Kuivanud puude

Koht, mis jäänud korduvalt silma GP rabapiltidel ja kuhu on tõmmanud juba mitmeid aastaid. Kuidagi kujunes nii, et alles nüüd tõmbas tõesti tugevalt, muidugi lumevabal ajal. Rabavesi on seisva vee tõttu pealtpoolt päikselise ilmaga täitsa ujutav vesi. Täna ei pidanud isegi kiirustama, võis tasakesi sulistada, pastakas hammaste vahel veest väljas hoida ja nullis käed rahulikult enne logiraamatu näppimist ära kuivatada. Tänud huvitavasse kohta kutsumast!

Minu arvamus aardekirjelduses küsitud küsimuse osas. Kuivanud puud kõlab vastupidiselt sellele nagu meil peaaegu igas muus rabas toimunud on. Siin oli tõenäoliselt kunagi natuke metsasem, kus pikemad männid kasvada said. Kuid reservaadis hoidmine lubas loodusel normaalset sood kasvatada siin. Nõukaajal tehtud kuivenduskraavidega pea kõikjal mujal kippusid teised rabad hoopis metsaks muutuma ja kipuvad tänaseni. Kuna rabavesi on mineraalivaene, siis soo kasvades näljasemad ja suuremad männid enam piisavat toitu ei saanud ja kuivasid pikapeale muumiateks. Ja püsivadki seni kui keegi neid ei sega, tavalise metsa maapinnaputukamassi siin ju pole.

lendleval sammul, räätsade tammul saime kilulevade abil selle aarde leitud.

Vabandust Raivo, et see aare pidi mind terve kuu ootama ,aga mul puudus auto. Täna jõudsin siis ujuma, vesi on veel täitsa ujutav. Saarel on ohtralt jõhvikaid. Nüüd kus aare on leitud, pakun välja ka oma arvamuse kuivanud puude kohta. Mitmed aastad tagasi kui laukasoos tegeldi veel turba kaevandamisega lasti raba veetase kraavidega palju madalamaks. Selline suhteliselt kuiv raba sobis hästi mändide kasvuks, nüüd kus raba veetase on jälle kraavide sulgemisega üles tõstetud kuivavad korralikud männid ära, õieti lämbuvad kuna juured on vees. Seda on näha ka raba veetasemest, mis on väga vesine ja pinnas ei taha kanda, turbasammal ei saanud kasvada kuival ajastul. Minu arvamus asjast.

Uus tops paigas. Rohkem vett ja rohkem kuivanud puid kui kümme aastat tagasi.

Seekord tulin Uusküla poolt, aga aaret ei leidnud ikkagi. Kuna eelmine kord oli talvel arvasin et kui aare on maha kukkunud võis jääda lume alla. Seekord käisin kogu saare läbi ja arvan et aaret seal ei ole, kui just kusagil sambla sees. Vajaks omaniku ülevaatust.

Tulin Uhti-uhti uhkesti juurest aga aaret ei leidnud.

Tulin Uuskülast matkasuuskadega, raba lage ja lumine, laukad ilusasti külmanud.

Aitäh aarde eest! Ideaalne aeg logimiseks.

Nii mõnedki korrad Geopeituse kaarti silmitsedes on mulle Laukasoo silma hakanud, kuid ikka on vale aastaaeg olnud siia aarete juurde tulekuks. Nüüd oli peale vihmast nädalat pühapäevaks ilusat ilma lubatud ja enne kui laukaid kattev jää sulab, oligi õige aeg kuivanud puid kaema tulla.

Autod panime peitja soovitatud parklasse, kus meid kohe naabrikoerad haukudes vastu võtsid. Siiski hoidsid nad distantsi, aga nii kui autode juurest eemaldusime, tulid koerad ja märgistasid meie autod oma territooriumil ära.

Raba poole viis ilus rada, ei saanudki aru, kas seal lausa labidaga lund roogitud või keegi mingit kelku vedanud, et lai vagu lumme jäänud. Rabale lähemale jõudes hakkas ka vesisemaid kohti tulema, kuid ei midagi hullu. Rada viis üle kraavide rajatud korralike purrete ja nii me rõõmsal meelel rappa jõudsimegi. Siis sai ka räätsad alla pandud ning väikse ekslemisega suund aardele võetud. Lumi oli üsna paks, oma 50 cm vähemalt, kuid enamasti oli pealmine kiht mõnusalt kõva ja räätsad sisse ei vajunud. Ühes kohas torkasime oma matkakepi kerge liigutusega maasse ja see vajus pea täies pikkuses sisse. Seega lume all ikka täitsa külmumata rabapinnas.
Laugastel oli mõnus jää ja algul ebalevalt, kuid samm-sammult ühe julgemalt võtsime suuna aardele. Aare oli ilusti omal kohal. Välimise karbi kõrvakesed on küll karmile kliimale alla vandunud, kuid tänu topelt konteinerile ei tohiks logiraamatuga küll midagi halba juhtuda.

