PKT 18

Tulime "oma" Pedja äärest vahelduseks siia Pedjat tervitama. Jätsime auto suure tee lähedale, et Täpile ikka pikemat jalutustiiru pakkuda. Hiilisin kõigepealt mööda kaldaäärt edutult PKT 19 konteinerit. Siiapoole siis ei vaadanudki, sest viimane ju ei leidnud. Tagasitulles aga hetsin pilgu ja see paistis lausa kenasti teele kätte.
Kõik me olime rõõmsad toredast kevadõhtust ja vulisevast Pedjast, suur aitäh!

Kahjuks see aare jäi seekord leidmata. Vaatasime ringi nii kanuult, käisime kaldal uurimas kui ka peale matka tulime siia uuesti autoga tagasi aga ka siis ei hakanud miskit silma.

See oli raja ainuke aare, mida me ei leidnudki. Koha peal pidasime paadi kinni, tuhnisime igaks juhuks ka võsas ringi, aga null.

Veematka muljeid pisut pikemalt PKT #1 logis. Oleme nüüdseks seilanud neli tundi. Meid on saatmas päike ja tuul, mõlemad on siin väärt ja vajalikud. See paus tuli nüüd küll õigel ajal. Pirukaamps, õlu ja edasi. Tänan peitjapaari veeaarete eest!

Pikem jutt esimese PKT 1 juures!

Leitud ja logitud – põhjalikum ülevaade PKT1 juures!

Thank you Kristel ja Laur For cache GC8XP1X
Logged 31 May 2025 15:07 by kaits747. Kilepaber. Viimane logi 25.05.2025 Kaspar

Leitud ja logitud – põhjalikum ülevaade PKT1 juures!

Käisin eeltööd tegemas ning jõge piilumas. Täitsa tehtav, tuleb kanuu leida. Aitäh, PKT'ga algus tehtud.

Leitud, tänud!

Tehtud! Pikem logi on PKT 1.

Jutt koos piltidega esimese aarde logis.

Pikem jutt PKT 1 juures. Aitäh!

Pikem logi PKT #1 juures. Aitäh!

Ja siin saigi otsa meie mitmetunnine jõe peal müttamine. 4h vist läks ära, sest saagimine võtab aega. Rohkem poleks enam tahtnud edasi kulgeda, õnneks saime järgmisel päeval jätkata. Jagasime muljeid kanuulaenutaja Taunoga, kes oli Võhandul sel aastal osalenud ja 11h vee peal olnud. Meile aitas neljast küll.

Leitud

Aitäh! Pikemalt PKT1 logis.

Aerutasime läbi õhu kohale. Aitäh!

Leitud. Aitäh!

Leitud. Tänud. Pikemalt kirjutasin PKT 1 logis.

Ei hakka PKT 1 logi ümber kopeerima.

Aitäh. Seeria koondlogi siin.

Oleme ammu tahtnud PKT-rajale hullama tulla, aga plaaniks see seni jäänud oligi. Eile õhtul Emumäe jalamile telkima jäädes oli see plaan aga vägagi teoks saamas. Loomulikult oli meil plaan läbida raja esimene osa vaid, aga suur oli me üllatus kui hommikukohvi kõrvale hakkasid saabuma teated selle raja uutest aaretest. Selgus, et saame siin jõel kohe kauem aega veeta ja oma lemmikhobiga tegeleda.

Riburadapidi algusest lõpu poole kulgedes, kuuma ilma trotsides, end aeg-ajalt kas kogemata või meelega märjaks kastes sai kogu rada kenasti läbitud. Kolm tundi, kakskümmend minutit ning kaheksa kilomeetrit peale starti jõudsime siia silla alla, kus raja esimene osa lõppes. Siin väike paus ja siis uuele rajale FTF-e noppima. Aitäh kogu raja eest!

Seda jõe rada oleme ammu kiibitsenud. Küll on käinud mõtted kanuudest, isegi sellele kanuuteenuse pakkujale oleme helistanud. Samas jälle on kogu aeg teadmine, et paljudele on see rada ikka seni neitsilikult puutumata ja suurema seltskonnaga läbides on ikka nagu turvalisem, huvitavam ja kindlasti naljakam (et kui endaga miskit ei juhtu, siis mõni kaaslastest äpardub kindlasti) Küll on saanud ajastada nii ja naamoodi. Nüüdne nädalavahetus nagu sobis kõigile, vaid mina pidin tööandja nõudmisel laupäeva Tallinnas viibima, seega sai paika siis pühapäev. Samas jälle oi kui masendav oleks olnud pühapäeval geolehti avada, kui me oleks laupäeva valinud.

