Kuresoo

Kutsuti mindki nädal tagasi seda aaret otsima, kuid jätsin vahele. No Toonojal olin juba käinud ning niigi nii Sorgul kui Kesselaiul 2x käinud- et mis ma sinna Toonojale kah teist korda ronin.
Vesine. Väga vesine. Kui nädal tagasi oli kuuldu järgi "lihtsamapoolne matk" siis siin tuli veidi valida, et kuhu astud. No kindlasti oli hetkel palju lihtsam kui suvel, siis on siia jõudmine ilmselt ikka suht rets. Jalad täiega lirtsusid, kuid sai kenasti nulli kõnnitud. Jääga tuli veidi ettevaatlik olla- et kas ikka kannab- minu jaoks rabasupluseks veidi vara. Kohapeal kiire leid, peitjale tänud!

Tänase päeva põhieesmärk oli kasutada selle aasta suurepäraseid talveolusid sihipäraselt ära ning vallutada Toonoja ja Kuresoo. Nii saigi plaan paika pandud ja retk väikese vahva kambaga ette võetud. Ausalt öeldes poleks ma ilma selle aardeta siia kanti tõenäoliselt kunagi seiklema tulnud. 😄
Tänud peitjale siia meelitamast!

Oehh... see aare.
Istus teine vapralt kaardil. Kaks aastat tagasi tegin ettevalmistusi tulekuks, panin päeva paika ja siis läks nii sulaks ära, et kadus isu.
Sel aastal sain endale kaaslased, kel samuti käimata ja täitsa huvitatud minema. Kui esimene logi tuli, siis panime päeva paika, et veebruari viimasel päeval saab see matk toimuma.
Siis aga tuli järgmine logi ja ka Helen uuris mu käest, et mis kas. Ilm lubas ära keerata ja tegime kiirelt otsuse, et kohe homme tuleb ära käia.
Nii me siis neljakesi end laupäeva hommikul jõe äärest leidsimegi.
Toonojalt suundusime edasi otse aardeni, räätsad said alla üsna ruttu.
Täitsa mõnus matk aardeni ja tagasi. Liigitaks pigem lihtsamaks , olen palju palju raskematel käinud. Huhh, tehtud see jube rabakas. Alumised aarded said paar aastat tagasi korraga ära käidud aga siia pole küll tahtnud sealtkaudu tulla.
Tänud kaaslastele.

Kuresoo aare - olen pidanud seda üheks raskeima maastikuga rabakaks, mille ees on tekkinud teatav aukartus. Selle rabamassiivi lõunapoolsemad aarded on kõik riburadapidi külastatud erinevatel aastaaegadel ja ühelgi korral ei ole tekkinud mõtet, et sammuks nüüd üle raba ka selle Kuresoo juurde. Seega jäi ainuvõimalikuks lähenemissuunaks põhi ja oodata aega, mil sealsed olud lubavad inimlikku lähenemist. Ja nüüd, mõned nädalad tagasi tekkiski mul mõte, et sel talvel tuleb see rabaskäik Kuresoosse ära teha, sest ei tea, millal jälle selline võimalus avaneb.
Teekond Toonojani oli lapsemäng, tõesti võite vabalt koos lastega sinna jalutada praegu. Edasi suundusime mööda lumesaani jälgi raba peale. Natuke need meile teed näitasidki, kuid ühel hetkel otsustasime siiski oma rada ajama hakata. Räätsad läksid üsna kiirelt alla, sest pehmes lumes oli nii palju kergem. Rabakogemust on kogunenud omajagu aga nii sirgjoonelist ja ühtlast liikumist ei ole tihti võimalik rabas teha nagu täna. Segavaks faktoriks oli ainult lõikav tuul. Muidu marssisime üsna otse aardele ja selle ka lihtsalt leidsime, kui õige puu juurde jõudsime. Keset raba oli üsna vilu ja pikalt seista ei tahtnud keegi, seega nimi kirja ja tagasi asusimegi sammuma. Nüüd oli aardeleiu pinge juba maas ja tegime rohkem peatusi, vaatlesime huvitavaid loodusnähtusi ja kulgesime tasapisi. Toonojal tegime söögipausi ja siis juba suund autole. Hommikul olime märganud, et lumesaan oli otse üle raba lõiganud ja nüüd jalgrajal ringi tegemata astusime lumesaani jälgedes. Nii lühendasime oluliselt oma teekonda. Auto juurde jõudes oli aeg kell lukku panna, tulemuseks 12 km ja 5 tundi.
Kokkuvõtteks ütlen, et mulle see teekond koormavalt raske täna polnud, on kordi hullemaid rabaskäike olnud. Muidugi oli väike väsimus lõpuks sees aga rohkem ikka mõnus tunne, et see palju kordi õhatud ja nii raskelt kättesaadav Kuresoo nähtud-käidud on.
Suur tänu vapratele kaaslastele (esimese rabakogemuse jaoks see ikka paras amps) ja peitjatele, kes meie teele sellise maiuspala kord sättinud on. Oli tore talvepäev!

