Laeksaare

Ei noh, tegelikult ma tean küll, et taliteed kasutatakse ikkagi ennekõike talvel või siis äärmisel juhul sügisel. Kevadeti on seal probleeme. Aga talv sai märkamatult läbi ning pole kohe kuidagi püsivust uut oodata, seega siht selge silme ees, panin auto Simisalus parklasse ära, varustasin end matkakepi ja liitri veega ning asusin teele. Nagu oligi arvata, eksisin kohe peale laudteelt maha astumist ära. Jube vesine oli ja paremat jalgealust otsides kaldusin rajalt kõrvale. Kui telefonis lõpuks kaarti vaatasin, olin kenasti talitee ja selle suvise tee vahel. Eks ma siis proovisin end sinna taliteele tagasi saada, aga polnud see nii lihtne midagi. Lõpuks ikka sain, aga selleks ajaks oli aardeni jäänud veel mingi 800 meetrit, seega teine 800 olin seal kahe tee vahel mütanud. Igatahes sai kinnitust fakt, et olgu see kaardi peale joonistatud tee nii vilets kui üldse olla saab, siis enda rajatud tee on kordades viletsam. Seega (nagu ma enne poleks teadnud), nui neljaks tuleb ikkagi proovida sellele teele pihta saanud. Tagasiteel püsisin ikka kogu retke vältel teel, mida kohalikud elanikud kenasti äratuntavana on hoidnud. Kuigi kohati suht mülkaks tallunud, kuid mida sa ikka teed, kui sul sõrad käimiseks on antud. Igatahes sai see käik tehtud ja nüüd kui see selja taga, saab t kindlalt täitsa meeldivaks liigitada. Vahel mulle ikka kohe väga meeldib üksinda rännata, kuigi siis jälle mõtled, et kui pikalt on ununenud häält teha, et kui nüüd ootamatu kohtumine mõne suurematsorti metsaelanikuga saab toimuma, et mis siis... Seekord igatahes ei juhtunud, isegi jänest ei kohanud.
Aga Laeksaare oli tore. Päike meelitas puude vahele istet võtma ja siis ikka mõtlesid tagasi Andrese ja Pearu aegadesse ning et kuidas neil soosaartel see elu ka käis. Aga oli vaja ikkagi tagasitee ka ette võtta, seega vastumeelselt ajasin end püsti ja asusin teele. Ja nagu ikka oli tagasitee tunduvalt lühem kui aarde poole minek, nii et juba hakkaski laudtee paistma ja pea ka auto.
Tänud peitjale seda sisekaemuslikku teekonda aarde peitmisega võimaldamast. Igati tore teekond oli

Pea 2h seiklus, talitee oli täitsa viisakas, kummaritega polnud mingit probleemi.

Aarde juures hakkas vaikselt hämaraks minema aga aare sai ka kenasti leitud, aardega kõik vägagi korras, aitäh seikluse eest :)

Leitud

Nii logid, kui muuseumihoidja lubasid võsas ragistamist, aga tegelikkus oli õnneks palju kenam ja kui üks kahtlane kraav välja arvata, siis oli igati viisakas astumine mööda taliteed. Tänud aarde eest!

See oli tõsiselt taline tee, mis meid Laeksaarde tõi. Mitu korda jõudsin mõttes ja ka häälega tänada, et seekord noorpeituri kaasatulekusoovi eiratud sai (järgmine kord aga kindlasti). Ning kuigi meist kahest kumbki just raskekaallane pole, siis Laeksaare-Kollassaare lõigul veetsime hulk aega tarnade vahel hargivaheni aukudes sumbates, kitseradu järgides ning üle külmumata kraavide hüpates. Väga tore oli :)

Mööda taliteed oli mõnus astumine.
Tänud

Meie lähenesime mööda taliteed idast ja täitsa normaalne rada viis meid kohale.Aitäh!

Leitud, logitud, tänan!