Siit edasi võtsime suuna naaberaardele. Väga mõnus lumine jalutuskäik silmi pimestavas valges keskkonnas. Suur tänu peitjale aarde eest!

PS Eks need puud sellepärast kuivavad, et rabapinnas liiga märg. See tekitab hapnikupuuduse, mille tõttu puude juurte tegevus aeglustub ja nii need puud hukkuvadki.

Tark on hea olla, sest tark teab, et tark ei torma :)

Ka meil olid siinsed, Laukasoo aarded plaanis lähiajal leida, kuid põhjusel või teisel sai ikka see siiatulek edasi lükatud. Tundub, et sellega läks meil hästi, sest möödunud nädalavahetusel tehti siia korralik rada sisse. Meil ei olnud nüüd mingit probleemi mööda rada kohale jalutada ja seda lihtsalt matkasaapaga. Kuigi, sai loetud, et need mõned päevad tagasi oli lume all veel maapind vesine, siis tegelikult oli see seis samasugune ka praegu. Lumi hoiab ikka uskumatult hästi sooja, ka meie leidsime laukajää pealt, lume alt täitsa vesist vett. Jää ise on muidugi paks, see on enne lumetulekut ära külmunud.

Oli mõnus jalutuskäik, siit läksime edasi naaberaarde, Laukasoo laugas juurde. Aitäh.

Selleks nädalavahetuseks kindlaid plaane polnud (mitte et neid mul väga tihti oleks :D). Kuigi olen rabas sellel talvel juba mitmel korral käinud, siis ei ole ikka veel isu täis saanud. Seega tüütasin kõiki järjest kuni tuli välja plaan siia tulla ning mind lahkelt kaasa kutsuti.

Kohale jõudes oli isegi geoparkla ilusti lahti lükatud ning meie veel suuremaks üllatuseks olid isegi jäljed ees. No mis siis nii minna! Panime räätsad alla ning kõndisime nagu pargis mööda lahtilükatud teed. Olin olnud valmis juba suureks sumpamiseks, arvestades lume paksust, kuid rada viis meid mõnekümne meetri kaugusele aardest, ainult üle lauka pidime veel minema.

Kuivanud puid seal jagus, kuid aare oli lihtsasti leitav. Kes proovis jää paksust, kes puu kindlust ja pärast logimist võtsimegi suuna järgmise täpi poole. Aitäh!

Täitsa mõnus räätsamatk toreda seltskonnaga.Kuni raba serva läbi metsa oli eriti lihtne minek.Rabaringilt tulles nägime ka metsseajahti.Jahimeeste saagiks osutus üks kesik-emis."Geoparklas" oli päris naljakas kuulda kuidas üks jahimees teistele jahikaaslastele püüdis käsigepsu hingeelu selgeks teha :)

Oli väga tore matk siia.
Tänud

Suurelt teelt maha pöörates oli kõrvaltee viimase majani lumest lahti lükatud ja suur parkla mahutas meie ja hiljem laekunud jahimeeste autod vabalt ära. Parklast kulges raba poole lai räätsade poolt sissetallatud maantee mida mööda saime aardele üsna lähedale. Näha on, et lisaks geopeituritele meelitavad rabad ligi ka niisama rabanautlejaid. Aare oli korras, logisime ja jätkasime mööda lumist raba teed naaberaarde juurde.

Meid oleks nagu oodatud, punane vaip maas ja puha.. No kas just päris nii aga rabasse minnes, kui parkla koht on värskelt lumest lahti lükatud ja pea aardeni viib lai maantee võrdubki see sama hea, kui punasel vaibal käimisega. Sellist luksust me küll oodata ei osanud. Mitmeid kordi kuulsin teekonnal nii eest, kui ka tagantpoolt üllatunud lauseid, et küll meil täna on ikka vedanud. Päris aardeni see lai sisse tallatud rada just ei viinud aga eks natuke võisime ju jalgu ka tõsta, mida olimegi parklast alates laisalt räätsa sees mööda teed vedanud. Aare heas korras. Aitäh!