Nii tore kui on ärgitajaid. Kuna rabas toimetajaid on sel talvel palju olnud aga minul polnud julgust isegi mõelda, et rappa ronida. Toonojal käidud nüüd suund edasi Kuresoosse. Siin enam ilma räätsateta hakkama ei saanud. Ju polnud nii populaarne koht. Igatahes pani see matk me jõuvarud proovile. Mega tuul, millega tuli rindapista. Hakkama saime, juhuuuu..... Oli lahe ettevõtmine. Aitäh kaasteelistele kaasamast ja aardemeistrile meelitamast.
Tagasi Toonojale jõudes ootas meid ees korralik laulupidu. Seal kohtusid 4 erinevat matkagruppi. Sai veidi keha kinnitatud ja kulgesime auto juurde tagasi. Mega väsinud aga ünnelikud, et tehtud

Vahetasin konteineri,vanal kaant nagu polnudki.Panin uue minigripi.Logiraamat oli märg või niiske,praegu veidi külmunud,kuid kasutuskõlblik,ei hakanud ajalooürikut vahetama.Polnud seda millegagi kuivatada,vast suvel keegi saab natuke tuulutada.

Suvel on selles rabas kindlasti kordades ilusam,kuid raske oli kiusatusele vastu panna kui talv nii soodus selliste aarete külastamiseks.Aitäh peitjale!

Teel Toonojale sai käidud ka siit läbi. Aitäh aarde eest!

Anne-Ly pani juba kenasti meie seiklused kirja. Tänud!

Toonoja sääskede käest pääsesime kui jõudsime taas rappa tagasi võttes suuna selle aarde poole. Kahtlemata oli see tänase päeva kõige ilusam piirkond - armsad veesilmad igal pool. Katsusime ka vett ja mõtlesime, kas sulpsata vette või mitte. Kuna tuul oli üpris vali ja külm ja vesi ka mitte kõige soojem, siis jäi siin suplus siiski tegemata. Veidi hiljem ühes rabajärvekeses sai aga ka vees ära käidud, vähemalt enamusel meist. Karp on tõesti väsinud, aga raamat sellegipoolest normaalses seisus. Aitäh peitjale!

Hooldusteade aktiivne, plastikkarp katki

hüpassaarest siia, edasi toonojale... 30 C kuumusega päris raske ettevõtmine. aaret ümbritsev loodus oli siiakäiku kuhjaga väärt!
aitäh peitjale!

Päris raske teekond oli, aga asukoht oli kena.

Küsisin kunagi Kaupolt, kui jätta veealused kõrvale, siis mis on kõige raskem kättesaadavam aare. Silmagi pilgutamata tuli vastus, et Soomaa aarded, sh Kuresoo.

Alguses kehitasin õlgu - kui Kuresoo, siis Kuresoo. Kaardi kollasest täpimerest see välja ei paistnud ning ma end seetõttu ka halvasti ei tundnud. Eelmine aasta oli isegi lootus seda vallutama minna, aga ma sisustasin aega allakukkumisega ja ei hakanud rappa roomama. Nüüd - vist kõige paremate geokaaslastega üldse - sai see ette võetud.

Minek oli üllatavalt mõnus ja kerge (kahtlemata oluliselt kergem, kui mu kursakate samaaegne rahvusvahelise eraõiguse eksam). Ja oioioi kui uhke tunne oli Kuresoo logiraamatut käes hoida ning sinna nimed sisse kirjutada.

