Digitaalne kindlus

See raamat oli oma järge oodanud juba liiga kaua. Lausa nii kaua, et ma enam ei tea kuidas see minu kapile oma tee leidis. Lasin nüüd sellele raamatule õhku vahele ja sisse, kuni imeväel kukkusid sealt koordinaadid välja. Vähemalt ühes väga heas fantaasias olnuks see nii. Igatahes kui see juba teemaks sai võetud siis tahtsime ka kohe sellele loole joone alla tõmmata. Ja millal oleks veel parem aeg, kui mitte just nüüd. Nüüd, kui õues on nii pime, et kui ma kahe meetri kaugusel aardest lasin kuuldavale üllatunud häälega küsimuse selle kohta, mida mu silmad olid just näinud siis Margus ikka veel ei näinud. Rühkisime siis päris nulli ning panime seal digitaalses kindluses selle logi kirja. Aitüma!

Paar aastat tagasi lugesin talv läbi geopeituse mõistatuste lahendamiseks vajaminevaid raamatuid. Osasid ei saanud esimese hooga kohe kätte ja need jäid ootele. Nüüd siis sirvisin, et mis mul veel lugemist ootavad ja teigin tasapisi algus.
Täna vihma küll tibas ja oli teada, et lõpu asukohas on kallakauid, mis lehtedega kaetud, aga imelikul kombel polnudki libe ega midagi. Kümme meetrit enne aaret veel ei saanud aru, et mida ma siit nüüd siis otsin, aga siis märkasin ikka objekti ka, nii põõsastesse peidetud teine. Leid tuli kohe, sellega polnud õnneks mingeid probleeme.
Tänud peitjale lugemissoovituse ja aarde eest.

Kindlus sai seekord vallutatud. Aitäh aarde eest.

Täitsa pisike kindlus. Aitäh!

Lahendus ootas juba excelis tükkaega. Kuna seal kandis juba asjatasime sai ettevõetud. Lähenedes nägime üht tuld objektil toimetamas, aga kui päris kohale jõudsime oli tuli kustutatud ja otsija kadunud kui tina tuhka. Lükkasime lambid tööle ja läks ka Roman-i tuli uuesti tööle. Kerge chit-chat ja otsima! Kiire leid, nimed kirja ja pärast veel veidi juttu. Kus mida otsida ja mis moodi :)
Tänud!

Kindlus sai vallutatud.
Aitäh peitjale!

Raamat igati huvitav ning lõpp-null nime vääriline. Tänud!

Raamat oli üsna kaasahaarav ning sai hooga läbi loetud. Tänane jalutuskäik tõi põnevasse kohta, mida taas ilma aardeta poleks ilmselt iial avastanud. Aitäh.

Ühes tehtes tegin näpuvea ja ühe küsimuse puhul kohe piisavalt tähelepanelik, aga muidu sujus lahendus ilma suuremate probleemideta. Lõpus sujus ka kõik kenasti. Aitäh!

Õiged numbrid on nii ammu juba ootamas, et pole aimugi, kust need tulid. Samuti polnud mul mingit teadmist, et mis siin lõpus ees ootab. 30 meetrit enne nulli tekkis mul küll korraks tunne, et vist jääb leidmata, aga õnneks ikka otsustasime lähemale trügida ja siis nägin ka kindluse ära. Kiirelt jäi aare silma ning saime rõõmsatena lahkuda. Aitäh!

Oeh, ei teagi kust seda juttu alustada. See mõistatus on olnud juba pikkalt pinnuks silmas ning olen ka proovinud seda varem lahendada, kuid lõpuks viskasin ikka sahtlisse selle. Niisiis paar päeva tagasi tekkis ootamatult motivatsioon paar mõistatust lahendada ning see oli üks nendest. Google oli ikka väga-väga lahke tol päeval, kiiresti sain vastused küsimustele, aga ikka midagi oli puudu, lugesin veel korra küsimused üle ning seal see viga oligi - olin jätnud ühe sõna kahe silma vahele. Lõpuks siis sain selle rohelise kätte ning vaata sa vaid, sellest kohast olen umbes mustmiljon korda mööda sõitnud rattaga. Järgmisel päeval õhtu hämaruses veeresin kohale mööda kõige lühemat ja otsemat teed mida teadsin ja vaatasin objekti ennäe, kuidas küll selline koht siin on ja ma sellest ei teadud?!?! Otsustasin ikkagi kunagi hiljem tagasi tulla kui on valgem. Täna oligi see välja valitud päev, kui siia tagasi tulin ning objektile jõudes tuli leid hetkega. Imetlesime veel seda kohta ning tegin ka veel paar klõpsu endale, et kunagi hiljem neid vaadata ja teistele lugusid rääkida, mis küll seal oli. Aga igatahes mulle see meeldis väga. Suured tänud!

