tulin läänest, teadmisega, et idapoolse Entel-Tentel vinüüli viimast lastelaulu meenutan mõni järgmine kord. Raba peal kaikusid hõiked ja kilked, mille autoreid ma ei näinudki - küllap nad kuuma päeva järel Tudu järves jahutust otsivad mugud olid. Meil käis konna ja kurega oma peitusemäng. Konn küll aimas, kus kurg varitseda võib, kuid avaldas mulle vaid pool saladust. Ilmselt kartis, et kui kure üles leian, siis reedan talle kõhutäie asukoha. Edasi jahmerdasin mõnda aega niisama tühja, kuni lõpuks taipasin vihje ära unustada ning loo sisu loogikast lähtuda. Siis läks kohe palju paremini. Kuigi kurvameelsest tühja kõhuga kurest oli natuke kahju, siis meie mängu huvides hoidsin noka kinni ega rääkinud talle konnast midagi. Mõnus aare kenas kohas, aitäh juhatamast!

See pole see

Sm Kask on päälik (kes siis veel)

Leitud! Saime ikka tatsata seal edasi ja tagasi :D

Leidsin konna ja leidsin kure, aga aarde konteiner jäi seekord kahjuks peitu. Sellegipoolest oli tore rabamatk, tulen kindlasti uuesti mõni teine täna

3839.

 6 

Unustatud raja parklast Kure ja konna väljavalitud parklasse oli umbes 22km. Selle lõigu jaoks tegime kaks pausi. Esmalt nosisime kruusatee lõpus präänikuid, et ees ootava päeva jaoks energiat ammutada ja siis Tudus, et käia päeva ainsas teekonnale jäävas poes varusid täiendamas. Rattad jätsime pikemaks ajaks maha Tudu metsaonni parklasse.

Parklas seisis juba ka üks auto, kelle omanikud nautisid Tudu järve äärset idülli. Noorim liige oli käinud ka ujumas, kes tunnistas, et vesi on väga külm. Me klõpsisime mõned pildid järve pealt nähtavast lahedast värvidemängust ja läksime rajale.

Olles jõudmas kohani kust peaks jalgrajalt astuma risti raba suunas läks meie möla iseenesest mõistetavalt rabas navigeerimise peale. Üks hetk päris Joonas mult: "Kas sa vaatad aerofotot praegu?" Mu vastus "Ei ma vaatan oma õlut" pakkus talle sellist naudingut, et sain kohustuse selle oma logisse kirja panna kui tahan kunagi temaga veel mõnele tuurile minna. Viimane lõik on siis pühendusega sulle, Joonas. Ülesanne on nüüd täidetud ja võib hakata uut ühist tuuri planeerima.

Ennem rappa minekut läks Joonas jälle paljajalu. Ma jätkuvalt ei soovinud testida kas mu jalatallad teeksid valu või kõdi ja läksin tossuga. Ortofotot vaadates läksime lühimat teedpidi laugastest mööda ja jõudsime konnani. Kuna tegemist on vaimari aardega, siis juba eos hakkasime asju üle mõtlema. Tänu Joonase eriti haige zoomifunktsiooniga kaamerale nägime täissuuruses ära isegi kure silmad. Kuna meil ühtegi head ideed ei tulnud, siis hakkasime üsna sihitult ringi tuiama. Ma ei tea kas tund tuli täis aga siidrist kulus küll üle poole pudeli. Taaskord jõudnuna konnani pidime abivihjet küsima. Tuli välja, et sel korral olime hoopis ise lollid olnud ja mõistatus oli täpselt nii nagu võinuks arvata ja ei oleks pidanud eeldama konksusid ja kavalusi. Panime nimed kirja ja jätkasime rabamatka Tudu luidete poole. Aitäh!

<_eelmine |1.päev| |2.päev| |3.päev| järgmine_>

 1 

Kurg oli endale pesa teinud, ei tea kas haudus ka? Aitasin ta tagasi oma kohale. Murakad on valmis!

Aitäh siia juhatamast.

Tänud peitjale :)

TFTC!

 1 

Mõnus jalutuskäik rabas. Kui tavaliselt paneb kurg konna pintslisse, siis siin on vastupidi läinud. Konn on vist kure nahka pannud.