Tagasitee enam nii kaunis polnud. Kallomaale jõudes sai rõõm ja lust otsa ning 6st jalast 4 said karastava noodi külge. Kummik - jätkuvalt - sai kinnitust kui parim geojalanõu (aga seda olukorras, kus teised on ees musta töö räätsadega ära läinud ja mina nagu kuninganna rõõmsalt nende järel keksisin).

Kuidagi suutis tubli teejuht meid Kallomaast siiski läbi vedada ja matka katkestama ei pidanud. Küll aga võttis see jupp maad mind suht korralikult läbi, et õhtul, kui koju hakkasin jõudma, siis helistasin Kaupole, et mina enam ühtegi sammu astuda ei kavatse ja kandku ta mind heaga kätel tuppa.

Koju jõudes oligi Kaupo väraval vastas, tõstis mu kätele ja kandis tuppa. Rohkem sel päeval enam ei astunud :)

Toonojalt teele asudes oli meil tänaseks juba vähemalt 9 km rabas astumist seljataga. Ei tundu väga hullult pikk, aga tänaseid tingimusi arvestades andsid jalad küll juba pisut märku nagu oleks jkorralik rabamatk tehtud :)

Kuresoo aardele lähenedes nägime lõpuks laukaid ka, täna muidugi jäätunud ja lume all, aga aimatavad ja vahepeal kõva sile pinnas tegi täitsa rõõmu. Väga lihtsat polnud siin muidugi midagi. Kui nüüd pärast sula tuleks korralikult miinuskraade, siis võiks siin küll olla lust astuda, nagu pargis. Unistada ju võis;).

Tore seltskond ja ilus ilm tegid matkamise küll palju mõnusamaks, kuid jalad muutusid aina raskemaks ja pidevast räätsa raputamisest oli kasu vaid hetkeks, juba järgmise sammuga oli tall all jälle paks lumekamakas. Teekond Toonojalt Kuresooni tundus õnneks piisavalt lühike, et kohale jõudes veel üsna reibast olemist näidata.

Logimisprotseduurid tehtud ja täisnurkpööre päikesele vastu, suund Suitsna tammikule.

Aitäh!

Pinnas ei olnud enam nii sile kui varem, kuid jalg veel kandis kenasti ja vahemaa siia Toonojalt oli täpselt paras. Laukad olid jääs ja kandsid kenasti. Kuigi ei ole mul ka laugastes ujumiste vastu midagi. Vastupidi, need pigem mu lemmikud kohad. Oleks hea meelega tänagi ühe karastava sulpsu teinud, aga mis sa teed, kui vähemalt sobivates kohtades polnud selleks lootustki. jälle nimed kirja, sisse natuke dopingut, ning teekond võis jätkuda. Eks näis, kas kõik läheb sama õlitatult või kisub miskit ka lappama, nagu varemleidjate logidest silma oli jäänud. Olime varasemalt fikseerinud ka hooldusvajaduse. Selleks puhuks olime kaasa haaranud ka uue karbi. Karbil on tõesti sangad murdunud ja kaanes mõra, kuid hindasime selle olukorda rahuldavaks. Eriti pärast seda, kui ei suutnud välja mõelda uue karbi riputamiseks lahendust kaasas olevatest materjalidest. Karbi sisu siiski kenasti kuiv ja hooldusvajaduse jätan peremehele otsustada.

Jätsin aardesse ka ränduri. Tänud.

Sips läbi koolmekoha ja rada mööda Toonojale.. sealt edasi paar km reibast astumist ja sulps aardeni - lihtne.

Eks ta oligi tegelikult ootamatult lihtne peale Toonoja ületamist. Raba oli nii kuiv, et isegi mülkad olid ära kuivanud. Räätsad sättisime küll jalga, kuid matkatoikad jätsime raba veerele tagasituleku raja otsa tähistama. Teekond kujunes üsna sirgjooneliseks, vaid ühes kohas sai kerge kaareke sisse tehtud. Lõpuks laugastikuni jõudes jäi aare vaid paljalt sulpsu kaugusele.. või nii poole km ringiga jalutamise kaugusele. Peale kerget kallaste hindamist valisin selle esimese ja olin üsna pea aarde juures. Aarde avamine osutus keeruliseks, sest nii kui kuskilt servast kinni võtsin, tuli see küljest ära. Väga ettevaatlikult toimetades õnnestus aare siiski avada ja peale nimede kirja panekut tundus, et vett ta peaks veel pidama.. kuni järgmise avamiseni.

