MMM 2: Ääre peal

Esiteks, aru ma ei saa, mis kohaga küll mõtlema peab, et jumala iseseisvalt niisuguseid mõistatusi lahendada. Minu aju selleni küll ei küündi. Pealegi ei saa ma siiani aru, mida see vihje veel tähendab. Kui ma sealt pealkirjast ühe punkti eemaldan, saan ma kooloni asemel punkti või siis täisväärtusliku Ä asemel ühetäpilise vääraka. See selleks, jumal tänatud, et mõnedel on painduvam see mõtlemine ning nendelt mõni vihje ikka kukub. Seega sealt alates tegutsesin juba iseseisvalt, kuigi palju ma ka ei püüdnud, ligemale kui 30 meetrit ma aardele ei jõudnud. Koht oli küll selline, et no ehk aitab ka sellest täpsusest, aga mine tea. Selgus, et piisaski, aga lihtsalt see leid nüüd küll ei tulnud. Polnudki nagu eriti kuskilt otsida ja suurt ei saanud aru ka, mida ma otsin. Aga eks ma siis hakkasin otsima kohtadest, kus tundus, et aaret küll olla ei saa. Ja näed sa, leidsingi ühest niisugusest . Lahe. Tänud sinna ääre peale saatmast, tegelikult mulle meeldis ja praegu saab kohale ka pea valutult, natuke märjalt jäine see koht oli, aga mitte mainimisväärselt.

ps tegelikult on isegi mulle võimalik selgeks teha, et vihje täitsa pädev.

Sai ka ääre peal ära käidud. Aastaaja mõistes tundus õige valik. Keegi oli üritanud isegi jalgrattaga minna! Aare ise lahendus jällegi peale aastate pikkust mälusopis tiksumist ca kuu aega vms tagasi. Krt see aju on ikka nuhtlus, mõtleb ilgelt üle koguaeg. Õnneks kaelast ära, tänud! Lõpp tore, FP!

Ääred said sentimeetri haaval uuritud ning "Pihtas põhjas!" saavutatud.
Täna sai aardele kuiva jalaga ligi. Kohapeal kiire leid!
Aitäh aarde eest! +FP GC lehel.

Mõistatus mulle väga meeldis ja lahendus tuli ikka juba mitu aastat tagasi. Aga kuidagi ei kippunud siia lastega ja aastaaega tundus ka mõistlik hoolega valida. Nüüd läksin uurima, et kas leian autole parkimiskoha ja õnneks ei olnudki see mingi probleem. Ka aarde juurde jõudmine oli õnneks päris lihtne jalutamine. Korra oli tunne, et kohe-kohe jõuab vesi kummikuservani, aga võtsin hoo vaikseks ning valisin kohta, kuhu astusin. Jäin kuivaks. Aitäh!

Eks selle aardega meid suunati ja palju. Täna mõtlesime, et äkki prooviks seda leida. Alguses proovisime tossuga, ei olnud hea mõte. Kummikud jalga ja oli kohe kindlam. Jõudsime oma umbkaudsesse 30 meetri nulli. Seejärel oli pikk otsing. Isegi aarde juures sai ära käidud, aga mitte õiget asja vaadatud. Olime juba hädasõnumi saatnud, kui Mirjam märkas aaret maas. Vaev oli lõpetatud. Panime siis selle oma kohale tagasi. Seisukord oli hea. Aitäh, karm asi oli, igas mõttes.

