Õnn on katusega onn

Natuke enne aardeni jõudmst märkasime eemal metsa all kampa laigulisi toimetamas ning onni juures jäid kõigepealt silma hoovi peal olevad seljakotid jms kraam. Seega tundus veidi imelik läheneda. Hetk hiljem astus nurga tagant välja mees, kes tutvustas end instruktorina ning uuris kas saab aidata. Ei hakanud kohe geopeitusest jahvatama vaid ütlesin, et olime möödumas ja tulime vaid korraks seda RMK majakest vaatama. Seepeale saime teada, et alates aastast X on selle koha eest hoolitsenud MTÜ Estlander ning tema teada pole see RMK-ga kuidagi seotud. Sellegi poolest lubati lahkelt ringi vaadata ning räägiti millega nad tegelevad ja mis siin tehtud on. Salamisi piilusin ka aarde suunas aga kuna seal oli korralik heinamaa ja metsast tulid ülejäänud laigulised kamraadid siis otsustasin seekord aarde rahule jätta. Aga koht on kindlasti huvitav.

https://estlander.org/simisalu/

Tänasele päevale sai planeeritud väikene matk siin matkateel. Esimene peatus siis selle onni juures. Olles väikese tiiru endise talu õuepeal ära teinud, läksin aaret otsima. Esimese hooga koperdasin pesal istuvale tedremammale peaaegu et otsa. Vahtisime natuke aega tõtt ja kui ta siis raginal eemaldudes pesa maha jättis, sain alles aru, et polegi keegi lihtsalt linnu kuju siia pannud vaid täitsa elus teine. Eemaldusin ruttu ja aardeni minekuks tegin suurema ringi, et linnuemmet rohkem mitte heidutada. Seejuures olin õnnelik, et ikkagi kummikud jalga panin, sest see ringikene viis mind natuke nagu liiga märjale maale. Tänud peitjale siia matkarajale aaret poetamast, kohe lõbusam astuda.

See metsaonn ületas kõiki ootusi...
Kõik nii korras ja kõik vajalik kohapeal olemas, lisaks valgustid ja muu tehnika. Kohati oli tunne nagu oleks kellegile külla sattunud. Väga äge koht, supper, aitäh :)

Tänud.

Võimas koht

Mõtlesin, et mida teha sellel tänasel päeval nimega sünnipäev ja veel selline sünnipäev. Ja hakkas idanema plaan tulla välja kuhugi loodusesse. Valisin siis veel sellise looduse ,kust läbi ehitatud ka midagi tee sarnast ja kuhu jääb ka mõni aare. Kella üheksaks oli auto pargitud ja sai tatsama hakkatud. Tee oli jäine ja esialgu mitte libe. Sai loetud tahvleid ja loodust kuulata, nii palju kui mu lõõtsutamine lubas. Jõudsin oma matkaga torni juurde välja, seal keerasiin ringi ja hakkasin tagasi auto poole rühkima. Laudtee tagasi minnes oli hea, sai kiirust teha. Seal kus jää oli juba, aina soojeneva päikese abil õige libe, tuli leida muid võimalusi. Pikali ei kukkunud ja kondid jäid vist terveks. Autosse jõudsin kümme minutit enne kahte. See oli siin esimene. Tänud kõikidele peitjatele, kelle aare selle raja äärde jäi.

Magalad olid päris hirmuäratavad, aga heidsime ka neile pilgu peale.

Leitud

Laeksaares nimed kirja pandud, oli kaks valikut, kas minna tuldud teed tagasi, või siis proovida lõigata. Kaart mingit sihti lubas ja nii sai valitud teine variant. Eks see siht muidugi oli kohati üsna tajutav ja poolel teel kippus maapind ka jalge alt ära kaduma, aga kohale me ennast saime. Tänud aarde eest!

Too õnnelike inimeste onn oli aktiivselt asustatud, soovisime suurele seltskonnale õnne aastapäeva puhul ja jalutasime edasi rada pidi, mis eelmise lõiguga võrreldes oli suisa maantee.

Täitsa äge paik. Imestasime nende niiöelda magalate üle seal metsas aga logiraamatus Marko logi tõi selguse.
Väga põnev koht
Tänud

Leitud, logitud, tänan!

Leitud! Metsas oli mitu eksitavat embavat puud, kõige suurem oli õige

Kerstiga oli plaan Simisalu-Matsimäe matkarajale naasta, et ka läbimata osa läbitud saaks. Veensime ka kaaslasi, et kodutee äärde jääb üks matkarada ning siin ei ole palju laudteed. Libedat laudteed oli omajagu kuid enamus kohtades oli piisavalt kuiv, et sai selle kõrval jalutada ning uisutama ei pidanud. Jõudsime majakese juurde, kus tegime söögipeatuse ning jätkasime teekonda Ohusilla aardeni, et sabad ära ühendada. Just onni juures kohtasime ka teisi matkalisi, kes meie neljajalgsete poolt said korralikult üle nuusutatud. Tagasiteel kasutasime juba taskulampi, et jalge ette näha. (983) Aitäh!

