Ohusilla aare

Leitud. Aare heas seisukorras.

Matsimäe poolt lastega liikuma hakates olin väga mures, et kas ikka jaksame siia tulla. Lapsed väga tahtsid ja kinnitasid, et nemad jaksavad kindlalt. Tuli väga korralik matk ja õnneks leidsime ka aarde peale natukest metsa all müttamist. Tagasi liikudes väsis Kaspar ikka veidi ära. Eks siis mina pidin ikka jaksama. Aitäh!

Tuhlasin siin võsas nii minnes kui tulles ja laiendasin ka otsinguala kuid ainsaks saagiks jäi tagasiteel võsast leitud sinine pastakas. Tea kas vanakese koordinaat on mööda, mu telefon viskas villast või olin lihtsalt pimekana. Eks jääb kunagi teiseks korraks kui vähem sääski ka on.

Tänase väikese matka lõpp-punkt, siit sai ots ringi keeratud ja Simisalusse tagasi astutud. Juba tubli 40 aastat tagasi või lausa rohkemgi oli Simisalu Matsimäe vaheline matkarada olemas ja kasutati usinasti Nii mõnigi kord sai rahva Embasse kumbasse otsa viidud ja pärast teisest otsast taas peale korjatud. Koolilapsedki tegid siin teadjama persooni juhendamisel tutvust Kõige siin rajal pakutavaga. Astuda oli täitsa tore. Väikesed vahepetused infotahvlite juures ja muudkui edasi. Aare sai väikese ringituulamise järel ilusti leitud. Tegin talle väheke iluravi ja võibki see vanake rahus järgmisi külastajaid oodata. Tänud peitjale aarde eest

Täna täitsa ideaalne ilm siia tulemiseks, tänud :)

Obskuurne ja üllatav matkarada

Mõtlesin, et mida teha sellel tänasel päeval nimega sünnipäev ja veel selline sünnipäev. Ja hakkas idanema plaan tulla välja kuhugi loodusesse. Valisin siis veel sellise looduse ,kust läbi ehitatud ka midagi tee sarnast ja kuhu jääb ka mõni aare. Kella üheksaks oli auto pargitud ja sai tatsama hakkatud. Tee oli jäine ja esialgu mitte libe. Sai loetud tahvleid ja loodust kuulata, nii palju kui mu lõõtsutamine lubas. Jõudsin oma matkaga torni juurde välja, seal keerasiin ringi ja hakkasin tagasi auto poole rühkima. Laudtee tagasi minnes oli hea, sai kiirust teha. Seal kus jää oli juba, aina soojeneva päikese abil õige libe, tuli leida muid võimalusi. Pikali ei kukkunud ja kondid jäid vist terveks. Autosse jõudsin kümme minutit enne kahte. See oli siin teine aare. Veidi jääs, aga kaane sain lahti kraabitud ja ka logitud. Ränduri haarasin ka kaasa. Tänud kõikidele peitjatele, kelle aare selle raja äärde jäi.

Tänase matka ( https://www.geopeitus.ee/index.php?p=350&c=7096#886634) tagasiteel oli meeles ka siin geokaarti vaadata. Siin ei suutnud midagi leida, liiga palju lund, liiga kõva lumekoorik. Uurisime siit ja seal, aga pikalt ei olnud soovi siin kaevata, -18c külma ei soosinud ka enam kohal seisma. Ehk kunagi satub vähesema lumega siia uuesti.

Leitud!
Rahulik jaulutamine, keegi meid ei närinud ja me ei närinud ka kellegi kallal.
Aitäh!

Küll oli tore täna siin rajal. Mitte ühtegi sääske, mitte ühtegi parmu, õhk mõnusalt niiske. Selliste tingimustega tundus teekond lühike. 1189. Aitäh!

Klassikaline old-school aare, aitäh! :)

Polnudki varem siia rappa sattunud, täitsa mõnus jalutuskäik oli. Lähenedes aardele märkasime nullis juba tegevust, kiirelt sai selgeks, et tegemist on soome geopeituritega :) ühendasime siis jõud ja algul sai ikka keerulistematest kohtadest otsitud, lõpuks tuli välja, et olime täitsa karbi kõrval ka seisnud ;) tänud aarde eest!

