Pardikannu

peab vist kyhvliga tagasi tulema

Ebaõnnestus kahjuks. Oandu Ikla rajal esimene DNF.

Kui lugesin logidest et kultuurkihi alt välja kaevatud, siis läks otsimisisu üle. Istusin kivi otsas ja olin mõõdukalt õnnetu kui äkki kostis metsast okste raginat ja sammud - põder? siga? karu? geopeitur? Viimane variant oleks küll abiks olnud. Igatahes see elukas keeras natuke enne kivi kuhugi ära ja jäigi nägemata ja abi saamata. Kui keegi vahepeal ta välja kaevab, küll siis tulen jälle.

Täiesti koba. sellel aastaajal polnud vihjeski kasu

Oh sa püha õudus, kui hädas me selle aardega olime. Esmalt veetsime rohkelt aega sellega, et luubiga vihjele vastavat objekti tuvastada, aga ei miskit. Siis pöördusime taevaste jõudude poole ja väga konkreetselt viidatud kohas sügaval maa all kobades tuli korraliku kultuurikihi alt aare välja.

Leitud kiiresti

Tänud aarde eest!

Enne sündmust tulime vaatama, kas see eelmise korra kadunuke annab nüüd seekord ennast näole.
Oli teine hästi ära peitnud, aga lõpuks ikka nägime ta ära.
Aitäh peitmast!

Kuna Kmoori juures oli kuulda, et nüüd, just nüüd tasub tulla siinset sinist nägu kollaseks värvima, siis sõitsin aga kohale, kuigi varasemalt olin peale teistkordset tühjalt tiirutamist tulist kurja vandunud ja otsustanud, et aitab,et enam ma siia küll ei tule. Aga niisuguse meelitamise peale, et uus seen ja puha, tuli ju ikkagi tulla. Kuna tahtsin siinset multit ka proovida, siis veeresin selle väikese tee peale ja kui sealt poolt lähenedes olin ühele marjulisele peale sattunud, siis kivini jõudes sattusin lausa kaaspeiturile peale. Ta oli end küll sipelgate eest kivi otsa nihverdanud, aga tulid need väikesed põrgulised siiski logimise eesmärgil välja kannatada. Kui aare ikka ilusti leitav on, küll siis leiab ta üles kah. Seda teist, väiksemat kivi ei hakanud otsimagi, arvata on, et ei leiaks, kuna siin juba mitteleidmiste energia suuresti varasemast ajast üleval.
Tänud peitjale siia mustikametsa kutsumast, lugu rääkimast ja aaret peitmast.

Märkasin, et uus seen on kasvama hakanud. Kergelt ei tulnud midagi, aga nimed said kirja. Jätsime natuke rohkem vaadeldavaks. Aitäh!

leitud

Seda kivi olen ka varem külastanud. Täna oli lootust logi ka kirja saada. Tegin ümber kivi mitu tiiru, vihma hakkas sadama ja lootus kustuma. Viimaks siiski jäi pilk peatuma seenekese sinisel jalal. Tänan.

Asendus "seeneke" on nüüd kivi kõrval, kuni uus seen kasvab.

Kahtlustan, et vana aare jäi sambalaviini alla.

Metsas on seened ent kui see mikro on sama mikroskoopiline kui need seened siis jääbki ta leidmata.

Hakkas hämarduma. Kuna ees oli palju mitteleide, siis väga suurt ringi ei teinud. Meeldetuletuseks panen sinise larhvi. Jääb ootele, kuni tekib mõni leid.

Aegviidu-Altja matka neljas päev. Jäi mul see kaval asi seekord avastamata, aga see-eest pakkus kivi väärt kohta väikeseks puhkepausiks. Teinekord jälle, aitäh.

Leitud????

Mega peidukas. Vaatasin selgelt otsa, aga ikka kahtlesin. Näppimine mõnevõrra valgustas olukorda. Tänud!

Kui ikka seeni ei tunne, siis võib nälga jääda. Peaaegu olekski seal kivi kõrval nälga kõngend, aga lõpuks sai ikka leitud. Veekindlad paberid on muidu kena asi, aga kahjuks kipuvad mul kaasas olema kirjapulgad, mis sellistele teps mitte kirjutada ei taha. Nägin ikka kurja vaeva, et mingi kritseldus sinna peale saada. Vist peab enda geovarustust täiendama. Aitäh peitjale ja hooldajatele!

Konteineris oli läbi niiskunud ja täiesti pudedaks muutunud paberinutsak. Selle välja saamine oli juba omaette kunsttükk ja õrn tuuleke asus lahti rullides kohe seda paberimassi laiali puhuma. Selle logilehekese eluiga oli otsa saanud. Panime topsi veekindlast paberist lehekese.

