Sadulpe

Oandu - Ikla 1. päev:
Võsus suplus tehtud asusime laagripaiga poole teele - ausalt öeldes lihtne enam pole, kuna 9 päeva jagu toitu seljas kanda ei ole kõige kergem koorem. Tunne end nagu eesel... Ühesõnaga tegime kiire puhkepeatuse siin aarde juures, et koormus seljast saada ja logi kirja saada. Aare on nagu on, selline hea vanakoolikas. Igaljuhul aitäh!

See aare kahjuks ei kuulu küll lemmikute hulka, aga õnneks saime enam-vähem kiiresti leitud. Tundub, et kirjeldus on ka aegunud, aardekarp oli küllalt tavaline, musta kilekotti polnud ja põlvede kõrgusel ka asi ei paiknenud. Kellel lootus kadunud, siis vihje guugeldamine aitab. Sääski sai ka ohtralt seal toidetud, aga mingit uhkemat vaatamisväärsust kui tavarajal seal otseselt polnud.

Lõpuks naeratas õnn ka meile. No ei pea enam tagasi tulema

Selline sõna mu sõnavaras puudub, nii et geopeitus arendab ka sõnavara.

Aardega kulus natuke otsimist, aga mõistliku aja jooksul tuli see välja. Aitäh!

Määratu aeg otsimisele ja mitte midagi. Kuna aaret ei leidnud jäi arusaamatuks ka vihje.

Otsisime ja leidsime, tänud aarde eest!

Aare taas leitav.

Karpi me ei leinud. Aare kadunud. Panen uue konteineri lähiajal.

Mõnus jah! See matkamine. Tänapäeval on aarde avamine sama lihtne kui tavaliste karpide puhul, niisiis osa võlu on aegadega hääbunud, kuigi võib täitsa aimata, mis värk hiilgeaegadel oli. Aitäh.

Veendunud uuesti Pardikannu juures et ma olen suht vilets otsija või õigemini leidja, sest otsimise protsess kulgeb ju suurepäraselt, ainult et tulemus nadi, veeresin siia lohutust saama. Natuke läks ikka aega, aga kui vale objekti juurest õige juurde läksin, tuli ka leid. Tänud peitjale metsa meelitamast

Miks ma küll ronin sellistesse kohtadesse? Pardikannu poolt tulles tuli nii kena tee, et isegi oma madala käruga sai üsna julgelt edasi liigutud. Aga liiga julgeks läksin. Viimasel ristmikul oleks võinud ikka auto maha jätta ja jalgade kasuks otsustada, aga kus sa sellega. Ikka senikaua edasi, kuni kivi põhja hakkas. Ja siis tuli reaalsus kohale. Et seda teed teisele poole läbi ei saa. Isegi aardele lähedal sobivasse ümber keeramise kohta enam ei saa. Nojah, egas midagi. Jätsin auto sinna paika ja käisin panin nime sadula vahele kirja. Auto juures tagasi uristasin jupp maad tagurpidi, enne kui keeramise koha leidsin. Huvitaval kombel hakkab põhi taguspidi liikudes tunduvalt paremini maa külge, kui edaspidi, aga enda teada tükke maha ei jätnud ja elumahlad jäid sisse, seega saab järgmises kohas jälle lolluis proovida. Aitäh kutsumast!

Peale Pardikannu aarde külastamist oli loogiline jätk üle Liivamäe liikuda ka selle aardeni. Ka madalale autole oli täiesti sõidetav tee, kõige liivasemast kohast möödasõiduks oli tekkinud alternatiivne rajake. Viimased mõnisada meetrit siiski jalutasime ja aardetops vaatas rõõmsalt oma pesast vastu. Tegelikult märkasime enne seda samblal vedelevat tühja minigripi, mis justkui andis märku, et oleme õiges kohas. Aardekonteineril enam mingit avamise kavalust ei ole, kuid topsik täitsa korras. Aitäh metsa kutsmast!

Tulime tulles otse, tagasi juba mööda teed :) Mõnus mets! Täname

Paar aastat tagasi siin matkateel matkates ilmselt aardekaarti üldse ei vaadanud, kuidas muidu oleks siit nii reipalt niisama mööda jalutanud. Täna matkateel ei olnud, hoopis niisama sihitult metsa all hulkumas. Ja seekord siiski aardeid ka otsimas. Kui varem otsisid pilgud pigem seeni ja suhu sai pista maitsvaid juba punetavaid pohli, siis siin muutus metsaalune mustikasemaks, maiustades said näpud nüüd siniseks.
Aitäh.

