Nehatu sild

See oli natuke teistmoodi ronimine. Selles nullkraadises õhtus hakkas oodates isegi tiba jahe. Aga lõpuks saime kõik järgemööda käidud. Köiejumal Margus tegi nüüd tagurpidi ronimise osas väga hea kiirkoolituse. Laskumine oli täitsa leebe. Üllatavalt lihtsalt sai ka end sinna betooni peale kiigutatud. Üles tulekul muutus kõik nii libedaks. Aga üles ma jõudsin ning kõik ronijad olid elusad ja terved. Väga meeleolukas ronimine oli ja aitäh taaskord Margusele varustuse, julgustuse ja elamuse eest.

Täna kogunesid oravad tegema midagi loomuvastast - puu otsa ronimise asemel valmistuti sillalt alla laskuma. Kui me Märteniga kohale jõudsime, oli Wingmän juba peaaegu köie otsas ning sai instruktaaži, mida peale sillalt alla kõlkumist peale hakata. Kuna ka meie polnud varem sedapidi ronimist teinud, siis tundus kõik alguses võõras. Peale kolmandat korda vaatamist hakkas aga nagu koitma. Kui veendumus oli olemas, et silla alla jääma ei pea, siis sai loa laskuma hakata. Täitsa tore oli, aga betoon oli nii libe, et jalanõudega sinna vastu toetamine oli üsna keeruline. Sama oli ka aarde juures - no ei hakka tallad kinni :D Küll aga said toimingud nii ruttu tehtud, et kui hakkasin üles ronima, siis polnud keegi selleks valmis. Igatahes oli väga mõnus antironimine, mulle meeldis otsast lõpuni (kaasa arvatud jäätunud käed) ja eriti tore on, et nüüd on kindlustunne, et saab ka niipidi hakkama kui vaja. Aitäh teistele oravatele ja köiejumalatele!

Oravad kogunesid jälle, seekord hoopis teise eesmärgiga. Vist oli kõigile logijatele esmakordne kogemus mitte tõusta, vaid hoopis langeda. Sodi mis päeval oli alla sadanud vedeles asfaldil. Õnneks ei tulnud seda õhtul juurde. Küll oli hea jahutus sillalt alla nirisev vesi, palav kindlasti ei hakanud. Esimene reaktsioon peale logimist – jube! Jube mitte sellepärast, et raske oleks olnud vaid sellepärast, et kõik oli veel harjumatu. Äge kogemus. Aitäh kõigile!

Kuna tee ühe aare nõudis õlekõrt, siis sai miki kohvile kutsutud ja kuna kahe aarde vahele jäi see põnev väljakutse, mille jaoks mikil oli sobiv varustus autos, siis tuli see ka ära logida. Põnev, esimest korda köie ja rakmetega ronimist :) pildil mannu :)

Leitud, logitud, tänan!

Käidud, tehtud ????????

Kui reedel sattus meie ronimine täiesti valele päevale, siis täna on minu vajaduspõhine otsimine. Kui on võimalik viiese raskusastmega aardeid korjata, siis tuleb juhust kasutada ja suunata need otsimised õigele päevale. Kui algne mõte tundus nagu väga hea, et siia otsima tulla, siis kohapeal ronis jänes püksi ja läks kuidagi kõhedaks, peale alla vaatamist. Õnneks oli kaasaelajaid palju ja väikse nalja saatel alustasin siis alla liikumist. Ühe käe lahti laskine polnud ültse raske, aga kui tuli lasta lahti veel teine käsi, siis ei tahtnud see silla käsipuust millegi pärast lahti lasta, aga lõpuks see juhtus ja rippusingi maa ja taeva vahet. Alla liuglemine oli lõbus, kiikumine ja aarde juurde maandumine oli ka täitsa talutav, aga kui olin logi kirja saanud ja pidi jälle tühjusesse huppama, siis läks taaskord kõhedaks, aga ära ma selle tegin ja üles jõudsin. Suured tänud peremehele aarde eest ja muidugi kõigile kaasvõitlejatele ja muidugi tänud Margusele. Kohtume järgmise aarde juurest õige varsti. See ronimine hakkab mulle järjest enam meeldima.

