Lemmjõe tamm

Õhtul kaheksa paiku otsustasin et teen Soomaal väikse matka. Matkarada oli kaardil tähistatud ja ilm ilus, soe ja vaikne. Linnulennult aardeni ainult 2.4 km. Algus oli kõik ilus läksin mööda matkarada mis oli ilusti käidav, lõpu poole, enne tamme oli paar märjemat kohta. Algul võtsin saapad jalast aga ühel aasal oli jõgi niipalju üle ajanud, et vesi matkarajal juba põlvini. Levi kadus aga rada mööda eksida polnud võimalik. Nägin raja kõrval koprapesa, mis oli pea minu kõrgune. Imestasin ja pildistasin aga teist teed tagasi minnes oli jõe ääres kordades suurem. Minul see teine ehitis ikka üle pea tugevalt, võimas elamine kohalikel kobrastel! Aardega oli kõik hästi, logi oli kuiv ja korras. Tamm on tõesti suur ja võimas, tasus see äge matk ette võtta!
Tagasi otsustasin minna teist teed pidi aga see oli vale otsus. Matkarada oli vaevumärgatav ja kadus vahepeal sootuks. Lisaks leidsin värskeid hundi jälgi ja tundsin, et mind jälitati. Korra oli isegi kuulda kutsikate haugatusi. Kell oli juba pool üksteist ja hakkas hämarduma, võtsin välja vile ja hakkasin vilistama ja taskulambiga selja taha vilgutama, nuga oli ka käepärast. Ette tuli veel ojaületus, heina seest oli näha vana laudtee. See aga murdus raskuse all ja olin sügavas vees, läksin tagasi ,tõstsin asjad taskutest kõrgemale, et märjaks ei saaks ja läksin julmalt läbi oja. Vesi oli korraks üle naba. Nüüd veel paarsada meetrit aardeni 'Värav rappa'. Logisin sellegi ja tegin kiire hoolduse. Nüüd oli juba väljas pime ja paar kilta mööda juba autoga ka sõidetavad teed metsavahel minna. Tegin kiiremad sammud aga hakkas jahe ja näpuotsad külmetama. Ja hundid ikkagi jälitasid mind, sest kui sain metsavahelt välja siis kuulsin kuidas kutsikad hakkasid põlluääres haukuma ja mürama. Kell oli kohe kesköö ja väljas pime, hea et terve nahaga pääsesin. Ühesõnaga ei soovita seda tiiru praegu ette võtta, lõpp oli päris räme ragistamine ja jõest ei saa üle. Väga äge seiklus oli. Tänud Geokrahvile aarde eest!

Algajatele kanuutajatele oli peatustes välja-sisse käimine paras praktika. Eelmisest sai karulauku võileiva vahele noppida, siin tamme mõõta. Sujub hästi, aitäh peitjale põhjust andmast!

Värava juurest otse tamme juurde,see teekond oli juba vesine.Imetlesime tamme,nimed kirja ja mööda rada auto juurde tagasi.Aitäh!

Leitud, logitud, tänan!

Värava juurest tammeni viiv tee enam nii viisakas ei olnud, aga ei midagi hullu. Tamm nähtud, aare leitud, olime valiku ees, et kas katsetada matkarada, või minna tuldud teed tagasi. Valisime esimese variandi ja panime mööda jõekallast ajama. Hea oli, sest see lõik oli märksa vaheldusrikkam, kui tuldud tee, mulle see rada sobis hästi. Olles jõudnud tagasi lõkkekohale tegime väikese puhkepausi, vaatasime kuidas tõuks mööda tuhises ja jalutasime parklasse tagasi. Tänud aarde eest!

Enne rabamatka oli hea teha väike soojendus matkarajal. Tänud!

Henrikul oli see aare juba võetud. Sega läksime kahekesi otsingutele. Seekord oli Merilini pilk teravam. Aitäh.

Äge rada aga veidi päevi näinud. Aitäh

Päev Soomaal. Üle pika, pika aja. Nii pika, et logiraamatust leidsin 2015.a. sissekande, mil lastega karulauku ja Lemmjõe tamme vaatamas käisime. Vahepealne aeg on olnud halastamatu ja raja vasakpoolne osa on nii metsikuks muutunud. Väga palju ise maha langenud või kobraste langetatud puid. Veeuputus on taandunud ja raja vasak osa tossudega edukalt läbitav. Teist poolt me täna ei läbinud, sest huvitavam on too osa iirise ja kullerkuppude õitsemise ajal... Aare korras ja püsib nii kenasti ikka veel omal kohal alles. Sääski polnud üldse veel, kuid üks jumala loom oli küll surmväsinud ja pikutas jões. Ilmselt varsti hakkab levitama pikantseid aroome. Huvitav, kas Heina Indrekul on mägiveis kaotsi läinud.. Oli niiii mõnus jalutuskäik..

