NB! OLE AARDEGA ETTEVAATLIK NING ÄRA KASUTA ÜLEMÄÄRA JÕUDU!
EI OLE VAJA MIDAGI KANGUTADA EGA TIRIDA VÕI LÕHKUDA!
Varsaallika oja on oja Tallinnas Pirita linnaosas.
Oja on 3 km pikk, valgla pindala on 1,6 km². Oja saab alguse Varsaallikatest ja suubub merre.
NB! OLE AARDEGA ETTEVAATLIK NING ÄRA KASUTA ÜLEMÄÄRA JÕUDU!
EI OLE VAJA MIDAGI KANGUTADA EGA TIRIDA VÕI LÕHKUDA!
Varsaallika oja on oja Tallinnas Pirita linnaosas.
Oja on 3 km pikk, valgla pindala on 1,6 km². Oja saab alguse Varsaallikatest ja suubub merre.
aitäh
Päris karm koht se varsaallika oja .Riided kõik rohelist õiietolmu täis xD
Lihtsalt ei tulnud siin midagi, aga natuke otsinguala laiendades hakkas ikka silma. Kaval värk, aitäh!
Leitid :)
Milleks läheneda aardele ilusat korralikku rada mööda, kui saab ragistada läbi paksu võpsiku ja nõgesepõldude. Ise kõndisin torbikust esialgu tuimalt mööda, aga teiselt poolt kraavi tulid hõiked, mis õigesse kohta suunasid - tuleb välja, et oli päris kaugelt ära tuntav peidik. Tänud.
Siia aarde juurde tōi meid tänane rattatiir ning kuidagimoodi eelmise ojaäärse aarde juurest tulles sattusime ratastega eriti hullu võpsikusse. Vahetult enne aardeni jōudmist läbistas mingi terav oks?? ka mu esirehvi, seega siit edasi viis meid hoopis kondimootor. Aare õnneks ilmutas ennast kergelt, juba teiselt poolt oja sain kaaslast ōigesse kohta suunata. Tänud peitjale!
Null näitas meilgi teisele poole, aga logisid lugema asudes avastas kaaslane kohe, et on kogu aja otse aarde kõrval seisnud. Tore teostus, aitäh!
Otsisin minagi esialgu valelt poolt:) Õigele poolele tagasi tulles jäi kohe otsitav koht silma.
Kena teostus.
Tänud aarde eest!
Kuidagi joppas, et jäi pea kohe silma. Eks ole varemgi sarnaseid lahendusi nähtud, aga see oli väga kena teostus. Tänan!
No krt kus läks alles aega. Silma jäi mulle alles siis, kui olime otsustanud loobuda:D
Tahtsime juba loobuda kui Margot järsku ütles oota ja avas ka minu silmad!
Ilus ja lihtne camo, mis töötab. Aitäh!
Pimedas sai natuke ikka aega veedetud ja siis teiste logisi piilutud. Siis oli asi lihtne. Aitäh
Siin olen juba saanud otsida. Ükskord olin ühel pool, siis ei leidnud. Eeldasin, et teisel pool ja jätsin aarde sinna. Seekord tulin teisele poole ja ei leidnud. No nii ei saa. Seekord oli tahe suur ja läksin esimesele kaldale. Ja siis kuidagi leidsin. No vot, kaval peidukas.
Aitäh!
See oli ootamatult kiire leid. Kuidagi kogemata märkasin. Aitäh!
Ei leidnud.
Võtame koos poisiga täna ka teise aarde ligi. Käisin algul ringi nagu peata kana ja kui olime ikka kõik võimalikud ja võimatud kohad ära uurinud ja siis sain nägijaks. Poiss lasi logi kirja panna ja siis tõmbas tuurid üles. Aitäh ägeda aarde eest.
Geojooksu punkt 5. Tõesti lahe teostus! TFTC!
Geopühade viimase päeva lahedaim aare. Olime ikka juba päris meeleheitel ja suures perimeetris kõik üle poleerinud. Logisid lugedes saime aru, et teisel pool, see viis segasemaks asja, sest kumbaltpoolt vaadetes teisel pool. Lõpuks, ikka siis, kui juba soov edasi liikuda peas kumises, hõikas Tiit: "Leidsin!". Oligi teisel pool. Mitte seal, kuhu otsimisel keskendusime. Aitäh!
Täitsa viis pluss aare. Tänud!
Aitäh!
Kunagi nagu oleks seal kandis juba miskit otsinud ka. Aga ega geopeitus tühja kohta ei salli :) Tore teostus, loodetavasti püsib kaua :) Tänud!
Jalutasime looduses. Aare oli kena kavalus, aitäh!
See oli nüüd küll üks tükk. Varsallikas.
Null hüppas ühele ja teisele poole. Lõpuks leidsime selle teiselt poolt. Tänud peitmast!
Tuuseldasin nulli ümber ringi ning ületasin jõge kord ühele, kord teisele poole piisavalt kaua, et mul jõudis endast korduvalt kahju hakata. Alguses valmistas meelehärmi enda pimedus, seejärel eluvalikud ning viimaks loll järjekindlus, mis ei lasknud alla anda ja Telliskivisse drooge või mis iganes muid sotsiaalselelt aktsepteeritavamaid ja oluliselt vähem autistlikumaid tegevusi harrastama minna, kui üksi 30 meetri raadiuses minut minuti järel sihitult ringi ekselda.
Kui olin sattunud õigele kaldale ning tutvunud kommentaaridega leidsin aarde sama mustriga kui mitmed eelkäijad - otse nina alt ning tagantjärele tarkusega siira hämmastusega, kuidas on võimalik sellest puhtalt läbi vaadata ilma peidukat nägemata. Müts maha teostuse ees.
Tänane teine aare. Küll oli keeruline end selle tuulise ilmaga kodust välja ajada, aga lõppuks ikka sain endast võitu ja suundusin aardejahile. Tegelikult tuli vahepeal päike välja ja metsa vahel polnud tuul ka nii läbilõikav, Tänud aarde eest
Mets oli libe ja alguses tundus, et igale poole selle ilmaga ikka ei roni. Seisime ja pidasime plaani mis edasi teha, siis selgus et oleme sama hästi kui aardes juba. See läks küll kobina peale. Vahva peidukas!