Suitsna talu tammiku

Teel aardeni avastasime hulga marju. Olid need kyl seal terve talve meid oodanud, aga ei.. rets. Neid oli palju. Mõned kyl veidi käärinud, aga sõõdavad sellegipoolest.
Kuna olen veel nii lühikest aega aarete otsimisega tegelenud.. imestasin, et 2011 aasta logiraamat veel sellisena säilinud 🫢
Kuna Harrysel hiljaaegu aare juba leitud, sai ta selle hooldamisega tegelda. Hoolega ikka teipis seda uut seal 😁
Aitäh peitjale, oli tore kohta avastada : )

Nädal tagasi jäi siin käimata- tundus, et jään muidu liialt pimeda peale. Seekord tulime kahekesi ja tegime poole lühema rabatiiru- kõigepealt "Sibula" aarde juurde, lisasime seal uuele karbile veidi camoteipi ning karpi sai ka mängujuhend. Edasi siis siia. Kui muidu on suve lõpupoole raske vahest liikuda, sest metsaalune mustikaid täis ja aeg kipub kuluma nende korjamisele, siis siin oli sarnane olukord jõhvikatega- jõhkralt palju neid. Kui tahtsid jõuda kuskile, siis maha vaadata ei tohtinud. Kohale me igatahes jõudsime, kiire leid.
Seekord olin hoolduse mõttes paremini varustatud, ehk karp sai välja vahetatud ning vana loodusest eemaldatud. Sisu oli muidu kuiv ja korras- teibiga kinnitatud kaas järelikult toimis. Peitjale tänud!

Logid olla kirjutanud, et igalajal hull maastik. Tahtsin seda oma silmaga kaeda ja suunasin Inge ka selle aarde poole. Õnneks ei hakanudki vastu. See oli kõige ägedam osa aardest väravani.
Jõejää raginad olid veel ülekõige.
Tänud

Suitna rabast tulles jäi teele kõrgem seljandik, kus sookailu ja sinika puhmad kerge kulgemise pisut kohmakamaks muutsid ja liikumisse tuiamise iseloomu sisse lükkasid. Jõe äärse metsaribani jõudmine oli seega täitsa kergendus ja muidugi ägedalt uutmoodi padu maastik tekitas põnevust. Pind oli jäätunud, kuid vesi seal alt ära voolanud, samas jättes alla kõvaks külmunud tugevama jää, nii et sai algul ettevaatlikult, kuid hiljem julgemalt jäälõkumise klirinat ja varinguid tekitada. Ja juba paistiski aegajalt paukuv jäätunud jõgi ning tammed. Teise tamme juures tegime aarde logimise ja pisikese teejoomise ning ampsu pausi.

Peale kerget puhkepausi oligi aeg seada sammud uuesti Värav rappa suunda. Eelistasime jäätunud padus jäälõhkujatena liikumist kahtlaselt paukuvale jõele ning puhmasele rabale. Jäälõhkujana õnnestus mul isegi pealmise pinna jäätükiga alumisel libadal jääl uisutamisega tegeleda. Täiesti ootamatult jäi teele ka pisikene kärestikulise voolava veega ojanireke, mis ainult retkele vaheldust ja eredamaid värve lisas. Ühel hetkel silmasime eespool suurt tamme ja selle tagant paistiski maja, mille juurest olime oma teekonda mõni aeg tagasi alustanud. Vahepeal oli majja üks hingeline tekkinud, kelles terasemal vaatlemisel geopeituri ära tundsime. Tänuväärselt oli ta meie jaoks energia taastamiseks pisut magusat kaasa haaranud, millest jagus makaroonistunud jalgadele turgutust täpselt tagasi autodeni jõudmiseks.

Tänan peitmast.

Aardekarbil 3/4 kõrvadest küljest murdunud ja viimane üksi ei saa karbi suletuna hoidmisega hakkama. Minu juuksekumm jäi küll karpi kinnisena hoidma, kuid kas ka niiskus eemal püsib, selles pole kindlust.

Anne-Ly pani juba kenasti meie seiklused kirja. Tänud!