Kurge kahjuks ei olnud.

 3 

Mõnus rabamatk. Konna leidsime, aga kahjuks kurge enam ei olnud. Sai seal tuuseldatud parajalt, lõpuks saime aarde kätte.

Puhke hetke enne matka.

Koos puhkamas enne matka.

Otsimisega läks küll aega,aga lõpuks ikka leidsime. Konna nägime,aga kurg oli kahjuks jalga lasknud.

Täna, 3 + aastat hiljem logides, lugesin esiti kaaslaste logisid ja ega ei oskagi midagi enamat lisada kui et üks väga mõnus ja nauditav matk oli. Kahju, et aastate edenedes sellised järjest defitsiitsemaks muutuvad.
Suured tänud, meile väga meeldis!

 2 

Sõidan mina rahulikult oma väikese geotuuri käigus mööda maanteed Rakverest Avinurme poole kui Käibikuivati juures märkan silmanurgast askeldamist ja tuttavaid autosid. Tegin ehmatuseks ühe törtsugi, kuid pidurit kohe ei vajutanud. Samas, miks ka mitte? Kuigi ega see hästi ilmselt ei lõppe!? Seega keerasin veidi aja pärast siisiki ringi ja läksin uurima, mida Piia-Peeter ja Marje-Paavo seal teevad. Ja juhtus see, mida kartsin. Ei aidanud minu puiklemine, et mul teised plaanid ja nii mind Tudu metsade vahele tiritigi. :) Lubati rabas elutsevat kurge ja konna näidata. No ühe neist nägime vähemalt ära. Ja seekord ei olnud mitte kurg konna nahka pannud. Aitäh, mõnus jalutamine ja nauditav seltskond!

 6 

Kulgesime kahe massinaga Kantpeast Tudu rabajärve äärde. Käskisin Marjel tee peal ka Käbikuivati üles otsida. Äkki vajab hoolt või midagi. Ei vajanud miskit, aga sain Piiale munade värvimiseks sinililli viia ja sellega hinge pugeda. Aarde manu olles möödus tuututades valge Mazda. Marje arvas kohe, et Reigo. Ja nii olnudki, keeras ringi ja peatus pahaaimamatult kuivati parklas. Selgus, et tema peab/tahab täna veel teisele poole Tartut jõuda. Juhtus aga nii, et neli ühe ja üks nelja vastu - rääkisime ta hoopis kurekaela kaema tulema :-D
Viimastel kilomeetritel tuli vastu noori täis BMW, mis viisakalt tee äärde tõmbas. Suur oli nende imestus kui ühe auto mööda laskmise asemel tuli omajagu oodata, et veel kaks möödu mahuks. Parklas pani kes kummiku, kes emotsioonisaapa jalga ja nii võis tee alata. Mõnus, mahe ja muhe matk mööda taas lumist raba. Kokku 4.4 km. Pärast saime onni juures lõkkesooja ning pistsime näkse põske.
Aardeleid ise polnud just kergeimate killast. Pool juttu vastas tõele nagu lubatud, aga pikema kaelaga poolt ei leidnudki lõpuks. Õnneks silmas Piia ühel hetkel vähemalt aaret. Mul jäi kure puudus kummitama, küllap ta ikkagi kuskil on. Aitäh toreda loo, aarde, matkapinnase ja seltskonna eest! Üks tops veel ja siis geojuttu ajama.