Laukasoo lauka aarde juurest asusime siiapoole teele. Aardeni jõudes olid jalanõud juba läbimärjaks saanud, sest vahepeal sai põlvini vees sumbatud. Annale oli see tuttav laugas, niisiis võttis ujumisteekonna ette tema. Teel aardeni sai vahepeal külas käidud veel ühel laukasaarel, tagasitee ujutud ühe korraga, kahe saare vahelt läbi. Sellises palavuses oli laukas väga värskendav ujuda. Aeg oli asuda algusesse tagasi. Võtsime peidukast oma korjatud mustikad kaasa ning asusime kõndima autoni. Autoga ära sõites, jäi meile tee peal silma 3 autot. Viimane, punane auto oli tuttav Geojaanipäevalt Käärikul. Sai Madise helistatud ning natuke geojuttu räägitud. Aitäh vahva seikluse eest.

Märkmetesse olen kirjutanud, et ,,andke nööri". Oli küll selline tunne. Kahekesi oleks meil üpris piinarikas see minek olnud, aga õnneks oli Silver kaasas, kes nagu jänes mööda raba ringi lasi ja muidu ka head seltskonda pakkus. Vaevaliselt, aga siiski, meetrid aina vähenesid ja aare tuli lähemale. Lõpus oli selge, et tuleb üks ujumine veel otsa. Algselt ujusime valele saarele, aga siis juba õigele. Poisid hooldasid, mina riisusin endas elujäänuseid kokku ja toitsin satikaid. Tagasitee tundus nii pikk, aga tagasi me jõudsime. Hea, et käidud sai, veel parem, kui tagasi ei pea tulema :D

Et Kaupo meie geotuuril ainult sohvrirollis ei oleks, sai geotuuri kava just tema poolt leidmata aarete põhjal kokku pandud. Ja temal muidugi veel leidmata ainult uued aarded või rasked pähklid. Jätkurännak Laukasoo lauka aarde juures, hakkas meid nüüd siiapoole kiskuma. Teekonna valiku osas kippusid meil Kaupoga arvamused lahku minema. Tema soovis minna ikka võimalikult otse. Ilmselgelt polnud tema gepsu pealt seda pilti näha võimalik mida minu telo sateliitfotolt näitas. Andsin küll korduvalt mõista, et hakkame nüüd paremale hoidma ja lähme kaarega. Kaupo ei jätnud jonni ja rühkisid Liisiga ikka otse edasi. Isegi siis, kui silmaga oli juba keerulisi olusid ees näha. Ennast säästes kuulasin oma sisemist häält ja valisin omaalgatuslikult endale sobivama trajektoori. Enam ei läinud kaua kui noorpaar oligi oma rajal kinni kiilunud, kummikud jalast võtnud ning paljajalu rabas seigeldes minuga liitusid. Saime mööda väga vesist maastikku aardele siiski üsna lähedale. Ei jäänud enam sadat meetritki ning aeg oli taas taas paljaks koorida ja edasine teekond ujudes läbi teha. Aarde kehv seisukord oli meil juba teada, seega võtsime aegsasti ka hoolduseks vajalikud tarvikud kaasa. Kaasas ulpinud poi võttis küll ujumisel hoogu kõvasti maha kuid tean omast käest kui tänulik võib peitja olla kui keegi aitab tema aardeid hooldada. Eriti veel sellistes kohtades kuhu ise niipea sattuma ei juhtu. Nii nagu hoolduslogis mainitud sai, siis saabudes oli pilt tõesti trööstitu. Vanast konteinerist saime ära kasutada ainult traadijupi mis nüüd uut karpi kinni hoiab. Loodame et see harva külastatav väljakutse peab pikalt vastu ja pakub rõõmu veel paljudele geopeituritele.

Nii nagu eelmise aarde juures juba mainisin, siis mainin ka siin, et selle raba aarete multipakett oli kindlasti geotuuri kõige magusam osa. Kunagine rabahirm hakkab hoopis asenduma selliste kohtade ja seikluste nautimisega.

Tänud.

Silveril oli õige plaan läheneda aardele ida kallast mööda, sest laugaste läheduses oli väga vesine ning maapind ei tahtnud kanda. Ida pool natukene kandis ja saime mõistliku kauguse peale. Riided seljast ja ujuma. Kuna mul kaarti polnud ja gps näitas otse, siis esmalt ujusin valele saarele. Silveri paranduse peale jõudsime kohale ning leidsime aarde jäänused. Peitjalt oli luba juba varem küsitud ning taastasime aarde. Ujuda oli ikka hea, aga matk hakkas juba väsitama ning sellist energiat nagu pärast eelmise laukast välja tulekut, enam ei olnud. Nüüd polnud muu kui jõuda autoni, mis ka täitsa õnnestus.