Kuresoolt tulema hakates tundus teekond küll lootusetult pikk - jalad olid juba väsinud ja mõnel ka villid tekkinud, mistõttu lihtne see teekond polnud. Õnneks leidsime ühe veidi varjulisema koha, kus rabajärves end korraks vette kasta ja see tegi olemise tükk maad mõnusamaks. Või noh, mis mina räägin - peale seda kui teised kolm olid vees ära käinud ja vee täiesti külmaks seganud, kastsin mina vette vaid jalad ja siis panin riidesse tagasi. Aga ikka oli tore puhkepaus.

Aarde juurde jõudmine võttis küll aega, aga rõõm oli suur, kui lõpuks kohal. Siit edasi tuli ületada Lemmjõgi - osad riided veekindlasse kotti ja siin polnud meil kellelgi pääsu - ujusime kõik selle 12 meetri laiusest jõest üle. Ei viitsinud ju ometi värava juurde tagasi hakata minema. Peale jõe ületuse oli veel poolteist kilomeetrit pori ja võsa, aga teadmine, et varsti on parkla, andis jõudu vapralt lõpuni marssida. Aitäh peitjale! Meil oli igatahes väga tore laupäev, kokku 22 kilomeetrit ja peaaegu 9 tundi matkamist.

Kanuumatka käigus leitud ja logitud. Aitäh.

Järgisime peitja soovitusi ja leidsime kevadise kanuumatka käigus. Jõgi on kena ja kurviline. Sellist ajalooga kohta pole kaldalt vaadates küll kuidagi ilma geotäpita kaardil tuvastanud. Aitäh.

Leitud

See, mis aasta eest õnneks tegemata jäi, sai nüüd kaunil talvepäeval ära tehtud. Tol korral oleks see ilmselt lõppenud sellega, et oleksime selles tammikus pidanud öö veetma.

Mida teravamad elamused aardeotsingul, seda suurem nauding kui kogu seltskond kadudeta matka alguspunktis tagasi.

Suured tänud matka eest!

Aasta tagasi oli tammiku külastamine päris kaua aega plaanides kuni saabuv pimedus meid rabamassiivist põgenema sundis ja oli lõpuks hea tunne, et seda ilma kadudeta saavutasime. Siin Soomaal on iga kord miskit omamoodi. Seekord oli siia loodud siis Eesti suurim uisuväljak, mida ka päris agaralt sellena kasutati. Meie aga proovisime libisemisega võideldes siis kulgeda taas ettevõetud sihtmärgi suunas. Suutsime möödudes isegi lehmakarja liikuma agiteerida. Miks nad sedasi meiega samas suunas end poole kereni läbi jää murdes ohutus kauguses kõndima hakkasid, ei mõista mitte.

Meie kulg aarde suunas oli natuke raske. Oli vaja vaadata, kuhu astud, et mitte sügavusse vajuda aga ei miskit väga rasket. Tammiku juures maastik muutus märgatavalt. Alguses oli see kaetud jääkaanega, mille all vett polnud ja meie siis kõndisme sellel nagu elevandid kristallipoes. Peagi ilmus puruneva jää alla vesi ja see muutus aina sügavamaks kuni 15 m enne aaret ületas veetase kummikuserva, proovisime siit ja sealt aga kuskilt nagu ei saa ja ei julge. Kindlasti oli vähemalt üks meist valmis ka talisuplusega aardeni minema. Õnneks leidsid lõpuks aga kasutuse räätsad, mis seni tüütult seljas olid tolgendanud ja nendega see jääkirme tõesti kandis.

Aitäh! Taaskord oli tore matk.

Veidi vähem kui aasta tagasi, täpsemalt 21. märtsil olime siin rabas matkamas ning ühtlasi tõmbasime joone alla oma tuhande ja ühe päeva seiklusele. Tol korral oli esialgne plaan ka siin aarde juures ära käia, aga tegelikkuses osutus teekond liialt raskeks, päike vajus kiiremini kui ootasime ning tuli jooksvalt teha korrektuure ja pidime pimeduse saabudes võtma otsetee rabast välja. Siiski läks tollal kõik hästi ning võib öelda, et sellest pikast ja väsitavast matkast saadud emotsioonid on ühed ehedamad, mis meie georetkedel saadud.