Kutsub ju ujuma

Lumi aprilli keskel

Onn loojangu eel

 12 

Nagu ikka keerab elu sulle ebameeldivad uudised just enne pikki pühasid kaela. Ikka nii, et emotsioon praeb ja ise miskit teha ei saa. Noh tegelikult saab - võib põdeda, võib juua ennast täis ja korraks unustada ja siis juba valdab meeli abstinents, millega pead tegelema. Aga võib ka võtta vastu sõprade kutse, toetuda hooliva ja kalli kaaslase abile ja põrutada teise Eesti otsa. Sõita nii, et satud justkui ühest maailmast teise. Tallinnast, kus valdavalt olid pruunihallivalged toonid. Need muutusid teepeal säravaks talveks, kus meeles siiamaani autoaknast möödalendavad pildid talvisest kaasikust päikesepaiste taustal. Ja siis lõpus ootab sind värviküllane raba! Nagu imeväel liitub kuskil juhuslikult veel Reigo, kelle plaanid lööb järsku sassi võimetus äraöelda ahvatlevast rabamatkast. Koht tuttav varasemast külastusest ja osadest loetud logidest. Seekord on aga pilvisus asendunud kirka päikesepaistega, metsaonni juures suitsev ja põlev lõke ees ootamas ja siis vaid mina, sõbrad ja raba. Liikumine on väga omapärane, sest ümbritsev ilu kisub irduma nii seltskonnast, ohtudest ja kohati ka üldse eesmärgist, miks siia tuldud sai. Kõnnid nagu unenäos, ühel hetkel hakkab jalg pehmesse rabasse vajuma, peas käib mõte, et oot, miks ta nüüd nii teeb? Ja siis mõistad, et see on reaalsus, see oled sina ise, kes ohtlikult rabasse vajub ja võta midagi ette. Viimasel hetkel saad siis jala, õnneks koos kummikuga sellest salakavalast pehmusest välja tõmmatud. Astun kaaslaste jalajälgedes ja mõistan, et ilma petlikult ohtusid varjava lumeta poleks küll julgenud räätsadeta siia ja veel nii julgelt otse kõndima tulla. Midagi aga ei juhtu, noh tegelikult juhtub küll, sest ümbrus muutub tänu avatud laugastele jumalikult kauniks. Niimoodi, et muudkui imetled ja pildistad ja taaskord on ununenud eesmärk, miks ma üldse siis rabasse tulin. Nojah, ma veidi ikka osalesin ümbruse uurimisel, aga aarde esmasel märkamisel ma ei osalenud. Suured tänud! Hing sai palju ravi ja kõik meeled sooja pai. Seda nii ümritseva ilu kui matkakaaslaste käest.

Konn peesitas lumes ja tervitas rõõmsalt, hakkasin juba arvama, et kurg on lõunamaale lennates aardetopsiku ühes võtnud, siiski see nii ei olnud. Mõnus matk, tänud.

Väga mõnus jalutuskäik oli selle aardeni. Kurg paistis silma eemalt juba ning konna asukoha paljastas mugu :) Mõnikord on natukene õnne ka. Mis nii viga otsida. Ilm soosib ja mõni asukoht tuleb iseenesest kätte. Lahe! Aitäh peitjale.

 1 

Kõigepealt leidsime kure. Kure juures trehvasime suusatavat mugu, kes oli oma kaaslased ära kaotanud, aga millegipärast teadis, kus konn on. Edasi läks juba libedalt. Aitäh peitjale.

 2 

Tuunisin konteinerit veekindlaks. Ilus matkake oli.
rada autoni

Rabajärveke

Rabamännike

 5 

Kurg ja konn oli tänasest kolmest Vaimari lastelaulurabakast kõige meeldejäävam. Ilmselt sellepärast, et mingi hetk ma olin valmis juba sellel kurel pea otsast keerama, leiaks vaid selle kiusliku linnu sealt kusagilt üles… :D. Nojah, sest ilma prillideta olen ma kaugelevaatamises ju pime nagu mutt ja teravalt näen asju umbes 10 meetri peale… juhul kui nad suuremat mõõtu on :D. Teised jälle nägid küll, aga et see arvatav nähtus meie arvates ei klappinud konna lubatuga, otsustasime asja mitte kontrollima minna, vähemalt mitte kohe. Lõpuks, kui muid ideid enam ei olnud, läksime tuvastasime ikkagi ära, kus see kurg seal alguses kõndis ning edasi jäi siis välja mõelda, kuidas too konn ennast nüüd päästma hakkaks. Huuu… :D. Aga no umbes tund hiljem saime rahulolevalt nimed kirja panna ja hakata tagasi sammuma, meie Lauriga noppisime selle käigus veel mutionu vahekaid ja mina unistasin kohe-kohe algavast söömast… Mis siiski nii kohe-kohe ikka ei alanudki, sest Mutionu maja oli juba hõivatud ja teiste aknaaluses me oma piknikku pidada ei tahtnud. Tegime otsuse, et suundume söögile hoopis jenkaparklasse ja seal siis tuli lõpuks ära see minu kauaoodatud mõnus sööma, kuni magustoiduni välja, ümbrus pime ja lampide valgel…