Enam kui aasta tagasi, eelmisel geojaanil sai esialgne plaan võetud, et käiks otsiks selle aarde ka üles. Tol korral sai neljakesi juba hämaral tunnil Simisalu poolt (idast) astuma hakatud. Pärast "Õnn on katusega onn" aarde leidmist liikusime tagasi, et talitee üles leida. Midagi raja alguse sarnast leidsime, kuid kuna see tundus väga kehvasti tajutav ja läbitav, loobusime üpris kiirelt.

Nüüd olin taaskord lähedal liiklemas ja uurisin, et ehk läheneda hoopis teiselt poolt (läänest) ja mööda suvist rada mööda. Kuna õhtu oli vaikselt kätte jõudmas, oli mõte läheduses ööbida ning startida hommikul. Vahesaare järve ääres leidsin sobiva koha ja otsustasin sinna jääda. Õhtusel jalutuskäigul Otiga nägin ka kohapealset kaarti, kus oli kenasti ka palju sirgem raba läbiv talitee peal, mistõttu otsustasin järgneval päeval kõigepealt sellele pilgu peale heita.

Autoga õnnestus mööda kruusa- ja kergestiläbitavat metsateed rabast sajakonna meetri kaugusele saada. Edasi läks selgelt eristuv ATV rada rabani ja seejärel Laeksaare suunas. Üllatavalt lihtne oli mööda seda kulgeda. Rada läks peaaegu sirgjoones ja oleks olnud natuke hoolikama astumise korral täiesti kuivade jalgadega läbitav. Metsa jõudes läks edasi mõnus sissetallatud rada. Alles paarsada meetrit enne nulli hakkasid okaspuud ka mustikad asenduma lehtpuude ja laiemalt vohama taimestikuga, mille vahelt oli rada juba natukene keerulisem märgata. Samuti oli vaja osade langenud puude kõrvalt ringi minna. Siiski olin juba varsti varemete juures, kus sai natukene niisama ringi vaadatud ja seejärel ka aaret otsitud, enne kui õige koht silma jäi.

Kõvakübara alt leidsin auguga karbi, mis sisaldas õnneks heas olukorras logiraamatut. Tundus, et seal on kas mingi väike lind või näriline tegutsenud ja karbi sisse augu teinud. Pesakoht oli ka täiest olemas, aga elanikke kodus polnud. Nüüd loen, et nendeks olid tõenäoliselt hiired, kes hiljem ka järglased said.

Teekond siia ja tagasi oli oluliselt lihtsam kui kogu varasema info põhjal oli arvanud. Enda kogemuse põhjal soovitan ka suvel läheneda mööda taliteed, aga mitte idast, vaid läänest. Isegi raba mitte eelistav Ott sai siin ilusti hakkama. Võimalik, et suvetee on ka väga hästi läbitav, aga igal juhul oleks see teekond märgatavalt pikem. Kokku läbisin jalgsi 3,8km ja aega kulus 1 tund.

Aitäh aarde eest!

