EKS: Pirita vana maja
Kirjeldus
Antud aare on Eesti Kalastajate Seltsi koostööprojekt geopeituritega kaitsmaks kudemispaiga otsinguil olevat kala.
Tegemist on lihtsa aardega Pirita jõe ääres.
Aardes on lisaks veekindlale märkmikule ka veekindel pastakas, mida palun aardest mitte eemaldada!
Võimalusel liigu jõe ääres rohkem ringi kui aarde leidmiseks vajalik, sest niimoodi takistad röövpüüdjate võimalust kala kätte saada.
Pirita jõel on täielik kuderahu 15. oktoober kuni 15. november. Kalade püügikeeluajad on leitavad SIIT. Lisainfot keeluaegadest ja kalastuskaartidest leiab SIIT. Püügikeelu perioodil on jões käimine keelatud, kuna see lõhub kudepesasid! Kui märkad ebaseaduslikku tegevust jõeveerel, helista palun 1247!
____________________________
EKS kalakaitse vabatahtlikud on juba 5a tegutsenud igal sügisel erinevate lõhejõgede ääres, mille tulemusena on kalade arvukus iga aastaga paranenud. Hetkel on olukord juba niivõrd hea, et iga inimene, kes satub oktoobri keskpaigast kuni novembri lõpuni jõeveerele, võiks näha ka suuri lõhesid ja meriforelle. See, kuidas nad kuderändel ülesvoolu ronivad ja oma kudetoimetusi teevad on võimas vaatepilt. Paljud on kindlasti näinud Discovery-st salmon run-e, teadmata, et Eesti jõgedes käib sügiseti samasugune möll. See vaatepilt on aukartustäratav, sinust 1-2m kaugusel toimetav 10-20kg lõhe on meeldejääv vaatepilt ja sedalaadi elamus, mida sa kunagi telekast ei saa. Kahjuks on ka väga palju pahatahtlike plaanidega inimesi, kes kasutavad ära olukorda, kus kala on jões ning ainuke motivaator tema peas on leida ideaalne kudepaik. Röövpüüdjate arusaam ja maailmavaade ei küündi kaugemale isiklikust kasust stiilis: "saaks marja ja kui saab rohkem, lähme müüme marja maha". Sellise mõttelaadi tulemusena kannatab loodus ja terved kalapopulatsioonid jäävad sündimata, kes tegelikult tulevikus võiks pakkuda meie lastele looduslikku punast kala Norra lõhe asemel.
Lõhed ja meriforellid on siirdekalad, kes sünnivad magedas jõevees, kuid suurema osa oma elust veedavad soolases merevees. Sügiseti siirdutakse kudema oma sünnijõgedesse, vajades selleks kruusast põhja. Eestis on teada kümmekond jõge, kus on võimalik lõhe kudemine, Tallinnale lähimad on Pirita ja Keila.
Pirita jõgi on meie andmeil ainuke terves Euroopas, kus lõhed koevad pealinna territooriumil. Lõhe on siirdekala, kes võtab ette pikki rändeid, peale kudemisrände ka toitumisrändeid. Eestis sündinud lõhede ränded ulatuvad Poola ja Saksamaa rannikualadeni välja. Meriforell on paiksem ja meil sündinud kalad meres enamasti oma sünnijõest üle 50km kaugusele ei uju. Seega õnnelik kudemine jões annab rohkem kala merre ning kalamari on midagi hoopis olulisemat kui saiakate.
Miks geopeitus? Sest geopeituse mängijad on inimesed, kes kasutavad ära maailma parimat ravi- looduses ja värskes õhus viibimist. EKS välijuhid koos peitjatega on Teile valinud strateegiliselt head kohad, et saaksite näha kala ja kena loodust. Ainuüksi sealviibimisega takistate röövpüüdjate võimalust kala kätte saada. Mida rohkem on inimesi ja silmapaare, seda vähem röövpüüdjad julgevad toimetada.