Siin olen ma kunagi korduvalt kanuuga käinud, jalgsi oli esmakordne tripp. Väga mōnus rada ja mets, ka kobras näitas end ja lōi sabaga ähvarduslöögi vastu vett. Aitäh peitjale!

Korra suvel siinkandis olles seisin parklas ja lõpuks otsustasin, et selle matka jaoks on päev liiga kuum. Täna peale Viljandis peolauas istumist tundus mõistlik väike põige Soomaale teha ja päev jalutuskäiguga lõpetada. Õige otsus, ilm oli imeline, selleks matkaks igati sobiv, teekond just paraja pikkusega ja hoolimata RMK hoiatusest, et osa rajast on raskesti läbitav, oli jalutuskäik igati tore. Tamm oli vaatamist väärt ja aaregi sai leitud. Sellega oli muidugi väike seiklus. Alguses nullis otsides ei leidnud kohe mittekuimidagi., Selgus, et liiga lähedal olin, sammuke eemale ja seal ta end näitaski. Kättesaamiseks olin ka väheke lühike, nii et kombimeerisin olemasolevatest vahenditest väikese käepikenduse. Siis läks juba libedalt ja õnneks ei lõpetanud ei konteiner ega ka mina jões, mis oli tegelikult täiesti võimalik lõpplahendus. Tänud peitjale jalutamisele suuna andmise eest.

Olin selle aarde otsimisest mõelnud mitmeid kordi, kuid ikka ei olnud see matk siia teoks saanud. Täna parkisime auto Kuusekäära aarde juurde ja jalitasime Värav rappa aarde kaudu piki Lemmjõe kallast siia. Tõeliselt uhke puu vääris imetlemist. Leiuaga pikalt ei läinud. Tagasitee kulges mööda Raudnajõe kallast. Ene oli ka igaks juhuks väikese anuma seente jaoks kaasa võtnud. Tõele auandes peab mainima, et seeni ma siinses metsas küll ei näinud. Ainult mõned vanad püstised puutüved olid end dekoreerinud vahvalt puuseentega. Peab mainima, et ega Ene kaasatassitud anum ikka tühjaks ka ei jäänud. Ainult seente asemel täitus see pähklitega. Tagasiteel, mitte kaugel tammest, kohtasime võõramaalasest loodusfotograafi. Veidi ajapärast sumas Raudna jõel allavoolu kolm kanuutäit inimesi. Oli tore pühapäevane jalutuskäik. Tänan peitjat meid siia kutsumast.

Värava juurest tulles oli tee veidi mudane ja jõudsin juba kahetseda jalatsi valikut, aga see oli vaid korraks, rada oli siiski väga ok. Jällegi nulli ei vaadanud ja tirisin ennast tamme otsa :) Resultaati saamata vaatasin ka puuõõnde, milles oli üllataval kombel veel jääd. Siis vaatasin õigesse kohta ja oligi purgis. Kleeplint oli veel taskus, seega paikasin sellegi karbi mõrad ja augud ning nimi läks kirja. Vaatasin üle jõgede ühinemise koha ja tagasi tulles olid matkajad platsis. Kuna Eesti on nii väike, siis oli loomulikult tuttavad inimesed. Mõned sõnad juttu ja matkarada mööda tagasi või siis edasi. Loodus rõkkas ja pakkus kevadisi produkte ehk kohati maapind kaetud karulaugu vaibaga, mida oli veel paar patrulli tulnud vaatama. Alternatiivina kasvas ka piibelehte, aga sellest tehtud pesto ei pidavat väga tervislik olema. Jõe ääres sai loomulikult veised korduvalt pildile võetud ja nauditud hästi hooldatud luhavaadet.

Mõnus kevadine jalutuskäik Lemmjõe keelemetsa loodusrajal. Ja loomulikult vaatasime üle ka sealsed aarded. See siin oli täna meie teine leid :)
Aitäh peitjale siia kutsumast!