Marisele ja Margusele suur aitäh meid oma tripile kaasa kutsumast, see oli üks väga mõnus käik ning tuleme hea meelega teinekordki :). Ja kui ma üldse geopeituses midagi kahetsen, siis seda, et Toonoja rabaseiklus puhtalt meie enda süül ilma meieta teoks sai – tagantjärele kipitab siiani, ikka väga oleks tahtnud tol korral kaasas olla…

 1 

Meie teine rabapäeva põhieesmärk. Enne selle aarde poole keeramist sai ka osa mutionu punkte üles märgitud. Ja siis läks lõbusamaks :) Teerajad kadusid ja ees ootas ülikaunis laugasterohke raba :) Oleks veel päikesekiired peegeldunud vee pealt, oleks kõik olnud super :) Ja no siis see aare lõpuks. Kõik oli ju üpris loogiline...seda alles muidugi peale tund aega kirumist :D Oh kuidas ikka aega kulus ja keegi neljast ei saanud peitja loogikale pihta. See arusaam tuli alles siis kui karp oli käes. Vahepeal sain ka puu otsa ronida jne...ujuma veel õnneks ei jõudnud, kuigi kiusatus juba vahepeal oli :) Koht on aga ikka super :) Suht kuiv aeg oli seljataga ja nulli mina jõudsin kohale ilma räätsadeta. Peale pikka tatsamist tõmbasin ka need ikka jalga, et ei peaks keskenduma kuiva koha otsingule. Aga põhimõtteliselt tol hetkel oli täitsa räätsavabalt tehtav :)

 2 

Selle aarde lehele ilmumise ajast olen ikka siiakanti kibelenud. Meenutanud, kui mõnus oli mutionu onnis õhtut veeta ning järve ümber jalutades raba ilu imetleda. Püüdnud küll üht, küll teist kaaslast kaasa rääkida. Ja nii ongi vahepeal suvest juba sügis saanud. Sügisel on aga raba kutse minu jaoks eriti tugev ning saigi üks päev välja valitud, et nüüd läheme. Rohkem edasi ei lükka, tulgu või taevast "väikseid poisse ja pussnuge". Sest tegelikult lubati tugevat tuult ja kõva vihma. Kutsusime kaasa Lauri ja Marise ning õppisime selgeks kõik vajalikud laulud (lootuses, et kui päris selgeks ei saa, eks kohapeal tehnikavidinad aitavad). Tuli nii välja, et see oli tänastest aaretest kõige raskem. Ei ole seda konna rabas tagaajada üldse lihtne, lupsti ja läind. Kui ta järjekordselt meie eest vehkat oli teinud, siis laulsimegi Marisega üksteisele laulu, et vaadata kui hästi oleme peitja kavalustele pihta saanud :) Kui leidmislootus oli nulli kahanenud, siis püüdsime kasutada logidest leitud taktikat, ehk püüdsime kogemata aardele otsa komistada. Ka see ei õnnestunud. Siis lõime käega, ah tühja - lähme ära - kisub juba pimedaks - juba tohutu aja oleme siin ringi kolistanud - Marisel ja Lauril vaja veel pool mutionu ringist jalutada. Ning siis, visates veel viimase pilgu üle õla, jäi ta silma, see otsitav, ilmselt ta ikka tahtis, et me logi kirja saaksime ning lõpuks andis end meile kätte. Tänud siia kutsumast! Tegelikult on siin tohutu ilus, ma püüdsin ettekujutada päikest ja värvide mängu, mida meie kahjuks ei näinud, aga mis parematel päevadel siin kindlasti olemas on.

Leitud

Mõnus pühapäevane jalutuskäik rabas. Mis saab geopeiturile veel parem olla. Kopsud sookailu aroomi täis ja nimi raamatus kirjas. Tops oli pooleldi vett täis. Juhend oli juba niiskusest selline sota-puta ja võtsime kaasa. Tagasi panime 180 kraadi teistpidi. Ehk püsib kuivem.

