Päris ääre peal

Tänud aarde eest!

Üritasime abivahendita, aga sellele kaldteele me ei klammerdunud.

Tegelikult pidi see olema päeva esimene aare, aga hommikul sadas ja mõtlesime päris ääre peale päikselistemas oludes kõlkuma minna. Õhtul olidki taevaväravad valla ja kuu veenuses jms, nii et polnud muud, kui sõitsime killavooriga seda täppi vallutama. Kui redel turvaliselt paigas, siis polnud muud kui logimise rõõm. Väga äge, aitäh!

Plaan oli neiu ära moosida, et ise ei peaks end märjaks tegema (noh tal on need sussid olemas :)). Lõpuks pidin ikka ise minema. Ohverdasin oma jalanõud, sest paljajalu ei tihanud seal käia. Veetase jäi alla keskkoha. Ja vesi oli mega mõnus ja soe!
Tänud mugavustsoonist välja ajamast :)

Oldud siinkandis juba igasuguste äärte peal. Käisime ka selle päris ääre peal ära. Üks armsalt äärmuslik kogemus jälle juures :) Mõned ääred on siin muidugi endiselt ootamas.... hulljulgeid varbaid...

Aga see leitud ja logitud - aitäh!

Ühe ääre peal juba käidud-oldud. Tasakaaluks oli vaja teist äärt ka külastada. Kuidagi kauaks oli see täpp siia hulpima jäänud. Talvel ei paku mingit huvi, suvel on alati midagi kergemat näppu jäänud. Nagu paar päeva tagasigi, seda aaret ilma abivahendita ei tahaks logida. Pirita jõe soojust katsetasime eelmisel nädalal. Abivahend oli vaja vaid paika sättida ja ära logida. Aardega kõik korras. 1123. Aitäh!

Proovisin alguses gravitatsiooni eirata ja mööda kallakuga üles minna, ei õnnestunud, tuli redel appi võtta.

nimed kirjas

Ohooo, lõpuks ometi sain selle aarde logitud. Tean hästi millega tegu ja olen kuulnud, et sinna on saadud üles köiega. Väga ei tulnud selle peale, et ka redeliga saab. Täna oli selline tore päev, kus me Sveniga saime logima minna ning Krissu ja Dauno olid meje toetajad kaldal. Muidugi just siis hakkas vihma sadama, kui meie logima läksima, aga ei ole hullu, sest tänase viimase aardega sain läbimärjaks. Aitäh!

Iga aarde jaoks on oma õige aeg, ole ainult kannatlik seda ootama. Kui eelmise aasta lõpus naaberaaret otsimas käisime, siis heitsime muidugi pilgu ka selle ääre peale. Kiirevoolulist jõge vaadates ja sooja jopet keha ümber koomale tõmmates oli vaid üks mõte: kunagi suvel tegeleme sellega.

Ja nüüd oligi käes aeg kui põud on loodetavasti jõe olematuks kuivatanud ja päike hellalt põski paitab :) Valmistusime erinevateks katsumusteks. Kaasa sai võetud nii ujumisriided, veejalatsid, redel, jupp nööri jne. Tegelikult sai ilma kõigi nendeta ka üsna hästi hakkama. Jõe veetase oli umbes põlvini, ainult ääre juures oli peaaegu hargivaheni. Vool oli küll tugev, kuid tasakesi liikudes sai täitsa mõistlikult mööda kive kohale tatsata. Esmalt otsustas Salme lihtsalt proovida oma bouldering oskusi ja kõik abikad jäid autosse. Pisut pusimist ja õnnetuski tal end kõigi nelja jäsemega kallaku külge haakida ja nagu orav üles sibada. Ka ujumishuviline koer sai proovida ronimist. Kõige taustaks kuulasime mööda sõitva rongi kolinat ja nii see aardeleid vormistatud saigi.

Väga vahva aare ja mõnus logimisprotseduur, meile täitsa meeldisid need veelõbud.
Aitäh väljakutse eest!