Leitud, logitud, tänan!

Raamatu lugesin läbi mõnda aega tagasi ning peale seda jäi täpp kaardil oma aega ootama, sest asukoht oli küll mõistlikul kaugusel, kuid maastik jättis küsimärgi. Täna aga kohale sai ennast veetud ning kuigi kottpimedas väga pilvisel õhtul ehk kõige parem idee ei tundunud, siis tegelikult läks kõik väga ladusalt. Aastate tagant oli meeles, kuhu enam-vähem auto võiks jätta ning peale väikest jalutuskaiku oligi aare käes. Tagasi raja poole minnes kohtasime võõrast, kes uuris, et kas me eksinud, mille peale rõõmsalt vastasin, et rajale tahaks tagasi saada ning selgus, et otsetee ei ole alati kõige otsem :D Võõras mees oli rajal, mis omakorda oli meist kümne meetri kaugusel. Veidi creepy, aga kõik läks hästi. Täpselt nagu raamatki - veidi trillerit ja närvikõdi, aga just parajas koguses, nii et mõnus paaripäevane lugemine oli, kus raske oli raamatut kõrvale panna, sest põnev oli ja lahendust tahtsin teada. Piisavalt osavalt kirjutatud, et kuigi kuskil raamatu keskpaigas tekkis aimdus, siis suutsin mitu korda veel ümber mõelda potentsiaalse pahalase osas ning rahu saabus viimasel leheküljel. Meeldivad üleüldiselt raamatu aarded, seegi alt ei vedanud, suur aitäh!

Mai luges raamatu läbi ja mina tegelesin Mai ohutult aardeni ja tagasi viimisega. Tagasiteel, kui üritasime tee peale tagasi saada, siis valgustasin oma pealambiga üht mööda kõndivat meesterahvast. Ta küsis, kas oleme eksinud ja ma vastasin, et näe seal on tee. Mai lisas, et miks minna ringiga, kui saab otse. Ja nii me kähku sealt tulema tulime. Aitäh!

Jälle siin jalutamas. Eelmisel suvel käisime alles siinkandis otsingutel. Õnneks ei olnud väga hirmus koht. Aitäh!

Dan Browniga on selline lugu, et enne kui tema raamatuid õnnestus lugeda, nägin kahjuks filmi Da Vinci kood. Saan aru, et film ei saa kunagi nii hea olla, nagu raamat, aga see oli selline jura, et pole pärast seda viitsimist olnud ühtegi Browni raamatut kätte võtta. Umbes aasta vahtisin seda mõistatust niisama, siis otsustasin guugli appi võtta. Ega ise ei uskunud ka, et see aitab, aga kõik vastused peale ühe õnnestus siiski kätte saada ja puuduvad numbrid pidin välja pommitama. Hea, et niigi läits. Kunagi kindlasti loen ühe tema raamatu läbi.

Olen küll mingil eluetapil olnud lasnamäe patsaan , aga see digitaalne kindlus oli mulle uus koht, või siis on teadmine sellest kadunud aegade hämarusse. Piirkonnas olen lapsepõlves ju ringi hulkunud. Otsingul jäin hätta, vihje aitas leiule kaasa. Aitäh!

Täna jäi juhuslikult näppu Pere ja Kodu, huvitaval kombel sattus ühte ajakirja kahe geomänguri tekst. Üks artikkel tutvustas geomängu võimalikele uutele huvilistele.

Oli põnev raamat küll. Neid Dan Browni omasid olen teisi ka lugenud, aga see on kuidagi kahe silma vahele jäänud. Lugemine läks väga kiiresti, pidin ennast veidi tagasi hoidma, et põnevust kauem jätkuks. Koordinaatide tagaajamine võttis aega ja miskipärast see jälitusprogramm oli mu kõige suurem segadusse ajaja.....sai isegi teistega arutatud seda. Lõppu otsustasin täna minna. Lund sadas jälle (miskipärast ikka siis, kui ma rattaga viimasel ajal minna tahan kuhugi) ja geps otsustas koostöö lõpetada. Kuidagi ma sinna kohale sain ja kui teised kirjutavad siin, et pimedas on suts jube, siis mul oli päevavalges ka. Laest kukkus mingi tutsakas krae vahele ja siis ma hüppasin kindlusest välja ka. Pidasin natuke vihje üle aru ja tegin veel vastavaid liigutusi. Kätte sain. Peitjale aitäh. No ei satuks muidu ikka üldse sellistesse kohtadesse vabatahtlikult :D

Oleme ausad, ega ma pole kõige suurem raamatukoi, aga selle raamatu juures juhtus ime. Võib öelda, et lugusesin selle läbi ühe hingetõmbega. Lihtsalt ei olnud võimalik muuks tähelepanu saada, kui ainult raamatule. Aaret läkkin otsima nagu tavaliselt öösel. Natuke kriipi oli, aga mõnus jalutuskäik ja mõnus ragistamine võsas. Vau. Sellises kohas selline kindlus. Väga huvitav koht. Tänud peremehele aarde eest.