Hinge täitis rõõm kui laupäeva õhtul saime end Emumäe parkla poole liikuma sättida. Väike õhtune vestlus, grilli joogi ja sääskede peletamisega nagu ikka, hommikune valmistumine, rõõmus üllatus geoppeituse lehelt, väike logistika ja juba saimegi järjepanu enda lauad vette lükatud. Algus oli muidugi ja õnneks petlikult paljutõotav. See paks roheline orgaanika kust miski nagu läbi ei mahtunud, kuhu aergi kinni jäi ja mis rapsimise korral lahkelt ka lausa sülle kippus pugema ja lõhnas see minu jaoks nagu suvine mitu nädalat tühjendamata prügikast. Küll oli tore, kui see seljataha jäi. Edasi oli küll puhas rõõm kulgemisest jahedal veel. Paljud olid kindlad et just mina olen see, kes kipub kiirsukeldumisi tegema (küllap taheti mulle meenutada selle varakevadist kolmekordset riietega ujumaskäiku Suitsna rabas)Mingil imetabasel moel püsisin ma seekord siiski taeva ja vee vahel. Igavust tekkida ei saanud, ikka tuli kas laualt maha tulla et madalas vees lauda edasi liigutada, või end üle ettesattunud takistuse kiigutada, alailma käis tagumisku alt läbi mõni kivi pannes kahtlema kas kapitalistid ikka toodavad tänapäeval vastupidavaid tooteid. Kõvemad meist tegid seda Tõldu, Leigerit või Kalevipoega ja puhastasid jõge. Mingil ajal tekkis lausa selline rattagrupi karussellitamise rütm, kus teatud põhjusel pidevalt vahetub ees sõitja, aga ei see tuli muust põhjusest mitte kihutamisest. Lemmikuks oli küll raja teine, uus osa. Muidugi tekkis lõpuks tüdimus ja suutsin isegi hakata lõpetamist ootama. See mis põrgukatel tabas meid siis kui olime jõelt välja astunud...Palusime ja käskisme üksikuid pilveräbalaid taevas, et nad seisaksid päikese ees. Kuumus oli nii meeletu et isegi parmud olid jehhat teinud ja autost väljavõetud pudelit ei saanud nagu tulisuse tõttu peoski hoida ja sealt võetud lonks... noh las olla Suure tänu raja ehitajale ja loomulikult päevakaaslastele. Oli ilus aeg

Mõne aja eest tuli plaan, et tagumine aeg PKT rada ära teha. Enam ei saanud ka öelda, et SUPpi pole või ilm on külm ;) Kuna keegi pidi ka laupäeval tööl olema, sai plaan laupäevalt pühapäevale lükatud ja see sobis ideaalselt.

Imeilus õhtu Emumäel koos sõprade ja Anna sünnipäevatordiga! No mitte ei raatsinud seda lõpetada, et oleks ehk hommikul varem vee peale saanud.

Hommikuse ärkamise ajal oli kuulda, et ilmselt tuleb pikem sõit. Ja algsed plaanid veel mõnel Eestimaa kaunil veekogul SUPituur teha, tundus tulevikku lükkuvat.

Eks algul oli ikka väikseid kõhklusi, et mis seisus jõgi ja kas ikka saame oma sõidukitega selle läbitud. Mida aeg edasi, saime aga aru, et see rada oli sellise leitsakuga ainuõige valik. Nii kui palavus pääses üllatama, sai üle SUPiserva kohe jahutust. Oikuimõnusseeoli!!! Ei hakanud ka lootuses esmaleiud võtta, oma plaane muutma. Tuleb, mis tuleb. Nii, et võtsime kogu kulgu puhta naudinguga.

Üks lõbusamaid kohti oli peale 27.-ndat punkti kui kõik oma munad märjaks said :D. Kes vähem, kes rohkem ;) Veidi maad edasi aga avastas Anna, et tema Ray-Ban-id olid oma teed läinud :( Lauri logi juures on küll näha, et üks põder just sealkandis toimetab ja ilmselt Anna prille otsib. Meile on teadmata, kas ta ka leidis. Kallo enne neid igatahes ei leidnud. Nii, et kui keegi leiab siis... :)

Tunnid möödusid nii kiirelt, et juba paistiski viimane aardetops ja tuli jahutavast veest kõrvetava päikese kätte tulla.

Rivistasime oma SUPid üles, tegime kibekiirelt oma toimetused, et siis kiirelt oma konditsioneeridega autodesse põgeneda :)

Tõeline kvaliteetaeg heade sõpradega:) Suured tänud!