Janariga oli varem juttu, et teisipäeval on plaanis ronima minna. Täna saingi kinnituseks sõnumi, et ongi minek. Ilmateate järgi ma sillale turnima minekus väga kindel ei olnud aga õnneks ilm soosis ja seadsin rattal suuna silla poole. Kohale jõudsin varem ja tiirutasin ringi, et vähekegi sooja sees hoida. Siis vaatasin, et üks jäi rattal sillal seisma ja pingalt uuris ringi. No arvasin, et kah osaleb hulluses ja küsisin: "kas ronima". Vastuseks ainult mõhitati venekeeles. Ilmselt ei saanud midagi aru. Varsti ta lahkus ja saabus ka õige seltskond. Margus panin varustuse valmis ja saigi silda natuke teise nurga alt uudistada. Aitäh Janarile kutsumast ja Margusele, et see kõik teoks sai ja teistele kaasaelamise eest.

Üsna eksprompt tuli see aardeotsimise plaan ja õnneliku juhuse tahtel kõik asjaolud klappisid. Nii me õhtul seal sillakesel kokku saime. Kuigi eemalt paistis, et kalamehed vist täpselt nulli hõivanud, siis meie kohale saabudes oli siiski plats puhas. Margus pani varustuse valmis, et aardeotsimine ikka turvaliselt kulgeks ja nii saidki kõik huvilised natuke vee kohal kõikuda. Täitsa vahva õhtune kokkusaamine, isegi päike tuli pilve tagant piiluma. Aitäh kõigile asjaosalistele!

Kärt sai teist päeva järjest ronimishimu rahuldada ja mina väga heas seltskonnas juttu ajada ning geolugusid vahetada. Sillale jõudes suutsin korduvalt Kärdile öelda, et taiesti okei on, kui ta ümber mõtleb ja jätab logimata, sest mul puhtalt sealt alla vaadates hakkas süda puperdama ja silme ees virvendama, aga selleks ajaks kui ma telefonikõne lõpetasin, olid Sander ja Kärt kõik vajaliku valmis seadnud ja algas instruktaaž. Kärt õppis kõik vajaliku ära, võttis positsiooni sisse ja lännud ta oligi - mul jäi üle ainult filmida ja pilte klõpsida. Küll on tore, kui üks meist julge ja hakkaja ning maa ja taeva (hetkel silla ja vee) vahel kõlkuda meeldib. Peitjale aitäh aarde, varustuse ja mõnusa seltskonna eest, väga lõbus!

Esimene kord alla vaadates oli veidi hirmus. Sander näitas ette mida teha ja siis harjutasin läbi kõigi asjade külge panemise, kui üles hakkan tulema. Kui kõik selge oli aeg üle ääre minna. See enam hirmus ei olnud, sest teadsin täpselt mida teha. Suurepärane aare, kui tahad endal töömured peast pühkida. Selle aardega tulin oma mõtetes kohale ja keskendusin ainult ronimisele. Teadveloleku aare. Aitäh Sandrile varustuse, õpetuse, hea seltskonna ja super aarde eest!

Leitud tänan

Leidsime. Tänud peitjale

Hommikul sai soojenduseks esimesena leitud ja logitud. Aitäh.

Hommiku aardejahile minnes mõtlesime,et vaatame silla üle.Ega siis geopeiturit peata miskit ja nii ta logitud saigi hommiku kohe.Aitäh!

Kõik sai alguse mitu kuud tagasi, kui kirjutasin paberile redeli missiooni. Reis jäi ootele, sest vahepeal maad katnud lumi oli veidi liiga paks. Nüüd tuletasin teistele uuest meelde, et selline plaan ootel. See aare oli alguses ,lähme vaatame, kas ja kuidas. Kahjuks pean siin kirjutama ,et liiga ruttu. Tänud peitjale aarde eest.