Tee siia oli kui pikk kulgemine läbi labürintlossi. Metsa meil veel leidub, loodan, et pelletiparunid siia ei jõua.

Keskendusin mustikatele, mitte aardele. Vähemalt selline tunne oli küll peale seda, kui aare ühel hetkel lihtsalt vastu vaatas. Aitäh!

Tänud peitjale!

Sai tehtud mõnus jalutuskäik Lemulseljalt siia.

Leitud

Proovisime algul ühelt poolt aardeni jõuda aga 800 meetrit enne jäi meie madalale sõiduautole tee läbimine võimatuks. Siis lähenesime teiselt poolt ja seal saime 140 meetri peale. Oli näha kivide kraapimise jälgi teiste autode poolt. Jalutada oli mõnus, kuigi tegime kiirkõndi, sest hakkas hämarduma juba.
Tänud.

Leitud

Leidsime vihmasajus suhteliselt lühikese lähenemistee, aare tuli õnneks kiiresti välja. Aitäh!

Alguses leidsin pisut eemalt musta kilekoti ja kahtlustasin et aare on kadunud. Õnneks leidsin ta ilma kotita õigest kohast üles. Oli piisavalt hästi peidus ka ilma räbaldunud kotita, nii et võtsin viimase prügina kaasa Aare korras. Tänud!

Leitud

Suutsin oma madala põhjalisega läbi roomata selle tee, aarde leidmisega läks aega kuna see oli suvalises kohas maas. Tagasi sai pandud lihtsasse loogilisse kohta vastavalt vihjele... Tänud

Siin sündis päeva pikim matk. Ilm oli pilvine kuid vihmasadu oli õnneks juba mitu aaret tagasi otsa saanud ja metsas polnud ka tuult enam. Ehk igati mõnus kulgemine oli. Oli taas tunda kuidas metsavägi ihusse tungis. Oleks käed viitsinud taskust välja võtta ja näpud laiali ajada, oleks ilmselt mõne pendlimehe teravsilm fikseerinud ka nähtava energiavoo näpu otse ja sügiseselt niiske pinnase vahel. Suures plaanis oli teekond mõnusalt kuiv, ainult ühes madalamas kohas oli vähe suurem loik ja sinna tekkinud muda sundis rajalt kõrvale astuma. Ca 500 meetrit enne aaret vaatasin viimast korda kaarti ning edasi orienteerusin juba mälu ja aarde nime järgi. Vahetult enne aarde leidmist, tekkis küll kuisatus naviseade taskust välja võtta, kuid suutsin siiski selle avalikult lebava karbi ka nulli taga ajamatagi üles leida. Pärast logiraamatu järgi haaramist, tundsin, et käed kuidagi kleepuvad. Järgmine hetk oli asi selge mis seda põhjustab. Aare oli lutsukomme täis ja sinna sattunud niiskus oli neid lahustama hakanud. Kogu karp oli seetõttu seda siirupit nüüd täis. Kes küll sellise tembuga hakkama sai! Pärast nime kirja saamist, kulus nüüd palju energiat asjade puhastamisele. Proovisin kaasas olnud kahte salvrätikut maksimaalselt ära kasutades konteinerile enam-vähem esteetilist sisu luua. Seal vaikselt nokitsedes aga hakkas kõrvu kostuma ca iga 15-20 sekundi tagant kahtlast nohisemist meenutavat heli. Vaikselt kõrvu teritades püüdsin määrata heli tekitajat ja selle suunda. See oleks nagu kostunud kuskilt lähedalt aga samas suunda määrata ei suutnud. Mõtted liikusid selleni, et mõni suurem mestloom on kuskil lähedal. Süda hakkas puperdama ja veri läks keema. Vaikselt hiilisin rajale tagasi ning sealt edasi kiirsammul kauguses ootava auto juurde. Alles mitu peatust hiljem Von der Pahleni aarde juures kuulsin seda sama heli taas. Seekord palju valjemini. Ju see mingi karjääritöö- või tehase tekitatud heli oli mis minule seal metsas kananaha ihule ajas. Ohjah, nõrk on see närvikava mul ikka.

Muidu oli väga mõnus kulgemine, akud said korralikult laetud. Tänud.

Leitud.

Geps tantsis mis ta tantsis aga ma olin ikka kõvem mees :)

Siin läks üllatavalt kiirelt.

Siin läks kuidagi väga kiiresti, tänud.

Selle leidis Maire enne, kui jõudsime korralikult otsimist alustada. Tänan.