Algas kõik nii: 26.06.21 öösel või oli see juba järgmine päev, otsustasid Eneli, Arvo, Marko ja siinkirjutaja selle aarde ära logida...
Aarde leidnuna on praegu hea meel, et toona kuraasi piisavalt polnud, võrguteenus olematu ja võsane. Teisalt oleks olnud ränk katsumus keset ööd.
Aga nüüd sellest korrast. Algas sarnaselt eelmise korraga laudtee käänakult, ainuke erinevus oli temperatuuris, lume paksuses, seljakoti raskuses, aastaajast rääkimata. Minu suur huvi oli kindlaks teha, kas ortofotol häguselt paistev rada reaalselt ka olemas on. Olen Kollassaares käinud teab mitu korda, aga kunagi pole olnud mahti Laeksaare suunas vaatama minna. Algus tunduski kõige kahtlasem, sest geojaani ajal panime otse võssa, millest välja enam ei saanud, mingit teed nägemata. Seekord hakkas tugevalt aimatav teekoridor ruttu paistma, isegi loodetust parem. Lumi oli selle talve keskmine täiesti, ehk 30+ cm lehtpuu metsa all, ega täpselt ei mõõtnud, küllap oli ikka rohkem. Igatahes algus tundus soodne ja mitte väga raske. Kuna seljakott sisaldas ööbimisvarustust, sööki ja paar õllejooki, polnud see mitte väga kerge. Sellest andis ka tunnistust läbi vajumine lumest. Koheselt sai selgeks, et ilma räätsata küll kohale ei jõua, kui siis ilma seljakotita. Kuni lageda sooni kulges rada nagu kulda, aga siis toimus kvalitatiivne muudatus. Olin küll mõned vahepunktid gps-i märkinud, et vajadusel rada tabada, kui peaks lappesse minema. Lagedas soos aga sihtisin niisama umbes, üritades leida aimatavat tee aset. Ilma lumeta ehk oleks midagi pinnasel välja paistnud aga praegu mitte. Ega sellest suurt lugu polnudki, umbes suund sisse ja astuma. Võrreldes kena metsajalutuskäiguga muutus olukord kiirest halvaks. Lund tundus metsikult rohkem ja liikumine vaevalisem. Kohtades, kus lumi kattis madalaid sootaimi, oli täiesti muretu räätsaga põlvini sisse vajuda. Nendel rasketel hetkedel mõtlesin, kuidas Tunk käis Kalevipoja luisku nõudmas ilma räätsata... Kohati oli ropult raske, väikesi pause tuli pidevalt teha, seljakott ka rõhus, aga eesmärk oli ees. Lõpuks sai lage osa ületatud ja algas metsa moodi mets. Sinna oli märgitud üks vahepunkt, kus teed kohtab kraavi. Kraavi ma isegi tabasin ära aga tee olemus jäi tabamata. Lõpu lähenemisest andis märku kerge tõus ja veekogu moodi lagendik vasemal käel. Kivimüür ilmus kuuskede vahelt välja lausa ootamatult. Aarde leidmine ja logimine oli möödunu kõrval lihtne nagu lapselt kommi ära võtmine. Karpi ilmestas küll korralik auk, aga logimisvahendid ja -raamatud olid kuivad. Vahepeal sai fikseeritud stopperi näit, mis mõni minut siia sinna oli 2h. Huvitav, kui palju aega oleks kulunud suvel, pimedas ja väikeses õlleuimas? Parem ei taha teada. Ega sellega siis üritus veel ümber saanud. Tuli asuda otsima läände viivat teed. Lumi oli kogu võsa looka painutanud ja tee kulgemine oli aimamatu, kuniks veidi kenamasse metsa sai jõutud. Seljataha vaadates justkui paistis puude vahel koridor, aga see oligi see kõige rohkem võssa kasvanud padrik. Tee viis edasi üle raba, kus rada oli väga aimatav ja lumi enamvähem talutav. Edasi Matsimäele ja sealt matkarada mööda Kollassaare suunas tagasi, et metsa ööbima jääda. Lumme mattunud laudrada oli omaette väljakutse. Sai jätkuvalt otsustatud räätsade kasuks, nähes rajast mööda astunud inimeste poolt tekitatud sügavaid (vesiseid) auke. Seni oli kõik enamvähem, kui rada kattis paks lumekiht, siis ei teinud vale samm suurt midagi, ainult ühe korra panin täiskoosseisus pikali, akrobaatikat harrastasin korduvalt. Tornist alates jäljerida lõppes ja vahel kohtas aimatavat suusajälge. Rada oli puude vahel siiski üsnagi hästi aimatav, nii et laugastest sai kenasti mööda. Selli järge ääres algas aga paras košmaar- rada oli küll paksu lumega kaetud aga mitte nii paksult, et moodustuks ühtne pind. Seega tuli räätsad jalas sisuliselt klassikalises suusastiilis liikuda, et mitte tundmatule pinnasele kukkuda. Kõrgemale tõstetud kohad olid kõige vahvamad, aga möödusid siiski suuremate fopaadeta. Kaalusin ka saapaga jätkata aga see vist poleks suurt võitu andnud, samasugune tasakaalutu oleks oleks jätkunud ja vale sammu korral kindlasti sügavamal sees. Laudraja lõpp oli nagu taevane õnnistus, aga esimestel meetritel oli jätkuvalt lihasmälus kindla pinna otsimine, kuigi see polnud enam vajalik. Sellel päeval sai läbitud kokku 14km ja stopper fikseeris ajaks umbes täpselt 7h, mille hulgas puhkepause ehk pool tundi. Ilma raske seljakotita oleks saanud kiiremini ja lõbusamalt, aga kuna oli laiendatud eesmärk, siis tuli taluda ja rõõmu tunda möödunust. Nüüd on mõni päev möödas ja raskused hakkavad ununema ning varsti jäävad vaid helged mälestused toredas talvematkast :)