Kujunes nii, et tänase päeva üheks eesmärgiks said märksa kõrgemal olevad aarded. Esimene neist oli siin, mille jaoks sai spetsiaalselt redel kaasa võetud.

Aarde lähedal on praegusel ajal küll voolujõudu, aga mitte eriti palju sügavust, seetõttu saime suhteliselt kuivalt redeliga ääre juurde välja. Ajasime redeli kiiresti pikemaks ja juba hetke pärast olimegi üleval. Selline lihtne logimine sel korral, aitäh!

Ääre peal sai juba aegu tagasi käidud, kuid päris ääre peale jõudmine miskipärast kogu aeg lükkus edasi. Kui ümbrusest kollaseid täppe järjest vähemaks jäi, siis hakkas see ääreke vaikselt ennast järjest selgemalt pilti seadma.

Eile otsustasin, et nüüd on aeg selle ääre kallale asuda. Tirisin redeli auto katusele ja seadsin veesussid valmis ning peale mõningast asjatoimetamist olingi objekti uudistamas. Esmalt muidugi eemalt, turvaliselt kaldalt. Veevool tundus täitsa mõistlik, sügavus loodetavasti alla vööd ja sellise sooja suve peale peaks ju soe ka olema. Egas midagi, tirisime liigsed riided seljast ja haarasime abivahendi kanlasse ning hakkasime minema. Libedate kivide hirmus ettevaatlikult, kuid suht sirgjooneliselt jõudsime kohati liigagi madala veetasemega jõekest läbides sihtkohta. Seal väike abivahendi pikemaks lappamine ja supsti olimegi aarde juures. Kuidagi ootamatult lihtsalt käis see pikalt edasi lükatud aarde kätte saamine :D

Tänan peitmast.

Käisime siis kah siin ääre peal ära. Üldse polnud midagi hullu. Mäletan, kui me alles geopeitumisega alustasime, seisime siin kaldal ja filmisime. Saatsin video sõbrannale , ta küsis, ega ma ometi sellise vooluga jõkke kavatse minna. Vastasin talle, et veel mitte, ootan, kui pimedaks läheb... Siis ei näe, kui jube on..
Tänud

Leitud, logitud, tänan!

Statistika ütleb, et GP 2500. leid. Sobiv aare selliseks sündmuseks, oli ju meeleolukas ja toreda seltkonnaga.

Vesi oli külm ja vett oli palju: ei jõudnud me (st mina ja minu redel) kohale, kuna ma (st mina üksinda) ei jaksanud, rinnuni vees, sellest voolust läbi rassida.

Käisime paar päeva tagasi möödasõites piilumas, millega täpsemalt tegu. Kuna aga hakkas hämarduma ja riietus polnud ka kõige sobilikum otsustasime teinekord tagasi tulla. Seekord teinekord kaugele tulevikku lükkuda ei jõudnudki, ilgelt kripeldas see konteiner. Tarmo pistis ujukad kotti ja korjas mind peale. Kuna meil isiklikku redelit varustuses ei eksisteeri, pidi alternatiivseid lahendusi kaaluma. Esimese hooga silitasime posti niisama, siis sai ikka autost koormarihm toodud. Esimesed paar viset ebaõnnestusid, mille peale Tarmo tegi teatavaks, et ma võin vabalt vahepeal õhtust söömas käia, tema ilma leiuta siit ei lahku :D Üks hetk igatahes õnnestus rihm paika saada ja edasi jätkus arutelu enamvähem stiilis, et kumb meist see paksem on. Kaalusime ühte ja teistpidi, lõpuks varasemale kogemusele tuginedes jõudsime arusaamale, et parem kui mina hoian ja Tarmo saab siis oma ahvilikke oskusi rakendada. Õige kohas tuli leid sekunditega, logi sai kirja ja ahvike posti otsast alla tagasi. Posti alumises osas ei jagunud nöörijuppi ja ahvike digimuutus konnaks, kes kõhuli seal end vette tagasi vingerdada üritas. Kahjuks jäid kõik telefonid kaldale, sellest oleks küll tahtnud pilti teha :D

Üldiselt hakkab koormarihmast vaikselt väheks jääma, peab asjalikumat varustust kaaluma. Tasapisi hakkavad ka 5.0 aarded enam mitte nii kättesaamatuna tunduma :P
Täname!