Õhtune geotuur algas puu otsa ronimise ja laskumisega, nüüd tuli seda teha vastupidises järjekorras. Lühidalt võttes vajab see veel kõvasti harjutamist, et seda närvipingeta teha. Kõige ebameeldivam osa oli aarde juurdest rippuma minek. Kui juba kümned geopeiturid siin käinud ja instruktoritel kõik selge, siis pole nii hull, aga esimesena aaret minna peitma oleks küll pisut sõge kogemus. Nagu ronimise puhul ikka on kõige mõnusam tunne kui saab taas jalad maas olla. Aitäh peitjale ja abistajatele.

Üks asi viis teiseni ja nii me siia peale "Valgus ookeanide vahel" aaret tulimegi. Vahepeal kiire Circle K peatus ja toekamalt võis minna ja hirmule otse silma sisse vaadata.

Kui me Kristjaniga kohale jõudsime oli Kaupo kohe kohe minemas. Tundmatusse. Kõrvalt vaadates tundus see nii kole ja hirmus, et süda kloppis ja jättis osad löögid vahele. Aju keeldus aru saamast, et kuidas ma nüüd siis kõigepealt laskun ja siis pärast üles ronin, sest siiani oli mul vaid vastupidine kogemus. Kõigepealt tuleks ikka üles minna? Aga ei. Kaupo sees oli samuti peidus üks hirmupoiss, kes ei lasknud tal peale logimistööd enam üles tulla. Ei saa öelda, et see oleks mulle asja kergemaks teinud. Ma küll ei kuulnud kuidas Miki temalt selle koletise jutuga välja ajas aga ühel hetkel oli Kaupo taas õigel teel. Suunaga silla peale. Tema näost ei lugenud ma küll midagi välja. Naeratas rõõmsalt. Nüüd kui tema etteaste oli möödas viskasin selle eelneva peast välja ja keskendusin endale. Sain Mikilt korraliku koolituse silla peal ja enne, kui kuradike peas karjuma hakkas olin minekuvalmis. Korraks ta küll möirgas mu hammaste vahelt: "Ma ei saa aru, miks ma seda teen." Ja ma läksin. Kontrollisin, kas Kaupo oli ka minu nime kirja pannud ja keskendusin sellele, mida ma tegema pean. Kõik läks üle ootuste hästi ja praegugi seda kirja pannes on veel meeleolu kõrge. Sest ma olen enda üle väga väga uhke, et ma olen suutnud hirmukellad peas vaigistada ja olla neist üle. See tunne on lihtsalt super mega äge.

Suured suured tänud kõigile asjaosalistele! Teiega on äge! Aitäh Sander!

Kohale saabudes käis naabertorustiku peal mingi kummaline slow-motion kuramaaž millele sekundeerisid torude alt kaks kaunis häälekat noormeest, kes üritasid edutult ülemistele veepudelit loopida ja olid muidu üsna elava loomuga. Võta nüüd kinni, kas olid ained erinevad või mis, aga igatahes oli kõik see kokku üsna veider vaatemäng. Igatahes mingi hetk kadus kogu seltskond metsapoole ja jäid ainult juhuslikud möödujad. Esimesena läka Madis oma eksperimentaalmeetodit proovima, aega ja vaeva läks tal seal omajagu, aga kohale ta ennast ukerdas ja nimed kirja pani. Kogu selle protseduuri käigus, kui ma pingsalt üle silla serva vaatasin, saabus üks laia naeratusega härra, vaatas ka üle serva, aga kuna seal midagi näha polnud, siis küsis, et ega ma hüppama ei hakka. Saanud vastuseks, et ei ole plaanis, kadus ta sama ruttu kui tuli. Ülejäänud ratturid ja jalutajad ei ilmutanud meie tegevuse vastu mingit huvi. Aga mingi aeg oli Madis tagasi ja saabus minu kord. Eelpoolmainitud metoodika välistasin kohe, valikusse jäi kaks varianti, millest lõpuks sõelale jäi see kõige klassikalisem. Minu üleääre minemise hetkeks oli platsis ka uudishimulik mugu, ega ta nüüd maailma kõige elegantsemat laskumist ei näinud, aga midagi ikka. Käisin katsusin topsiku ära, kiikusin seal siis veel mõnda aega, kuniks aitas ja kobisin üles tagasi. Täitsa hea meel, et niipidi sai lähenetud, jälle paar uut kogemust juures. Tänud aarde eest!