Tänan peitmast.

UV on karbi hapraks teinud, tükke pudeneb.. hetkel veel vett peab.

Kulg siia oli tegelikult kerge. Toonojalt rabasse pääsesin mitusada meetrit minagi räätsadeta. Seejärel oli ainus raskus need räätsad jalge all. Tugev tuul oli just selja tagant ja isegi laugastiku labürint lahenes esimese õige valikuga (algselt mõeldud lähenemistee oleks toonud kohe märjad üllatused). Nüüd oli aga väike tähistamine ja unistused kui ilus oleks siin aprillist novembrini (samas tõdemus, et kuipalju kergemini kättesaadavat samasugust ilu maailm samal ajal pakub).

Kõndima hakates arvutasin, et rabast väljasaamiseks tuleb läbida umbes 4 km, seega 6000 sammu. Neist igaüks teeb valu ja seega kokku kuustuhat korda lugeda kokku oiged ning olemegi rabast väljas. Niimoodi omaette ja teinekord valjemini oieldes ma kulgesin.

Tahtsime olla targad ja vaatasime kaarti, millel olid märgitud just meie kulgemisteega risti, kaks alguse ja lõputa oja - selge, tuleb neist mööda kulgeda... Ja siis oli meil ees 50 m laiune veteväli kohas, kus oja nagu enam olema ei pidanudki. Muidugi proovisime otse ka ületada, kuid isegi Kallo, kes tavalistele füüsikaseadustele ei allu, vajus kohe maakera tuuma poole. Käisime tükk aega nagu kassid ümber palava pudru kuni otsustasime siiski raba keskosa poolt ringi minna. Mingis kohas, kus raba hülgas endast välja lausa kiirelt vulisevat vett, suutsime selle takistuse ületada. Mina olin 100% kindel, et see jama pole viimane ja nii see oligi. Taas üritus ringiga ümber minna ja ikka lõpuks otsus, et tuleb üle vee minna. Seekord oli mätaste vahe juba suurem, keha pikast kulgemisest väsinud, kärsitus hinges ja nii ma oma üritamisel komistasingi ja seejärel olin üleni vees. Õnneks oli lähedal tugev sõbrakäsi, kes mul pikalt ujuda ei lasknud. Ujumishooaega märtsis avada on ikka saavutus ka. Lisaks oli veidi positiivsetki - suitsud olid läbiligunenud ja välgumihkli võttis raba ka endale, seega igati tervisele kasulik vahejuhtum. Piia loovutas mulle oma kindad ja Kallo nõustus, et Suitsna tammiku jätame vist ikka välja. Miks teised vettekukkumata sealt üle said, ei tea. See tegi mind rõõmsaks ja noh natuke ka kadedaks. Just siis värvis päike kõik imeliseks. Nii taeva, seal kuhu ta end magama sättis, kui vastasoleva maastiku, mille ta muutis korraks intensiivselt tuhkroosaks. Samas hakkas peale süvenev hämarus ja sealt kuskil hakkas paistma ka mustendav rabaäär ning minu hinnangul paarsada meetrit pikk rabaäärne soo, millel nii lahtine vesi, mättad ja petlik jää. Seega kõige lõpus süveneva pimedusega, puruväsinud keha ja vaimuga, retke kõige raskem osa. Taas tuli räätsadega mättalt mättale hüppata ja ühel hetkel tegingi ma oma hooja teise sukeldumise, seekord jõudsin ma vaid mõelda - "Pagan jälle!". Seekord polnud enam midagi kuiva tagasi kätte panna. Kummikutest vett välja kallama ei hakanud. Küllap teadsin, mis veel ees võib oodata. Vett täis kummikutesse rohkem vett sisse ei mahu ja see, mis on kummikus, on soojem kui see, mis sisse tahaks tulla. Samas kohas proovis ka Kallo kogemata vee sügavust ja jalga nagu põhja ei saanud. Ja ei läinudki väga palju aega kui taas kahe poku vahelist maad ületada üritades takerdusid räätsad jää taha ja järgneski hooaja kolmas ujumaskäimine. See oli juba alandav. Taas lõpetas Kallo käsi mu ujumisharrastuse. Mõtlesin, et küll on hea, et ligiduses pole väikest Tjorvenit. Tema oleks veel suutnud küsida, et onu Peeter, miks sa koguaeg riietega ujumas käid.