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".

Alates 31. juulist lõpevad seni mitmes maakonnas kehtinud tuleohtliku aja piirangud.

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

18.juulist 2021 a algab tuleohtlik aeg Ida- ja Lääne-Virumaal, Jõgevamaal ning Järvamaal.

Hull aeg nõuab hulle inimesi. Tänan Helen, Salme ja Helge!

Peale Ohusillat võtsime suuna rabale, et liikuda otse Laeksaare aarde juurde. Kuna olime kaarti uurinud ja varemkäinutelt kuulnud, et see väidetav talitee on peaaegu olematu, siis otsustasime kolm aaret ühe ringiga võtta ja mitte edasi-tagasi käia. Rabaservas panime jalga kummikud, sest tundus, et võib natuke märg olla. Tegelikult olid autos olemas ka räätsad, kuid ühine otsus oli neid siiski mitte kaasa vedada ja täitsa õige valik oli see.

Rabas leidsime kohe ühe rajakese, kuid see viis väiksele rabasaarele, kus ka mingi onnike peal oli. Keerasime siis suuna endale vajalikus suunas ja rühkisime edasi. Leidsime palju loomaradu, kuid kõik ristusid meie teekonnaga. Seega pidime ikka ise põlvetõstejooksu sarnast liikumist harrastama. Algul mõtlesime, et teeme joogipeatuse iga 500 m järel, aga pikemaid puhkepause teha ei saanud, sest sumisevaid kohalikke oli meeletult. Nii pausitasimegi lühemalt ja tihedamini. Tegelikult oli see lõige üle raba üks meeldivamaid osi sellest teekonnast. Metsa alla või õigemini rapikusse jõudes saime alles tõelist maastik 4 tunda. Nõgesed ja muu taimestik rinnuni. Lisaks veel tohutult tuulemurdu, kus ainult üle ronime pidi kogu aeg. Oh, see oli paras väljakutse aardeni end murda. Õnneks kaaslased ei lasknud motivatsioonil langeda ja üksteist innustades liikusime eesmärgi poole. Hakkasime juba ette kartma, kuidas me sellises dzunglis seda umbes teada asukohaga aaret otsima hakkame, kuid õnneks oli kohapeal kõik lihtne ja loogiline. Aardekarbi nägemine mõjus nagu lotovõiduna :))

Tagasiteel hakaksime uuesti otsima seda kaardil nähtud taliteed, mille suunaviita isegi varemete juures vedelemas nägime. Kahjuks pidime tõdema, et mingit teed pole, ühel lõigul küll mingile sihi moodi lagedamale kohale sattusime, kuid see oli üsna üürike. Enamasti ikka võssist läbi rügamine kuni jõudsime laudteele tagasi.

Ma arvan, et see oli küll minu selle hooaja karmimaid aardeotsinguid. Väga-väga palju abi oli pähe pandavast putukavõrgust, soovitan soojalt teistelegi.