Mõeldud, vaadatud, pisut kõheldud, tehtud!

Kui esimesel korral "oludega tutvumas" käisime, sai välja mõeldud üks võimalik lähenemistee. Toona turnisin silla all enam-vähem postini kohale, aga kuna polnud õige logimise kuuseis, siis päris käega topsi katsuma ei läinud.

Täna sai siis sama tee ette võetud - vahelduseks köitega kõlkumisele. Põhimõtteliselt oleks sillaalusele jalutuskäigule kokku kolm minutit kulunud, talade servad on piisavalt laiad, vahepeale mugavalt puitplatvorme paigutatud jms., aga kuna kavas oli posti juurest tagasi üles köiega minna, siis silla all endaga köie kaasa vedamine, selle iga üksiku taladiagonaali alt läbisikutamine, ikka-ja-jälle kinnitamine võttis tohutu aja. Lõpus oli veel väike väljakutse tala alt läbironimine, aga nagu Tarmo sellega juba ees hakkama oli saanud, siis veendusin, et krohvivuuke pidi oli ka samba välispind täiesti edukalt turnitav.

Lõpuks siis pikalt ettevalmistatud köietrikk ülesronimise näol ning võiski selle kuulsa aarde skoorituks lugeda. Tänud seikluse eest!

PS
Kui Priit laskuma hakkas, sõitis rattaga mööda nooremas keskeas mees, kes peatus ja viisakalt luba küsis vaatama jääda. Ma küll sama viisakalt ütlesin, et ei või, aga ta väga viisakalt siiski jäi ;) No kuni Priit seal all logimisega tegeles, vestlesime kohaliku vene päritolu mehega täitsa heas eesti keeles, näitasin talle telefonist GP ja GC lehti ning ta arvas, et pärast aastakümnetepikkust võitluskunstide harrastamist, kuluks üks uus looduses käimist võimaldav hobi ära küll. Nii et ehk saame tänu Sandri atraktiivsele aardele peagi uut geopeiturit tervitada :)

Täna olin küll juba ühe aarde leidnud, kuid kui sõbrad kuulutasid, et lähevad turnima, siis loomulikult lisasin päevakavasse. Mulle see üle ääre alla minek probleeme ei valmista. Ausalt öeldes on niipidi seda ronimist rohkemgi tehtud. Seiklusvõistlustel olen saanud igasugustest tornidest ja seintelt laskuda, ka sildu on üksjagu olnud. Tihtipeale seisneski lisaülesanne vaid alla minemises. Aga, mis ma siin heietan, kõik see on minevik. Aaa, tegelikult olen ka geopeituses ühe silla aarde juurde laskunud, sest redelit ma ju ei kasuta ja niipidi oli lihtsam. :)
Aitäh, peitjale!

Tänu peitjale, Kristelile, Kallole ja Reigole on nimi kirjas. Tore väljakutse turnijatele :)

Nautisime mõnusat tormieelset õhtut. Möödasõitjatel võis küll päris huvitav olla, et mida see seltskond seal sillal teeb. Samas ühtegi ratturit või jooksjat see tegevus absoluutselt ei huvitanud.

Kuna sügis tuleb ähvardavalt peale ja plats hakkab puhtaks saama (loe: kodulähedased aarded 50km raadiuses hakkavad otsa saama), siis tuleb veel ilusamaid ilmasid kasutada, et selliseid natuke rohkem pingutust nõudvaid aardeid otsida/leida. Täna tundus veel selline sobiv päev, homme lubab ilma ju hulluks keerata. Tõtt-öelda oli see 23 kraadi sooja auto armatuurlaual näha päris üllatav kui aarde parklasse sõitsime. Aga väljas oligi ikka väga lämmi.

