Rammu majaka

Kuusalu Keskkooli juhtkond :)

Laupäeval tekkis võimalus Rammu saarega tutvumiseks ja no tutvumine algas kohe sellise aardega, et pani alguses kukalt kratsima, aga kuna noored olid kiirelt juba majakasse ronimas ei jäänud muud üle kui järele minna. Pole sellisel viisil küll kunagi keertreppidel jalutanud :-) Torni tipus sai ära käidud ja nimed kirja pandud. Igatahes väga lahe kogemus tänud peitjale :-)

Aare automaatselt avatud.

Aare automaatselt kättesaamatuks märgitud.

Minul oli ka teadmine et tuleb Aegnale minek. See et viimesel minutil hoopis teiste saarte kasuks otsustasime, polnud aga sugugi ebameeldiv muutus. Otse vastupidi, minu jaoks oli palju tähtsam teekond ja seltskond, mitte ainult sihtkoht. Nii me siis Neemelt paati astusime ja kapten Kaupo sõidutas meid turvaliselt esimesena just siia saarele. Tegelikult mäletan veel liigagi hästi kuidas me Kaupoga kollase banaaniga siinseid saari vallutamas käisima ja vaid loetud päevad hiljem ilmusid siia uued aarded. Selle lontis majakaga olin põgusalt kursis, aga polnud kunagi süvenenud mis siin täpselt saama hakkab. Igastahes läbi sellise hakkliha masina minekut küll ette ei kujutanud. Ühtviisi lõbus aga teisest otsast oli seal metallkonservi sees tänase päikesega päris palav. Lisaks sai ikka esimese hooga maastik piirajasse aetud ja ikka päris tipus ära käidud. Nii et otsimisega läks seal ikka veidi aega, ennem kui õiges kohas asjandus mulle lihtsalt otsa vaatas. Takkajärgi siiski igati positiivne kogemus. Polegi varem yhtegi horisontaal spiraali pidanud vallutama ;D Aitähhid

Umbes 24h tagasi oli teadmine, et lähme Aegnale. Hommikul oli teadmine, et lähme Pranglile, aga esimene peatus tõi hoopis Rammule.

See oli päeva raskeim leid. Tõlgendasime vihjet ja logisid liiga ekstreemselt, tegelikult tuli leid märksa kergemalt. Aitäh!

Siin tõi matkajuhi tütar kastanid tulest välja. Kui meie alles mõtlesime ja plaani pidasime, tema juba tegutses. Sain talle ainult lõpus illuminaatori august pastaka ulatada. Tänud peitjale väljakutset esitamast!

Majaka aare on kindlasti Rammu pärl, sellises asendis on trepi kasutamine keeruline. Aare oli maas, asetasin ta naruke kõrgemale.

Vaatasin ka siis selle Eesti ühe unikaalseima asukohaga geopeituse aarde üle. Saarel oleva teise tuletorni tipust oli vaade meeliülendavam.

Seda majakat oleme paljudelt piltidelt näinud, aga kuna varem Rammul käinud polnd, ei ole ka saanud majaka tippu ronida. Nüüd see võimalus saabus ja muidugi kasutasime seda ära. Tõesti ainulaadne ja äge kogemus ronida siin mööda keerdtreppi. Ega see aare nüüd liiga kergelt ka end kätte ei andnud, aga pingutus lõpuks päädis ikkagi leiuga! Täname aarde eest!

No see oli selle saare säravaim täht. Kõik lugesid kordamööda aarde kirjeldust, aga ei uskunud, et see tõsi on. Eks see koht veidi uskumatu oligi.

Tänud!

See on küll on väga ägeda asukohaga aare :D Üksi ma vist poleks küll leidu kirja saanud aga õnneks oli teisi ka kaasas. Üles ronisin ma esimesena, tagasi alla ei hakanud end esialgu pressimagi, sest Paavo oli juba peaaegu aarde juures ja peagi läks Karl ka. Kui aga leidu kuidagi ei tulnud, siis pidin ikka samuti tagurpidi treppe kasutama ja nulli pressima. Teadsin, et ega must abi ei ole otsingul väga, aga see on ju reegel, et kui kohale jõuad, siis tuleb kohe ka teiste poolt leid. Nagu geokõne, kui helistad ja teine vastu võtab, siis kohe tuleb leid. Aga jah, see koht on üks kindel lemmik tollest päevast ja üldse vist mulle tundub. Suured suured tänud!

