Auklik

Oi, kus see auklik võttis ikka aega. Tegelikult toppasin juba kaunikesti alguses ja siis kohe kuidagi ei viitsinud enam kätte võtta. Aga kaua sa ikka mingit poolikult lahendatud mõistatust vahid, mingi nipiga tuleb siiski edasi pusida. Ja kui lõpuks see punkt kaardil ringi sai tõstetud, läks jälle ilmatuma aeg enne kui ka looduses tegudeni jõudsin. Rohkem kui neli aastat tagasi, kui siinkandis viimati ringi kodjasin, tuli küll kuskiltmaalt keelumärk ette, aga jalgsi ei keelanud keegi siinset teed kasutamast. Aga nüüd teised lood. Kui olin oma vana mälestuse järgi kohale vuranud, selgus, et suto võib küll samasse kohta panna, aga edasi on värav ees ja aed ümber. Tsiisas küll, eestlased ja nende eraomand. Eks ma siis rammisin läbi võsa ja kui pinnas väga põdelaks läks, hoidsin hästi aia ligi. Aga kohale ma sain. Siis hakkas uus ikaldus, no ei leia. Tegelikult ju nii mõnegi aarde leidnud, võiks ju juba osata natuke laiema pilguga vaadata, aga no ei oska mitte. Taas olin liiast kinni koordinaatides või õigemini selles kohas, mida minu telefon näitas. Väheke eemalt tuli ka siis leid, õnneks ei pidanud leiuta lahkuma. Vahepeal sai küll ka paari koerajalutajaga suheldud. Mu kutsal ka kohe huvitavam, muidu pikutas niisama ja vahtis tühja pilguga mu askeldamist.
Peale leidu sai siis tagasitee jalge alla võtta. Ei olnud kuskilt teda paremat võtta kui vaid see, mida mööda ma siiagi sain, aga õnneks läks ta vähemalt kiiremini nagu ikka kodutee.
Tänud peitjale mõistatuse ja aarde eest.

Mul lahendamine imekiirelt ei läinud, iga ülesanne võttis omajagu aega.
Lõpus jäi konteiner kiiresti silma.
Aitäh aarde eest +FP GC lehele minu poolt!

Mõistatus lahenes nagu imekiirelt ikka, kuidagi liiga loogiline. Ainult mõõtmisel tekitas küsimärke, aga needki lahenesid. Aaret jalgrattaga logides tuleb ikka rasket tööd teha :D Aitäh peitjale!

Aitüma. Lõpp meeldis ja oli ilus koht!

Selle õhtu peaeesmärk. Mõistatus sai lahendatud paar nädalat tagasi. Valisin lähenemistee mida varem olen kasutanud paari teise aarde otsimiseks, aga kunagi pole nii kaugele sealt kaudu läinud. Hämmastavalt mõnus ja kena rada viis kohale. Koht oli väga ilus ja temaatiline. Tänud!

Mingi aeg tagasi sai see lahendatud. Täna oli ilus ilm ja väga mõnus oli teha üks jalutuskäik. Esimese hooga vaatasin kohe õiget kohta aga jalutasin edasi. Natuke uudistamist ja jõudsin samasse kohta tagasi ja panin nimed kirja. Aitäh.

Kes seda enam mäletab, kuna see kodutöö tehtud sai, aga igatahes koordinaat oli mul olemas ja ootas oma aega. Korra olin isegi luurel käinud, aga siis oli kiire ja jätsin vaid sobiva lähenemistee meelde. Seekord jätsin 4 ratast keelumärki valvama ja jätkasin viiendal peaaegu aardeni. Eks neid auke siin oli, úhel hetkel hakkas siiski ka topsik silma. Aitäh peitjale.

Täitsin auku. Ilus koht, tulen siia meelsasti veel. Tänan.

Vaat see oli aare, mida Mirjam minu eest varjas ja ta tahtis seda minuga võtma minna minu sünnipäeval, aga selleks ajaks ei jõudnud ta valmis lahendusega. Mina arvasin, et pole hullu miskit, jõuab ka hiljem. Nüüd siis tulimegi, täpselt nädal hiljem peale õiget päeva. Kant ise on väga ilus, kena vaade jne. Aga aare irvitas meile ikka pikalt näkku, kuni lõpuks tabasime tema peidukohta vaadata. Mina olin veel kõrgemale roninud ja püüdnud sealt midagi leida, aga ei miskit. Ma olin veel õigesse kohta enne vaadanud ja aare hakkas ninna kinni, aga ikka ei näinud. Geopimedus... kolmandat korda kontrollisime siis juba kahekesi ja oligi mure lahendatud. Tagasiteel jutustas Mirjam mulle oma lahenduskäigu ära ja mina ainult imestasin, et peab inimesel ikka tahet, jaksu ja motivatsiooni olema, et sellistest pähklitest end läbi närida.