Suur-suur tänu Helgele, Janile ja Salmele. Ilma sellise laheda kambata poleks iial seda ette võtnud, Ja kui oleks teadnud, mis ees ootab, poleks üldse läinud ;) Aga tagant järgi on ikka paganama hea tunne, et tehtud sai.

Loodusmaja juurde jõudsime tagasi täpselt planeeritud ajaks, siis kiire pesu ja võis mõnusasti Geojaani algust ootama hakata.

26.06.21 öösel või oli see juba järgmine päev, otsustasid Eneli, Arvo, Marko ja siinkirjutaja selle aarde ära logida. Startimine võttis kõvasti aega ja lõpuks saime ikka kõige pimedamal hetkel liikuma. Ega me matkarajast väga palju kaugemale ei jõudnudki, sest pimeduses oli rada veelgi vähem aimatavam ja sidevahendid suuremat sorti koostööd ei teinud. Seetõttu pöörasime otsa ringi ja läksime jalutasime Kollassaare onnini.

Aare korras,logiraamatus palju vaba ruumi uute logide tarvis. Konteinerisse lisatud kolm geokrety.

Lähenesin siia otse õnneonni juurest. Kõige parem mõte see ei siiski ei olnud aga ringiga mööda taliteed ka ei tahtnud minna. Aarde leidmine oli kiire ja tagasi parklasse jalutasin juba mööda taliteed.

Mikk viskas eile igatsevaid pilke siinse neliku poole. Ja kuna hommikul jalad väga kanged polnudki, läks tema plaan käiku.

Radade olukorra kohta puudusid andmed. Matkarada oli õnneks sissetallutud, mööda aimatavat laudteed tuli väga tähelepanelikult käia. Küll ei olnud Laeksaare talitee selles kohas, kus meie kaardid näitasid. Tagasiteel leidsime selle muidugi üles, aga sinnamineku tegime endi jaoks korralikuks väljakutseks. Paksu sulalume all oli täiesti sula rabapinnas ja tunne oli, nagu teeks rehvijooksu, ainult et rehve on 2-3 tükki ülestikku. Mitmes kohas tegi teedrajav Mikk ka üle puutüvede "õige naise proove". Teate küll, valel on lühikesed jalad... Vahetult enne rabasaart ilmus meie jaoks oma õigele kohale ka talitee, mis teises otsas 50 - 90 m mööda oli. Kiire logimine ja mööda teed tagasi, lausa jalutuskäik pargis!

Aitäh!

Tegelikult tahtsin sellest aardest alustada, aga panin õigest teeotsast mööda ja käisin siis juba naaberaarete juures ära. Tagasiteel vaatasin GPSi hoolikamalt. Tee oli üsna kehvasti aimatav erinevalt Kollassaare poole viivast maanteest. Kui kaardi sisse zoomisin, siis sain aru ka, miks tee nii kehvasti eristuv oli. Kaardilt selgus, et tegu on taliteega, aga praegu ju südasuvi, ju oli siis tee suvepuhkusele läinud. Vähemalt aitas orientiiri hoida ja kuidagi ma kohale sain. Poolel teel tagasi avastasin, et jope, mille olin aarde juures ära võtnud ja koti peale pannud, oli sealt kadunud. No !@#$%^&*()!!! Ja muidugi olid seal taskus ka autovõtmed. Ega siis muud kui ots ringi ja GPSi tracki järgi üritades sama teed käia. Jõudsin peaaegu aardeni tagasi ja seal sees suslik oligi. Hea, et niigi läks. Viimased sammud autoni olid oi kui rasked. Aitäh peitjale.

Erinevatel põhjustel olime seda aaret või neid selle piirkonna aardeid ühiselt, eiranud. Täna võtsime aega ja võtsime need ette.

