Aukjärve

Leitud

Ei saanud ju ometigi seda jõuluaega kodus istumisega raisku lasta minna ..nii me siis sinna keskpolügonile mineku ette võtsimegi, sest ega sellela maa-alale nii lihtne sisse pääseda polegi 🙂
Aitäh aardemeistrile!

Tänaseks päevaks on teeolud sellised, et sõiduriist tuli maha jätta lausa 1,8 km kaugusele. Aga astumiseks oli teed küll ja veel ning teele me asusimegi. Hea et seal Pakasjärve ääres sai varem ära käidud, sest peale seda matka vahest poleks nii entusiastlikud seal rabas müttama olnud. Aga siin oli vähemalt lihtne astumine ja täitsa kenad vaated. Kuigi vahepeal oli tõusnud arvestatav tuul, mis minnes otse vastu puhus. Õnneks tagasitee ajaks polnud ta suunda muutnud ja nüüd tõukas tagant. Kohale jõudes sai seda vana talukohta ikka jupi aega uudistatud. Tundus, et hooneid oli siin ikka omajagu olnud ja arvestatava suurusega põllud. Nüüdseks sellest vaid varemed ja ehk mõnele ka mälestused. Kusjuures kohal, milleni kunagi ja vahest ka mõnel teisel aastaajal sõita saab, lehvis mastis punane lipp. Aga ta vist lehvib siin aastaringselt, sest ega ikka ei kujuta ette küll, et teisest suunast keegi polügoonile läheneb, kuigi mine tea. Tagasivaatena oli tegelikult täitsa tore matkakene ja koht oli ilus.
Tänud peitjale siia kulgema kutsumast ning aaret peitmast, mulle igatahes meeldis.

Alguses oli tee veel palju lubav kuniks tuli ette jäine lomp, sai tükkaega mõeldud, et kas proovida läbi saada või tõesti jalgsi edasi minna. Otsustasin jalutamise kasuks ja pärast selguski, et tee oli suht ülesse küntud ja oli hea otsus. Kohapeal nats läks aega aga muidu aardega kõik korras, aitäh :)

Seekord siis oli selline jõulupäev. Teistmoodi huvitav ja teistsuguste probleemidega kui muidu.
Aitäh peitmast!

Alguses proovisime kõik mööda teed minna, kuid umbes 1.4 km kaugusel aardest valge mersu pidi alistuma teeoludele. Suzuki oli kahekohaline ning sinna mahtusid ainult Catiberg ja Roman. Mina, Herki ja isa hakkasime jalutama. 700m aardest, polügooni piiril leidsime Suzuki koos kahe reisijaga. Polügooni piiri ääres nägime punast lippu ja lukuta tõkkepuud, mida pole liigutatud aastaid. Kuid u. 300m aardest kaldusime rajast kõrvale ning läksime üle põllu. Aardeleid kiire, kuid päris 1.0 nüüd ka polnud. Tagasi läksime mööda rada ja samamoodi 3+2 lahendusega.

Tänud aarde eest!

Päeva teine aare. Raskuse järgi reastades samuti teine. Roman sai autoga koguni 700m peale. Sealt edasi oleks väga ekstreemne värk olnud. Jalutuskäik aardeni oli tegelikult mugav, eriti võrreldes sellega mille hiljem tegime. Tutvusime talukohaga, vaatasime metssigade tegutsemise jälgi, nagu möödaminnes logisime aarde. Otseselt ei ole kummik vajalik. Aitäh!

Liikusime kahe autoga kuni esimese sügava lombini, väike roheline geomobiil siis veel edasi kuni T9 tõkkepuuni, kus oli millegipärast punane lipp ka püsti. Ilmselt ei oodata sealt poolt tõkkepuud tulijad üldse. Teel oli suur hulk langenuid puid, geomobiili pidime jätma tõkkepuu juurde. Lühike jalutuskäik aarde juurde, kiire logimine ja tagasi autosse.
Metssead on seal põllu väga korralikult üles kündnud. Lisasime suure pakikese donatiiti aardekarpi.
Aitäh peitjale!