Mul oli suur soov viia Märten tema sünnipäeval logima mõnda mingis mõttes erilist aaret. Olgu see siis huvitav maastikukogemus või miskit muud kui tavaline linnakas. Seetõttu hakkasin juba mõned päevad enne tegema eeltööd, et just see õige punkt üles leida. Selle punktini jõudsin tema sünnipäeva hommikul, kui üht hoopist teist asja üritasin lahendada - sattusin selle aarde lahenduskäigu vihjele peale. Hakkasin tööl koosoleku kõrvalt innukalt lahendama ja esimene etapp sai üllatavalt kiirelt läbitud.

Teine etapp võttis aega täpselt 2 tundi ja 52 minutit. Umbes poole peal sain aru, et sel päeval asjaga lõppu ei jõua, mistõttu andsin selleks korraks alla ning leppisin tõsiasjaga, et tuleb miskit muud juba lahendatud mõistatust logima minna (selleks valikuks jäi tookord samuti üsna meeleolukas Vääna astang).

Päev hiljem jõudsin teise etapiga lõpuni ning jõudsin omadega kolmandasse. See läks õnneks kõikidest etappidest kõige kiiremini, üsna kohe pealevaadates sai aru, mida teha tuleb. Õnneks olid ka vajalikud tehnilised oskused olemas.

Neljas etapp. Nii, nüüd läks asi pea puhta vedamise peale. Teada oli, et kust ja mida, kuid kui palju ma ka neid võimalikke punkte kaardile maalisin, kontroll minuga ei nõustunud. Lugesin veidi logisid, panin paika natuke kitsama ringkonna ja lasin edasi. Frustratsioon oli selleks hetkeks juba üsna laes - õige koht ju lausa käeulatuses!! Mõtlesin juba, et lähme siis kirvetama, kui järgmine kontroll mulle rohelist põhjalaskmist kuulutas. Juhhei ja jipperii, täitsa üksi ja ilma abita tegin 5.0 mõistatuse ära!

Täpselt nädal peale Märteni sünnipäeva tegin siis lõpuks ettepaneku siia logima tulla. Tema oli autojuht, kuid ma polnud talle öelnud ei aarde nime ega asukohta, mingi üllatusmoment pidi ju siiski jääma. Jätsime masina nii raja äärde kui saime ning liikusime mööda veepiiri aarde suunas. Alles täitsa nullis suutis Märten minust välja pigistada, et mida täpselt me siis logime.

Oh oleks siis nii, et välitöödel lihtsam kui sisetöödel, kuid suutsime ka seal mõnusalt aega veeta. Kammisime läbi kõiki auke ja mitteauke ja muid augulisi asju erinevatel tasanditel, kuid ei miskit. Mõtlesin juba, et mida nalja, ei saa ju nii keeruline olla, kui lõpuks instinkti kasutusele võtsin ja esimesest ilmselgest kohast topsi nähtavale tõin. Uhkusega panime nimed kirja, topsiku tagasi ning saime enam-vähem veel enne pimedat rannaliiva pidi tagasi autoni jalutada.

Aitäh ja kniks ja kraaps, minule meeldis nii koordinaatide väljapusimine kui aarde lõplik asukoht. Hea on lahendada midagi, mis närve (väga) mustaks ei aja, olgugi, et ajamahukas oli see protsess otsast lõpuni küll.

Lahenduses tuli 1 pool palju kiiremalt kui teine. Igatahes oli lahendus ammu käes, aga kartsin maastikku.
Täna õnnestus aare kenasti muguvabalt leida.
Tore koht. Olin siin esmakordselt. Tänan kutsumast!

Selle mõistatuse lahendamine võttis küll aega aga lahendatud see sai. Lahenduskäik oli põnev, kõik ette tulnud takiostused sai lahendatud ise ilma vihjeabi küsimata. Meile see pusimine meeldis :) Aitäh peitjale põneva mõistatuse ning aarde eest, mis kokkuvõttes juhatas meid jalutama väga ilusasse kohta!

Mõistatusega sai ikka pikemalt tegeletud. Mida tegema peab oli suht kogu aeg selge, kuid kohati jäi oskustest lihtsalt puudu. Lõpuks olime punkti kaardile paika pannud ja oma aega ootama jätnud.