Sõber küsis, kas tahan koos temaga hullu aaret otsida. Muidugi tahan, sest ega me tavalisi üldjuhul koos ei otsigi. Kaalusin veel pikalt kas võtan kaasa vahetusriided või kalamehepüksid ning viskasin lõpuks mõlemad autosse. Kohapeal avastasin, et vesi on soe kuid vool kiire, seega ma absoluutselt ei tahtnud kalamehepükse kasutada. Need on mulle õudselt suured, kohmakad ja ebamugavad. Et kui on vaja välja ujuda, teen seda siis juba parem tavaliste riietega. Seega, redel kaenlasse ja minek. Ausalt öeldes möödus meie aardeotsing täiesti sündmustevaeselt. Mitte midagi huvitavat polnud, täiesti rahulik leid :) Pärast siis ajasin Jansi uuesti vette, et nüüd teeme pilte ka. Muidu ei ole meeleski, et sai aaret otsida. Siit siis meie rahulikust chillist paar klõpsu. Aitäh toreda aarde eest!

Selle aarde otsimist on juba pikalt oodatud. Tingimuseks, et ikka vesi oleks soojem ja vett ka vähem oleks. Täna haarasin Juta koos redeliga kaasa ja sõitsime kohale. Ega see kohale tulek ka lihtne olnud, kuna suutsin enne õiget teed maha keerata ja seetõttu pidime uuesti tagasi sõitma, et jälle teisele poole tõket saada. Kohapeal leidsime teisel pool teed eest kaks mugu, kes ennast tühjendasid. Meie ei lasknud ennast segada, vaid sättisime ennast valmis ja alustasime rännakut aarde juurde. Mina pakkisin ennast pükstesse ja Juts va hull läks samade riietega millega tuli. Hull inimene ma ütlen. Üleval käisime mõlemad ja jätsime südamerahuga redeli paika. Ise olime kindlad, et ei see redel ei lähe kuhugi, aga kui tagasi hakkasime minema, nägin kuidas redel hakkas võbelema, õnneks suutsin jala peale saada ja saime ilusti alla. Nii see meie otsimine lõppes. Tänud tänud peremehele.

Soojal suvepäeval oli see aare lausa lust. Mulistasime jões oma tund aega. Vahepeal kirjutas Romek oma esimes logi logiraamatusse, kuna meist kahest tundus tema osavam turnija olevat. Minu ülesandeks jäi tõstmise ja upitamise ülesanded. Väga tore oli. Tänud peitjale.

Link ka https://youtu.be/vHtWMcRB8n4

Alustuseks sai Kole ilusat aaret külastatud, aga kuna seal läks seekord kuidagi eriti kergelt siis sobis just see aare veel päevakorda puremiseks.

Mäletan oma algusaegadest ehk siis umbes 6 kuud tagasi mis mu geo varustuses oli. Ehk siis haigutas tühjus, peale 5dat aarde leidu umbes soetasin geo varustusse pastaka :) Tänaseks on seda manti juba terve pagassi täis, tahaks midagi tuppa ära viia aga kõik asjad on vajalikud :D
Ma arvan, et nüüdseks hakkan vaikselt oma rohelisest staatusest järgmise staatuse poole liikuma ( ei pea silmas mõistatuste lahendamisi, mis pole lahendamiseks ja lahenduskäiku teab ilmselt ainult omanik ise ).