Täna pikalt aega ei olnud, valisime ühe kõige kodulähedasema topsi, mis kaardil paistis. Auto jätsime nii lähedale, kui saime ja lubati - sinna on ikka hulgem neid hooneid kerkinud. Nagu seeni peale vihma. Alguses astusime tossuga, aga saime kiirelt aru, et ilma kummikuta kaugele ei jõua (või noh, jõuaks, aga mitte nii mugavalt). Kummisaapaga oli aga lihtne minek. Valisime muidugi ka selle raja, mis üleujutatud paistis olevat, igasugust abistavat puitkatet oli siia toodud. Null oli meil aga 30m täpsusega, seega saime korralikult ringi tiirutada. Käisime isegi teise raja "nimevihjeobjekti" juures ära, aga see ei aidanud kuidagi. Tagasi sellesse nulli, mis meil kirjas. Veel tiirutamist, uurimist, loogiliste ja mitte nii loogiliste kohtade vaatamist. Lõpuks läksin viimasele ringile. Üks koht tundus kuidagi liiga sile, et olla tõsi, aga topsi seal polnud. Päike paistis aga täpselt õige nurga all ning järsku peegeldas maast midagi vastu. Topsik! Ausalt ei tea, kuidas ta omalt kohalt lahkunud oli, aga hea, et oli veel üsnagi nähtaval kohal. Kujutan ette, et mõne aja pärast oleks ta mattunud kogu selle maastiku alla. Lõpp hea, kõik hea. Natuke märg paber oli, aga oleme hullematki näinud.

Aarde lahendamise kohta aga nii palju, et kergelt ei tulnud ja natuke suunamist oli vaja. Teinekord oleme tublimad. Aitäh!

Aarde nimi on aus. Tõesti ääre peal ja äärepealt poleks seda objekti kahtlustanudki. Vahva tükk, aitäh peitjale!

MMM peaks olema juba teada kuidas lahendada, aga ikka tuleb väga raskelt. Kui jõudsin õige mõtteni (ikka omamoodi nagu tavaliselt), siis ei saanud aru miks selleks kolm aastat kulus. Kõik on ju lihtne ja loogiline. Aga see tunne on jube hea, kui võtad riiulist mõistatuse mida oled mõned korrad pusinud, puhud sellelt tolmu maha ja järsku avastad õige teeotsa. Kas suundud sinna juhuslikult või teadlikult, sellel pole tegelikult vahet. MMM pole veel minu jaoks läbi, katsun selle seeriaga tulevikuski jõudu.

Ajaliselt tuli lahendus väga õigel ajal. Esimesel võimalusel oli vaja proovida, enne kui olud jamaks kisuvad. Mingeid raskusi teekonnal ei märganud, kuigi logid olid hirmutavad. Lõpus oli kerge, tuli vaid peitja nime vaadata. Aare heas konditsioonis. Mõtte eest FP. 1059: Aitäh!

Leitud, logitud, tänan!

Taastasin. Endisest peidukohast paarikümne sentimeetri kaugusele. Väheke kipakas sai ja mitte päris nii nagu planeeritud, kaasasolevad vahendid polnud just kõige sobivamad. Eks elu näitab, kaua see seal nüüd vastu peab.

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".

Käisin olukorraga tutvumas ja veendusin, et aardekonteiner on oma peidukohast plehku pannud. Pean vaatama, kui mul kuskil leidub sinna sobiv uus konteiner, siis ehk saab juuni esimeses pooles taastatud. Kui mitte, siis läheb kauem. Aga tagasi ta tuleb igatahes!

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

aitäh

Nii on täitsa lõbus, kui ei pea leidma ja võib ka leidmata jätta. Täna nii läkski, ei tea, kas lumi segas või lihtsalt 30m täpsus meid liiga segadusse ajas, aga jalutuskäik oli kena ja lähedal olevad sportlased kena vaatepilt.

Ei mäleta enam kuidas aaret lahendasin või kas lahendasingi. Igatahes koordinaadid olid mõnda aega juba olemas ja nüüd tundus sobiv aeg see teekond ette võtta. Praegusel ajal on taimestikku omajagu, kuid ega see koha peale minemine midagi keerulist polnud. Otsimist raskendas küll mõnevõrra, aga aare siiski kauaks peitu ei jäänud. Aitäh!