Sõpradel oli selle tamme juures juba kunagi varem käidud, kuid neil polnud midagi selle vastu, et meiega koos veel see retk ette võtta. Kuna olime äsja käinud rabas, siis peale "värav rappa" silla ületamist keerasime saapaninad tamme poole. Kui teiste aastaaegade logidest oleme lugenud, et matkarada on kohati mudane olnud, siis seda muret täna üldse ei olnud. Ei mudapoegagi. See-eest oli kogu tee kuni tammeni välja ühtlaselt jääga kaetud. Jõgi oli äsja olnud üle kallaste, kogu metsaaluse ja ka heinamaa üle ujutanud ja muidugi oli see nüüd ära külmunud. Kuigi taas, meil polnud jäänaelu all ning seetõttu said päris palju erinevad lihased tööd, et end püsti hoida, siis oli mõnus matk. Kohale jõudes oli täitsa suur üllatus, milline nimitegelane meid siin ootas. Väga võimas ja väärikas tamm siin jõgede ristumispaigas. Näis, et siin on peatunud-puhanud ka paljud kanuutajad, kuna logiraamatus olid mõned logid just nende poolt kirjutatud ja lisatud, et leidsid aarde juhuslikult. Täname aarde eest!

Paar päeva varem sain kaaslased nõusse väikese jalutuskäigu jaoks Soomaa kaunil maastikul. Nüüd oligi matkapäev käes ja minu esimene täpp oli see siin. Teised nägid aarde juba eemalt ära, kuid mul läks tiba aega. Õnneks mitte liiga kaua ning selleks hetkeks, kui mul logitud sai, olid teised kindlaks teinud, et jää kannab ja saame lõigata.

Imeilus talveilm kutsus välja. Läksin. Lemmjõe matkarada on talvel täiesti läbitav, võib-olla tänu minu ees liikujaile kergem kui muidu olnuks. Tamm on vägev aarde leidsin kiiresti, kuid kättesaamiseks pidin veidi ponnistama, mis teha, käed lühikesed või siis jalad... aga kätte ma selle sain ja nimi logitud, aare korras. Mõnus metsaretk ja tore aare, aitäh peitjale!

Rabavärava juurest suundusime siia. Vägev tamm on küll. Aare lasi end pisut otsida, ei taibanud kohe õiges suunas vaadata. Hea peidukas - tänud peitjale!

Teekond jätkus värava juurest siia. Heinamaa oli vesine, muu oli täiesti normaalselt käidav. Tamm oli võimas tõesti.
Tänud aarde eest

Siin tegime SUP retkel esimese peatuse. Ausalt, kuidagi ma olin unustanud selle, et suvistel kanuuretkedel soovitatakse pikki riideid. Eks ikka parmude pärast, mis muud. Päris õudsed elukad on siin Soomaal ikka. Aarde leidsin muidugi lahedalt - ronisin SUPi pealt maha, tegin tiiru ümber tutvustava teksti ja tamme ka ning alles siis võtsin aarde SUP laua kohalt välja. Aitäh aarde eest.

Aarde leidsime peaaegu täiesti kogemata, kodus oli mõte küll olnud, et vaataks, kas aardeid ka sealkandis on, aga see jäi tegemata. Kohapeal tundus aga miski kahtlane ja uurisime, vaatasime siis ka kaarti ja logisime teisegi aarde samas kandis. Vahva koht, tänud aarde eest!

Leitud tõesti kiirelt, kiidan teostust!

Rada läbi jalutatud ja leitud. Tänud

Kuna Värav rappa aarde juurest kaugemale jâävad aarded seekord teiseks korraks jätsime, siis lasin mina selle aarde nime öeldes häälepaelad valla. Simonel oli see samuti leidmata ning tagasi pidime ju niikuinii minema.

Teekond aardeni kujunes mitmesuguseks. Saime nii poris mütata kui ka kummikuid ujutada. Eriti tore vaatepilt oli heinamaal, kus veele jalgu jäänud heinapallid justkui keset jõge istusid.

Tamm oli täpselt nii suur ja uhke kui lubati. Polnud midagi ette heita. Totsik jäi õige nurga alt vaadates juba kaugemalt silma ning kuni teised kas infotahvli, toidu või telefonikõnega aega sisustasid, panin mina nimed raamatusse.

Kui muidu olime mõelnud ikka edasi minna, et jõuda tagasi, siis pidime siiski otsa ümber pöörama. Vesi oli raja ära söönud. Väga tore koht, aitäh!