Kogu selle veetakistuse jooksul oli mul tegelikult ka üksjagu hirmu ja tunnetust oma tühisuse ja haavatavuse osas.

Lõpuks siis mets! Lõpuks sai räätsad ära võtta ja kohe kadus ka viimane valgus. Oleks me 15 min hiljem olnud selle viimase takistsue juures, mida kõike oleks võinud siis sinna vette jätta...

Oli suur rõõm taas rabavärava juures silda ületada. Mõttes vaatasin pimeduses raba poole ja tänasin teda, et meid kadudeta siiski tagasi lasi.

Tagasiteel oli kõik vastandina hommikule - neitsiliku lumega tee asemel pori, päike oli asendunud pimedusega ja hommikul lund rahulikult söönud pull tegi pimeduses oma möirgeid. Kui ma kummikutest lõpuks vett välja kallasin siis suutis Anna lõbusalt tõdeda, et mul on ikka head vettpidavad jalanõud - kõik rabast kaasavõetud vesi oli alles. Hiljem tagasisõidul jõudis ka mahajatumine kohale ja lõpuks tegelesin vaid totaalse värisemisega. Järgmine päev ei mahtunud saapad enam jalga ja trepist kõndimine oli ropp töö. Aga seda kõike ma ju olingi otsima läinud - piire katsuvat kulgemist, mida saadavad ootamatud üllatused ja äpardused, kogemus, mida tähendab lahtisulav raba, ja loomulikult päevakaaslased. Tunda, mida tähendab hädasolles abistav käsi, aga ka see kui Piia mulle oma vaid veidi niisked kindad loovutas ja see, millist moraalset tuge andsid kõik matkakaaslased. Selliseid matku jääbki meenutama, mida aeg edasi seda humoorikamana.

Aitäh peitjatele ja kaaslastele.

Toonojalt siia näitas 2,1km, mis oli võrreldes eelneva etapiga, Suitsna raba -> Toonoja 3,4km, oluliselt lühem. Tegelikult kulgeski seegi matka osa suhteliselt kiirelt ja kergelt. Ka siin kandis rabapind veel hästi, vast mõni üksik läbivajumine, aga ei midagi märkmisväärset. Kel olid räätsad jalas, neil polnud mingit muret, mina kummikus siis pidin veidi enam teed valima.

Mida lähemale jõudsime sihtkohale, seda enam vaatasime kaarti, et mis suunast lähenema peaks. Paras labürint ootas meid ees ning just see suund, kust me lähenesime oli igati sobiv, kaardil vaid paari meetri laiune veeriba meid aardest lahutamas. Lootsime, et ehk on see vesi siin jääs ning nii oligi. Räätsades Peeter katsetas esimesena ja sai hõlpsalt üle ning ka me teised kõik riburadapidi järele. Siia jõudes oli meil kulunud aega 5h 10min ning läbinud olime 11,8km. Siiani oli kõik hästi, sest nüüd oli vaja veel külastada Suitsna tammiku aaret ning seejärel algusesse tagasi jalutada.

Paraku paraku, võrreldes sellega, mis meid ees ootas, oli teekond siiani olnud nagu jalutuskäik pargis. Olime ju kõik kuivad ja väsimus polnud veel võimust võtnud.

Kuresoolt võtsime suuna tammiku aarde peale ning ega palju ei saanud minna kui raba pind muutus pehmemaks. Kui siiani oli nii, et mõni üksik samm vajus jalg läbi, siis siin vast juba kolmandik kuni pool sammudest vajus kummik läbi kamara. Mitte küll sügavale, aga siiski. Räätsades kaaslased pääsesid muidugi siiani veel kergemalt. Mida edasi liikusime, seda vesisemaks olukord muutus, siiski olime kõik veel kuivad. Küll aga tegi ärevaks eespool vastu läikiv suur ja lai veepind. See tegi meid nõutuks. Kaardi peal nägime, et siin peaks olema oja, aga et see nii üles oli paisutatud, ei olnud hea uudis. Mõtlesime, et keerame enne seda vesisest osa paremale ja saame sedasi mööda. Paraku, sain vast kümmekond meetrit minna ning üks jalg kadus vee alla, põlveni sisse. Üks jalg märg, aga teine veel see-eest kuiv ju! Vaatasime kaarti edasi, otsustasime, et liigume mööda oja vasakkallast edasi, kuna tundus, et eespool peaks olema metsasem ala ning see võiks ju kõrgem olla. Pea 500m hiljem tõdesime, et ei ole ja siit ikka üle ei saa. Mis siis ikka, tulime lonkides tuldud teed tagasi pluss veel mõnisada meetrit otsa, et pääseda suhteliselt kuiva raba ja metsaalust läbides selle oja ja märja ala paremale poolele. Õnnestus! Ühtlasi hakkasid kella vaadates tekkima mõtted, et Suitsna tammiku aare jääb vist täna meil vahele ja tuleks võtta suund juba tagasi algusesse.