Seda mõistatust ma polnudki varem eriti uurinud, aga eile öösel hakkasin otsima erinevaid ääri, kus see aare redutada võiks. Ideid oli mitmeid, kuid pilk kaardile ei andnud isegi väiksematki lootust oma pakkumisega geokontrolli poole pöörduda. Ekslesin veel täitsa sihitult ühes ja teises kohas, kui äkki mõtlesin, et prooviks korra geokontrollile mingi numbri sisse sööta. Poleks ma diivanil istunud, oleks ma ilmselt ristseliti maha kukkunud, sest ekraanil nägin ma kirja, et olen 30 m täpsusega õiget kohta tabanud. Suur imestus, tohutu rõõm ja muud natuke segased tunded valdasid mind igatahes.

Olles eelnevalt lugenud logisid ja näinud pilte üsna rasketest lähenemisteedest, läksime siiski täna kohe asja uurima. Kohapeal selgus, et külm oli teinud kõik väga kergelt läbitavaks ja polnud isegi kummikute vajadust. Umbes nulli jõudes vaatasime küll natuke hämmastunult ringi, sest mulle oli jäänud mulje, et võiks otsida mingeid müüre või vähemalt kive, aga see aare oli täitsa teisest puust ;) Kuna tuul tahtis meid minema lennutada, siis panime kiirelt nimed logiraamatusse, heitime pilgu ka avarale vaatele ja liikusime autosse tagasi.

Aitäh põnevasse kohta kutsumast! Meile täitsa meeldis seal.

Käisime täitsa ääre peal ka ära aga seal aaret polnud. Tulime veidi tagasi ja seal ta oligi.
Mis hulludest maastikest siin räägitakse, ei saa aru. Igati normaalne ja kuiv astumine.
Tänud

Eelmine kord ei leidnud head lähenemisteed, valisin selle kust meetreid kõige vähem ja täispask, loobusin.

Seekord olin omameelest kodutööd teinud, kuhu parkida ja kus aare asub. Kuid geomänguga olen kogenud, et inimestel on vasak-parem pool täiega sassis ja tekst "mine sealt" jummala tavaline aga minu pea jaoks on see täiesti võimatu väljakutse. Läksin siis "mine sealt" ja kohe pöörasin ringi kui juraka pinnu sain kätte. No selge, tuleb ringiga minna.

Kutsusin täna mitut inimest mängima aga kui ikka "päeva" pole vaja, siis oledki üksinda. Tänan, teid kes äraütlesite, sest seda kiunu ja peitja kirumist poleks te minu valitud teel lihtsalt väljakannatanud. Ometi arvasin, et ma olen tänase ilma jaoks kerge, tutkit. Olen 200 gr juurdevõtnud ja no see siis vedaski alt.

Kui aardeni oli 20 meetrit, sain aru, et asi perses. Täitsa pisar tuli silma ja olin tige, sest ei kontrollinud soovitatud "mine siit" kohta. Tagasi pasa sisse kah ei tahtnud kuidagi minna ja nii jäi üle pinnu kättesaamise kohast läheneda. Sain aardeni ja täna on sinnaminek imelihtne, lausa maantee. Unetud, tormake! Aitäh, et enam tulema ei pea.

Küll on tore, et ma siin kevadel mitteleidmas käisin, siis oli näha ka selle koha võlusid. Praegu oli „malts“ endiselt üle pea, nii et polnud näha ei otsa ega äärt. Peidukoha leidsin ainult gepsu järgi ülesse, sest loodus oli selle täiesti varju jätnud. Tops oli seekord õnneks omal kohal ja võisin südame rahuga tagasi seigelda. Tänan.

Appi, kuhu rada kadus? Kui ma kaks kuud tagasi ääre peal käisin, siis oli rada täitsa olemas. Täna olid seal takjad ja nõgesed üle pea. Paarkümmend meetrit sukeldusin, aga kuna rajast polnud jälgegi, siis taandusin. Jääb sügist ootama.