Last but not least: EKS geopeituse aarete sees on ka meened - puust geomündid. Need on kõik hooajalised ja neid on limiteeritud kogused: 115 tk jõe kohta. Igal jõel on oma nimega geomünt, seega kollektsionääridele on pakkuda 5 unikaalset ja kordumatut münti.
Kui tundub, et aare käes ja kala ei näinud, võid vabalt võtta ühendust mõne välijuhiga, ning tõenäoliselt saab ta sind aidata, selleks saada e-mail valijuhid@kalastajateselts.ee ning sinuga võetakse ühendust. Samuti, kui on soovi tulla koos teiste toredate vabatahtlikega jõeveerele patrullima, et seista hea kalade ja meie oma looduse eest, siis täida siin väljad http://kalastajateselts.ee/Liitu-Kalakaitsega/ ning sinuga võetakse kindlasti ühendust edasiste juhistega.
Kui märkad ebaseaduslikku tegevust jõeveerel, helista palun 1247!
Kivi kotti ja jõeveerel näeme.
EKS Kalakaitse Grupi Juht – Jüri Nurk
Antud aare on Eesti Kalastajate Seltsi koostööprojekt geopeituritega kaitsmaks kudemispaiga otsinguil olevat kala.
Tegemist on lihtsa aardega Pirita jõe ääres.
Aardes on lisaks veekindlale märkmikule ka veekindel pastakas, mida palun aardest mitte eemaldada!
Võimalusel liigu jõe ääres rohkem ringi kui aarde leidmiseks vajalik, sest niimoodi takistad röövpüüdjate võimalust kala kätte saada.
Pirita jõel on täielik kuderahu 15. oktoober kuni 15. november. Kalade püügikeeluajad on leitavad SIIT. Lisainfot keeluaegadest ja kalastuskaartidest leiab SIIT. Püügikeelu perioodil on jões käimine keelatud, kuna see lõhub kudepesasid! Kui märkad ebaseaduslikku tegevust jõeveerel, helista palun 1247!
____________________________
EKS kalakaitse vabatahtlikud on juba 5a tegutsenud igal sügisel erinevate lõhejõgede ääres, mille tulemusena on kalade arvukus iga aastaga paranenud. Hetkel on olukord juba niivõrd hea, et iga inimene, kes satub oktoobri keskpaigast kuni novembri lõpuni jõeveerele, võiks näha ka suuri lõhesid ja meriforelle. See, kuidas nad kuderändel ülesvoolu ronivad ja oma kudetoimetusi teevad on võimas vaatepilt. Paljud on kindlasti näinud Discovery-st salmon run-e, teadmata, et Eesti jõgedes käib sügiseti samasugune möll. See vaatepilt on aukartustäratav, sinust 1-2m kaugusel toimetav 10-20kg lõhe on meeldejääv vaatepilt ja sedalaadi elamus, mida sa kunagi telekast ei saa. Kahjuks on ka väga palju pahatahtlike plaanidega inimesi, kes kasutavad ära olukorda, kus kala on jões ning ainuke motivaator tema peas on leida ideaalne kudepaik. Röövpüüdjate arusaam ja maailmavaade ei küündi kaugemale isiklikust kasust stiilis: "saaks marja ja kui saab rohkem, lähme müüme marja maha". Sellise mõttelaadi tulemusena kannatab loodus ja terved kalapopulatsioonid jäävad sündimata, kes tegelikult tulevikus võiks pakkuda meie lastele looduslikku punast kala Norra lõhe asemel.
Lõhed ja meriforellid on siirdekalad, kes sünnivad magedas jõevees, kuid suurema osa oma elust veedavad soolases merevees. Sügiseti siirdutakse kudema oma sünnijõgedesse, vajades selleks kruusast põhja. Eestis on teada kümmekond jõge, kus on võimalik lõhe kudemine, Tallinnale lähimad on Pirita ja Keila.