Eestis, kuid kindlasti ka maailmas üks omanäolisemaid aarde peidukaid. Mart tuli paadi juurest samuti vana majaka juurde vaatama, et kuidas meil siin läheb. Paavo ja Lauriga kolmekesi ronisime kiirelt mööda ümber kukkunud majakat üles. Nii kiirelt, et kõrguse hirmu ei jõudnud kuklasse tulla. Paavo sukeldus kohe majakasse ja me Lauriga jäime nõutult seisma. Kõik see linnukaka kohe üldse ei kutsunud järgnema. Ma otsisin siiski ka enda tahtejõu üles ja sukeldusin metallist sauna. Väga omapärane liikumisviis. Tippu jõudes otsisime Paavoga nii kaua, et ei jäänud Laurilgi muud üle kui meile järgneda. Lõpuks kostis väljastpoolt torni, et mida me seal nii kaua teeme ja anti suunitlus. Ma tegin siis ühe ebamugava liigutse veel ja aare oligi käeulatuses. Ei näinud väga midagi mida ma sinna harilikuga kritseldasin aga vähemalt enda arust said kõigi nimetähed järjest üles täheldatud. Tagasi maapinnale tagasi jõudes ei tahtnud midagi puudutada ja oli vaid üks suur unistus - pista käed merevette. Igaljuhul väga äge aare, aitäh!

See majakas oli kogu ringi oodatud tippsündmus, millele panime juba eeltööd tehes silma peale. Kohapealne reaalsus oli veelgi ägedam, kui oodatud. Julgemad hakkasid järjest üles ronima, seni kuni ettevaatlikumad altpoolt vaatlesid ja nõuga aitasid. Kuni siis käis klikk ära, kus aare tegelikult olema peab! Oiii, minu jaoks vist üks läbi aegade lemmikumaid peidukohti :)

Kui kõige vapramad ennast aarde lähedusse ritta seadsid, sündis kaks avastust: strateegiliselt väga olulises kohas on aktiivne herilasepesa ja teiseks on vaja strateegiliselt väga õigeid mõõte ja painduvust, et aardele näpud taha saada. Retkejuht Mattias tõi siinkohal kastanid tulest välja. Ja veel kord, megaäge koht!

Kui kõik olid elusalt aarde juurest tagasi jõudnud, tegime veel ühispilte ja seejärel suundusime juba õhtut veetma ja üle mere muinastulesid vaatlema. Järgmise päeva tagasitee oli valus, aga valu ununeb, mälestused jäävad. Aitäh!

Leitud süstamatkal. Tänud :)

Nelja saare tuur oli meil väga äge saime nii suuremaid kui ka väiksemaid laineid tunda.Päike oli ka meiega väga armuline ja soendas meid igal saarel.Tänud kaaslastele,paadimehele ja paadinaisele.

Meie buss nägi küll üsna paadi moodi välja aga igatahes Rammu bussipeatuses me randusime. Esmalt võtsime suuna kõige isuäratavama aarde poole. (Seda ma kirjutan ainult tagantjärgi tarkusena.) Tõsi on küll see, et olin GP lehel selle majaka pilte näinud aga polnud 1+1 tehet ära teinud. Ehk mul polnud halli aimugi, kus see on või mis sellega on. Aga paistis sedamoodi, et teised teadsid ja ma lihtsalt vaikides usaldasin neid ja järgnesin põnevusega. Ah ma kohe ei teagi mida öelda.. see oli nii sigalahe ja absoluutselt raudpolt kindel, et ilma aardeta poleks ma sinna roninud. Ilma aareteta oleks elu üldse maru igav ja hall. Ehk siis siin on järjekordne näide sellest, miks ma ikka selle mängu kütkes olen :) Seal, kuhu vihje meid kokku kutsus polnud kõige mugavam ega ülearu palju õhku aga see hetk seal puntras olles ja selfisid koos leidjate ja peitajaga teha oli äge. Rääkimata sellest uuest moodusest, kuidas keerdtrepist "käia". Absoluutne päeva lemmik! Täitsa greisi kui see koht poleks aardega tähistatud ja peidiku koht on parimatest parim!