Simisalu matkamaja parklas oli veel vaid 1 auto ja tundus, et rahvast siin rajal eriti liikumas ei ole. Tõmbasime säärikud jalga ning hakkasime Laeksaare poole liikuma. Algul mööda laudteed, seejärel mööda taliteed. Metsaalune oli päris vesine ning kindlasti oleks olnud siin mugavam kui see kõik oleks olnud külmunud. Selge ju - tegemist on taliteega, mis on mugavalt läbitav talvisel ajal. Aga polnud lugu, saime hakkama ning jõudsime kenasti kohale. Endise talu juures metsas, puude vahel olev tiik oli küll veel tugeva jääkaane all.

Aardega läks kiirelt, selle leidsime koheselt. Peale väikest istumist võtsime suuna otse läbi metsa ja raba Kollassaarde. Aitäh.

Tänud.

Tagasiteel Kollasaare onni juurest Simisalusse keerasime vasakule ohvrikivi kaema ja Laeksaarele ligipääsu otsima. Ööised külmakraadid olid pinnase tahedamaks teinud ja otsustasime otse üle metsiku maastiku matkata. Minu pehmed kummikud olid selleks suurepärane jalanõu valik, kuid ka matkasaapas Kristjanil õnnestus kuiva jalaga maastik ületada. Kui pokud ja kraavid ületatud ning pinnas tahedamaks muutus, olime ilmselgelt kohale jõudnud sellele kunagisele peidetud elupaigale.

Kohapeal oli kiire leid ja logimine. Siis aga algas keerulisem osa - mõistliku tagasitee otsimine. Vaikselt hakkasid miinuskraadid vähenema ja kergelt hakkas hämarus ligi hiilima. Korraks prooviseme suveteed, kuid kui selgus, et ega see nii selgelt eristuv ei olegi ja üsna kergesti kaotsi võib minna otsustasime tuldud teed mööda kuni metsasihini tagasi minna. Sihti mööda oli esialgu päris talutav maastik Simisalu suunal, kuni asi jälle vesisemaks kiskuma hakkas. Pokundusega saime hakkama, kuid kui laudtee paarikümne meetri kaugusel kutsuvalt paistis siis ees olev veetakistus sundis ikka kenakest tiiru tegema. Viimasest kraavist hiilisin ma lõpuks kummikute eelist kasutades otse läbi. Tagasi auto juurde jõudes olid miinuskraadid selleks aastaks otsa saanud ja meie kokku nii umbes 4 tunnine retk kenasti päevavalguses ära tehtud. Tänan kutsumast.

Aarde leid tuli iseenesest lihtsalt. Peamine asja juures oli matk, mille vaheetapiks oli aarde otsimine. Matkast võtsid osa lisaks minule ka kaks kuueaastast poissi. Tublid väikesed matkasellid, kes pidasid kogu matka ilusti vastu ega vingunud kordagi vaatamata ohtralt leiduvatele põdrakärbestele.

Matka alguseks oli Simisalu keskus. Kohtusin Erki Vaikrega, kes teatas, et meie planeeritud, kuid broneerimata, ööbimistkoht Kollassaarel on ööseks vaba ja muru värskelt niidetud. Tänud siinkohal Erkile!

Teekond kulges Simisalust mööda suveteed läände kuni kruusateeni välja, sealt ca 3 km lõuna suunda kuni Järve talust suund otse itta laudteeni ja sealt siis Kollassaarele. Kokku 16,2 km ja 7 tundi. Rada oli kuiv ja suvetee trass kohati looduses äratuntav.

Tänud aarde peitjale meeldiva asukoha valiku eest!

Naaberaarde autoril on Lõuna-Eestis mõistatus nimega Laiks. Kuna ma enne selle netilogi kirjutamist seal just viimasel nädalavahetusel käisin, siis ei saa endal enam kilki peast, et see siin on "Laeks"(-aare) :o)

Õhtu kõige pikema jalutuskäigu kaugusel asuv siht tõi hämaruse maa peale. Tagasi auto juurde lonkisin päris pimedas juba. Geopeituritel on aeg-ajalt ikka kombeks suvel mööda kunagisi taliteid astuda. Ja ei tea paljud neist sama tunnet jagavad, kuid mulle isiklikult mõjuvad need sirged taliteed sihukese paraja nohisemise saatel kuidagi rohkem enda sisse vaatamise hetkedena kui nad kuskil tahkemal pinnal oleksid. Paari kilomeetriga jõuab pool elu läbi mõelda. Eks ta oleneb ka elu pikkusest ja mõtlemise kiirusest ilmselt :o) Aitümad ulludele untidele!