Oli ajad, mil need emmid tundusid täiesti möh mõistatused. Õnneks saabusid ka ajad, mil isegi emmid hakkasid ükshaaval lahenduma. Äärepealt oleks seegi tagasi lahendumatute hulka lennanud, sest olgugi mul olid enda arvates nii geniaalsed ideed, tegi geokontroll mulle korduvalt selgeks, et ma ei taipa miskit. Ääri-veeri päritud küsimustele saadud vihje julgustas siiski veel kaarti uurima ning lõpuks tuli ka heleroheline tuli.

Logisid ei maksa lugeda, ma ütlen. Selle mõistatuse puhul kindlasti. Need kõlasid üsna hirmutavalt ja võtsin tükk aega hoogu, et kohta üle vaatama minna.

Täna õhtul oli värsket õhku ja mõnusat jalutuskäiku vaja. Hallo! Kas tõesti polnud siis loetud logid meeles! Ilus jalutuskäik siin? Hahaa.

Ega enam pooleli ka ei jäta, päike särab taevas, pole vaja ju jala all lirtsuvat sõnnikut vaadata, vaata taevast!;)

Oli ju ometi rada ja esialgu viis täiesti õiges suunas. Ühel hetkel paistsid üle pea roheluse vahelt noored emad lapsevankri ja pundi allameetrimeestega, tekkis lootus, et siis peab eespool ju mõnus pind olema. Vahva väikemees teatas selle peale hoopis, et sinna ei maksa minna, seal ei saa üldse täna mängida, pole kuiva kohtagi:)

Tagantjärgi loen taas kirjeldust ja veendun, et ilmselt kasutasime peitja viidatud teist rada. Kuiva jalaga kaugele ei saanud, aga nagu ikka, ainult esimene hetk on vastik tossuga vette astuda, edasi pole enam vahet. Ja vesi oli soe. Kohati isegi täitsa mõnus ja puhas, ainult selles kohas loomulikult aaret polnud. Aaret kaitses turvatsoonina üle pea rohelus, muda, läga ja vees mädanevad taimejäänused. Ahvatlev geopeitus? Loomulikult!

Kõige rohkem segadust oli kassil, kelle laps kaasa vedas, sest pidime ju minema ilusale mõnusale jalutuskäigule:). Pärast paari üritamist püsis kass millegipärast täna täiesti vabatahtlikult kukil ja ei kippunud sugugi ise maha jalutama nagu tavaliselt. Tõsi, päris aarde juures kasutas kass kiiresti võimalust ka maapinnale astuda.

Konteineri leidmisega probleeme polnud, kuigi selle ümber oli omakorda ohtralt ringisibavaid valvureid, pärast väikest kõhklust sain siiski logiraamatu neilt suurema võitluseta kätte.

Aarde juurest tagasi läksime taas põhjapoolse ringiga, et seal nähtud puhtas lombis papud ära loputada, millest muidugi poldnud suurt tolku, sest tagasi autoni jõudes tuli taas sõnnikune rada läbida.

Oli seiklus. Lahe seiklus. Ega see polnud ju esimene kord sarnastes tingimustes sumbata. Kindlasti ka mitte viimane. Kes teab, võib-olla juba homme jälle üks tunki ahvatlev jube_ võss või põhjatu_ mülgas ;).

Aitäh peitjale! Tegelikult ka oli lahe:)

Mõistatuse lahendamine võttis paar aastat ja siis veel julguse kokkuvõtmine paar aastat (logidest jäi mulje, et tegemist on ikka väga hullu kohaga). Esimest korda jõudsime kohale kunagi hilistalvel, kuid siis käis laine üle peidukoha ja vist oli ka juba aarde kaasa viinud. Nüüd jalutasime kohale mööda mugurada. Kohati oli vesi poole sääreni ja taimestik oli ka muidugi võimas, aga saime hakkama :) Aare korras. Tänud!