Aitäh Piret!

Jaaa.. see aare on tõesti tõelistele geopeituritele. Meil oli neid seltskonnas ohtralt. Vaat et ei mahu korraga torusse äragi. Pressisime end ikka kõik koos pildile. Väga lahe koht, lausa äge kohe. Superelamuse saime siit.
Päeva parim, raudselt.
Tänud kaaslastele ja peitjale

Leitud, logitud, tänan!

Ma ei tea, kas ma oleks seda muidu ära teinud, kui väikest abi poleks saabunud. Võtmete näol siis :D kõrgust kardan ja kukkumist samuti, seega toru mööda üles minna oleks kahtlane olnud. Aga esimese tõuke sai võtmetest ja edasine oli juba lihtne. Välja arvatud viimane pingutus aarde kättesaamiseks. Arvasin, et seal ei saa ikka olla aga kui mujalt ei leidnud ja see koht tundus liiga loogilibe, siis tuli kõht sisse tõmmata ja jaaniussi mängida. Üks selliseid ägedaid aardeleide, mis jääb meelde. Väga vinge teostus, aitäh.

Meie saartetripi kolmas vahepeatus oli Rammu saar. Aksil olles kohtusime meesterahvaga, kelle särgil oli kiri Rammu. ega ma ei jätnud küsimata. Tema on siis juurte poolest Rammu elanik, kes tänaseks päevaks on saanud valdused tagasi aga aastaringselt Rammu saarel ei ela. Temalt saime ka juhised, et kustpoolt saarele läheneda ja kuhu paat jätta. Leidsime siis ilusti selle liivarannaga koha ja sidusime paadi kaldasse. Saartele omase rannamänniku vahelt liikusime nulli poole. Lähenedes objektile meenus kohe, et selle kohta olin ma kuulnud isegi, et torn murdus. Teekonnal läbisime ka lageraie ala, kus olid üllatuslikult maha jäetud sealt maha saetud puud. Ja tegemist ei olnud mitte värske raidega vaid ikka ammu teostatud tööga. Miks nii - ma ei oska arvatagi. Aga ilmselgelt on tegemisr raisatud loodusvaraga. Aarde asupaik on muidugi igati nutikas. Kui meil aare logitud oli, tuli ka üks mugupere sinna, keda ma veensin, et torni saab ka sisse minna, kui julgust jagub. Nii siis pere väikseim selle tee ka ette võttis. Tänud aarde eest! Koht ja kõik muu oli kindlasti näitamist väärt!

Mõnusa saarteretke käigus leitud. Aitäh!

Nojah, siin oli kõik täpselt nii, nagu Helen juba kirjeldas: kui roostes kolakas eemalt paistma hakkas, ei jõudnud asi veel kohale aga kui jutt jõudis sisseronimiseni ja sobivaid avausi selleks ei paistnud, hakkas kontseptsioon paika loksuma :D. Salme oli ennast selleks ajaks juba õigesse ukseauku istuma sättinud ning ootas, millal keegi meist talle järele võtab :D. Teisi sama vapraid siiski ei leidunud, samuti ei hinnanud keegi meist ennast piisavalt sisalikuks, et lühema maa pealt temaga liituda. Ja nii siis jäigi, et Salme üksi käis nullis ära ning torni kōrval võis samal ajal kuulda umbes taolisi dialooge:

• Salmeee, kus sa oled?




• (hääl toru keskpaigast) Siin!




• Kuidas seal on?




• (liikuv hääl torust) Palaav!!




• (vahepeal üks luugi kaudu vaatlust teinud pea) Jessas, Salme on siin ju nagu saumiksris! :D.

……

• Salmeee!? Nu, kuidas nüüd, kas jõudsid kohale?




• (hääl torust) Jaa! Aga siin ei ole midagi…

……

• (hääl torust) Leidsin!!!




• Juhuuu!!!! Väga tubli! :)… No? mis sa sinna kirjutasid?