Seda aaret olen mitu korda nillinud, kuid üksi tulekuks siin drive-inni pole, mingi mahajäetud koht, kahtlane maastik, vanadel olijatel puha käidud ja uute jaoks täna tööpäev. Kuna minu tööandja kinkis meile tänaseks vaba päeva, siis otsustasin üksinda siia tulla nö piiluma. Kaardi peal paistis ju rada kah minevat.

Tegelikkuses mingit Taliteed mina ei näinud. Algselt läksin mööda laudteed, see aga keeras peagi ja siis läksin suunaga otse aarde poole. Märksõnaks võiks täna ju olla kummikud ja jää ja teatavates olukordades oleks ka neist ju kasu, kuid kui kaltsukast ostetud mitu head aastat teeninud kummarid lasevad äkitsi läbi ja jää, mis muidu peaks mind ju kandma osutus veeks, siis sain aru, et midagi lihtsat siin ei ole. Kui leidsin metsasihi ja pokud kandsid ja meetrid vähenesid, siis oli asi juba lubav. Kuid siht oli laudteega kokkuleppe teinud, et nemad keeravad ära ja nii jäi taas suund otsejoones.

Kohal ma olin ja koheselt nägin mitut üles ladumist vajavat kiviaeda ja siis veel nullis hunnik seina. Piilusin pingsalt rästikurajakate pesade vahele, sest vihjet ju vihjereal pole ja olin päris nördinud. Seent nägin loomulikult kohe ja mitu korda ka marssisin sealt mööda, sest mul oli geokontroll 10m peal aga ega siis kõike ju ei näpi. Lõpuks võtsin ette kirjelduse ja no teretore.

Teel siia nii pika maa peale lootsin näha hulka loomi, kuid peale pabulate ma midagi ei näinud. Nägin suuri pabulaid ja väikseid, no selge põdrad jäneseid ei söö. Loomi nägin siiski täna hulgim ja ei andnud see tööandja midagi niisama vaba päeva, kanuumatkale ajas. Hommikul kohe nägin mäkra, tudus teine teeveerel oma igavest und. Ma polnud kunagi teda looduses näinud ja ta oli ikkagi nii nunnu seal. Veel nägin sadu hanesid-parte, paarkummend kitse, 2 halli jänest, 10-kond kollast liblikat ja kobraste imelist hammastetööd - kirjuteid. Tänan, siis peitjale lisaks täna ka oma tööandjat, kes mind siiakanti ajas, see aare oleks veel ootama jäänud aega "mõni teine homme"!

Talvel kooriklumega hea ligi pääseda ja pärast Kollassaare suitsusauna ning miinuskraadidega ööbima minna.

Meeldis, et seda taliteed saab ikka sügisel ka kasutada. Veidi vetruv kohati oli, aga kõndida oli isegi parem kui märjal laudteel. Kohapeal aardepaiga nägemisega probleeme polnud, karp käes, nimi kirjas ja kui tagasi hakkasin panema, vahtis aardevalvur vastu. Peaaegu oleksin talle ehmatusest kiviga pähe pannud, õnneks pistis elukas(dinosauruse poeg vist) pea enne pessa tagasi. Huvitav oli korra vanaaega sattuda. Teepeal sain veel jõhvikaid nosida ja kitse nägin ka. Tänud juhatamast!

Jalutuskäik pargis ;) Nullis lendasin suure hurraaga peale, aga kui Kaupo mokaotsast poetas, et lähedal ohtlik kaev, siis hoidsin silmad lahti pigem kaevu kui aarde enda suhtes. Vihje oli suureks abiks, väga vahva peidukas. Aitäh!