Pirita jõgi on meie andmeil ainuke terves Euroopas, kus lõhed koevad pealinna territooriumil. Lõhe on siirdekala, kes võtab ette pikki rändeid, peale kudemisrände ka toitumisrändeid. Eestis sündinud lõhede ränded ulatuvad Poola ja Saksamaa rannikualadeni välja. Meriforell on paiksem ja meil sündinud kalad meres enamasti oma sünnijõest üle 50km kaugusele ei uju. Seega õnnelik kudemine jões annab rohkem kala merre ning kalamari on midagi hoopis olulisemat kui saiakate.
Miks geopeitus? Sest geopeituse mängijad on inimesed, kes kasutavad ära maailma parimat ravi- looduses ja värskes õhus viibimist. EKS välijuhid koos peitjatega on Teile valinud strateegiliselt head kohad, et saaksite näha kala ja kena loodust. Ainuüksi sealviibimisega takistate röövpüüdjate võimalust kala kätte saada. Mida rohkem on inimesi ja silmapaare, seda vähem röövpüüdjad julgevad toimetada.
Last but not least: EKS geopeituse aarete sees on ka meened - puust geomündid. Need on kõik hooajalised ja neid on limiteeritud kogused: 115 tk jõe kohta. Igal jõel on oma nimega geomünt, seega kollektsionääridele on pakkuda 5 unikaalset ja kordumatut münti.
Kui tundub, et aare käes ja kala ei näinud, võid vabalt võtta ühendust mõne välijuhiga, ning tõenäoliselt saab ta sind aidata, selleks saada e-mail valijuhid@kalastajateselts.ee ning sinuga võetakse ühendust. Samuti, kui on soovi tulla koos teiste toredate vabatahtlikega jõeveerele patrullima, et seista hea kalade ja meie oma looduse eest, siis täida siin väljad http://kalastajateselts.ee/Liitu-Kalakaitsega/ ning sinuga võetakse kindlasti ühendust edasiste juhistega.
Kui märkad ebaseaduslikku tegevust jõeveerel, helista palun 1247!
Kivi kotti ja jõeveerel näeme.
EKS Kalakaitse Grupi Juht – Jüri Nurk
Läheduses olevad aarded
Logiteadete statistika
Logiteated
Saime ilusa matka mööda jõe äärt, oma lollusest tegime natuke ekstreemsemaid liigutusi ka, see kõik käib asja juurde, muidu ongi igav. Kalamehi polnud, üldse kedagi ei olnud jõe ääres.
Leitud, tänan!
Olime pikalt seda täppi uurinud ja puurinud. Esmalt oli plaan üks veematk teha, aga see lükkus muudkui edasi ja otsustasime ikka maismaad kasutada. Nüüd oligi kuuseis õige, et logima tulla. Väike jalutuskäik ja olimegi kohal. Aare heas korras. Suur tänu peitjale!
Kui eelmisel aardel oli mootorsaanijälg ees, siis siin tuli pool rada ise teha. Kohapeal läks kah veidi aega, et tuvastada loogiline koht. Tänud!
Tegin väikese jalutuskäigu jõekäärus. Tänan.
Ei olnud kõige mõnusam minu jaoks. Kanjon sai vallutatud, aga see vana maja oli endale nõgestest müüri ehitanud, no ei saanud kusagilt ligi. Mingi hetk kuskilt sealt ülevalt sai lähedale ja siis oli ka nimi kirjas.
Aitäh!
Kanjoni poolt siia tulla oli lihtne. Kõige keerulisem oli teeületus - seda andis oodata. Tagasi proovisin otsemini auto suunas liikuda, aga see viis kuhugi võssa ja eravaldusse. Paras ragistamine oli, et teele tagasi saada ja siis jälle ootamine, et taas üle tee saada. Aga aaret kiidan, hea tünn. Aitäh!