Täna oli taaskord ilus päikeseline kevadilm ning kui tee pealt keerasime ära parklasse, oli esimene oppaaa! Kogu suur luht, jõgi, tee, metsaalune ja ka parkla olid ühtlaselt kiilasjääga kaetud. Seejuures oli varem olnud vee- ja jäätase kõrgem ning nüüd alla vajunud. Parkla ise oli kõrgemal, selle kõrval luht aga madalamal, seega oli tõsine oht, et kui kohe pidama ei saa, siis lõpetame oma sõidu seal ning sinna jäämegi. Õnneks sain õigel ajal pidama ning ei pidanud auto päästmisega tegelema hakkama.

Kui juba minema saime, siis jäi vaid üle end kiruda, sest need "kassid" või jäänaelad ei ole veel meie varustusse jõudnud, sõpradel olid aga olemas. Eks me siis sedasi seal vaikselt uisutasime ja otsisime lumiseid kohti, kus võimalik. Kaugemal metsavahelisel teel oli juba parem ning peale jõe ületust juba päris hea.

Nii nagu parklas sai nähtud, et kogu metsaalune on jääd täis, nii oli see ka siin aarde lähistel. Jalutasime nagu portselanipoes. Iga sammuga sai jääd lõhkuda, metsaalune klirises nagu klaas oleks purunenud. Täitsa hea oli sedasi legaalselt midagi lõhkuda ja see oli nii lõbus ning looduslik, ohutu. Kui jõest veidi eemal oli metsaalune kuiv, siis mida enam jõele lähenesime, seda vesisemaks see jääalune läks. Murdsime jääd ja sumpasime vees ning veel ei läinud vesi nii kõrgeks, et üle kummiku serva tikuks. Ühel hetkel tekkis aga olukord, kus jää ei tahtnud enam hästi kanda, kuid samal ajal läks vesi nii kõrgeks, et tikkuks üle serva minema. Õnneks olid meil räätsad kaasas ning loogiline mõtlemine viis selleni, et kui niisama kummikuga jääle astudes jää ei tahtnud kanda, siis räätsa kandepind on nii palju suurem, et see võiks meid aidata. Aitaski. Need olid tõesti viimased 5-6 meetrit ning ilma räätsadeta oleks olnud kaks võimalust. OK, võibolla ka kolm: a) marssida läbi vee, no matter what ja jalad saavad märjaks; b) lahkuda ilma leiuta või c) kiskuda jalad paljaks ja marssida läbi vee ning see ära kannatada, aga pärast kuivatamist saaks kuivade jaladega naasta.

Igatahes, kui aastatagune seiklus siin oli põnev ja meeldejääv, siis võib öelda, et ka see tänane matk siin toredas kevadpäevas pakkus meile väga iseloomulikku Soomaad. Täname aarde eest!

Kuresoo ja Suitsna talu tammiku vahele jäänud Kallomaa oli kogu retke kõige raskem osa. Peale selle läbimist ootasin pikisilmi aardeni jõudmist ja kohale jõudes vajusin puu alla puhkama. Õnneks olid sellega raba-aarded läbi ja jäi ainult jalutus autoni. Hommikune entusiasm oli mul asendunud tüdimusega ning ootasin, mil auto jälle paistma hakkaks. Jupp kilomeetreid hiljem olimegi jälle seal, kus alustasime ja rõõm oli suur - justkui kõige kõige raskemad aarded tehtud.

Ma olen sageli tundnud, et 4.0 ja 4.5 raskusega aarded on raskemad kui 5.0 omad. 5.0 puhul tõmbad end nööriga üles, paned käpelt nime kirja ja liugled nagu linnuke tagasi maa peale. 4.0 ja 4.5 maastikuga retked panevad aga pikemaks ajaks füüsise proovile ja võivad kena tüki päevast ära ampsata.

Kuresoolt teele asudes näitasid vidinad kauguseks üle 4 kilomeetri. Esialgu rõõmustasime ka otse näkku särava päikese üle ja lõõpisime, et mitte pruuniks teiseks juuniks, vaid juba veebruariks. Kaunist jumest unistamise asemel tuli reaalsuses hoopis veidi kiruda, sest päike oli nii madalal ja pimestades muutis jalgeall ühe rohkem tekkivate kahtlaste paikade tuvastamise raskeks.

