Kala Ruudus

Selle aardega oli huvitav lugu, et kohale jõudes selgus, et aare on hoolduses / kuivatamisel ja seega sai meile ülesandeks aarde tagasipanemine õigesse kohta ja selle koha leidmine kõigepealt :-) Polegi sellisel viisil vist aaret leidnud, et saime karbi näppu ja logisime ära ja siis läksime aarde päris peidukohta otsima, et see oma pessa tagasi panna :-) Tänud peitjatele ja tänud Piret ja Co-le, kes siis aaret hooldasid ja korrastasid.

Aare automaatselt avatud.

Aare automaatselt kättesaamatuks märgitud.

Selle ruudulise kala juures oli tõesti põnev tsivilisatsioon. Logisime aarde, andsime teineteisele mõttes käppa ja õnnitlesime puhta Rammu puhul.

Ronisime ka majaka ülemisele platvormile ja saime vahva panoraamvaate saarest. Tänud peitjale!

Kuivatasin karbi ja logiraamatu, uus minigrip. Aare korras.

Reede õhtul Rammu saarele maabudes panin esmalt telgi üles ja seejärel jalutasin lähikonnas natuke ringi. Murdunud võtme ja roostes karbi nägemine ei sisendanud esialgu erilist lootust logiraamatuni jõuda, aga tegelikult polnud midagi hullu. Aitäh aarde eest!

Eks seda ilusat Eestimaa suve tule ikka erinevail moel ära kasutada ning ühtlasi tähendab see nende ülevee aarete külastamist, mida üle jää külastada ei õnnestu. Kuna siinsete saarte külastamise piirang on lõppenud, ilm tundus soodne, sündiski otsus väike merereis ette võtta. Oma tiiru alustasime Kaberneemest ja esimesena võtsime suuna siia.

Sarnaselt eilsetele külastajatele, tegime ka meie ringi päripäeva ning alustasime sellest aardest.See oli hea otsus, sest logiraamat oli tõesti märg, saime selle tunnikeseks või veidi enamaks tuulduma jätta, kuniks oma tiirult naasesime. Sai veidi parem küll, aga ideaalis sooviks see veel kuivatamist. Täname aarde eest!

Kuna meie nädalavahetusel olid esimene eesmärk seened ja teisena aarded, siis kujunes nii, et jõudsime siia pühapäeval. Laupäeval olekski siin vist vähe kitsaks läinud. Meie viskasime paadi vette Kaberneemest, Miki soovitatud kohast. Aegade jooksul on pilet paar eurtsi kallimaks läinud, kuid siiski oluliselt odavam kui "päris" sadamas.

Tänud!

Meie paadipäeva esimene aare. Esmalt käisime majaka otsas vaadet nautimas ja seejärel läksime aaret otsima. Natuke ikka võttis aega selle suure aarde leidmine :D Aga kätte me selle saime, nimed kirja ja edasi. Tänud!

Plaanisime selleks suveks ühe paadisõidu Eesti saartele. Marsruudiks Salmistu, Rammu, Äksi, Malusi, Pedassaar, Salmistu. Õnneks klappis kõik väga hästi. Mardile sobis meie välja valitud päev, linnud oma sigimised-sagimised ära teinud ja ilm supper hea. Lubas küll hoovihmasid aga need jäid kõik mandri peale. Meid saatis ainult vahelduv pilvisus, olematu tuul ja peaaegu sile meri.

Kohtumispaigaks oli meil Salmistu. Kui me 20 minutit ennem kümmet kohale jõudsime, oli Mardil juba paat vette lastud. Kaasa sai võetud igasugu asju, enamasti ülemäära. Klaarale 2 varukomplekti riideid, mõned varuriided mulle ja Mairelegi. Igaks juhuks võtsin talvejopegi kaasa :D Kuigi Maire oli mind hulluks tempeldanud. Seda muidugi vaja ei läinud, kuid kui seda võtnud poleks, siis oleks kohe kindlasti taevast pussnuga alla sadanud ja lõdisenud hommikust õhtuni. Ja muidugi oli veel kaasas rohkesti sööki, et võinuks südamerahus paariks päevaks üksikule saarele merevangi jääda.