Oleks see siis nii lihtne olnud, ei! Taas jõudsime uue ojani, mis ristus meie teega. Taaskord nii lai, et üle ei saa ning tuleb minna ümber. Jäi vaid üle otsustada, et kas minna vasemalt või paremalt. Mõttetöö tulemusena jäi peale arvamus, et kuna Lemmjõgi jääb vasakule, siis võib olla nii, et see ojagi suundub sinna, järelikult sealpool ei tasu meil loota, et oja enne jõge otsa saab. Kas see oli ka õige mõte, kes seda teab, igatahes suundusime paremale. Liikusime hea mitusada meetrit ning muidugi jõudsime taas selle oja äärde. Proovisin pokude peal ja kaskede vahel liikuda ning tundus, et siit täitsa võib ka üle saada. Minu järel Peetril paraku nii hästi ei läinud, rääts takedus kuhugi ning selle tulemusena sai ta paraku päris märjaks. Kes seda enam mäletab, kuidas naistel läks, aga päris kuivaks ei jäänud siin vist keegi. Mnjah... vist ei olnud kõige parem koht selle oja ületuseks, kuid.. mis tehtud, see tehtud. Pealegi, pimedus oli kiirusega saabumas.

Siit veidi edasi liikudes olime tunnistajaks päikese loojumisele, kell oli saanud umbes pool 7 ja Värav rappa aardeni veel 2,5km. Oli selge, et tammikusse nüüd enam päris kindlasti ei lähe, saaks nüüd veel kuidagi siit rabast tänase päeva jooksul välja. Siit edasi oli pinnas tegelikult enam-vähem ja kandis täitsa mõistlikult, jõudsime metsaribasse, kus oli suisa hea liikuda. Paraku oli seda metsa siin vähe, aga "väravani" oli veel vaid umbes 900 meetrit. See "vaid" meid aga kohe enam ei lohutanud, sest nüüd ootas meid ees pikk ja lai õhukese jääga kaetud veeväli. Nii nagu keegi nimetas, riisikasvatusväli. Kõikjal vesi, vahet ei ole, kes oli räätsaga või kes kummikus, poole sääreni ja üle selle vajusid kõik sisse. Kes sai rohkem, kes vähem märjaks, aga märjaks me saime. Kuskil augus Peetril taas rääts takerdus, sedakorda jää taha ning muidugi, taas kerge sukeldus. Sealsamas Annat aidates õnnestus mul astuda ühte auku, sedakorda siis sügavale, ikka poole reieni sisse. Nüüd siis sai ka see seni kuiv olnud jalg märjaks. Ohjah.. Enam ei olnud palju jäänud, lootus oli, et kohe on see põrgu läbi. Läbi see tõesti sai, jõudsime rabast metsa ning siin oli juba nii pime, et ilma lampideta ei riskinud meie käia, sest halvemal juhul oleks kuhugi oksa otsa jooksnud. Kuigi hommikul teele asudes me muidugi ei arvanud, et pimeda peale jääme, aga oi kui rahul me nüüd olime, et igaks juhuks lambid kaasa võtsime. Peagi jõudsimegi oma hommikusele rajale, kui suundusime Sibula aarde poole. Nüüd võisime tõdeda, et oleme pääsenud. Tagasi värava juurde jõudsime kell 19.40, olles veetnud rabas 9h ja 10 minutit ning läbinud 20,1km. Olgu, mis oli, rabast olime väljas ja jäi veel viimane tsutsakas autoni, jõudsime sinna pool tundi hiljem ehk kokku jäi matka kestuseks 20 minutit alla kümne tunni ja kokku sutsuke üle 22km.