Kuna ammu roninud ei ole ja hommikul kodust lahkumisega läks kiireks, siis ununesid tossud autosse tõsta. Geopeituse riided olid küll kaasas, aga tossusid mitte, siis polnud pointi ka oma laigulisi pükse jalga ajada, vaid ronimisriietus oli suht selline nagu otse-töölt-tulles on. Triiksärk sai küll välja vahetatud, aga teksad ja Vagabond jäid jalga. Seega - sisuliselt ikka ülikonnas leitav aare on see! :)

Eks peitja ise oli süüdi, et sellise aarde siia pani, seega sai peitja ise ka välja aetud, et ta oleks toeks selle aarde leidmisel. Kulusid marjaks ära nii temapoolne nõu kui jõud ning eelkõige ronimisvarustus. Kuna me jõudsime esimestena kohale ja teised veidi hiljem, siis vedasingi endale esimesena traksid selga. Kiirelt sai tehtud meeldetuletus, et mis ja kuidas ning seejärel end üle piirde alla heidetud. Küll mitte päris sügavikku viskudes, vaid veidi sujuvamalt siiski. Allkäies oli aega küllaga, sai ka mõtiskletud, et kuidas see alt üles tulek oleks... Nooo, päris vabatahtlikult vist ise seda ette ei võtaks, aga väga suure tahtejõu ja elu-ning-surma küsimusena vast teeks ära.

Aga tegelikult väga muhe aare. Kui tavaliselt käivad need analoogsete 5.0 aarete leidmised teistpidi, et enne üles ja seejärel alla, siis see siin on selline täitsa mõnus tagurpidine lahendus.

Tänud aardemeistrile aarde ning abi eest. Et aga neid ronimise põhjuseid ikka jaguks, nägime pagasnikus ootamas uut kasti. Jääme ootele! :)

Kui Anna eile õhtul kirjutas ja Nehatu silda otsima kutsus, siis olin loomulikult kohe nõus, sest päev on ju vaja kirja saada ja üksi me seda aaret ära ei teeks.

Nulli jõudes ootasid Anna ja Kallo juba ees ning peagi saabus ka vajaliku varustusega Sander. Kallo ajas traksid selga ja nagu niuhti oli all. :D Kõrvalt vaadates oli ikka väga jube. Nii, et kui minu kord oli alla minna, siis ma hakkasin ikka pabistama ja kahtlema, et kas ma ikka tahan sinna minna. :D Õnneks pakkus Reix, et me võime koos minna. Sellega olin kohe nõus, sest siis teadsin, et abi on kõrvalt võtta ja sellisel juhul ma sinna silla külge kõlkuma ei jää. :D

Kõige jubedam oligi algus, see enda sillast lahti laksmine, kui see oli tehtud, siis edasi oli juba päris lõbus. :D Panin oma nime kirja ja siis saabus järgmine hirmutav hetk. :D Tuli ennast sinna jälle kõlkuma lasta. Kuidagi sain sellega ka hakkama ning siis oli asi jälle nauditav. :D Sillale saamine osutus ka natuke raskeks, õnneks olid Kallo ja Sander abiks ning tõstsid mu üles. :D

Suured tänud peitjale ja tänase päeva korraldajatele ja kõigile osalistele! Mina nautisin sajaga ja natuke uhke tunne on ka, et ise ära tegin. :D Aitäh!

Naissaarelt tagasi tulles pakuti välja paar ronimisvõimalust, millest kinni haarasin. Esimesena külastasime Nehatu silda, kus tuli teha asju hoopis tagurpidid - alustada laskumisest ja lõpetada ronimisega.
Mul õnnestus olla esimene, kes pidi "hüppe" tundmatusse tegema. See õnnestus õnneks päris hästi ja varsti pärast laskumise alustamist sain jalad kindlale pinnale. Aarde kätte saamisega erilise probleeme polnud. Tegin ettevaatlikult topsi lahti ja panin nime kirja. Sel ajal aga kui korki tagasi panin, õnnestus konteiner kuidagi käest pillata. Tops kukkus vette ja hakkas allavoolu triivima. Nüüd oli mul küsimus, et kas laskuda sellele madalasse vette järgi. Seda aga siiski ei teinud, et sest teistel õnnestus alt kaldalt tops ikkagi kätte saada. Õnneks sain eelnevalt üleval niipalju korgi kinni, et sisu jäi enamvähem kuivaks. Sel ajal kui konteiner üles toodi, hakkasin ise ka tõusma. Jooksvalt juhendusi saades sain kenasti ennast silla peale tagasi. Topsi tagasi panemise au jäi järgmisele.
Mõnusalt teistmoodi laskumine ja tõusmine oli, aitäh!