Seda kanti tunnen ma väga hästi ja seal käinud lugematutel kordadel. Sai vaadeldud seda ja mõeldud eri varjante. Kuskil peaks olema mul ka kummipaat mis on vaata, et pea 15a vana ja sellise koha jaoks ideaalne.
Aga kahjuks see suvilas ja suvila 100km eemal. Seega tuli midagi muud välja mõelda, sai ka kätt korra vees leotamas käidud ja tegelikult polnud üldse külm...

Siis jäigi mõte, et võime ju kellad märjaks ka teha, et nii külm pole, et midagi pärast ära kukub. Sai siis veel plaani üksikuid detaile lihvitud ja peale lennatud. Kui keegi imestab, et miks mul kummikud jalas on siis võin öelda, et plätusid polnud kaasas :D

Aga kuna omanik lubas pilte ja videosid panna siis panin ka ise paar klippi kokku. Eks vaadake ise kuidas meil läks :)

Selle kättesaamine oli väike seiklus :)

Kõlgutasin seal üleval jalgu ja mõtlesin, et seda aaret üksi otsima minna ei olnud üldse mõistlik. Oleks siis vähemalt võinud kellelegi öelda ka. Kolmas katse redelist alla saada õnnestus. Loodetavasti teleskoopredel suudab mulle andestada mu nõrkused ja tema kasutamise antud vesises keskkonnas. Kui eile unustasin veeskõndimise papud maha, siis täna olid need korralikult autos olemas ning läksid ka asja ette. Aitäh! EVEJ

Mõnda aega on saanud juba mõtteid mõlgutada, et peab seal ääre peal ära käima. Pidasime Leeloga plaani, et kui Allanil on natuke vaba aega, siis saadame ta ronima. Täna helistas Leelo ja ütles, et nüüd ongi see päev. Krabasin kiirelt oma asjad ja tormasin kohale. Allan oli jõudnud juba olukorra üle hinnata ja väikese suplusegi teha. Nii kaua kui mina ennast ettevõtmiseks valmis sättisin oli Allanil juba plaan B valmis, köis üle ääre visatud ning ootel. Mulistasin läbi vee kohale ja siis ütles Allan, et mina pean ronima ja tema hoiab köit. „Et siis mina peangi ronima või?“ No kui peab, siis peab, mis seal ikka. Ja see ettevõtmine osutus oodatust palju lihtsamaks. Ilma igasugu pingutuseta olin ma naksti üleval ja võisin võidurõõmu tähistada. See 4.0 maastik sai ikka väga lihtsalt vallutatud, ei olnud vaja mingit redelit vedada. Tänud mõnusa väljakutse eest!

Leitud, aitäh!

Viimase kolme nädalaga on igasugustes veekogudes saanud rohkem solberdada kui viimase kolme aastaga. Mis see väike jõgi siis enam alistada on? Redeliga oli see leid täitsa käkitegu. Aitäh!

Inga logi meenutas, et on üks aare, mille külastuseks on juba kaua aega oodatud madalamat veetaset ja soojemat ilma. Ees oli vaba pühapäev ja muidugi vaja see millegi põnevaga ära sisustada. Ääre peale minek on just sobiv tegevus. Kui mitte nüüd, siis millal. Plaan peetud, viskasime redeli autosse ja minek. Vesi oli fantast soe. Nalja tegi, et meiega samaaegselt saabus ka teine auto. Parkis meist 50m edasi ja hakkas väga asjalikult toimetama. Ega me täpselt aru ei saanud, mis toimetused neil käsil ja õnneks nad meie imelike ettevalmistuste vastu absoluutselt huvi ei ilmutanud. Nad ei vaadanud meie poolegi, et kuidas kaks nõrka naisterahvast ronivad redeliga jõkke. Võib olla on see siin nii igapäevane tegevus, et ei üllata enam kedagi. Niisiis meie Mariannega solberdasime redeliga kohale, otsisime kandvamat kohta, et redel ikka üles poole pürgiks mitte kipakalt viltu poleks. Lõpuks tuli ka Margus vette ning asus redeli külge tugiisikuks, et kui kukkumiseks läheb, siis on keda süüdistada. Praegu on selle aarde logimine "käkitegu". Margus tundus pärast isegi pettunud, et sellise raskusastmega aare nii lihtsalt alistus. Et kivises jõevees solberdamisest jäi väheseks, siis tegime veel ujumispausi ka Maardu järves. Kuid siiski, mulle tundus vesi siin jões palju soojem, kui hiljem Maardu järves. Tänud peitjale! Minule oli selles aardes väljakutset piisavalt :)