Esimeseks sihtpunktiks valis kapten Mart meile Rammu saare. Sõit oli kiire ja mugav. Paadiga viidi otse bussipeatusesse. Täitsa kalda äärde. Nii et paadininast hüpates, sai kuivale liivale.

Bussipeatuses panime paika plaani, et Rammu saare aarded otsida üles päripäeva. Mardilt saime soovituse ka tuletorni külastada ja juhised kuidas seda teha kui pererahvas peaks kodus olema. Seejärel võtsimegi suuna just torni poole.

Täitsa üllatav kui palju inimtegevust seal poole saare otsas oli. Rohkelt ehitisi - elumaju ja muid abihooneid. Inimesi paistis ka, kuid kummalisel kombel paate mitte. Torni ronimine pani pea veidi ringi käima. Ei tundunud üldse kõrge torn aga üles minek aina kestis ja kestis. Vaade oli selle eest üle saare väga hea. Nägi erinevaid saarekesi. Vaade mandrile oli ainult selline nii ja naa. Muuga sadama siluett ei ole just kadestamist väärt.

Kui kõik mugu tegevused ära tehtud, siis läksime vaatasime üle ka aardega tähistatud kiviaia. Selliseid vanakoolikaid ei oskagi enam väga otsida, kuid visadus viis sihile. Sisu oli väga kehvas seisus. Karpi oli jäetud elusloodust, mis oli läinud hallitama. Logiraamat oli samuti ligumärg. Eemaldasime hallitanud kraami ja puhastasime nii kuidas võimalus oli. Paari tunni pikkuseks logiraamatu kuivatamiseks paraku aega ei olnud ja kritseldasime enda nimed sinna sisse.

Aitäh aarde eest!

Kui esimene lõik Pedassaarele oli mõnus kruiisimine, siis edasi läks oluliselt raskemaks - võtsime kursi otse Koipsile. Tuul oli küljelt ja tõusis laine. Nagu sellest vähe, tekkis meil probleeme tüüriga, nii et mõnda aega keerutasime üldse kohapeal ringi. Kui see lahendatud, tuli kaugel paistva maapinna suunas edasi võidelda. Laine oli kohati selline, et varjas eessõitva süsta täielikult ära. Lõpuks jõudsime siiski saare taha tuulevarju ja saime oma teenitud puhkepausi, mille veetsime saarel väikest jalutusringi tehes. Silma hakkas päris palju suvilaid, proovisime ka kaevuvett.

Edasi ootas ees viimane lõik sihtpunkti, Rammu saarele. Laine oli veel rohkem risti ja lõi vahepeal üle süsta, aga mõte ees ootavast õhtusöögist, õllest ja saunast motiveeris piisavalt, et sellest sai kogu reisi kõige parema tempoga lõik.

Kui olime end saarel sisse seadnud, oli aeg teha ring saarel, mille sättisime kenasti läbi aarete. Kes veel geopeitusest eriti midagi ei teadnud, sai nüüd targemaks. See vanake oli aga sellises seisus, et logida õnnestus vaevu-vaevu, seega sündis otsus pärast ringi aare tuppa võtta ja üks korralik puhastus ja kuivatus teha. Nõnda veetsidki kalakesed ja logiraamat öö sauna aknalaual, mille järel paistsid nad oluliselt värskema ilmega. Oli tore seiklus, aitäh!

Nelja saare tuur oli meil väga äge saime nii suuremaid kui ka väiksemaid laineid tunda.Päike oli ka meiega väga armuline ja soendas meid igal saarel.Tänud kaaslastele,paadimehele ja paadinaisele.

Aare ajast, mil ma mängust teadlikuks sain. Paberilt, kus oli kirjas aarde sünnilugu ja peitjate nimed ning allkirjad oli tunda ajaloohõngu - vähemalt geopeituse mõistes küll. Aitäh!

Aardekast oli väga räpane ja vett täis. Kallasin vee välja, puhastasin ja kuivatasin kõik ära. Kaas ei püsi enam hästi peal, seega sinna uuesti see vesi tükib
Tänud

Leitud, logitud, tänan!