Hea et Kaupo kirjutas reisikavasse selle aarde hooldusvajaduse. Seega sai hommikul poest läbi käidud ja toidukarp aegsasti kaasa võetud. Kohapeale jõudes oli pilt päris trööstitu. Konteiner oli küll ilusti alles, kuid kork hulpis vees ja ainuke mida veel leida suutsime oli Piia ja Peetri kleebis logiraamatust. Seega, hea et olime hästi ette valmistunud ja solberdades lisakoormat kaasa vedasime. Kohapeal improviseerimise toidukarbile uue kinnituse ning logiraamatu panime igaks juhuks topeltkonteinerisse. Peaks nüüd mõnda aega taas püsima.

Kes on aarde peitja see peaks kaaluma hoolduse peale.

Mõnus suvine matk ja mõned meetrid ~18 kraadises vees ujumist ja oligi aare käes. NB! Vajab hooldust !(logiraamat läbi vettinud)

Päev täis tulevaste kutsikate peredega tutvumisi oli edukalt viimase pere ära saatmisesse jõudnud ja mina vajasin vaid rahu ja vaikust. Selleks tundus see aare kenasti sobivat. Soovituslikus parikimiskohas sain kohalikult peremehelt suuna kätte ja asusin teele. Loomulikult ei olnud see lopsakate mustikate tõttu just kõige kiirem kulgemine, kuid mõnusalt rahustav ja pead selgeks tegev küll. Viimased u. 60-70m ujumist andsid veel eriti tugeva värskenduse. Laukast välja saarele saamine oli pisut nipikas, kuid õnneks sujus seegi kenasti. Aarde leidsin kiiresti, kuid kahjuks väga kehvas seisus. Sisu puha märgade mätaste vahel laial ja logiraamat oma isiklikus gripikotist moodustunud basseinis. Kaasas oli mul vaid ujumise ajaks sussi sisse torgatud pliiatsijupike. Peale mõningat tuulutamist mingit moodi ma sellega nime logiraamatusse kribasin, kuid kas ta ka peale korralikku kuivamist alles on, selles ei saa küll kindel olla. Pakasjärve äärse sarnase süsteemiga aarde eeskujul tekitasin sookailust ja okstest süsteemi, mis tagab logiraamatu kaitse vihma eest, kuid võimaldab tal samal ajal kuivada. Loodetavasti järgmiste külaliste ajaks on seis parem. Tänan kutsumast.

Kaas oli koos sisuga maas laiali, logiraamat ujus vett täis gripikotis. Tekitasin sookailu ja okstega tuulutus/kuivatus oleku konteineris olevale logiraamatule. Vajab hooldust.

Leitud

Mõnus lumine rabamatk. Tänud!

Mõnusalt krõbe talveilm, parasjagu lund ja närvikõdi tekitavad olukorrad laukajääl.
Sellistest aaretest ei saa tegelikult kunagi küll :)

Oli saabunud 2 suurepärast asja - ees ootas vaba päev ja kätte oli jõudnud aeg, kui raba kannab. Valisin hoolega täppi, mille poole astuma hakata ja tuli meelde, et Kuivanud puude aarde raskusaste oleks nüüd ka mulle jõukohane. Väga hea plaan. Mulle väga meeldis, et kirjelduses on olemas parkla info. Hea lihtne. Parklas tervitas mind suur kutsu, aga püüdsin lähtuda tarkusest, et haukuv koer ei hammusta ja nii me tervitused vahetasimegi. Nagu öeldud väga hea parkla, sest siit läks jalgrada õiges suunas otse raba poole. Laugasteni jõudnud proovisin ikka algul varbaga, kas kannab ja kui julgust juba rohkem kogunenud, siis silkasin rõõmsalt mööda laugaste siledat jääd. Logisin aarde ning ei saanud neist laugastest enne rahu, kui ka naaberaare logitud. Minu suur tänu peitjale!

Mõnus jalutuskäik ilusa ilmaga laugaste üle ja vahel.Täname

Matka algus soovitatud parklast oli päris hirmuäratav, sest ühelt ja teiselt poolt tuli lõrisev koerakari, auto poole ei julgenud ka enam tagasi minna ja suundusin ikka metsa poole, õnneks jäid koerad maha. Jalutuskäik oli mõnus ja kuivanud puude salu oli ikka huvitav vaatepilt küll. Tagasitulles tulin kikivarvul ja koerad ei kuulnudki enne, kui autos juba olin. Tänud juhatamast.