Läksime jõe äärde jalutama.
Tegime asja ka aarde juurde.
Tänud

Salme võttis raamatu ette ja luges uskumatu kiirusega läbi. Lihtsalt niivõrd põnev olevat olnud, et käest ära panna ei saa.

Täna oli selline vaikne esmaspäev, kus võiks natuke ringi jalutada (loe: aardeid otsida), aga väga kaugele minna ka ei viitsi. See aare tundus igati külastamisväärne ja läksimegi otsima. Õigesse piirkonda jõudes vahtis Salme ekraani ja mina niisama ümberringi. Kui esimene arvamus oli, et peaks veel edasi liikuma, siis mina nägin midagi kahtlast, mis oli küll lumme mattunud, kuid siiski huvi pakkuv. Sumpasime kohale ja leidsime eest õige imeliku kindluse.

Aaret otsima ei pidanudki, see vaatas meile ise avalikust kohast vastu. Kuna tundus, et nii see olema ei peaks, võtsime ühendust peitjaga ja saime teada, kus konteiner algselt oli olnud. Kuna päris täpselt sellist kohta seal geoerrosiooni tõttu enam polnud, siis leidsime sarnase koha, mis aaret võõraste pilkude eest siiski varjaks. Midagi lõhkuma ei pea, õigest kohast vaadates aare ilusti leitav.

Kokkuvõtteks väga vinge aare, sest ilma selleta nii sürri kohta muidu kondama küll ei satuks. Täname!

Eesmärk oli tõesti selline, et Mirjam saaks oma sünnipäeva esimestel minutitel selle aarde logitud. Nii ka läks. Kohale jõudes oli omaette küsimus, millisest nurgast seda kindlust uurima peab. Suundusin siis alla, nähes ise, et uks on lahti. Õnneks muid elavaid hingi seal sees polnud ja konteiner vaatas ka maast vastu. Oli teine ära külmunud sinna. Kui õnnelik Mirjam oli ära loginud, siis asetasin aarde nii nagu vihjes toodud. Loodame, et on õige koht. Kui ei, siis peitjal tasub igaks juhuks üle vaadata. Muidu kena, täname!

Kord tekkis minul kinnisidee, et mina tahan oma sünnipäeval leida ja logida aarde, mis on sel päeval ka peidetud. Selle soovi rahuldamiseks on Tallinnas või selle lähiümbruses GC andmetel täpselt kaks aaret. Kuna üks neist tundus olevat kohe kindlasti kuskil punkris ja sinna ma jalga tõsta ei tahtnud, ei jäänud muud üle, kui see mõistatus siin lahendada (mõistatusraamatu sisu paistis ka minu õpitava erialaga nagu valatult) ning loota, et topsik ei asu kuskil ebameeldivas kohas.

Mõeldud-tehtud. Mõni nädal tagasi hakkasin otsima raamatut, mille abil mõistatus lahendada ning leidsin täitsa avalikult inglisekeelse versiooni interneedusest. Lugesin täpselt mõne lehekülje, kui sain aru, et enne tähtaega ma seda kõike läbi ei jõua. No mis seal ikka, tuli teha klassikalist tudengi lugemist - üle kolme rea, kohati üle kolme lehekülje ning mõõdukalt CTRL+F kasutades. Nii need vastused kokku jooksid. Küll aga, olenemata sellest, et olen matemaatikas üsna lahtise peaga, suutsin ma arvutusvea teha täpselt neljas tehtes. Seega sain natuke siiski kontrolli piinata ja vastuseid kaks-kolm korda kontrollida, enne kui oma rumalusest aru sain.

Võis üsna julgelt pakkuda, et aare asub Pirital, aga võib ette kujutada minu üllatust, kui peale rohelise tule saamist tuli välja, et asub teine vaat et minu koduaias! Koduuksest aardeni sadakond meetrit, linnulennult muidugi. Igal juhul paistis see aare olevat justkui minu jaoks loodud. Positiivne emotsioon kasvas.