Kunagi olin juba siia järve äärde korra sattunud, siis kui Mutionut otsimas käisin, aga peole mind toona sisse ei lastudki. Nüüd hakkasin taas piletiraha ümber järve kokku koguma - poole pealt siis keerasin kure ja konna manu. Kui mainit tegelasteni välja jõudsin, kontrollisin alguses üle kaks valet pähe tulnud ideed. Seejärel siis asusin õigega tegutsema... see viis ka sihile. Aga no pea 30 minutit läks seal ikka ära, enne kui õige lahenduse välja jagasin. Koht aga superluks äge... ja hea ninaga tegelastel on võimalus aaret leida ka lõhna järgi :). Kokkuvõttes üks igati vahva tünder ja nagu logiraamatust paistis, polnud ma täna mitte esimene.

 3 

Mingil hetkel kobises üks seltskond, et nemad ei leidnud Tudu järve üles. Sihukest asja ei saa ju nii jätta, ja noh, eks need kurg ja konn aitasid ka omalt poolt jõudumööda kaasa.

Majake oli samasugune, nagu viimasest korrast mäletasin, puuriit vaid hulga tagasihoidlikum. Sild oli ka siinpool jälle. Uurisime maja üle, jätsime osad korilema, hakkasime teise osaga ümber järve kulgema. Raba on märg peale neid sadusid, ja seda, et laudtee töötab ojana, polnud ka ammu näinud. Kui mutionu otsisime päripäeva, siis seekord tundus, et parem on minna vastupäeva - ja tagantjäreletarkus ütleb, et nii ongi. Õigel hetkel kaldusin orbiidilt kõrvale ja sukeldusin labürinti. Mõnus, tahab natuke mõtlemist, aga kunagi pole kindlam pind kaugemal kui kaks sammu. Muidugi, mida lähemal järvele, seda rohkem tekkis jälgi ja radu, ja päris aarde lähedal oli sebimisjälgi juba omajagu. Ja siis hakkaski neid lubatud elukaid tulema, üks ägedam kui teine. Aga kus siis tünn on? Seal, muidugi, kus siis veel. Kuigi, sedasi ma kahtlen omajagu, kas see konn ikka pääseb. Aga noh, kuni püsib, siis järelikult pääseb.

Tünn muide tuleks ka 180 kraadi ringi keerata. Praeguses asendis läheb kaane vahelt ikkagi vesi sisse ja lahti tehes sain kenakese külma duši kaela. Õnneks oli minigrip kinni ja kirjavara kaitstud, aga tuunimiskoht siin on.

Tagasi tahtsin minna lõuna poolt ja siin tundus labürint tiba keerulisem, mõtlemist ja kargamist oli rohkem. Aga järv oli siinsamas ja see roosa asi juba tagasi silla peal. Tiir peale - korilased olid selle ajaga terve hulga mustikaid, puhli ja seeni, isegi peotäie jõhvikaid saanud. Istusime, kaifisime, läksime tagasi. Mõnus, aitüma!

Otsustasin selle õhtupooliku Tudu soodes ja rabades lastelaule laulda. Seda laulu laulsin vaheldumisi mutionu lauluga. Kohapeal laulsin kõigepealt ära esimese salmi ja siis teise aga vot seda kolmandat salmi sai ikka pikalt uuesti ja uuesti korrata. Vahepeal sikutasin ka koera laukast välja, tal vaesekesel, suurel koeral ei olnud veel kogemust sellise veekogu kallaste eripäraga. Üllatavalt palju jälgi oli juba seal ümbruskonnas tehtud, mõned läksid isegi puu otsa:) No ja meie kahekesi oma kuue jalaga tegime neid ka ohtrasti juurde. Otsitud sai ainult 180 kraadi juurest aga väga mitmetelt lähteülesannetelt:) Armas, ilus ja mõnus asi on seal laugaste vahel. Äitäh!