Tegime perega ühe mõnusa rabamatka, üle pika pika aja. Nii siis ka mõned aarded sai teepealt logitud. Tänud!

Mihkel juhatas meid öösel giidina hüti juurde, pärast mille uudistamist ka aarde üles otsisime. Aitäh!

See aare sai leitud geojaanipäeva möllus, parajasti sel ajal kui väljas oli pime. Algne plaan oli minna Laeksaarde, kuid see plaan sai üsna pea maha maetud kummikute ja levi puudumise ning ebatavalise ja ähvardava looduse tõttu. Sellest siis asenduskoht, mis ööpimeduses natuke kergesti ligipääsetavam. Kõigele vaatamata suutsime siiski lähedal metsas korraks põhjalikult ära eksida. Siia kohta olen varemgi mitu korda sattunud, kuid ei teadnud toona geopeitusest veel midagi. Aitäh!

Geojaani parklasse jõudsin kümme minutit peale kahte. Eelmise karbi juures olin Heleni ja Salmega kokku leppinud, et nad ootavad mind kaheni ja hakkavad siis rappa minema. Kuna jäin ilmselgelt hiljaks siis tuli samm pikemaks venitada ja proovida neile järgi jõuda. Lootsin seda teha onni juures aga tüdrukud olid nobedad ja sealt juba edasi liikunud. Panin nime kirja astusin edasi Ohusilla poole.

Esimese hooga tuhisesime onnist suure kiiruga mööda, pärast suurt ringi olime taas tagasi ja seekord polnud plaaniski siit peatumata mööduda. Seda olime sunnitud küll tegema aga kunstinäitusega, sääsed olid lihtsalt nii armutud ja ei andnud asu. Miskipärast lootsin, et saab onni poleerima hakata, aga see mis meid ees ootas, ma küll valmistunud ei olnud. Pressisime siis läbi kastmese kõrge taimestiku vaikselt nulli poole. Aeg-ajalt oli nii ühe kui teise suust kuulda oigeid, kui keegi jälle nõgesega kõrvetada sai. Plätudes toimetades olid mõned laksud lausa garanteeritud. Õnneks kohale jõudes jäi aare kohe silma ja auringe tegema ei pidanud. Sääsetorgete saatel nimed kirja ning edasi onni uudistama. Ega ma päris kirjeldada ei oskagi mis emotsioone see tekitas. Ühest otsast tundus see selline kõhe ja veider paik, aga samas huvitav ja kutsuv. Jätan koha meelde, äkki üks päev tulen kolin mõneks ajaks sisse.

Tänud.

Üsna kohe peale Geojaani sündmuse avaldumist sai selgeks, et just siis on õige aeg ka läheduses olevaid aardeid külastada. Päev enne Geojaani sai paika täpne kava, mis järjekorras neid rabakaid külastama hakkame. Otsustasime ühe ringiga 3 aaret võtta, kaardi järgi sai matka pikkuseks umbes 7,5 km ja prognoosisime ajakuluks 3 tundi. Seega täpselt kell 14 alustasime matkaga, et sündmuse alguseks kell 17 taas tsivilisatsioonis olla.

Kaasa haarasime rohkelt sääsetõrje vahendeid, vett, kotti toppisime kummikud ja nii me rajale läksime. Platsil toimetavale Laurile hõikasime veel, et kui me õhtuks tagasi pole, siis helistagu 112. Etteruttavalt võib öelda, et nii hulluks ei läinud ja olime ilusti õigeks ajaks matka alguspunktis tagasi.

Raja algusosa oli lihtne, kui muidugi sääsed ja parmud välja jätta. Pihustasime end üle ja pähe tõmbasime putukavõrgud. Olukord muutus tunduvalt talutavamaks. Onni juurde jõudes kiikasime kõigepealt igast ukseavast sisse. Päris kõhedust tekitav koht. Niipalju igasugust varustust ja riideid ja ja jäi tunne, et peremees on just lahkunud ja võib iga hetk naasta. Ise küll sellises kohas pikemalt peatud ei tahaks. Kui uudishimu oli rahuldatud, siis sukeldusime nõgestesse, et aaret otsida. Oi, kui teravalt need kõrvetasid, isegi läbi pikkade pükste said sääred korralikku säru. Aare õnneks oli kergelt leitav ja panime nobedalt enda nimed kirja, et taas liikuma saada. Lahkudes viskasime kiire pilgu metsas olevale kunstinäitusele. Seegi oli üsna kummaline kogu siinse majapidamise juures.