Eelmisel suvel käisime naaberaaret otsimas ja siis loobusime siinsetes metsades pikemast ringist, sest tundus, et selle aarde juurde on vaja läbi mingi arutu padriku tungida. Nüüdseks olime aga kirjeldust lugenud ja isegi kaardile oli ilmunud täiesti korralik tee. Enne auto juurest lahkumist pidasime ära ka lõunapikniku ja nautisime mõnusat puhkepausi soojendava päikese käes istudes.

Jalutasime siis mööda tähistatud matkarada kivini ja asusime tiirutama. Küll püsti ja kummargil ja peaaegu neljakäpukil sai kogu kivi ümbrus läbi kammitud ja puuoksaga lehti rehitsetud, kuid mitte midagi ei leidnud. Küsisime siis varemleidnult natuke nõu suuna ja kauguse kohta, sest nulli näitas meil ikka hoopis teises kohas. Uus põhjalik rehitsemine nüüd juba kitsamal alal ja nii me lõpuks kuivanud sõnajalgade ja lehesodi alt ka otsitava leidsime. Aarde seisukord oli üsna nutune. Logimiseks panime uue paberi ja pärast meid jäi aare natuke otsijasõbralikumalt. Hetkel enam kogu perimeetrit läbi riisuma ei pea ja võib isegi silmadega otsides leida.

Logiraamat niiske ja hakkab pudenema. Vajaks veekindlamat ümbrist.

Lahe teostus ja lahe kivi :) Täname!

Vihje oli hea, leidsimegi paar peaotäit kukekaid.
Tänud

Pardikannu teest ei teadnud mina ka midagi, siinsetes metsades on jalutatud aga varemgi. Lahemaa metsad on ikka väga mõnusad.
Jalutasime tänagi, pärast multiaarde jalutamist jätkasime seenemetsas uitamist lootusega leida ka pisut metsaande õhtul pannile panemiseks. Jalutasime siis ka siia kivini, mõnedest kunagi varem loetud logidest oli meeles, et otsimine siin parajalt keeruline. Lasin end sellest algul pisut eksitada, aga lugedes vihjet tuli leid juba ludinal.

Metsas olid seened tõesti. Terve pannitäie või rohkemgi sain.

Aitäh.

Hea kukeseeneleiukoh. Need teised seened, loodusteadlastele veel tundmatust liigist, ütleme, et nende nimi võiks olla ebahäbelik tupeseen, need leidsin ka üles. Need muidugi võivad kukeseenehuviliste ohvriks langeda.

Ah, et selline kivi on siia ära peidetud. Ronisin kohe kivi otsa ja telefon väitis, et olen täpselt nullis. Päriselt või? Vaatasin suurust. Ah, nii. Tundus tark tegu vihjet vaadata. Ah soo. Seejärel hakkasime otsima. Otsisime ja otsisime. Tiirutasime ühelt poolt kivi ja teiselt poolt kivi. Ei midagi. Hakkasime logisid lugema. Oeh, see ajas mind ikka väga segadusse, et mis ja kuidas see asi siin olema peaks. Tammusin jälle ümber kivi. Nagu kivivalvur Robka. Lõpuks ainult podisesin oma kujutleva habeme sisse. Loobusin ja istusin kivi peale. Sain vaevu minuti istuda, kui Margus käskis teisele poole kivi tulla. Ei tahtnud ma enam ümber selle tatsuda. Ronisin kivi kõrgemale servale, et näha, kas tal minu häirimiseks ka mõjuv põhjus on. Oligi. Oli teine aarde leidnud ja ise veel nii õnnelik, et vaata ja imesta. Hääkene küll. Panin siis nimed sellesse paberit meenutava asja peale kirja ja tõdesin, et on tõesti täitsa nitsevo aare. Tagasiteel autoni korjasime mustikaid. Kõik seened muide jätsime korjamata k.a. kukeseened.
Aitäh!

Kui ööbimiskohas Google'ist uurisin, kaugele aare ka jääb, siis üllatuslikult selgus, et otse läbi metsa jalutades on 22 minuti tee. Võtsingi õhtuse jalutuskäigu ette ja leidsin kivi. Tiirutasin veidi ringi ja märkasin kuivanud kukekaid. Nende lähemal vaatlemisel jäi ka aare silma. Aitäh peitjale ning eelmisele leidjale aarde puhastamise eest!

Ilma abita oleks olnud võimatu. Kui ka olin käsipidi totaalselt õiges kohas, läks mitu head minutit, kui 5cm sambla ja lehekihi alt õige asja välja kaevasin. Puhastasin ära, et järgmistel üldse mingi lootus oleks seda leida. Muidu aare ok, natuke niiske oli. Kuivatasin päikese käes paremaks ja läks uuele ringile peidikusse.

Ideeliselt hea, kuid igaastase kõdukihi, lehtede ja samblakihi kasvuga ta konkureerida ei suuda.

Arenguruumi mul veel siis on.