 1 

Täna hommikul pidin Avinurmes kohustuslikud töötunnid jahimajas tegema ja ühtlasi pidasin plaani ka seda aaret hiljem külastada. Eelmisest logist sain teada, et triatlon on samal päeval, aga sinna jõudes oli ainult üks muulaste seltskond matkamaja vallutanud. Kedagi teist liikvel polnud ja nii ma järve paremalt poolt aardeni rühkisin. Juba kaugelt nägin midagi valendamas ja padavai sinna. Proovin siis käänata seda asjandust 180 kraadi, aga ei õnnestu. Istub kindlalt oma pesas ja minul mõistus otsas. Georadu ka pole veel sisse tallatud ja mobiililevi on null. Kuhu sa pääsed, kui juba nii kaugele on tuldud, siis peab edasi otsima. Nüüd lootsin leida kivi, mida ümber pöörata, aga soos on nendega nats kitsas. Siiski sain uue pidepunkti ja otsingud jätkusid. Ega kõike ei tohi paljastada, aga peale käega löömise mõtet komistasin juhuslikult konteineri otsa. Hea meel oli ja järve teiselt poolt parklasse tagasi. Ja siis tuli vastu autode kolonn. Triatlon pidi kell viis alles algama. Logisse panin millegipärast üle-ülehomse kuupäeva. Konteineris oli pisut vett, aga logi kuiv. Tänud!

 17 

Tuli tunne, et vaja koertega Tudu järve äärde jalutama minna. Kutsusime Diana ja Raiko ka kaasa. Tahtsime kõigepealt Tudu järves ujuda, aga võta näpust, hea ja ilus ujuvsild maja juurest kadunud! Ok, otsustasime siis teise serva minna, kus paistis teine sild alles olevat. Sinna jõudes leidsime aga kadunud ujuvsilla just sealt koos roheliste lipukestega lehvimast! Selge, homme ju Tudu triatlon, ju veeti korralik alus ajutiselt sportlaste veest väljatuleku kohta. NB! Oleme olnud esimese Tudu triatloni tunnistajateks just siin Tudu järve ääres! Kaua aega tagasi... :) Aga vesi oli mõnus!

Ja aarde nulli juures oleme ka kunagi ammustel aegadel käinud ja ujunud. Seekord siis leidsime eest põneva aardeloo! Ja jällegi tegemist mustkunsti trikiga ehk tähelepanu hajutamisega! Aga pole hullu, peagi saabus ka selgus ja aare sai leitud. Enne muidugi nägime ka rästikut. Kabuhirmus läksime suure ringiga mööda. Kuna uss ennast üldse ei liigutanud ja Raivo logi meenutades mõtlesime, et äkki polnudki päris uss? Aga pildilt vaadates on ikka küll :)

Aitäh Vaimarile ühe vahva aarde eest! Ja väikese rabamatka eest! EVEJ

on ju päris rästik?

raba on ilus

Ajalugu: Tudu järve ääres 30 aastat tagasi :)

Ajalugu: aarde nulli lähistel 20 aastat tagasi :)

 2 

Piret helistas...lähme teeme ära. Pikk niiske jalutuskäik oli. Konn ja kurg täitsa olemas. Otsisime lõppu ikka natuke aega. Isegi puu otsas sai tiir ronitud. Lõpuks leitud ka. Aitäh peitjale siia juhatamast. Muide jõhvikaid saab varsti ja seal oli neid palju.

 11 

Tänase aardekülastuse planeerisime koos väikese rattamatkaga ümber Sirtsi soo. Peale rabajärvelt naasmist lõunatasime Tudu Jaama trahteris, laadisime rattad maha ja väntasime 45 kilomeetrit ümber soo. Mari logi tegi teede osas natuke umbusklikuks. aga ei, teed olid kuivad ja korras, ei mingit pori. Taevas liikus küll pilvi kuid vihma hakkas sadama alles siis kui tagasi olles trahteri ees kohvi jõime.

Aardest ka. Tee Tudu järveni oli kuiv, laudtee on selline nagu ta on juba aastaid. Üllatas onnikülastajate käitumine. Kuna küttepuud on otsas ja RMK neid suvel juurde ei too siis on hakkajamad tegelased langetanud sealsamas platsil kasvavad männid. Aarde poole suundusime vasakult poolt järve, hiljem naasime teiselt poolt. Nulli ja elukad saime kiiresti kätte aga aarde asukoha väljamõtlemine võttis üle poole tunni. Saamatud mis saamatud. Aitäh! Tore asi tegelikult.