Kuna laupäev iseenesest oli juba sisustatud, sai logima tulek planeeritud täpselt nii, et sissekanne saaks tehtud õige kuupäeva esimestel minutitel. Pool tunnikest enne olime stardivalmis. Viimasel hetkel otsustasin kaasa võtta ka oma pealambiga mütsi, siinkandis on neid vahvaid ehitisi üksjagu ning mõningane logide sirvimine kinnitas, et seekord peab siiski selle kõheda retke ette võtma. Jalutasime nii lähedale mööda rada kui saime ning mõnikümmend meetrit aardest eemal sukeldusime võsastikku. Edasi oli juba paras pimesiku mängimine, kuna koht oli langenud puid täis ning vastsadanud meeter lund ei teinud ka asja kuigivõrd lihtsamaks. Liikusime vaikselt lähemale ning nägime "kindlust" vaat et alles siis, kui me sinna sisse astumas olime. Uhhh, ei meeldi, ei meeldi. Märten läks kindlust allakorrusele vallutama ja mina kaitsesin ülevalt katuselt. Õnneks tuli Märteni hõise kiirelt, leidis tema selle topsiku maast lume seest. Logimise au sain mina, tegime ka paar kesköist klõpsu mälestuseks ning rändas teine taas kindlusesse, nüüd küll vana roostetanud elektrikapi peale. Kuidas see "kindlus" küll mööduvalt rajalt näha pole, on siiani müstika. Mina igal juhul nägin seda siin esimest korda. Igal juhul tegime mõned kiiremad sammud tagasisuunal ning üsna pea olime tsivilisatsioonis tagasi.

Mis ma ikka enam öelda oskan, oli täitsa vinks vonks aare ning kui peidukas oleks olnud ükskõik mis muu, oleks olnud priima. Igal juhul aitüma peitjale mõistatuse eest ja kesköist seiklust pakkumast!

PS! Raamatu loen ka kunagi täielikult läbi, jube põnev tundus!

PPS! Palju õnne mulle, juhhei! :)

Nüüd kus keegi oli leidnud tuli leid kiiresti. Edasi tagasi kokku jalutamist 3.2km, aitäh :)

Kindlus tuvastatud, aare käes. Tänud peitjale

Ei leidnud, sai isegi abi kõne tehtud aga ikka ei leidnud...

Mul oli kalendris sellel kuupäeval peidetud aarde kohapeal auk, niiet tuli plaani võtta. Õige raja leidsime kenasti. Tänan.

Selle aasta talv soosib igati raamatute lugemist. Huvitava lugemise kõrvalt sai vajalikud märkmed tehtud ning lisa vangerdus tulemuse saamiseks lisas veelgi põnevust. Kohaleminek võttis siiski pisut aega, kuid nüüd lõpuks sattusin lähedusse ja tegin teele jõnksu sisse.
Ülikooli ajal olen selles kandis pisut kondamas käinud, kuid seda kindlust polnud ma varem märganud... huvitav. Hämarduva valgusega oli pisut kõhe värk, kuid sain hakkama. Igati temaatiline lahendus. Tänan.

Selle mõistatuse lahendamiseks võtsin ette inglisekeelse teose, mis oli suurest netiavarustest leitav. Natuke tööd sellega ning oligi teada, kuhu minna. Kohapeal ootas päris huvitav maastik, hea et päris kingaga ei tulnud. Suvel oleks selle kindluse leidmine kindlasti raskem olnud, praegu läks kergelt. Ka aare ise tuli üsna nobedalt välja, kuigi enne pidin kogu kindlusele tiiru peale tegema. Aitäh.

Põrutasime Tarmoga kodulähedasse piirkonda kus paar tunnikest geopeitusega ära sisustatud saaks. Ilm oli selle sügise teisele poolele omaselt üsna niru ja taevast sadas vihma aina juurde. Linnakingad polnud just parim jalatsi valik siin kooserdamiseks. Papud said küll poriseks, aga erinevalt Tarmost jäid need vähemalt kuivaks. Kohale jõudes oli minu nina gepsus mis ringi jooksutama sundis. Tarmol oli aga aega rohkem ringi vaadata ja leidis potensiaalse koha kiiremini üles. Püänt oli loomulikult hea.

Tänud.

Mysteeriumid ja kindlused on alati hinge p6imunud. Siinsega saan siiski 6elda et olin puhtalt Silverile töövarjuks. Preaguse aastaaja eelised on muidugi see et putukaid ega n6geseid enam pole. Selleeest saime aga hoopis vihma ja sopaga noomida. L6pp oli muidugi pärl omaette. Kll m6ni tegelane ikka oskab leida selliseid kohtasid :D. Tänud peitjale