Täna ühelt sündmuselt teisele liikumise teekond viis sobivalt õigest paigast mööda ja loomulikult sai väike vahepealne jalutuskäik ette võetud ning aare lõplikult üles otsitud.

Selline hea mõistatus, mis lasi end taiplikuna tunda ja ka lõpp oli toredalt temaatiline.

Tänan peitmast.

See mõistatuse kompott sai kahe peale mingi aja jooksul lahendatud. Rohkem leidnutel on siin ilmselt mõningane eelis.

Lõpuks jõudis aardeni mineku aeg ka kätte. Kohale jõudes avanes täitsa kena vaatepilt. Minu poolt paika pandud koordinaadid polnud küll kõige täpsemad, aga õnneks oli keeruline mitte märgata sobivat otsimispiirkonda. Paar hetke veel ja oligi aare leitud. Aitäh!

Mõistatus on kindlasti selline, mille mõjutada inimesi ja võita sõpru. Kaks neist on teenitult lausa AA kandidaadi sildi lisanud. Meil läks esimese osa lahendamine üsna ladusalt. Teist etappi lahendas Marje 4 tundi ja 51 minutit. Kolmandagi jäimegi jänni, ju siis peitja eriti ei taha, et see inimlikult lahenduks. Või on minu mõttelend lihtsalt nii palju piiratum, et me erinevad raketiteooriad ja/või tehniline võimekus/võimetus sellele peale ei hakanudki.

Täna vanemaid külastades oli see igatahes lähim aare. Kui detsembris käisime lihtsalt kirvetamas (takkajärgi palju õnne ürituse eest), siis nüüd oli mul omajagu imestamist, kui sel aardel oma koordinaati silmasin. Nullis tegin veel igaks juhuks ühe katse, et kas ikka pädeb - täitsa kehtiv. Kuidas see sinna sai, võin vaid oletada ja meenutada püüda. Nullis oli ka üks näkineid kivi peal raamatut lugemas. Kõikidest neist lõpututest kohtadest, mis siin valida on, pidi ta just nüüd aardest napi paarikümne meetri kaugusel näkki mängima. Õnneks ei läinudki iidkaua aega, kui mingit topsi silmasime ja kui nägi silmad raamatus olid, sai potsik ka pihku. Mis ma oskan kosta - lõpp hea, kõik hea. Vist. V.a. osa mõistatusest. Aitäh Jaanikale kaunisse ja tuttavasse kohta kutsumast!

Kuulub aarete hulka, mis ammu lahendatud ning ootab külastamist. Ja kohe tõega ootas külastamist, sest on kohad, kuhu on alati rõõm tagasi tulla ning neid uuesti avastada ja rõõmustada selle koha ilusa mõnusa looduse üle. Täna veel vedas ilmaga ka, natuke vihmane. Seega oli rahvast vähevõitu. Kohtasin oma eksirännakutel vaid kahte jooksjat. Aitäh!

Mõistatuse osa oli täiesti tehtav, aga võttis ikka omajagu aega.
Päikselise ilmaga oli mõnus jalutada. Kuna punkt kaardil polnud kuigi täpne, siis võtsin Carolysilt rõõmuga vastu täpsustava vihje. Silver aitas topsi välja võtta ja pärast tagasi pista. Tänud siia kutsumast, mõnus rahulik paik.

Aitäh! Pikem logi GC lehel.

Ma alguses ei vaadanud peidukoha taset. Nelja mõistatuse vahel tundus see kõige lihtsam :) Tuli välja, et on tõesti lahendatav aga palju aega võttis. Vahepeal tegime Maiga kordamööda, siis koos ja lõpuks saime lahendatud. Hakkasin mõõtetöid tegema, õnneks Mai näitas lihtsalt moodust. Õppisin selle aardega erinevaid lahendusi. Aitäh! Väga ilusas ja ägedas kohas on aare.