Väike jalutuskäik ja aare käes. Sääski ja parme ei näinud ainult kolme põtra.

See aare on mu jaoks kõige ehedam geopeitus - sind pannakse kena teekese peal maha ja siis näidatakse käega totaalse võssi suunas, et palun väga, seal on aare. Hakkad vaikselt minema, nähavus on <1cm, sääsed ja parmud hõõruvad käsi kokku ja üürgavad: ,,Söök, võrratu söök". Nõgesed sirutavad end igast ilmakaarest sinu poole, et pealage kõrvetada ja ise muudkui lähed ja lähed, üritades väätide ja juurikate vahel mitte käna käia. Kui lõpuks kohale jõuad, taevaväravad avanevad ja inglikoor laulma hakkab, siis üritad aaret leida...aga ei leia. Õnneks on eelmised otsijad jätnud koordinaadid, kust isegi aardekarbi leiad. Aarde logid nii, et jooksed lagendikul ringe, sest sääseparv ajab taga. Seejärel pakid aarde kokku ja lähed märksa normaalsemat teed pidi autosse tagasi, enne autoni jõudmist koperdad ühe väädi taha ja kukud nõgesteookeanisse, aga muidu oled väga rõõmus.

Täna oli tahtmine pikemalt jalutada ja seetõttu sobis ideaalselt selle aarde suunas Jussi loodusraja poolt läheneda. Omaette elamus oli parklasse sõit, teele jäi mitu tee laiust ja teadmata sügavusega loiku. Õnneks auto siiski ära ei uppunud ja jõudsin edukalt kohale. Teeolude tõttu oleks samas võinud endale mentaalse märkme teinud, et ilmselt on ka mujal üpris märjad olud.

Jussi matkarada alustasin vastupäeva. Kõndisin ümber nõmme ja pöörasin esimesel võimalusel järvede poole. Pärast Linajärvest ja Kõverjärvest möödumist ronisin luitest üles ja kohe jälle alla ning jõudsin rappa. Esimestest märjematest kohtadest sain tänu langenud puude üle. Pärast seda oli juba oluliselt kuivem ja otsustasin huvi pärast võtta suuna Augjärvele.

Kui olin veel umbes 500 meetrit järveni minna, läks maastik jälle väga märjaks. Puid oli palju, aga nende vahel oli kõvasti vett. Üritasin mingi aja kuivade pokude peal edasi liikuda, aga mingist hetkest oli selge, et kuivade jalgadega edasi liikumine oli pea võimatu ettevõtmine. Seetõttu hakkasin tasapisi järvest eemalduma ja kõrgema maastiku ning vana talukoha suunas liikuma. Mingist hetkest läkski liikumine lihtsamaks ja jõudsin lagendikule. Proovisin korra veel kaardil oleva raja järgi järve suunas liikuda, aga ka seal tuli varsti vesi vastu, mistõttu loobusin. Läksin hoopis talumaadele uudistama ning otsisin selle käigus ka aarde üles. Tänase pilvise ilmaga sain aarde koordinaatideks N 59° 21.412', E 025° 46.595'.

Kuna sama rada mööda polnud huvi tagasi minna, läksin hoopis uurima, mida loodesse kulgev tee pakub. Astumine oli kerge, aga varsti hakkas sirge rada vales suunas minema, nii et tuli vasakule hoida ning raba äärt kulgevat rada mööda Suurjärve suunas liikuma hakata. Järveni jõudes tundus koht kuidagi väga tuttav. Nimelt olin saabunud täpselt Jussi Suurjärve aarde peidukoha juurde. Niisiis läksin vaatasin selle aarde ka üle. Seejärel tegin otsuse valida jälle uus suund (varasemalt olin Suurjärve aarde juurde tulnud läänest) ning liikuda kirde suunas Jussi enda /alukoha suunas. Sinna viis päris korralik rada ja koha peal oli uudistada küll, endiste hoonete asukohad olid selgelt näha.