Tjah, kas sellist geopeitust me siis tahtsimegi? Hell, yeah! Just sellist! Nagu mõni tähelepanelikum jälgija on tähele pannud, siis eile täitus meil tuhandes päev, mil olime järjest igal päeval aardeid leidnud ning täna siis järelikult 1001. päev. Siiamaani ja mitte enam! See oli meie jada, meie retke, meie isenese proovilepaneku viimane matk ja viimane aare. Kõik, aitab, ei enam. Homme ei otsi enam mitte ühtegi aaret! Aga ülehomme? Võib-olla! ;) Hea oli lõpetada see pea kolmeaastane seiklus just nii, eile Kõrvemaal rabas (otsides aaret, mille peitsid just meie tänased kaaslased Piia ja Peeter) ning täna nende endiga siin pannes end proovile ja üksteist toetades. See matk ja need läbielamised jäävad meelde ja just emotsioonide ja mälestuste pärast me seda mängu ju mängime ja erinevaid paiku külastame. Rohkem värve, mälestusi ja emotsioone. Toredaid seiklusi teile kõigile ning suur tänu peitjatele selle aarde eest!

Tea, millal ma viimati midagi nii räiget olen kogenud, kui Suitsna raba aardest siia Kuresoo omasse?
Kui alguses veel mingigi tempo oli, siis see rauges kiiresti. Seda ahastust, et mitte kuskil silmapiiril pole mingit mõistlikku rada, midamööda kuidagi normaalselt edasi saaks ja mis ennast maapõhja kaasa ei tiriks, ei näinud. Ja lõpuks loobudki, lihtsalt kahlad ses vees, üritad olematuid mättaid leida, et päris ära ei upuks. Praegu peaaegu kõige kuivem hooaeg, mida siin veel märjal hooajal teha. Ja siis vahid seda gepsukaarti ja selline tunne, et tunniga pole mitte üldse märgatavat progressi. Ma isegi enam ei mäleta, mitmeid tunde sai seda lõiku läbitud. Kui lõpuks kohale jõudsime, olime parklast siiani kulutanud 11,7km ja seda peamiselt rängas maastikus. Siin olles oli muidugi ilm paradiis. 20+ kraadi sooja, tuul, päikene. Istusime mätta otsas ja jalad lõid juba päris kenasti tuld. Ja pikalt polnud mõelda midagi, Toonoja langes kohe mängust välja. Pigem vaatasime, et kuidas eluga üldse minema siit saab. Lõppkokkuvõttes jõudsimegi läbi rämeda rassimise parklasse tagasi 9h15 minuti pärast peale starti. Kilometraaž mingi 20 kanti. Ja ei näe, et seda oleks saanud kuidagi kiiremini teha, füüsiliselt oli ikka päris karm värk. Läksime edasi Oksa aita ööbima ja muidugi olid seal kenad kihulased, kes meie kannatuste piiritaluvuse viimseni viisid. See õhtu lõkke ääres jäi lühikeseks :)

Ma olen täiesti kindel, et igasugune isu sinna rappa uuesti minna on aastateks läinud. Kui, siis talvel külmaga sohki tehes. Sest nii sile veemaastik, see külmuks küll kenaks ja saaks suuskadega lihtsalt läbi sõita.

Aarde lõppkoht on muidugi väga kenast kohas. Ja võib siiski tänada, et see aare olemas on. Üks väljakutse jälle teostatud.

Suitsna raba aarde juurest tulime edasi siia. Panin aerofoto järgi enam-vähem kursi paika, kuidas kõige otsemat teed pidi laugaste vahelt võiks kohale saada. Paaris kohas pidin ikka korrektuure tegema, aga üldjoontes oli määratud vahepunktidest suur abi.
See aga ei tähenda, et teekond siia oleks lihtne olnud. Jalgealune vajus järjest enam, laukaid oli üha rohkem, jalad tahtsid järjest vähem tõusta. Lõpuks aga jõudsime siiski kohale, kus logisime aarde ja tegime natukene pikema pausi. Läbitud teekonda salvestav kell hakkas siinkohal tõrkuma ja pidin sellele taaskäivituse tegema. Õnneks ei läinud andmed siiski kaduma. Aitäh!