Leitud
Head lähenemisteed oli raske leida, aga kuidagi läbi tuulemurru ma aasale jõudsin. Äge maastik! Aare tuli kiirelt välja, polnud probleemi. Tagasitulekuks otsisin juba pisut suurema tee. Õnneks ma vist kedagi ei seganud oma jalutuskäiguga. Aitäh!
Korralik talvematk, sai siit ja sealt poleeritud, mh enda kuklaid. Lōpuks T vōttis sealt, kust M juba mööda oli jalutanud. Aitäh kehalise kasvatuse eest, kalamehi ei kohanud ja kedagi kontrollida ei ōnnestunud!
Kinnitan, et kibuvitsa ronima ei pea. Aitäh!
Aitäh aarde eest!
Leitud
Mõnus vaikne kohake. Päike, vesi, heinamaa - mida veel puhkehetkelt tahta.
Aitäh peitjale!
Küll siin oli mõnus olla. Rahu ja vaikus. Peaaegu. Taustaks muidugi linnamüra, aga veevulin ning lindude kevadised hääleproovid kaalusid selle kuhjaga üle. Tänud peitjale
Tegime väljasõidu ja otsisime kevadet. Kitsekari jooksis mööda põldu ja jõgi voolas. Aitäh!
Mul oli see täna kolmas aare, mida lume alt üritasin leida. Kohapeal selgus, et ka see on lumega raskesti leitav. Tulime mõnusa ringiga siia, kuigi üle põllu oleks otse saanud. Tagasi tulles tulin üle põllu ja üritasin seda teed leida kust tulime. Ka siis suutsin liiga kaugele minna ja ringi sisse teha. Õnneks olid veekindlad püksid ja kindad olemas ning mõnusa lumesmüttamisega jäin täitsa kuivaks. Täitsa mõnus oli ja keha sai ka mõnusalt soojaks siin mütates ja just siis kui avastasime, et ka see aare on lumega raske, märkas Mai aaret. Õnneks ei olnud lumi üleni katnud aaret. Ja nüüd läheb ka rada aardeni lumes. Aitäh!
Läksime Naiskodukaitset otsima - ei leidnud. Ilmus advendiseeria aare samal ajal - Kehra liiga kaugel. Hakkasime Kuu pool sõitma - telliskivi ees. Enne seda Kärt veel ühte tavakat ei suutnud leida, sest pime ja lumi. Lõpuks panime selle aarde potentsiaalsest teeotsast mööda, aga polnud enam kuskile minna, seega keerasin lähimas parklas ümber ja kuskile majadevahele auto jätsime. Tipatapa vales suunas, sest mina ütlesin ja Kärt kaarti vaadates otsustas mind kuulata, mitte ennast usaldada. Käisime korraliku ringi mööda jõe äärt/suvalisel “põllul”. Kui lõpuks sellest aru sain ja hakkasime pisikesest lumest libedast künkakesest üles ronima, siis kirusin ja sõimasin, nii et Kärt filmis ja naeris ja siis naeris veel. Lõpuks jõudsime paarikümne meetri kaugusele aardest ja…. Pole ühte ja head potentsiaalset peidukat. Liikusin siis 4-5 meetri kaugusele aardest (ikka enne ringiratast ja kaugemale) ja hakkasin silmadega otsima, viimaste päevade lumesadude tagajärjel korralikus lumes sumbates. Jäin siis kirjeldust ja logisid lugema ning selgitasin üpris täpselt, mida otsime, sest sellest seeriast varemgi miskit leidnud. Kuidas seda aga lume alt leida, seda ei suutnud selgitada. Kui telefoni ära panin, siis meeter edasi ja õigesse suunda vaadates vaatas karp vastu. Päris nähtaval oli. Nii ka jätsime, ei tea, kas peaks korralikum maskeering olema või ei, aga ei julenud seal isetegevust teha.