Kui varasemalt oli siin raja lõpp, siis nüüd uue algus. Silla all oli mõnusalt jahe, et teha üks kosutav peatus ja veidi selga sirutada. Jätkame…

Vot see oli chill ja mõnus kulgemine. Sellist seeriat oli väga mõnus läbida. Tore seltskond ja ilus ilm, mida sa veel ihkad. Logitud sai korda mõõda ja ühes aardest suutsid ees sõitjad ka mõõda panna. Sain kinnitus, et Supilaud tuleb ära osata. Mitmed aarde veel ootel.
Logi kirjutamise ajaks on laud juba tellitud aga kahjuks ei ole laud veel kohale jõudnud.
Kiitus peitjale aarete seeria eest, oli väga mõnus. Kulgesime 3 tundi ja läbitud sai 8,5 km. Jutale või õigemini Svenile tänud laua eest.

Lasin viimase aarde logi kirja panna kaaslastel ja ise samas mõtlesin, et mis SUPi matk see siis nüüd oli, kui isegi märjaks ei saanud. Olin ju endale isegi tagavara riided kaasa võtnud. Sellel ajal, kui teised logisid, kallutasin ennast natuke taha ja saigi mõnus külm sulpsatus vette tehtud. Uh kui külm, aga vähemalt sai uus päästevest omale ristsed tehtud. Suured tänud peremehele väga toreda raja eest ja muidugi kaaslastele hea seltskonna eest.

Pühapäeva hommikul kell 11 saabusimegi siis paisjärve äärde. Võimlesime SUP lauad täis ning asusime teele. Ääremärkusena võiks öelda, et kui minul oli juba eelmisel aastal võimalus SUPitamist proovida, siis Janaril oli see tervelt teine kord laual ning Martti katsetas napilt esimest korda.

Esimesed 200 meetrit olid suurepärased, jõudsin juba rõõmustada, kui Martti esimesse takistusse sõitis ning jõel olevast rägastikust SUPiga läbi proovis murda. Olgem ausad, eks igaüks meist võttis sealt omakorda koguse haisvat ollust kaasa ning seda vaikselt laua äärte alt puhastades tõdesin, et vesi on ikka jõle külm ja sisse sinna kukkuda ei tahaks üldse mitte.

Aarded olid peidetud suurepäraselt, SUP lauaga läbimiseks lausa ideaalselt. Kui Martti ütles, et võiks hakata otsima, siis üldjuhul silmasime aaret juba kaugemalt. Esimese aardekonteineri logiraamat oli pisut niiske, aga ausalt öeldes, ei midagi hullu. Seega hooldusvajadust me küll kuskil ei märganud.

Kogu raja läbimine oli üks mõnus kulgemine, kus enamus aega sai rahulikult chillida. Paar madalamat kohta leidus, kus poisid oma laudade pikast uimest loobusid ja mina selle eemaldamisraskuste tõttu alles jätsin. Selle tõttu võiks siis tõesti minu läbitud rajale madalamatesse kohtadesse nüüd kartuleid panna :) Martti teenis keerulisemate kohtade peal (loe oksad liiga vee pinnal) omale tiitli, minu isiklik sabakergitaja.

Ühe korra jäin ka väga järsku kinni nii, et prantsatasin selili püstiasendist. ÕNNEKS, kuidagi jäin laua peale ja külm suplus jäi tegemata. Ühel meist see siiski õnnestus ka, aga las ta kirjutab ise, mis täpsemalt juhtus :)

Lõpeks, mina soovin eksta tänada sellise raja eest. Mul oli õudselt kahju, kui see läbi sai, kokku me chillisime c 3 tunni ringi. Õnneks nägin, et hea peitja on juba uue väljakutse Keava rabasse lisanud, mida lähiajal kindlasti otsima lähen. Aitäh ja saluut!

Algus sai eelnevalt leitud ja otsustasin ka lõpus käia.Tagasi tulin Imukvere kaudu ja kuna kell oli juba hiline, siis nägin ka karu kes metsateel vastu tuterdas.Vahepealsed punkid jäävad tuleviku plaanidesse.Aitäh.

Helen, tubli tüdruk, tegi kogu orgunni. Leppis paadimehega kokku ja kutsus meid kampa. Suur tänu talle, sest muidu oleks minust see tripp tegemata jäänud. Lisaks tundub, et Helen suutis isegi ilmataadiga kokkuleppe saavutada, sest ilm oli imeline, mitte vihma poegagi.

Me Helgega suutsime ilmselt kaks korda pikema maa maha aerutada, sest kumbki meist ei teadnud kuidas õigesti tüürida ja nii me mättast mättasse käisime, aga seda lõbusam oli. :D

Rada ise oli ka igati nauditav, nii suuri „pokusid“ pole ma varem näinud ja vesi oli juba nii soe, et mine või ujuma. Väga tore retk toredate kaaslastega. Tänan.