Lännu oli ta tõesti. Vähemalt oma õige koha pealt. Viisin nüüd uue. Kui keegi juhtumisi kuskilt eelmise peaks leidma, siis palun logirullist pilt teha ja georahvaga jagada.

Siia tulek on minu jaoks iga kord natuke uus ja põnev kogemus. Sest lisaks kõikuvale veetasemele, ka äärepealne kasvav loodus areneb märkimisväärse kiirusega, muutudes pea tundmatuseni. Temaatiliselt tähistatud rada oli täna 3.0, kõrvenõgesed kõditasid läbi pükste ning vihmamärg hein leotas sokisääred põhjalikult läbi. Tagasi tulin mööda mitte-temaatiliselt tähistatud mugurada, mis (mõnevõrra pettumustvalmistavalt) polnudki üldse üle ujutatud, täitsa 1.5 :o)

Vat kus huvitav koht, ilma aardeta poleks ma siia kanti patseerima küll sattunud. Kohapeal passisin mõnda aega, et kust siis otsida, aga siis hakkasin poleerima ainukesi kohti, kuhu siin midagi peita saaks. Leidsin täiesti potentsiaalse peidukoha, aga see oli kahjuks tühi. Tegin pildi ja saatsin peitjale, et kinnitada või ümber lükata minu oletus.

Vist kadunud. Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

Kiire sutsakas lõunapausil kontoririietuses. Kuna olin juba eelnevalt kahel korral luurel käinud, siis oli aarde pesa täpselt teada ja samuti oli teada ka igal aastajal kuiv lähenemistee. Ligipääs on tegelikult lihtne kui vaid õigest suunast läheneda.

Olin täiesti veendunud, et jõuan kaks päeva peale mitteleidu uuele katsele, kuid aeg möödus kiirelt ehituspoodides. Kuna päevavalgusega on nii nagu on ja minul pimedas ... liikumisega ka, siis julgestuse ja ohtrate taskulampidega sai aaret vallutama asutud siiski täna peale tööpäeva. Mina oleksin ilmselt proovinud samast kohast kus enne, ei olnud ju hullu, kuid õnneks Magnus arvas, et proovime ikka mujalt. See mujalt oleks olnud päris hea kui me oleks natukene laiema pilguga ringi vaadanud ja mitte "võpsi" pannud. Temal polnud häda oma kahlamispükstes midagi, minul oli ütleme, et huvitav. Mingi hetk saime tagasi "õigele" ning peatselt sai otsima hakata. Kahjuks midagi ei leidnud. Võtsin märkmed lahti ja avastasin, et mul on null kuni 30 m mööda. Okou, mis nüüd? Otsisime-otsisime-otsisime. Kuna aga ei leidnud, siis tegime ühe mõtte ja logide lugemise pausi. Paus läks asja ette, sest sealt naastes jäi üks detail silma. See küll esmapilgul ei tundunud aare aga kuna nii lihtsalt olla ei saa, siis tuli peidupaigast siiski ka konteiner välja. (236) Aitäh!

Pimedas lõpetas auto seal parklas, mida ma juba harjunud kasutama. Maps küll suunas mind enne sinna parklasse taandumist majade vahele ja sealt välja saamisega oli ka tükk tegu. Aardest jõudsin seekord nii 160 meetri kaugusele aga linnariided ja taskulambi tuhmuv vihk sundisid mind seekord otsa ümber pöörama. Kui vähegi mahti, lähen proovin homme valgel ajal uuesti.

Ei saa mainimata jätta, et täna oli maastik 1,5 ja kuiva tossuga jalutasin kohale. Aare oli ka kenasti esimeses kohas, kuhu näpud sirutasin. Lähikonnast jäid silma paberilt tuttavad majad, mille katusesõlmede joonestamisel sai mitu aega tagasi kõvasti vaeva nähtud... Tänan.

Selle lõpu kohta ei oskagi midagi öelda...

Leitud.