Ega kaua ei läinud kui esimesed sulpsud põlvini vette said tehtud. Rääts vajus läbi lumekihi tekitades täpse augu, millest välja aga enam kuidagi mahtuda ei tahtnud, päris koomiline oli käpuli ukerdades jalga kätte saada. Naiivselt lootsime, et hullemaks minna ei saa, aga sai ikka küll. Leidis kinnitust, et kaaslased olid jalanõuvaliku ilmselt õigema teinud. Mina, kes ma kummikuid tunnistan matkajalatsina ainult otses vees sumbates, pidin tõdema, et nüüd siin viimases lõigus oleks vast kummik tõesti kasuks tulnud, sest vesi lirtsus mõlemas saapas varvaste vahel juba üsna suures koguses. Peale igat kahtlast meetrit oli lootus, et see oli viimane mülgas. Ei olnud. Heatahtlikult kohapeal kallomaaks ristitud piirkond tundus hiiglama pikk ja lai ja kohati selline, et siit me küll täna edasi ei pääse.

Lirts, lärts, plörts astudes me iga sammuga siiski edasi liikusime, unistades suuremate puude juures algavast kaunist kuivast tammikust. Kuivemaks tõesti lõpuks läks, aga mitte kuivaks. Ka metsatukas tuli hoolikalt vaadata, kuhu astuda. Suur ja uhke tamm tegi meele rõõmsaks, aga pärast väikest pausi tuli veel viimased kilomeetrid ka läbida, sest auto oli ju veel väga kaugel. Jalgadel oli tunne nagu oleks vähemalt viiekilosed sangpommid räätsade asemel omale külge riputanud. Oo, kui hea tunne oli lõpuks silla juures need alt ära võtta. Veelgi parem tunne oli auto juures kuivad sokid, saapad jalga ja kuiv särk selga saada.

Oli küll paras väljakutse tänane matk, 20 km nende tingimustega tundus nagu vähemalt 40 km tavalist matka. Äge, et ära tegime! Aitäh kaaslastele, ergutav sõna ja räätsa mülkast väljasikutav abikäsi (või kepp) olid väga hea toetus. Oli vahva.

Aitäh.

Sellest sai kõige pikem vahemaa täna kahe aarde vahel. Otsustasime selle lõhkumiseks keskele ka ühe joogipausi planeerida. Kuigi etteruttavalt võib öelda, et planeerimiseks puudus igasugune vajadus kuna loodus määras selle niikuinii täpselt sinna kahe aarde keskele. Orientiiriks tuli nüüd otse päikse suunas liikuda. Jah, seesama tulekera, mille tarbimist olin ma juba pikalt igatsenud, ning mis oli meile terve päeva saatjaks olnud. Vastu madalat päikest kõndides, tekkis aga väike probleem. Nähtavus lühenes ülivõrdes. Ja just sellel lõigul hakkas raba sisaldama ka jäätumata kohti. Nendest mööda laveerimiseks tuli vahel ka esmalt äkkpidurdusi ette. Olles varasemalt Kallo ja Peetri vahvad seiklused uuesti üle lugenud, oli meil endilgi vaim valmis, et kuskil võib olukord hapuks minna. Ja siis see juhtuski. Matkakepp jõudis küll hoiatuseks paar kumisevat kolksu anda, kui järsku sekund hiljem vajusin mõlema jalaga läbi jää. Õnneks räätsad võtsid löögi endale ja tänasin ka iseennast otsuse eest just kummikutes siia tulla. Seega vähemalt minu jalad jäid kuivaks, kuid räätsatega sealt august välja ronimine oli katsumus omaette. Ja siit edasi hakkas jant pihta. Järgmised paarsada meetrit oli nagu miiniväli. Hakkasime kordamööda läbi jää vajumine pihta. Nüüd vajus juba Merle - Silver - Merle - Liis - silver - Merle jne. Ristisime selle piirkonna Kallomaaks ja sooovitan järgmistele sama trajektoori läbijatel Kallo logile lisatud liikumistrajektoori pilti põhjalikumalt uurida, ning seda piirkonda vältida. Pärast miinivälja ületust saime korraks taas hoo üles, kuid seisime peagi silmitsi uue probleemiga. Metsa jõudes oli lume kiht juba kurnavalt paks ja pehme. Nii et kui me lõpuks tammeni jõudsime, vajusin ma, pärast karbi haaramist, lihtsalt selle juurte vahele kössi jalgu puhkama. See oli küll selle rabaretke viimane aare, aga pikk tee oli veel autoni tagasi minna. Paks lumekiht saatis meid edasigi. Räätsad võtsid nüüd koguaeg lund külge ja pärast pikka matka oli nende sangpommide tõstmine päris kurnav. Rabaväravani jõudes oli juba kergendus missugune. Saimegi hakkama ja seda ilma inimkaduteta. Kangete Eesti naistega pole miski võimatu. kõige suurem vinguja olin vist taaskord jälle mina. Matk oli võimas, kuid lõpp tõeliselt kurnav. 20km sellistes tingimustes oli katsumus omaette. Kuid kas ma tahas seda lähiajal korrata - vaevalt. tuleb ikka edaspidi looduse poolt pakutavaid võimalusi rohkem arvestada.