Jess, ei läinudki 3 aastat ignoorimist ega kulunud paari päeva-nädalat enda hulluks mõtlemist, et see 5.0 ära lahendada ja ka nimi vihikusse panna. Kuigi mul on palju vigu, pean siiski üheks oma plussiks tähelepanelikkust, põhjalikkust (kui 18. advendika lõpu ära vormistan, siis kirjeldan, mis see täpsemalt tähendab) ja hoolikat reeglitest-juhistest kinnipidamist. Aga vaat auklikuga läks nii, et pidin peale esimest etappi peitja poole pöörduma, kuna minu tulemus oli osaliselt selge ja arusaadav, aga teisest otsast väga segane. Nojah, kui ülesande ülesehitus ja abivahendi "ametlik" juhis erinevad, siis ega minu jaoks sealt head nahka loota olnudki. Peitja andis õige otsa kätte ja siis veetsin järgmise etapiga meeldivad tunnikesed, eriti meeldis mulle see toon, mis on all paremas nurgas - kellele rohekas-sinine, kellele sinakas-roheline, mina näen seda Harju keskmisest ju teisiti. Kolmandas etapis sain kohe aru, mis tegema peab, aga nii paljudeks minutiteks tähelepanu keskendamiseks mul jaksu ei olnud, seega võtsin abivahendi manu. Aga abivahend oli selline poolpidune: osa andis ludinal ette, osa puhul tegin vaid möhh ja mähh ja endal hakkas viimase kolmandiku peale juba kõrvades helisema, kirjutasin siis varemleidnule, et numbreid täpsustada, kuna see, mida ma paberile olin kribanud, tundus uskumatu. Kuna saadud vastusele vastasin omakorda "joppenpuhh!", siis mõtlesin, et nojah, aga 5.0 ei peagi ju koheselt rohelist tuld näitama. Tegelikult tegin paar punast pauku eile õhtul ära ka, aga kuna piirkond oli teada, siis usaldasin vaistu ja läksin täna jalutama. Ligikaudse koha olin kaardile märkinud ja ilmselgesse lõppu kohale jõudnuna nägin, et vaid 7 meetriga möödas.

Veetsin sealkandis mitu mõnusat tundi, turnisin kõrgemal ja madalamal, sh proovisin ühte seni lahendamata aaret veel kirvetada, aga sellega nii hästi ei läinud. Küll aga tuvastasin, et olen nt veepiiskade kukkumist ca 50 pildi jagu jälginud. Praegu on seal jää tõttu väga ägedaid vaateid. Tänan peitjat nii aarde kontseptsiooni kui veidikese abi eest!

Mõistatust sai vahelduva eduga pikalt puretud.Polnud sellist kannatust ,et ühe jutiga ära lahendada.Kui kaardilt ka sobiv lähenemistee välja vaadatud oligi pisikese geotuuri plaan kokku pandud.Kohapeal sai mõnusa jalutuskäigu.Aitüma juhatamast

Annil oli aare lahendatud enne kui ma märkasin, et selline aare üldse olemas on. Ausalt öeldes ma ülemäära palju aega GP avalehel ei viida ja kõik mu RSS feedid on ajaga välja surnud.

Auto jätsin tuttavasse parklasse, et saaksime Exega korraliku jalutuskäigu teha. Algul tundus mereõhk külm, kuid sellega sai ruttu harjutud.

Esmapilgul olin veidi nõutu kuna polnud täpne koordinaat, kuid süstemaatilise lähenemisega õnnestus topsi silmata.

Arvasin korra, et kurikuulus "ERAMAA - Läbikäik mööda kallasrada" on vale pidi, et peaks olema aia poole, kuid silt on mõlemat pidi sama sisuga. Ehk et päris korralik rannaomamime käib siin.

Kodupoole sõites selgus, et igal pool mujal va seal kus ma jalutamas käisin paistis samal ajal päike.

(705) Aitäh!

Mõtlesin, et mis mõistatuse täna lahendan ja see tundus päris tore. Ma ei märgnud raskusastet sellel :D 6h hiljem ehk südaöösel sain aru, et ikka ei lahenda seda ühe päevaga ära.

Kehv päev oli ja Miki otsustas mu mõtted mujale viia. Kõigepealt oli üks plaan ja siis äkki tuli juurde teine plaan. Vaidlesin küll vastu, et mis aarded ja ärme lähe otsima, aga rääkisin nagu seinaga. Varsti  parkisime auto ja hakkasime nulli tatsama. Ma ei tea kuidas see Mikil õnnestus, aga kõik lombid käis läbi. Paterdas nagu part ühest lombist teise, lõpuks võtsin tal kratist kinni ja vedasin kuivale maale. Nullis saime pimesikutada. Seekord oli minu mõte õige ja Miki leidis. Aitäh!