Selle aarde avastamiseni viinud teekond oli minu kõige esimene geoseiklus – ning missugune seiklus! Sooja suve arvestades ei olnud soo väga „mäda”, aga ilma abivahenditeta kuiva jalaga aardeni pääsemine muidugi reaalne ei olnud ja – õnneks – ei olnud nii planeeritudki. Kõik pinged maandas kohe retke alguses kogetud korralik äikese padusadu, mis iga viimasegi seljas olnud riideeseme läbimärjaks kastis – pärast seda tundus suure osa teekonnast kord põlvedeni, kord puusadeni vees sumpamine kõige loomulikuma tegevusena planeedil ... või vähemalt selles ilusas eestimaises osas planeedist, kuhu inimese jalg satub tatsuma harva. Telefoni sammulugeja hindas kogu päeva sammude koguarvuks vaid veidi alla 30 000, kuid ma ei ole kindel, kui tõsiselt konkreetse äpi töö vilju võtta saab, arvestades tõsiasja, et lõbusam, aga mitte just väiksem osa maast tuli läbida pigem roomates-sumbates kui kõndides.

Kui ma oleksin enne algust täpselt teadnud, mida see teekond endast kujutama saab, oleks võib-olla mingeid kõhklusi tekkinud, kuid geoloogil kogenud geopeiturina need nähtavasti puudusid ja tema eestvõtmisel me kolmekesi oma nimed logiraamatusse kirja saime. Aitäh nii geoloogile kui peitjale!

Metsikult palav oli seal. Vaevalt sai pearätt vette kastetud, kui see jälle krõbedaks kuivas.

Ammu juba unistasin Toonoja külastamisest. Samuti Eesti suurimast rabast läbi matkamisest. Täna siis realiseerusid mõlemad unistused. Matk kulges marsruudil Karuskose - Toonoja - Hüpassaare. Pärast mõnusat tunni pikkust lõunapausi Toonojal suundusime üle lageda rabavälja siia. Päike oli juba hakanud pinnast üles sulatama, õnneks siiski läbi veel ei vajunud. Kemo märkas aardetopsi esimesena. Sel ajal kui me Kemoga logisime, sõid naised kevadisi jõhvikaid, mida oli meeletult palju. Edasi ootas meid pikim, pea 8km rabalõik Hüpassaare aardeni.

Kui olime Toonojal natuke hinge tõmmanud seadsime sammud Kuresoo poole. Eilse matkaseltskonna poolt oli siingi ette käidud korralik georada, seega meie energia kulus ainult ilusa ümbruse nautimisele, mitte õige sihi otsimisele ning jälgimisele. Lõpp-punktis oli suurelt-suurelt lumele kirjutatud EV 100, mis päikese mõjul eriliselt võimsalt meile vastu sillerdas. Aitäh eilsed matkalised! Aitäh aardepeitjad! Ilus päev oli.

Toonojalt suundusime Kuresoo aarde juurde millel oli tänasel pidulikul päeval veel üks pidulik moment juures.Sellega sai leitud ja logitud kõik Mulgimaakonna aarded.Kurb aga pidulik.Tänud!

Peale Mulgi heinamaad läks juba päris matkaks. Hea oli sammuda kui geps-Kaupo ees käis, pidi ainult jälgima, et ta oma seitsmepenikoormasaabastega eest ära ei kao, õnneks ootas ta ka ülejäänud väiksema sammuga matkajad järgi ja nii need esimesed 5km läksid nigu niuhti. Ühes salaaugus õnnestus mul’gi jalg märjaks saada, aga ega see edasist teekonda seganud. Laugaste peal oli muidugi super käia. Tänud siia rappa juhatamast.

Laupäeva hommik algas seekord siis tavapäratult vara minu jaoks.Kella 6,15 ks oli pandud äratus,et valmis olla 7,00 algavaks sõiduks Soomaa poole.

Mulgi heinamaa parklasse jõudsime täpselt 9,00ks esimestena kohale,ega "tõukre" omad peavadki varem kohale jõudma :) Peagi oli kogu matkaseltskond koos ja asusime oma rännakule.

Teekond oli metsa vahel mitte väga lõbus, rabamaastikule jõudes läks alles mõnus tempo üles.Märkasin et paljudel hakkas kohe palju soojem,umbes pooled võtsid kindad käest.
Ilmaga oli tõesti meil vedanud,tuulevaikne ilm.Aitäh siia juhatamast!

Ilm oli ilus ja seltskond tore - see on kõige suurem motivaator! Suur tänu peitjale!