• (naeruhääl torust) Kirjutasin, et leidsin! Ja lisasin kõik need teised äpud ka, kes nulli ei jõudnud! Aga ma saan näidata teile logiraamatut, siin on väljapistmiseks just üks sobiv pilu…

No väga, väga äge idee aare siia peita, kahtlemata on see üks värvikama asukohaga topse meie geokaardil, aitäh Sylli :). Ja kahju kohe, et seda Discovered while geocaching - Locationless Cache (GC9FAVE) aaret saab logida alles alates 17.08, ma oleks hea meelega muidu kogu maailmale meie majakat näidanud :). Aga nu mis siis ikka ja võib-olla keegi teine meie geopeituritest siis teeb selle ära. Sest suvi kestab ju veel ;).

Siin oli 4,5 maastik enamike jaoks suur väljakutse ja tuli äpude tiitliga leppida. Salme jaoks oli see 4,5 pigem 1.0, jalutas sirge seljaga nulli ja ulatas meile logiraamatu. Aitäh!

Selle aarde pildid jäid silma, kui enne sõitu püüdsin saartest ülevaadet saada. See aare on ainult tõelistele 4,5-geopeituritele :) Äpud jäävad pealtvaataja rolli. Aitäh Piretile! Ja muidugi aplaus ning lilled Salmele, kes kastanid tulest välja tõi!!

Minul oli kodutöö täiesti tegemata, seega polnud õrna aimugi, mis meid siin ees ootab. Kui roostes kolakas eemalt paistma hakkas, siis veel ei jõudnud asi kohale. Kui tiir objektile peale sai ja räägiti sisse ronimisest aga ühtegi inimmõõtmetele sobivat avaust ei näinud, siis hakkas kogu aarde kontseptsioon paika loksuma. Salme hakkas kohe õiges suunas jalutama ja enne kui teised reageerida jõudsid, oli ta kõrgustes. Arupidamist ja kõhklemist oli pikalt maa peal tammujatel ja ega keegi teine õige "ukseni" ei jõudnudki. Eks siis panime kõik panused Salmele, et aare logitud saaks. Logiraamat siiski jõudis ka meieni, siis kui nimed juba kirjas olid. Jäi vaid tõdeda, et äpud me oleme, aga peaasi kui keegigi on julge ja hakkaja. Üsna uskumatu aarde peidukas ja logimise protseduur. Vinge koht igatahes!

Rammu esmakülastust jääb aastasse 2014, kui torn oli lapitud aga veel püsti. Juba siis tundus ronimine kahtlane aga tundub, et vajas ikka tõsisemat tormi, et alla anda. Toona oli kolemännikust maha raiutud vaid väike tükk suure kivi juures, igatahes oli sügisene aeg ja tegime lõkkeid. Seekord oli Kilulinna vaade avatud ja tõhusa mootorsae ja tublide inimeste kaasabil laiendasime lagedat ala, et kukemari saaks vohada. Kui töö tehtud, oligi esimene asi torn üle vaadata. Otsimisretkeks lõi kampa kohalik majakaomanik Madis, kes meid ka majutas sellel nädalavahetusel. Torni mööda ronimine polnud eriline kunsttükk, kui Tartus üle Kaarsilla oled kordki käinud. Ja torni sees oli ka vahva, igas sektsioonis teed täpselt sama painutamise, haaramise ja astumise ning muudkui kulged. Suvisel aal võib tornis veidi palav olla isegi, Osmussaare vrakk kohe meenus + lindudega tuleb ka maad jagada. Igatahes väga mõnus diagonaalne jalutuskäik :)

Kahepäevasel meretripil maabusime ka Rammu saarel, et seda tutvustada neile, kes polnud siin varem käinud. Mina kasutasin juhust ja kontrollisin üle koos vabatahtlike kaasatulijatega geopeituse aarde. Tahan südamele panna, et seda aaret ei pea otsima minema, kui teekond sinna ei sobi (meri+kõrgus+väike kinnine ruum+ebasobivad ilmaolud). Aardeni jõudmine ei ole lihtne, samas ka mitte võimatu. Täitsa lõpus enne aaret on tõepoolest just vasakul pool all suurem vahe, kust läbi mahub. Aarde peitmisest saadik ei ole midagi muutunud, torn ei ole oma asendit muutnud ega liikunud. Aga ettevaatlik peab olema igal hetkel!

Leitud, aitäh!