Ja noh, siis tagasi. Kärt otsustas iseteadjaks hakata ja mina kaardilugejaks. Loomulikult läksime seekord Kärdi soovitud suunda ning valesti jälle ja saime jälle suvalise “põllu” peal sumbata. Aga vähemalt kogu sellest uleliigsest “kui mõistus ei võta, siis jalad võtavad” situatsioonist tekkis elementaarne arusaam, kuidas kaardi ja kompassi abil edaspidi -17 kraadise ilmaga veidi otsemalt aarde ja auto vahel marsruuti planeerida.
Igati tore aare, peitjale aitäh! Kui otsija enda elu raskeks teeb, siis vaadaku ikka peeglisse :)
See oli ehk raskemgi kui kanjoniaare, sest lähenemistee oli vahldusrikkam.
Mõnus nurgatagune jõekäär, kuhu ma polnudki varem sattunud. Naudin seda varakevadist aega väga, kus mets paistab kaugele läbi, lumes enam sumpama ei pea ja putukad on veel üsna loiud. Tagasiteel peitis pilv päikse enda taha ja lajatas alla hulga raheterakesi. Mõnus jalutuskäik. Nänni unustasin küll kahjuks koju, mida plaanisin sinna viia. Kuidagi väga nukralt tühi on see konteiner. Aitäh aarde eest!
Aare käes, tänud
Veidi metsa, siis mööda niidetud heinamaad ja lõpus mööda georada. Oli kergem, kui eeldasin. Aitäh!
A niita ei taha keegi ve?
Krt rohi nii kõrge et pikali pandud jalgratas kadus ära.
Otsi teerada, otsi aaret, otsi ratast.... Oot, aga kust kaudu nüüd siis tagasi?
Leitud logitud ja korras
Eelmine nädal jäi see aare kahe silma vahele ja seekord tegime siis vigadeparandust. Täna oli suurepärane ilm väikseks linnamatkaks ratastel. Proovitud sai igasugu radu aga polnud hullu, sest kõik viisid väga kenadesse ja huvitava loodusega kohtadesse. Lausa imelik, et kodule nii lähedal nii kena puutumatu koht veel leidub. Aare paistis juba kaugelt. (vabandused järgmiste peitjatele, et paremini peitu sättisin) Kadri arvas et suur ja tühi aare on natuke kurb. Arutasime siis et võiks ju uuesti tulla ja igasugu nodi siia juurde tuua. Aarde pastakas kahjuks ei kirjutanud aga õnneks oli aardes ka korralik pliiats. Lõpuks vaatasime ka selle vana maja ja tema uhked kaaslased üle. Suur tänu ilusasse ja huvitavasse kohta peitmast. Meil oli väga mõnus retk.
Korralikult suured kõrvenõgesed tegid selle koha isegi liiga meeldejäävaks, tänan.
Oli üksjagu tegemist, et õige rada leida, mis sihile viiks - jõgi käänuline, teed kõverad ning uhked häärberiga kippusid jalgu jääma. Aga leitud see vägev konteiner lõpuks sai.
Aitäh peitjale!
Leitud
Hommikune rattatiir tõi mind siia. Tuleb tõdeda, et kodulähedane, kuid täiesti avastamata jõekalda lõik. Aitäh!
Tänane eesmärk oli Pirita jõe äärset ala aaretest puhastada. Kuidagi nii lähedal, aga samas nii kaugel tundusid need ja seetõttu siiani huviorbiidist kõrvale jäänud.
Muidugi nagu tellitult oli seltskond mugusid end täpselt õigesse kohta teiselepoole jõge paigutanud. Meie jaoks olid nad lihtsalt segav faktor, aga tundub et meie nende jaoks lausa šokk... Sest ega neil ju väga palju riideid seljas polnud :D Egas midagi... Tegime nägu, et uudistame niisama ringi ja üks hetk sai ka logi kirja. Tänud.