Leitud,aitas kõvasti viimatileidnu jäljed.

Võrreldes eelmise lõiguga oli see ots nagu jalutuskäik pargis, ainult et aarde leidmine ei läinud kõige lihtsamalt. Lõpuks siiski õnnestus Madisel tops välja võluda ja nii sai siia ka nimed kirja. Tänud aarde eest!

Igasuguseid sildu sai siinkandis nähtud - laudadest, liivast ja pajuvitstest. Kõige põnevamad olid muidugi need pinnavormid, mida looduses jälgida ning siis reljeefikaardi pealt imetleda võis - omaaegsed liivaluited, kui ma geoloogide selgitusest õieti aru sain...

Geokuhja väljakaevamisel paksu lume alt oli muidugi kõvasti õnne. Ilmselt aitas, et kuhjamaterjal nii selgelt lähedalasuva objektiga seondus.

Onn üle vaadatud, tulime siia. Geokuhja alt polnud probleemi aaret silmata.
Tänud

Parklas saime Krissuga kokku ning kõigepealt suundusime onni juurde ja sealt edasi mööda matkateed aardeni.Mõnus matkamine oli.Aitäh!

Tänane väga mõnus ilm lausa kutsus matkama. Onnis olid mugud ees aga siin sai vabalt tegutseda. Aitäh

Leitud, logitud, tänan!

Pärast Laeksaare aarde külastamist tulime tagasi Vahesaare järve juurde ja liikusime sealt matkarajale. Laugaste juures oli rada täitsa tore, aga mingist hetkest läks üpris nüriks astumiseks. Kogu aeg mööda laudteed polnud ehk piisavalt suurt vaheldust. Ja siis kui lõpuks mets tuli, siis olin juba sisuliselt aarde juures. Ehk teiselt poolt oleks huvitavam olnud. Aga aitäh siiski!

Tegime perega ühe mõnusa rabamatka, üle pika pika aja. Nii siis ka mõned aarded sai teepealt logitud. Tänud!

Väga äge, et sattusime nii ilusal päikesepaistelisel päeval siia ilusasse rabasse!

Viravtulukeseni jõudsime liiga ruttu, Ohusillani jõudmine võttis aga aega. Lausa nii palju, et Kersti arvas, et minu sümbol võiks olla lõpmatus - lõpmatud rajad ja lõpmatud väljakutsed... Minu arvates jalutas aga Kersti ees aga ega ma poleks enne Ohusilda olnud nõus ka tagasi pöörama. Aare õnnestus ruttu leida ning selle korraks oligi piisav jalutuskäik kätte saadud ning aeg tagasi pöörata. Järgmine kord oleks vahva päris algusest alustada kuna 1. infotahvli järgi sai praegu alustatud hoopis raja lõpust.

(920) Aitäh! V: donotiidi puru J: donotiiti

See mis onni juures ei õnnestunud, leidis aset siin. Märkasin Helenit, Salmet ja Helget just siis kui Helen karbi peidukast välja võttis. Ühesõnaga täpne ajastatus. Nimed kirjas ja kamp koos, järgnes selle rabaseikluse kõige meeleolukam osa.

Selle aarde juurde väike jalutuskäik oli geojaani päevakavasse sisse kirjutatud. Nii me Liisi, Tarmo ja Rihardiga teele asusimegi. Algul küll Rihardi proovis meile tempot määrata, aga need väikesed jalad ei pidanud sellele survele pikalt vastu ja nii ta peagi Tarmo kukil istuski. Ega nalja polnud, sääsed olid peagi niikuinii nii õelad, et isegi jooksu pealt käis tõsine nõelumine. Käed käisid kogu aeg plaksuga vastu keha. Laibameri jäi mööda rada maha, aga ometigi suudeti mind nii ära süüa, et kogu keha oli pärast paksult kuppudega kaetud. Järgmine kord olen targem, sellist luksust enam sääskedele küll pakkuda ei soovi. Nulli jõudes sai ikka natuke tiirutatud, kuid kambaga otsides ta peitu jääda ei saanud. Nimed kirja, pastakas laenuks kaasa ning edasi.