Vahetult enne aarde juurde jõudmist kohtasime rammusat rästikut, siksak seljal ja puha. Nüüd väike õpetus selliseks puhuks. Kui te leiate mao ilma siksakita ning tahate teada kas ikka on rästik siis keerake ta teisipidi. Võib-olla ta lamab kõht ülespidi ja selg ei paista.

 9 

Retke alustasime sajuses metsas. Järgmisi matkajaid ootavad metsa all pilvikud ja männiseened, ka lubatud tegelased. Tagasiteel ehmatas ikka küll olukord, kui tuleb ümbritsevaga läbirääkimisi pidada kummiku tagastamise asjus. Tänu läbirääkija veenmisoskusele tagastati kummik ta omanikule. Olime peagi tagasi matkarajal ja Maril kaks rõõmsat kummikut ühes. Vihmasadu oli lakanud ja järvekesele oli tekkinud väike uduloor. Mari mõnules soojas järves ja samal ajal sai onni ümbrus natuke viisakamaks. Tänud Vaimarile rabamatkale kutsumast nii kaunil maastikul.

 10 

Pakkusin Kristale, et võiks täna minna. Ilm oli ilus. Kristale sobis viiest. Eks siis pidi mullegi sobima. Piret kahjuks meiega ühineda ei saanud. Olin linna tulnud arvestusega, et päike paistab, seega polnud ma eriliselt rõõmus, avastades, et vahepeal on korralikult sadama hakanud. Millal enne vihm orienteerujaid seganud on. Ei seganud meidki. Mis siis, et sobiv riietus puudus. Parkisin tuttavasse parklasse. Tee sinna oli üsna pehme ja porine. Aga sõidetav. Et paremini sügisesse loodusesse sobituda, haarasin kaasa pisikese vihmavarju, millest oli kindlasti palju abi. Vaimsele kuivusele ja seenega sarnanemisele igatahes. No ja siis libisesime mööda lagunenud laudteed rabajärveni. Sealsed külalised küll väga loodussõbralikud olnud ei olnud :( Sadas jätkuvalt ja meie rühkisime edasi. Raba oli üllatavalt märg. Mingil ajal sadu siiski veidi hõrenes. Läbi uduste prillide oli täitsa tegemine, et aru saada, kustkaudu siht seada. Kui juba alla 200m aardeni jäi ja siht selgemaks muutus, siis läks samm kergemaks. Imetlesime seda imelist loodust, tema florat ja faunat, õnneks oli sadu ka laukaid imetlema jäädes unustanud oma vesistamise. Mingil ajal sai imetlemisest küllalt ja meelde tuli, et aare tuleks ka enne ööd üles leida. Sihipärase mõttetöö tulemusel sai see üsna kärmelt tehtud. Üllatuseks oli (mulle vähemalt) siiani tühi [FTF] lahter. Olid ju L&M meie maakonnas tuuritamas, Heldur ja Raivo on suured rabalemburid ja aare juba päevi üleval. Igatahes oli see väga meeldiv üllatus. Aitäh! Tagasiteel selgus, et vahepeal on vaja ületada mitte saapasoo, vaid kummikuraba. Kõigepealt soovis raba saada mu vasakut kummikut. Seda märkasin ma juba haarde hetkel ja läks õnnelikumalt kui parema jala kummikuga, mille haaramisel raba ühe kuivanud puutüükaga koostööd tegi. Selle oleks ta peaaegu kätte saanud. Lõpuks pidi raba siiski alla andma ja kummik jäi mulle. Rabajärve ääres oli nii imeline olla, et otsustasin ujuma minna. Krista vedu ei võtnud, aga selle eest tegi ta minu ujumise ajal ühiskonnale ja loodusele suure teene ja korjas pudelid ning muu sodi kokku. Tubli tüdruk! Nüüd saavad järgmised otsijad kaunis keskkonnas ujuda. Seda soovitan ma kõigil teha. Pärast mürakat oli rabajärv kui sooja vee bassein. Aitäh, Vaimar, tore aare. Soovitan! Leitud kell 18.57

Kummikuraba

MMMõnus :)