Edasi võtsin sirge sihi Väinjärve suunas. Selleni jõudes otsustasin teha ringi pikemaks ja pöörasin vasakule, uuesti Suurjärve suunas. Sealt liikusin uuesti luite otsa, nägin ära Pikkjärve, möödusin Väinjärve vastaskaldast, samuti Mustjärvest ning jõudsin tagasi endisele põlengualale. Võtsin veel viimase sellest huvitavast maastikust, enne kui jõudsin tagasi parklani viiva sirgeni.

Oli tore matk. Aitäh aarde eest!

Ajasin autoga nii kaugele, kuni võisin kindel olla, et pärast ise minema saan. Lubasin ennist korrapidajale ju, et kinni ei kavatse jääda. Omajagu vantsimist sai niisiis ja tegelikult hea meel, sest pärast künkatippu, kus auto hülgasin, läks tee aina langevas suunas, aina märjemaks ja normaalset ümberpööramiskohta rohkem eriti polnudki.

Katkise silla juures leiuõnne ei antud, siingi tuhlasin algul gepsu järgi tühja. Vähemalt veerand tundi. Huvisõõri suurendades sain lõpuks siiski nime raamatusse. Maa-ameti ortopilti vaadates tundub ka, et koordinaate võiks ehk vähekene veel metsa poole nihutada. Aitäh kutse eest järjekordse tänapäevatsivilisatsioonist eemale jääva vana talukoha juurde!

Teine tänane piiridega eraldatud aare. Tõkkepuuni ja edasi jalutasime. Veel ei sadanud, käisime ruttu ära.
Tänud

Kui keset metsa on ehitatud uhked kruusateed, siis on päris mõnus mööda neid kohale sõita. Mullakattega metsateele ei hakanud väikse linnaautoga trügima. Jätsime selle teepervele maha ja jätkasime vähe võimekama Ingridi maasturiga. Nüüd saime hea hooga kohe tõkkepuuni, kust jätkasime jalgsi. Talukoha ümbrus oli küll üsna kõrge rohemassiga piiratud, kuid sattusime kiirelt õigesse kohta ja esimese kummardamisega oli ka aare leitud. Karbiga kõik korras.
Aitäh!

Pakasjärve juurest võtsime suuna siia. Tee oli vahepeal ära silutud, niiet tõkkepuuni jõudmine probleeme ei valmistanud. Edasi oli juba väike jalutuskäik ja aare ilmutas end ka kiirelt. Tänan.

Tegelikult oli hea meel, et tulime täna aardeid otsima oma keskmisest kõrgema autoga. Tee, mis kulgeb keskpolügonilt siia talu ja aarde poole ei ole enam sõiduautole sobilik. Kaitseväe masinad on teele sisse sõitnud kohati ca 20cm sügavused roopad ning sõiduautoga sealt end läbi pressida oleks ilmselt keeruline. Nii seal kulgedes jõudsime meiegi sama tõkkepuu taha, kuhu eelmisedki ja sealt edasi läks meiegi retk kand-ja-varvas stiilis. Lagendikule jõudes nägime metsa ääres kitsekesi, kes ei saanud aru, et kes me sellised oleme. Tavaliselt seal ju kedagi ei käi. Paraku me ei saanud neile selgitada, kes me oleme, kitsekesed silkasid enne metsa ära. Aardega oli kõik korras. Täname aarde eest!

Loodetud 600+600m jalutamisest sai hoopis topelt ja rohkemgi veel jalgsimatka.Aarde enda leidmine väga kiirelt ei tulnud,aga peale seda kui gepsu noolesuunda enam ei vaadanud oli karp lokaliseeritud.Kõva 9-10 m näitas eemale.Aitüma

Lootsime ka 600m peale saada, aga 1,4km peal tuli ära vajunud koht vastu ning pidime teefreesi sinna jätma. Kohapeal ei hakanud nulli taga ajama vaid otsisin loogilistest kohtadest, aga Allan leidis selle eemalt. Järve ei näinud aga polnud ka tahtmist vaatama minna, praegusel aastaajal jätab ujumine mind külmaks.