Tänud.

Päeva teine põhieesmärk oli selle aarde ärakülastamine. On ikka muljetavaldavad küll need tammed siin, selliseid suuri puid vaatan alati imetlusega, et mida kõike ja kui vingetes mõõtmetes loodus võib luua… Aitäh Kadrile ja Svenile rappa toomast, aja jooksul on hakanud just rabakad mulle otsida meeldima kõige enam :). Ning Helenile /Salmele samuti aitäh, oma seiklustele kaasahõikamise eest, saime taaskord Indyga ühe übermõnusa päeva looduses ja toredas seltskonnas :).

Peale Sibula aaret võtsime esialgu otsesuuna sellele aardele. Kõrgematel ja metsastel rabasaarekestel liikudes märkasime ka aimatavaid rajakesi, mida mööda astudes oli vahepeal tunne, et oleme Jõulumäe metsas, mitte kuskil soos :)

Metsas oli veel natuke mustikaid, pohlad punetasid ka üksteise võidu ja niiskematel mätastel küünitasid päikese poole nii jõhvikad kui kukemarjad. Jõhvikate täieliku valmimiseni läheb veel natuke aega, praegu üsna valged-roosad. Kukemarja kohta lugesime mätta kõrval seistes netist lisainfot ja saades kinnitust, et mürgised nad pole, pistsime kõik mõned marjad suhu. Kahjuks erilist maitset neil polnud, vaid kest ja seemnetega sisu.

Kui jõudsime taas lagedamale rbaaalale, siis kohtasime madalamat ja niiskemat pinnast ning otsustasime hoopis võtta suuna jõeäärsesse metsa ja mööda seda aardeni liikuda. See oli hea valik, jalad jäid kuivaks ja pidi ainult natuke üle murdunud puude hüplema.

Talukoha juures märkasime algul ühte suurt tamme, kuid edasi uurides leidsimegi teise uhke puu. Seal oli ka aardekarp ning logiraamat, kuhu nimed kirja said. Väike istumine suure puu all ja oligi aeg tagasiteele asuda. Nüüd enam raba peale ei läinud, vaid liikusime piki kraavikallast ja paralleelselt jõega tagasi silla poole. Ilm oli ka vahepeal pilve tõmmanud ja saime isegi väikse vihmarabina kaela, kuid puude all ei olnud märjaks saamine märkimisväärne.