Siinsamas suvilas, mis kohe kõrval, sai nüüd suisa 3 päeva peatatud. Omanik tõi meid oma paadiga üle ja toimusid ELF talgud saare mändide mahavõtmiseks ja kukemarjale sobiliku kasvuala laiendamiseks. Eestis ainuke koht, kus kukemari taimena lausaldase vaiba moodustab. Kukemarjanõmm. Niiet talgutööd, sauna, matkamist ja niisama olesklemist - kõike sai. Aare ise korralik vanake, võib tänada

Algselt väiksena tundunud saar ei olnudki enam nii väikene. Lõõmava päikese käes muutus see matk järjest raskemaks ja kõht läks ka järjest tühjemaks. Nii et sammusime siis innukalt selle saare viimase aardeni teades, et peale seda aaret saame teha lõunapausi. Selle aarde puhul tekkis natuke tunne, et kellegi tagaaias toimetad ja siis tagatipuks pidi veel teiste õuelt ka läbi jalutama. Ilus võis olla see aeg, kus enamik saari oli püsielanikega asustatud. Nüüd on see nii kauge minevik ja ei teagi kas sama asustustihedus kunagi üldse taastub. Nõukogude võimu saabudes pidi saarelt lahkuma ca 100 inimest, kelle koduks see saar oli. Tänud saart näitamast!

Mõnusa saarteretke käigus leitud. Aitäh!

Tervik on suurem kui üksikute osade summa :). Ehk paaditripp Marlaiga Kolga lahel.

Stardi tegime tutikast Salmistu sadamast. Esimesena võtsime suuna Rammule. Mul oli terve aeg selline nägu ees nagu esimesel pildil sest Mart tegi meile oma uue uhke paadiga sellist sõitu, et põsed langesid normaalasendisse tagasi alles siis kui paadinina vaikse liuglemisega maaribale libisema hakkas :D.

Peale maabumist võtsime suuna Kalale Ruudus - aardele, millel kohe käes 15-nes sünnipäev! Leid tuli kiiresti ja tore oli boonuseks konteinerist eest leida ka aarde peitmise aegseid õnnekalu. Ning tundub, et jupp nende heast õnnest hakkas siis meilegi külge sest kogu ülejäänud tripp sujus meil samuti ühegi viperuseta :). Kribisime oma täispikad kasutajanimed logiraamatusse (ehkki oleks võinud panna ka MAHESAI nagu Helen siin ägedalt lühendas :D) ning võtsime järgmiseks suuna Vär Ava’le.

Eelmisel aastal sai mõnda väikesaart külastatud ning ka sel suvel oli mõttes mõne saare külastamine. Kui sain kutse vahva seltskonnaga liitumiseks ja nelja saare avastamiseks, otsisin koheselt lapsehoidja ja broneerisin koha paadis. Esimese peatuse tegime Rammu saarel ja alustuseks logisime väärika ajalooga aarde. Aitäh!

Rammu aardeid ma kaardil väga vaadanud ei ole, sest siia jõudmiseks on vaja paati. Nii, et kui ühel hetkel pakuti paati ja suurepärast seltskonda, siis vastus oli "Jah". Plaaniks oli ühe õhtuga neli väikesaart - Rammu, Aksi, Malusi ja Pedassaare. Põnev on avastada Eesti saari, kuhu varem sattunud ei ole. Neli väga eriilmelist saart. Rammu jäi meelde, kui suvisest päikesest ülekullatud väike saar. Alustasime saare nurgast, kus on paar maja. Arvaksin, et suveelamised, sest ei kujuta ette pikka külma talve sellisel üksikul saarel. Esimene aare "Kala ruudus" oligi selles saarenurgas kindlalt paigas juba aastast 2007. Väike peatus ning suundusime mööda aimatavat rada edasi saare kalmistu poole.