Tulin 'Katkise silla' juurest ja leidsin veel mitu väga korralikku otseteed, mida ühelgi kaardil ei ole. Auto jätsin keskpolügoni tõkkepuu taha.. selle päeva ainus suletuna nähtud tõkkepuu ei lasknud polügonilt väljuda. Tegelikult polnudki seat jätkuv tee sõidetav ja auto maha jätmine u. 600m kaugusele aardest oli igal juhul väga mõistlik otsus. Jaanipäeva lähenedes rinnuni tõusnud kasteheina ja üksikute metsalindude vidina saatel jõudsin kiiresti sihtkohani. Pisikese tiirutamise järel leidsin ka heas korras aarde igati kenast paigast. Tänan.

Kui Katkise silla aare jäi leidmata, otsustasime Aukjärvele edasi minna, sealne 1.0 peidukoht võinuks ju ometi silma jääma. Aga tutkit, tammusime sealgi lumes pikalt ringi, aga ei leidnud sedagi aaret. Siiski midagi ikka nägime- hulga värskeid hundijälgi ja kaks korda nägime tee veeres metsisepaari.

Kohe peale Võhma raba aaret sai otsejoones tulla Augjärve poolse raja otsa.
Edasi läks pea sama libedalt kui ennemgi.Vahepeal olid ainult meie sõdurpoisid metsateel teinud talvist mudamaadlust, ning metsa alla lennanud jääkamakate järgi pidi ikka autodel kiirust kah olema.
Aarde leid tuli üsna ruttu, ning raibet ei õnnestunud kohata.
Iseenesest huvitav koht seal keset raba.Korra olen seal kandis käinud, aga siis tiirutasid pea kohal NATO A-10 Thunderboldid ja täristasid omi kahureid.
Täna näiteks oli totaalne vaikus-mitte ainsatki heli ei olnud.
Peale seda logimist lähen läbi metsa Valgejõe äärde ja siis mööda jõe äärt vana tankisillani.Vaatan kas on mõni puu langenud üle jõe ja äkki saab Katkise silla aare ka logitud.
Eelmine aasta sai käia teiselpool jõge, aga jäi logimata.

Eelmise juurest sinna oli lausa lust jalutada. Okei, metsavahel oli veidi kahtlane aga kõik jäid kuivaks :) Aitäh!

Leitud! Aitäh peitjale :)

Koosseisus tommid, kajaliisid, alex, mooritz, satiire leidsime endale peatuskohaks Kulli lõkkekoha, mis tundus meeldivam, kui algselt planeeritud Venemäe. Teised alustasid grillimise ja õhtu nautimisega. Mina aga kavatsesin teha veel väikese rattatreeningu. Kui linnulennult näitas Aukjärve aardeni 6 kopikatega kilomeetrit, siis lühim mõistlik tee kujunes 21 km pikkuseks. Seega kokku paras 42 km mõnusal Kõrvemaa maastikul. Aarde leid oli probleemivaba, kuigi vihje jäi täiesti arusaamatuks. Mulle sellised metsade keskel asuvatel heinamaadel paiknevad vanad talukohad meeldivad. Nii ka see, aitäh siia kutsumast. Tagasi ööbimiskohta jõudes oli laud lookas ja oleng lõkke ääres juba täies hoos. Mis muud kui ühineda!

Jällegi mõnus jalutuskäik, ei võsa, ei parme ega pori (kui siis väga minimaalselt). Oli hoopis superilus kevad(suve)ilm, sinililled, ülased, linnulaul... Aitäh kõige eest! Keldril on ikka tõesti võimas maskeering!