Kokku tuli meie matkaringiks umbes 10 kilomeetrit, osalt kõndimine mööda metsarada, osa lagedas rabas ja viimane osa madistamine metsas. Meie otsus mitte kaasa võtta räätsasid osutus igati õigeks, sest enamus ajast oleks neid lihtsalt kaasa pidanud vedima ja kasutada oleks saanud õige väiksel lõigul. Jäime umbes 4-tunnise seiklusega ülimalt rahule. Tagasi auto juurde jõudes premeerisime ennast võileibadega ja siis juba järgmistesse hullumeelsustesse ;)

Aitäh peitjale ka :)

Sai siis see täna viimane kah logitud. Jalad ikka päris küpsed juba ja märjad kah. Läheb kiireks, külalised kodus juba ootavad. Selline sai siis minu 30 es pulmaaastapäev. 4 tundi, üle 10 km ja supsti valmis. Tänud

Lugu jätkub nüüd sealt, kus Sibula aarde logis pooleli jäi... Rabas oli veel hea käia aga kui see va metsariba jälle tuli läks turnimine lahti... Aga leidsime ka selle tamme ja panime logid kirja. Meie värske geokoer aga arvas, et selle tamme lehtede peal oleks hea üks uinak teha ning keris kerra ennast sinna, Meie plaan aga oli ikka täna koju jõuda. Eks siis kutsik sõlle jasilla poole sammud seada. Paras katsumus tatsata seal võsa vahel. Vahepeal võtsime räätsad alt aga siis ma ka kohe vajusin kihugi, kus oli väga märg. Ühelt maalt kuulsin hääli meist eemal ja mõtlesin, et mida värki, seal ju ainult jõgi mis oli lahti. Hakkasin juba oma mõistuses kahtlema. Õnneks natukese aja pärast selgus, et kalamehed jõe peal. Imestasime, et mis imeväel nad seal püsivad jõgi ju lahti. Hiljem kui saime üle silla, siis puhusime natuke juttu ja tuleb välja, et pead teadma, kus on ja kus pole jääd. Aga enne silda oli maja ja mõtlesin, et kes küll sellisesse kohta maja ehitab ja elada tahab. Aga eks ise taha ka vahel vaikust ja rahu ja seal seda juba on. Autoni jõudes olid küll jalad läbi ja märjad aga mõnus tunne, et see osa tehtud sai. Aare muidugi korras ja kenasti vastu pidanud ajahambale. Aitäh peitjale elamuse eest!

Õnneks oli Arvo nõus siitkaudu rabamatka alguspunkti tagasi minema, olgugi, et tal oli see aare juba logitud. Kuresoosse mineku maastikuga võrreldes oli siinne raba osa oluliselt parem, kuid väsitas siiski.
Natukene enne metsani jõudmist sai käekell tühjaks ja ülejäänud raja salvestasin telefoniga. Metsas pidi ka teekonda valima, langenud puud ja märg maa tegid liikumise märgatavalt raskemaks. Lõpuks aga jõudsime siiski aardeni ja sealt edasi ka tagasi parklasse. Edaspidi saan tammikuid loodetavasti mõnusamates kohtades külastada :)

Sellised ajalooga kohad paeluvad mind. See unustuse hõlma vajunud talu oli nii hästi peidus, et kuigi ma tammiku all ringi jalutasin, õiget talukohta ei tuvastanudki.

Ma ei kujuta ette, kuidas ma siis jala oleksin saanud tulla. Kuid süstaga oli mõnus. Tuul jube külm, kuid jõeorus oli väga mõnus. Ma sain oma esimese päeva puhtalt kampsuni väel veedetud.

Kohale jõudmine oli ikka vägitükk. Ausalt öeldes oli paar sellist kohta, kus veevool kitsasse kanalisse koondunud ning veevool nii kiire, et edasi ei jõua aerutada. Oled koha peal kinni ja kõik. Ja laiust ka pole, aer kõrkjates kogu aeg. Pidin ikka rassima, et läbi saada, kuid suures osas on Lemmjõgi mõnus nii üles- kui allavoolu minekuks.

Lõpuks aarde juures logisin ära ja lihtsalt nautisin päikest. Ilm oli nii soe ja mõnus, et ma lihtsalt jäin sinna päikese kätte tukkuma. Oli küll tunne, et maailmas äralõigatuna ja üksi on ikka väga mõnus. Puhas hetk iseendale.

Mina väga tänan selle aarde eest. Ajalooga koht, seiklus siia saamisega ja üks koht, kuhu vast selle elu jooksul ise poleks sattunud ilma selle aardeta. Kummardus.