Põhja-Eesti väikesaartele tulekut hakkasime tõsisemalt mõtlema suve keskpaiku. Siis aga olid veel paljud aarded kinni ja lükkasime selle plaani kuskile augustisse. Ja nüüd loksus kõik imeliselt hästi paika - super kapten vinge alusega, lahe seltskond, imeline ilm ja eriilmeliste väikesaarte turnee saigi tehtud. Rammu oli meie esimene sihtpunkt. Kui bussipeatuses bussiajad meie liikumisega ei klappinud, siis vantsisime jala aardeni. Kalad olid ilusti karbis olemas, mitte küll nii palju kui peitjad algselt panid, kuid siiski mõni puidutükike. Tore oli lugeda ka peitjate jäetud kirja, seega ikka põhjalikult ettevalmistatud aarde peitmine. Ja eks tänu vastupidavale teostusele ongi see aare niikaua geopeitureid rõõmustanud. Suur äitäh põhjuse eest Rammule tulla.

Surnuaiast tulles tegelesime looduse imetlemise ja fotografeerimisega nii kirglikult, et aare läks täiesti meelest ära. Madise juures istudes tuli aga jällegi meelde. Panin pärnaõietee tassi tõmbama ja läksin kalastama. Murdunud võti tekitas esialgu kohmetust aga nuga oli vööl ja karp avanes ehk siis selgus, et tegelikult polnudki lukus. Kuna kala armastab enda ümber vett, siis oli seda ka karbis. Kalad olid oma esialgse välimuse kaotanud, st alles logisid lugedes sai aru, et need tükid on kunagi kalad olnud. Algul oli mõte, et viiks karbi sauna kuivama aga arvestades algavat sügist ja korraliku plastikkarpi selle sees, et tundunud see väga perspektiivikas mõte olevat. Seega sai Rammu saar aaretest puhastatud. Järgmine päev lõuna paiku oli meeleolukas tagasisõit, laine kuni 1,5m aga siiski väga ohtlik ei tundunud, paadimees siiski kogenud merepäästja ja tundis mida teeb. Auto juures tuli siiski kuiv riietus selga ajada, sest Poseidon ajas oma pritsmeid usinasti paati. Oli meeleolukas nädalavahetus Rammul, kuhu kindlasti veel tagasi pöördun lähiaastatel.

Leitud, aitäh!

Rammule saabudes lugesime rannaribal kokku pea 10 erinevat väikealust. Maabusime ja võtsime suuna esimesena Kala Ruudus aarde poole. Karp sai kiirelt leitud, kalad ujusid karbis aga aare ise oli topeltkarbis kuiv.

Vaatamata mitmetele segastele asjaoludele, siiski logitud :) Aitäh!

Tulime Linnuvaatlustorni juurest Rammu alumise tulepaagi suunas ja aare jäi kenasti teele. Põõsaste vahelt silmasin 'tulepaagi abihoone' õuel peremeest jalutamas ja lehvitasin ning hõikasin tervituseks. Ta kiitis takka, et on jah seal aare, kuhu me suundume. Peale logimist lähemale jõudes tundsin muidugi Madise ära ja kui tema lahkel pakkumisel tulepaagi otsast vaadet nautimast tagasi jõudsime, siis saime veel hulka saarelugusid kuulda. Aeg oli mõnusale väikesaarele iseloomulikult märkamatult möödunud ja meie lahkumine kätte jõudnud. Kummipaadiga üheotsa sõudmised jahile kulgesid kiirelt. S/Y Elektra pardal pakkus Andreas vahepeal kambüüsis valminud suppi, mille kõrvale minu hommikul küpsetatud lihapirukad sobisid, kui rusikas silmaauku.

Ja nüüd algas minu jaoks päeva parim osa.. vastutuult mõnusate täpselt tunde järgi paika pidavate grüssu otsadega madalike vahelt võimalikult väheste pautimistega kodusadamasse seilamine. Külgtuules, kergelt kreenis olekus tüüris olles tuleb kõrvu just see õige tuule hääl ning jõud, mis silma särama ja suu kõrvuni tõmbab. Ooo jaa, ma armastan merd. Tänan kutsumast.

Saare viimane aare, väga ilus saar ja majakesi oli vist kokku lausa 5 ja üks oli ehitus järgus. Käisime tornis vaadet imeltemas ja peagi oligi vaja juba tagasi hakata liikuma :)