Vurasime siia kohale, selle silla peal ma kindlasti pean kõikuma, on siin turnides ju kogu mu lapsepõlv mööda saadetud.
Siin läheduses oli kunagi Nehatu burksiputka ja sealt sai ikka aegajalt koeraga jalutades burksi võetud... praegu nimetatakse taolist retroburgeriks.
Sillale jõudes oli ronimine juba alanud.. oh õnnetust, aare kukkus kogu täiega alla. Ja allavoolu triivima... teadsin kohe, kust sinna saada, kust lähedalt ta mööda ujub.. veidi sirutust oksaga ja oligi kaldal.
Viisin laskudes siis aarde tagasi... nii äge oli sedapidi , et kõigepealt laskud ja siis ronid üles tagasi... mulle laskumine ikka väga meeldib.
Tänud

Vahel jääb saarel veest väheseks...

Peale jõeäärset turnimist käisime pugisime vatsad punni ja tulime siia rippuma. Algul üks rattaga mugu seisis sillal, kuid peale seda, kui me ronimisvarustusega kohale marsisime, väntas ta ennast kaugusesse täpiks ära. Kristjan sidus köie paika, panin rakmed selga ning seejärel jälle üks teoreetiline koolitus koos praktiliste näidetaga, et ma ikka jälle üles ka tagasi saaks ja hiljem märgade jalgadega jõest välja ei peaks jooksma. Sain ennast üsna ruttu köit ja Kristjani sõlmesid usaldma ning peagi rippusin maa ja taeva vahel. Seal muidugi langus üsna vähe meetreid ning ajakulu pisike. Küll muidugi silla serv tegi asja veidi keerulisemaks. Aitüma!

Silla peal oli juba piisavalt seistud. Ja allagi vaadatud. Kõrvaloleval sillal käidud. Fotologi tehtud. Aitab küll, logi kirjas? Ei. Kõrgema maastikuastmega aarde logimine peaks ikka natuke meeldejäävam olema ja pisut kõhklusi ja kõhedust tekitama.

Hannes ja Kaur jõudsid ka kohale, vaatasime veel natuke sillalt alla. Keegi kõhkles, keegi tahtis, keegi oli lihtsalt tuimestatud. Hetkel ilmselt kõige rohkem ratsionaalselt mõelda suutev isik küsis vähemalt kaks korda, kas ikka on hea mõte. Ilmselt ei ole, aga proovime ikka, sest teooria oli ju välja mõeldud, kuidas;). Hakates seda praktikasse rakendama elavnes Kaur ja nõudis rakmed hoopis omale, riputagem teda sillalt alla kuni tal vahetult enne saadud tuimestussüst veel mõjub. Keegi küsis jälle vähemalt kaks korda, kas hoopis sina lähed või? Kauri enesekindla vastuse peale sättisimegi hakkajale noorele mehele julgestused külge ja moodustasime astmed. Nagu niuhti oli mees varsti silla all. Teine mees silla peal jäi üha sõnatumaks, raputas vaid aeg-ajalt pead, aga jälgis tähelepanelikult seda pulli. Jah, nii vist on, et teisi hulljulgeid asju teha on tegemas vaadata on kõhedam tunne kui ise seda teha. Kauri puhul muidugi ei tekkinud kahtlustki, lausa lust oli vaadata, millise mängleva kergusega tugevad pikad käed ja jalad mööda nööre üles ronisid. Oli küll elamusi pakkuv logimine täna. Aitäh ägedale seltskonnale! Peitjale ka muidugi tänud põhjuse eest.