See oli siis tänase päevaga üks viimastest aaretest mis siin Soomaal on rabaveerele pandud. Eelmisel liginemisel andsime poolel teel alla seekord aga olid kõik tingimused soodsad- kodus passimine sundis liikumisele, ilm oli lihtsalt super ja veed olid enam vähem tagasi oma voolusängides. Alustasime teekonda Mulgi heinamaalt mööda jõe luhta. Kõik sujus kuni sadakond meetrit aardeni oli vaja forsseerida Suitsna oja. Pisut nõu pidamist ja olukorra uurimist tegime mahakukkunud puudest omale purde ja edasine oli vaid logimise õnnetunne. Tagasitee möödus looduse nautimise tähe all. Aega edasi tagasi tekonnale kulus umbes 3 tundi. Ainus kes näitas väsimuse märke oli geokutsa kes oli autoni jõudes üsna mudanotsu moodi. Aare oli korras ja kuiv. Tänud peitjale.

Nüüd siis selle päeva viimane plaanitud aare. Siht oli sirge silme ees ja seda mööda me astusime. Jääd jätkus endiselt, kuid teine osa teest oli jah palju künklikum ja mättalisem. Huvitav oli ka vaadata, et raba nii mitmetasandiline. Saime nimed kirja, võtsime natukene päikest ja kõige hullem osa teest oli tegelikult alles ees. Ka see väljakutse sai ületatud. Oli suur rahulolu ja nauding, kui autoni jõudsime. Sai jälle ennast ületatud. 20 km oli käidud. Aitäh peitjale aarde eest!

Üle raba kulgedes lasime jääl liugu ja varsti olimegi metsa piiril. Puhkasime tamme jalamil natuke ja võtsime sihi päästva sillani. See 1,5km olid vist mu elu kõige pikemad. Mets oli kohutav, maha kukkunud puud risti põiki jalus. Mul juba oli tunne, et Tanel on meid ninapidi vedanud ja oleme ammu sillast möödas. Õnneks see siiski nii ei olnud ja lõpuks hakkas ka sild paistma. Sealt jäi ainult veel parklani astuda. Tänan.

Suitsna rabast tulime otse siia. Kui muidu oli rabas väga mõnus kõndida, siis lõpp läks väga künklikuks ja ebamugavaks. Aare paistis juba kaugelt. See oli tänase kohustusliku osa viimane aare ning jäi vaid veel sillani tagasi murda ja siis juba autoni. Auto juurde jõudes olid jalad juba raskustes oma funktsiooni täitmisega, aga rahulolu oli oi kui suur. Tänan mõnusa matka korraldamiseks põhjust andmast ning imeilusate vaadete pakkumise eest!

Täna hommikul olime kahevahel – kas minna mööda äsja avatud jääteed Vormsile või võtta ette veel mõned käimata Soomaa aarded. Eelmisel nädalavahetusel külastatud kahe raba ja nelja aarde otsimine oli aga andnud niipalju positiivseid emotsioone, et ka täna kaalus sohu minek jääteel sõitmise üle. Ja hea, et kaalus. Veetsime toredad tunnid mööda rabalaukaid ületades ja lume sees sumbates, kuni aardeni välja. Üle jõe paistis kirjelduses mainitud tammik kui mälestusmärk endiste aegade auks. Aitäh siia kaugele kutsumast.

Toonojalt sammusime vapralt edasi tammiku poole ja sealt juba parklasse tagasi. Oli mõnusat rabamaastikku ja salakavalaid pokusid, laukajääd ja mõned ületust vajavad ojad, veidi võsast metsa ja lõpp oli juba jalutus mööda jõeäärset luhta. Ring kokku 15 kilomeetrit ja neli aaret. Tänud tamme näitamast.

Ega Toonojalt tulles polekski see 5 kiltsane matk teab mis raske olnud.Mingil maal lihtsalt said meist enamus jalad rohkemal või vähemal määral märjaks.Mingis kohas õnnestus minul põlvest saadik pinnases ära tuhnida.Lõpp hea,kõik hea.Aitäh

Eelmised osalised on juba kõik ära kirjeldanud ja meile jääb ainult öelda kokkuvõte: Oiiii-jahhh, oli see aga müttamise kord! Tänud peitjale:D