Minu jaoks katse nr 1 ja kohe eduaks - küll ma olen ikka osav! :P Inga mainis päris ääre pealset aaret juba üsna ammu, seega vasardas kuskil kuklas kogu aeg teadmine, et ühel kenal päeval veetakse mind abivahendiga siia ja pääsu pole. Mõni nädal tagasi, kuumalaine alguses, tekkis mõte, et nüüd võiks olla sobivaim aeg ja täna saimegi mõlemale sobivad ajad klapitatud ning välitööd tehtud.

Jõudsime Oliveriga kümmekond minutit varem kohale ja tegime eelluuret. Turnisime veits ringi ja nägime isegi üht roomajat. Parajasti sel hetkel kui hakkasin redelit autost välja tirima, saabus Inga ja läksime logima.

Ega seal midagi keerulist polnudki ja tänane päev sobis otsimiseks suurepäraselt. Hoidsin redelit paigal kuni Inga üles jõudis kuid arvasin, et ta nagunii ei viitsiks minu jaoks seda paigal hoida, seepärast ronisin ise ka järgi. Pärast üleliigsete asjade kaldale viimist sai end jões veidi jahutatud ka ning siis hargnesime selleks korraks. Tänud aarde eest.

Katse nummer 3 oli edukas. Iga aarde jaoks tuleb ikka õiget aega oodata. Mis see kaks aastat passimist siis ära ei ole... Pealegi olin ma aarde avaldumisest alates endale pähe võtnud, et käin seal üleval ikka ise ära, kasvõi üksi, aga igal juhul olen logiraamatu nimemäärimisel isiklikult kohal.

Aigar uuris kodus rangelt, kuhu me läheme ja kui ma detailselt kohta kirjeldasin, jäi mulle kangesti tunne, et ta vajab seda kõike hauatähise ülespanekuks, kuna viimased sõnad olid: ära siis päris ära upu.

Selles vees on praegu raske uppuda ka ujumisoskamatul saarlasel. Veetase oli isegi minusugusele könnile tagumikuni ja seda ka vaid ühes konkreetses sügavamas augus, kus ma pärast logimist veel istusin ja mõnulesin, sest vesi oli ikka tõega soe.

Redeli tassimine oli sedakorda kerge, kuna selle töö tegi põhiliselt ära Veiko. No ja vees oli seda ka kergem lohistada. Üles päris äärele ronisin mina ja panin ka nimed kirja. Veiko ronis üles nii palju, et nina oli ääre peal ja sain talle logiraamatust nimesid näidata. Minu oma oli seal ju lausa kaks korda.

Oliver seisis kaldal ja hoidis meie käsul sõrme 112 kiirvalimise nupul juhuks, kui tõesti midagi ootamatut peaks juhtuma. Lisaks salvestas kohaleminekust tõestusmaterjali. Kuigi me ütlesime, et ta teeks vaid paar pilti, tuli pärast välja, et Oliver oli Veiko telefoni piltide ja ühe pisikese videoklipiga peaaegu ära ummistanud.

Nonii, ääre peal käidud ja ei midagi eriliselt ekstreemset. Eelmised mitteleiud olid palju põnevamad. :) Tänud.

Olen seda aaret juba pikalt jälginud. Täna tundus olevat sobiv aeg see aare purki panna. Veetase oli madal ja vesi oli ka soe. Natuke turnimist ja olingi üleval. Yes ja täitsa üksi tehtud. Mõnus punkt tänasele georingile. Tänud peitjale.