Täitsa iseäralik paik, suured tänud juhatamast!

See oli raske. Hetkekski ei antud rahu. Mingil muul aastajal tagasi. Aitäh!

M6nusa rabamatka kolmas leid. Tegelikult tormasime siit juba tulles esimesena m66da aga siis ei olnud ju aega kaotada ja jätsime ta tagasitulekuks. Parem oligi nii. nyyd oli piisavalt aega et slaidinäitust uudistada ja ka onni sisse astuda. Siinsest toidulaekast levisid legendid juba kaugele ja kui oma silmaga poleks näinud siis t6esti ei usuks et kusagil metsas on selline toiduvaru et v6iks vabalt m6ningase eemaloleku yle elada. Ka sääskedest olime nyyd nii tugevalt karastunud et rinnuni n6gesed ainult paitasid ja k6ditasid :D T6esti omapärane onnike v6i siis isegi terve kompleks siin laanede vahel. Tänud tutvustamast

Tagasiteel virvatule juurest tegime peatuse siin. Arvasin, et aare on kuskil onnis, aga oli hoopis omajagu eemal. Sääsed puresid nii, nagu viimnepäev oleks käes, aga polnud viga, saime hakkama. Hiljem vahtisime natuke veel onnis ringi ja lugesime enda 12km heas tempos rabamatka lõppenuks.

Äge matk. Seisma ei tohtinud jääda, siis läks kohe põrguks. Kahjuks ajafaktor ei lubanud teisi aardeid läheduses külastada. Aga koht oli nii vahva, et siia tulen kindlasti tagasi. Aitäh!

Found it: 4495, 25.Jun.2021 10:35 Happiness is a shed of one’s own aga miks mitte lihtsalt "Õnn on katusega onn ". Jõhker võss, hullult sääski. Siiski tänud topsi eest. Lähipäevil on ta üsna populaarne.

Leitud. Super lahe koht, tuleb kindlasti uuesti külastada :)

Nimi on kirjas juba 19.01.20 seisuga aga toona justkui ei mänginud veel ametlikult. Nüüd aga ametlikult vormistatud.
Nädalavahetusel oli Simisalu-Matsimäe rajal tõsine liiklus, Kollassaares platseerudes 20+ inimest kõndis mööda, paaride ja perekondade kaupa, tore näha, et inimesed liiguvad. Samas oli ka neid, kes ei liikunud ja aitasid väikesed ettevalmistused, et asjad oleks majas korras ja suvistel matkajatel küttepuud riidast võtta.
Ps. pildil nähtav käru on minupoolne annetus Kollassaarele ja geomobiilina palun mitte kasutada :)

Kuna tänane esimene rabatee oli üsna jäine, siis siin kasutasin laidtee kõrval lumes liikumiseks räätsasid. Nii oli tunduvalt lihtsam edasi liikuda. Onnide juurde jõudes piilusin igasse onni ka sisse. Saunaonn oli kuumaks köetud ja ootas saunalisi. Aarde enda kõrval oli metsaalune aga täis igasuguseid isetekkelisi onne, neid oli seal vähemalt kümmekond. Peale logimist võtsin suuna otse järgmise aarde poole, ei hakanud mööda teed ringiga minema.

Eesti sünnipäeva matk ja pidupäeva tähistamine. Parklast metsarajale jõudmine oli jäätunud libedal teel paras ukerdamine, aga õnneks metsa vahel sai juba kindlama jalaga lume peal astuda. Miisul on lumega mingi oma teema, ei sobi talle pikalt sellel astumine, nii oli tema eriti õnnelik onnini jõudmisel, laudpõrand sobis palju paremini jalgealuseks. Tänase uduse ja halli ilmaga oli siin rajal väga vähe liikumist, siiani polnud kedagi kohanud.

Äge onn, piilusime sisse ja vaatasime õue peal ringi, mõnus koht sünnipäevapiknikuks, mille siin tegimegi. Vahepeal saabusid naisterahvad, kes siinset õnneonni sihtotstarbeliselt kasutasid, ajasime pisut juttu ja oligi aeg meil oma matka jätkata. Näitus oli ka tore keset metsa avastada.

Aitäh peitjale.

Nautisime matkarada ja inimtühjust. Isegi loomajälgi polnud siin, vaid paar tihast luuras vahepeal. Onni juures kõigepealt logisime, siis tegime kiire lõuna püstkojas ja uurisime kompleksi. Väga korras ja hästi varustatud, peab tunnistama. Aitäh!