Leidsime!
Tänud :)

Kolmas katse läheneda. Esimesel korral olid militaarid teepeal ees ja ütlesid et geoepeitusmängu asemel mängivad nemad sõda ja teevad pauke. Teisel korral oli talvel lumi põlvest kuni kubemeni, kuna üritasime tookord saabuda Kõrvemaa Matka- ja Suusakeskusest, siis katkestas me plaanid hiiliv pimedus Võhma raba juures (võimalik, et siis poleks suutnud aaret ka lume alt välja kaevata). Täna olime endiselt jonnakad ja otsustasime ikkagi valida lähenemistee üle Võhma raba. Alustasime üsna hommikul. Auto jätsime Kulli puhkekoha juurde parklasse ja siis päikesepaistes üle tundrat meenutava Jussi nõmme, poolring peale Jussi järvedele. Kõverjärve servalt vaatasime üle Võhma raba plaanitava teekonna. Seadsime jalgade külge räätsad ja siis sai ilu ja nauding alata. Võhma raba oli täis päikesepaistes sillerdavaid ja salapäraseid laukaid laukasaarte ja poolsaartega. (Peitsime siia teepeal ka ühe konteineri). Võtsime esialgu suuna Augjärvele (see jääb antud lähenemissuuna korral Aukjärve aardest üksjagu teise suuna peale). Kui keegi plaanib samamoodi aardele läheneda, siis soovitus oleks küll Augjäre suunast loobuda ja valida aardest põhjapoole suund. Sest ligi pool kilomeetrit enne järve muutus raba sooks ja hetkel peale lumesulamist oli see soo väga vett täis. Räätsadega sellel maastikul liikumine oli täna küll väga raske ja ega hetkel Augjärvelt aardeni viiv teegi parem polnud. Ikka üle saapaserva sügavusega vett täis, mida maastik siis meile heldelt ka jagas. Puhkuse ja pikniku tegime ootamatult enne konteineri ülesseotsimist (väga ebaõiglane tundus sellel hetkel püstiseismine). Aardekonteiner on talve kenasti üleelanud, polnud niiksegi. Uudistasime mida vaadata oli siingi ja... Tagasitee valisme põhjapoolselt ja siit kulges vaata et poole rabani rada, mida mööda oli ka masinatega sõidetud (tegelikult kulgesid neljarattalise jäljed lausa üle raba - loodetavalt oli ikka talvel kulgetud, teine oli suutnud otsapidi rabasse end kinni sõita)) Võtsime siis veelkord rabalaukaid, soovärve ja kevadpäikese sillerdust selle vaadata, Kaasavõetud vedelikuga olime teinud täieliku valearvestuse, aga õnneks oli minuteada laukavesi täiesti joodav ja sedasi sai ka dehürdatatsioon ravitud. Lõpuks oli tegelikult väga mõnus tunne kui ei pidanud enam räätsadega kõndima, sest teatud lihased on ikka väga arendamata olnud. Taas parklas oli meil nutiseadmete järgi matkatud 17 km, ajakuluga 8 tundi. Kokkuvõtte väga tore matk räätsadega üle raba, aga hoidke siis Augjärvest üksjagu põhjapoole kui samamoodi lähenete

Jalutada oli mõnus. Kohapeal ei uskunud ma aarde nime. Halloo kus siin see järv on, miks mina midagi ei näe? Geps aga kinnitas seda nime mustvalgelt. No ei hakanud ma targematega jaurama, otsisin aarde mõnusast peidikust üles ja logisime. Tänud vana talukohta tutvustamast!

Autoga saime nii 700 meetri peale, edasi sõitmist keelas märk. Jala edasi liikumist see õnneks ei keelanud ja nii saigi väike jalgsimatk ette võetud. Õnneks oli vihm ka järgi jäänud. Järve ei märganud kusagil, aga aare tuli küll august välja. Aitäh peitjale.

Käidud! Tehtud!

GP 1421 / GC 1662