Teekond tammeni muutus märkimisväärselt vesiseks ja poriseks, võib lausa väita, et mudaseks. Mingi hetk leidsime vee ületuseks sobiva laudtee ja nägin esimest korda lahendust, kus laudtee on kaetud metallist võrguga. Täiesti geniaalne, kuigi veidi hiljem Koprarajal kõndides hakkas see mind häirima. Põrutas liialt jalgu, samas võibolla oli probleem lihtsalt mitte kõige ergonoomsemates jalanõude valikus. Igatahes siinkohal oli metallvõrk teretulnud nähtus, sest tee oli vildakas, libe ja muidu oleksime ilmselt mitmekesi vette potsatanud :D

Poolel teel olin isepäine ja otsustasin loobuda karja mentaliteedist, mis lõppes sügavasse mudasse vajumisega :) Tantsisin seal nagu elevant, kes oma mitmetuhande kiloga sügavasse sohu vajunud, aga mingi valemiga murdsin ikka tagasi tee peale. Hiljem pesin kummikuid üleujutanud jõevees ja lobisesin emaga telefonis. Naljakas on, et viimasel ajal kui ema nädalavahetuseti helistab, siis ta ei küsi „mis sa teed?“ vaid „noh, kas oled juba metsas?“ :P

Leid tuli kiirelt ja lahendus on ilmselgelt põhjusega nõnda nutikalt paigutatud. Täitsa meeldiks sobival aastaajal siia kordusleid drive-innina vormistada. Kokku tuli veidi üle 6km matk ja põsed said mõnusalt roosaks. Tänud peitjale!

Kuna sellel tervisekuul korjan lisaks sammudele ka tervise- ja matkaradasid, siis lisaks aarete leiule sain kirja ka Lemmjõe keelemetsa matkaraja aga enne kui ma raja algusesse jõudsin kohtusime Exega kaasgeopeituritega. Olid küll endale mugu maskid ette tõmmanud aga jutu sees tuli ka tõde välja. Selgus ka see, et kui mitte meie, siis vähemalt koerad olid geojaanil tantsu löönud või koeratempe teinud. Tervitused!

Arvati, et saan tossudes ka raja tehtud nii et ma väga ei muretsenud selle pärast, et nad kõik kummikutes olid. Ka Exe pole enam nii pirts vee, märja ja muda suhtes nii et andsime aga tuld. Jalge ette pidi ikka kogu aeg vaatama, et mõni üksik auk või juurikas 1:0 ei teeks. Mõnes kohas oli error, et kus see rada siis on, või millal rada uuesti tagasi tuleb (näiteks üle pea kasvavas heinas). Vahepeal sain hüpata üle takistuste aga tammeni me jõudsime. Ja veel kuiva jalaga, vähemalt mina. Tamm oli vägev ja kui aare leitud, seadsime sammud järgmise juurde.

(519) Aitäh! EVEJ

See rada pole kõige paremas korras. Kuidagi õnnestus see siiski läbida ja selle käigus ka aare leida. Aitäh!

Siia tuli rada, mis kohati oli kinni vajunud ülepea nõgestest ja risti-rästi kukkunud puudest. Kohale jõudes oli vägev tamm ootamas ja pilku püüdmas. Peale aarde logimist süvenes minus järjest enam veendumus, et jõe äärde jäävaid aardeid tuleb ikka veeteed mööda külastada. Tänan.

Täna ei kasutanud kummikuid, õnneks ei olnud vaja. Märjemal ajal oleks kindlasti. Täna oli natuke porine. Rabavärava juures kaalusin, kas tulla või mitte. Nagu näha võtsin teekonna ette.
Tänan toredate Soomaa aarete eest. Mul on palju veel otsida. Täna olid kaks kohta ülerahvastatud, homme võib-olla uuesti.

Kummikud panime igaks juhuks jalga ja siirdusime rajale. Algus oli üsna üksluine ja tuuline, aga kui metsa vahele jõudsime, siis oli päris mõnus ja huvitav astumine. Uudistatud sai nii kopra tegevuse jälgi kui karulaugu kasvamist. Polnudki varem looduses seda haruldust näinud. Korjasime ka endale väikese kimbukese. Üsna huvitavad olid ka kahvatukollase õiega ülased, mis vist tekkinud valge ja kollase ülase sõbraliku ühinemise teel ;) Mõnus rada viis meid edasi suure tammeni ja üsna kiirelt oli ka aarde asukoht nähtud. Kui olime logimisega ametis, astus jõe äärest tamme poole üks ema mitme lapsega, kes olid otsustanud kanuutamise vahepausi just seal teha. Olime natuke plindris aga sokutasime aarde siiski omale kohale tagasi. Edasi liikusime mõõda matkarada, et mitte sama teed tagasi minna. Raja teisel poolel saime tunda ka rõõmu, et olime ikka otsustanud kummikud jalga panna. Väga tore matk oli ja just sellistes kohtades aarded pakuvad rõõmu sellega, et juhatavad radadele, kuhu muidu ehk ei viitsikski minna.