Tänan aarde eest! :)

See mõistatus tuli kuidagi tuttav ette ning seetõttu lahenes ta mulle ebakohaselt kiiresti. Nüüd viimaks sattusin ka kohapeale. Korralik nostalgia laks. Seal sai lapsepõlves ja ka kooliajal loendamatuid kordi kõnnitud. Mere poole vaadates haaras nostalgia. Siia samasele sai kunagi koolipoisina ridaõngi pandud, tuli nii ahvenat, säinast ning vahepeal ka angerjat. Veidi lääne pool paistis kunagine igaõhtune ujumispaik, kus kunagi oli ka vene piirivalvurite torn. Kuivõrd auto jäi nullist miskid sajad meetrid ida poole, siis kõndisin mööda mereäärt. Seal samas oli kivirühm, mille pealt poisikestena ahvenaid õngitsesime, ja sealt sain ilmselt ka oma elu esimese neist. Järgnevalt siis lapsepõlvest tuttavad kivikuhilad - 1. , 2. ja kolmas rahn, mis kunagi ammustel aegadel olid suured kivimürakad olnud, aga Vene sõjaväe poolt õhiti, kuna takistasid mere valvamist. Kõndisin mööda ka rannalõigust, kus päris pisikese poisina koos venna ja emaga päevitamas käisime ja kaasa tehtud võileibu sõime.

Maa-poole vaadates aga tekitas tuska - kõik need kohad, kus varem muretult mereäärde sai kulgeda, on aiaga piiratud, üks eramaa silt ajab teist taga. Isegi kallasrajale on pandud silt, et tegemist eramaaga ja ainult mööda kallasrada saab läbi.

Seepeale võiks kohalikud eramaalased arvestada Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 38 lg-ga 3, mille kohaselt, kui kallasrada on üle ujutatud, on kallasrajaks kahe meetri laiune kaldariba veeseisu piirjoonest. Seega siis peaksid nad kevad- ja sügistormide ning muul kõrge veeseisuga ajal olema võimelised oma eraomandit piiravat tara vaikselt merest eemale vedima.

Muidu nagu talun seda eraomandit, aga lapsepõlve mälestuste pinnalt tegi vaatepilt seekord mõnevõrra nukraks. Aga no eks vallarahvas ise sellised sellid volikokku valis, kes sellistesse kohtadesse ehituslubasid jagasid.

Peitjale aga tänud jällegi tuttavatesse paikadesse kutsumast!

Õhtune retk. Väga temaatiline lõpp. Aitäh

Selle lahendamine oli päris põnev. Ühe osa tegin ära teel Pärnusse kunagi, siis sai miskit kodus pusitud,siis veidi muusikat kuulatud. Ning siis jäi veidikeseks ootele, sest algne mõte laideti maha ja olime sattunud ummikusse.
Ühel õhtul aga otsustasime ikkagi oma esialgset mõtet proovida ja see viiski tulemusteni. Ei tasu ikka päris kõike uskuda , mida ümberringi räägitakse. Kõik tuleb järgi proovida.
Geokontrolli roheliseks päris ei saanud, õnneks sain kinnituse, et ka meie koordinaadiga on võimalik leida.
Sattusime otsima pimedas, lund sadas ja jalad said märjaks aga õnnelik leid tuli.
Tänud

Kuigi selle mõistatusega sai tegeletud ammu, siis meeles on, et tundus täitsa lahendatav ja huvitav see mõistatus. Igas punktis said aru, mis teha on vaja ning kõik see viis täitsa mõistliku ajaga sihile. Ei kulunud paarikümmet tundigi kui lahendus oligi käes! :)

Täna sai jalutuskäik aarde juurde ette võetud. Oli küll külm ja tuuline, aga eks selle jaoks soojad riided ongi mõeldud, et neid kasutada. Teadagi, ei ole olemas kehva ilma! Kuna erinevalt eelmistest otsijatest oli meil olemas täpne asukoht, siis me asjatult ei lonkinud ning jalutuskäik päädis ikka leiuga. Lisaks muidugi ka väikese kaotusega, mõned kalorid kindlasti ka kaotatud sai. Täname aarde eest!

Kuna meile meeldib looduses kõmpida, jätsime ka täna Ilusa vaate sildiaaret otsima tulles auto Ninamaa neeme poole ja matkasime paar tundi mööda mereranda ja metsaradu. Püüdsime Tarmoga sarnaselt sedagi aarde võimalikke asupaiku kirvetada, sest loodetavasti viimast, juutuubi-etappi lahendada ei taipa. Leidsime päris mitu toredat ja ilusat peidupaika, millest neli olid ka täitsa ohtralt auklikud. Pärast saime möödasõitnud Airi-Simone-Kristjani tiimilt teada, et seda aaret olevat koordinaadigagi raske leida. Arvata võib, sest ega see ju lihtsalt leidmiseks ja mängijate rõõmustamiseks ilmselt mõeldud ole. Eks uuel aastal uue hooga.. Aitäh Jaanikale lisakilomeetreid pakkumast ja ammusest a'ast tuttavaid kohti taasavastama kutsumast! 2-3 kohta väärivad täitsa uusi aardeid. Loodetavasti Tarmo tegeleb selle nimel :-)