Tänud.

Korduvkülastus 2003 aasta kevadel leitud aarde juurde. Täna hommikul lugesin oma eelmise logiteate läbi ja avastasin, et see lõppeb lausega: "Läheme sinna veel tagasi, siis juba Simisalu poolt." Seega möödus täpselt 18 aastat, 1 kuu ja 2 päeva ning ma olingi siin tagasi, täpselt nii nagu lubatud. :)) Seekord küll natuke teiste kaaslastega. Tänane matk aarde juurde oli palju sündmustevaesem, ei mingit rabas ekslemist, lihtsalt mööda teed kohale jalutamine. Nulli ümbruses saime siiski natuke tiirutada enne kui karbike oma peidukast välja tuli. Täpselt siis kui logima hakkasime saabus kohale Muhujan, keda olime juba ennelõunal näinud ja oma jutuga ka rappa meelitanud. Edasi jätkasime juba teekonda koos. Aitäh vahvatele kaaslastele, kellega koos rabaringil kulgesime. Mõnus seltskond on sellisel maastikul esmatähtis.

Ega mul esimese hooga tegelikult yhtegi "ärakadumise" plaani polnudki. Kui aga Silver tuli jutuga et nendel plaan omadega rappa minna ja kas tulen ka. Vaevalt j6udsin vabandama hakata et näe mul poiss ja ma ei tea mis Leann... kui juba oli Silveril kokku räägitud et kui poisi kaasa v6tan siis pole keegi meie ärakadumise yle kurb :D Ega ma seda kaks korda 6elda ei lasknud ja käisin viskasin auto juures plätud tossude vastu ringi. Oleks ma muidugist siis ette näinud milline okkaline v6i siis n6lteraapiline teekond meid ees ootab, oleks hoopis teistsuguse kostyymi selga t6mmanud. Esiti oligi plaan siinseni jalutada ja siis tagasi aga vaevalt olime kilomeetrikese jalutanud, kui piiksatas Kaupolt peastaabist s6num virvatulukeste asukohaga. Kiire pilk kaardile ja oli kohe selge et tuleb nac plaanitust pikem matk. Kuna keegi kirjapulka kaasa polnud v6tnud siis ainukese vahepeatuse tegimegi just siin kust siis jic pastaka kaasa laenasime ja pärast muidugi tagasi t6ime. Taaskord yks m6nus vanake leitud. Tänud peitjale

Kui Geojaani ametlik osa läbi, siis kiheles mul väga aaretama minna. Wingmän Kaupo orgunnis mulle Silveri ja Tarmo kampa ning võtsime suuna Onnile ja Ohusillale. Kui olima natuke aega kõndinud, piiksatas sõnum, et uus aare (Virvatuli). Tegime väga kõvasti tempot: nii selleks, et FTF saada kui ka selleks, et sääsed ära ei sööks. Tuhisesime onnist mööda ning enne Ohusillat mõtlesime, et logime ikka nüüd ära ja igaks juhuks laename pastaka kaasa, sest meist kellelgi kirjutusvahendit polnud. Aare sai kiiresti leitud ja pastakas laenatud, hiljem tõime kenasti tagasi.

Üks vanake jälle külastatud, aitäh!

Leitud

Jällegi jääb esmane leidmine mineva aasta jaanuarisse, isegi nime leidsin logiraamatust aga oli vaja ametlikult ka ära vormistada. Kui tulla Simisalu poolt ja jõudes oosile, näitavad suunaviidad meeleheitlikult vasemale aga ära nendest hooli, mine hoopis paremale, kui on plaan pärast sama teed tagasi minna. Saab kõrval oosi mööda väikese tiiru teha ja kena vaate rabale. Logiraamat oli õrnalt niiske aga muidu kenas korra. Kasvatasin kerge geokuhja peale, et poleks puu taga pissijatele kohe näha.

Valmistusime selle vanakese otsimiseks kerge hirmuga, sest lund jagus metsa allagi ohtralt ja vastu maad oli ka jääkoorik. Õnneks oli null päris täpne ja juba kolmas uuritav koht andis aarde kätte. Mikk ei jõudnud isegi loobusmismõtteid veeretama hakata. Aitäh!