Peeter Suure Merekindlus (tegelikult Imperaator Peeter Suure merekindlus) on rannapatareide ja maismaakindlustiste vöönd, mis rajati Tallinna ja Porkkala ümbrusse ning nendevahelistele saartele ajavahemikul 1912 kuni 1918.
Kindlus oli Peterburi mere poolt kaitseks rajatud suure kindluste, sadamate ja miiniväljade süsteemi osa. Suleti pääs Põhja, Soome ja Liivi lahte ning Väinamerre ning kaitsti Peterburi nendest kohtadest dessandi sooritamise eest. Kindlus moodustas selle süsteemi peapositsiooni Soome lahe lõuna- ja põhjakaldal.
Esimese maailmasõja puhkemise tõttu aeglustus kindluse ehitamine, Saksa vägede lähenemise tõttu aastal 1918 jäi osa kindlustistest lõpetamata.
Aare asub Peeter Suure Merekindluse Suurupi rannakaitsepaterei nr. 2 helgiheitja varjendis. Aare on peidetud 0,5 liitrisesse plastkarpi. Kaasa võiks võtta taskulambi.
Seotud lingid:
Peeter Suure Merekindlus (tegelikult Imperaator Peeter Suure merekindlus) on rannapatareide ja maismaakindlustiste vöönd, mis rajati Tallinna ja Porkkala ümbrusse ning nendevahelistele saartele ajavahemikul 1912 kuni 1918.
Kindlus oli Peterburi mere poolt kaitseks rajatud suure kindluste, sadamate ja miiniväljade süsteemi osa. Suleti pääs Põhja, Soome ja Liivi lahte ning Väinamerre ning kaitsti Peterburi nendest kohtadest dessandi sooritamise eest. Kindlus moodustas selle süsteemi peapositsiooni Soome lahe lõuna- ja põhjakaldal.
Esimese maailmasõja puhkemise tõttu aeglustus kindluse ehitamine, Saksa vägede lähenemise tõttu aastal 1918 jäi osa kindlustistest lõpetamata.
Aare asub Peeter Suure Merekindluse Suurupi rannakaitsepaterei nr. 2 helgiheitja varjendis. Aare on peidetud 0,5 liitrisesse plastkarpi. Kaasa võiks võtta taskulambi.
Seotud lingid:
Tänud aarde eest!
Alguses sai täiesti valet kohta kahtlustatud, siis enne lahkumist sai ka õigest kohast otsitud. Jätsin pliiatsi.
Veitsa kahtlesin, kas ikka tasub sellele aega kulutada, aga tegelikult ei olnud hullu midagi. Vihje on tõene. Tänud peitmast!
Helgiheitjat ise me ei kohanud, see vist Lagedi muuseumisse viidud. Aarde leidsime küll, lubatud kohast. Tänud peitjale siia juhatamast!
Visanud vaid kerge kõrvalpilgu merekindluse suunas, astusime edasi selle helgiheitja poole. Seda vana raudteetammi mööda oli hea astuda, aga kahelpool seda oli ikka täitsa sürr maastik. Alles oma keerdusid sirgeks ajavad sõnajalad keset vesist lodumetsa ja kõige selle keskel turritamas nõuka ajast jäänud raadiomast. Kui olime ära loginud ja tagasiteele asusime, siis jäin näppu kohalikule ajaloohuvilisele, kes oma niiduki seisma jättis ja kuna sai aru, et me mööda neid militaarse looga objekte käime, asus selgitusi ja aastaarve, et mis kus ja mitu tonni lõhkeainet õhku lasti ja kui kaugel selle tõttu ribadeks lennanud suurtüki tükke ja betoonaluse juppe leida võib. Tegelikult oli täitsa huvitav, vaatasime koos selle õhkulennanud suurtükialuse üle, aga ei viitsinud enam tagasi minna, et allesjäänule pilku peale visata. Kusjuures tal oli tekkinud täiesti vale arusaam, et täpselt nende juppide ja tükkide ja säilinud objektide pärast me seal kulgesimegi. Ega ju niisama mingit helgiheitja varjendit üle vaatama ju ei minda. Kui ta vaeseke oleks teadnud, et me hoopistükkis mingi tillukese plasttopsi pärast neid radu tallume, oleks me maine arvatavasti suure kolinaga allapoole nulli langenud. Aga aarde eest peitjale aitäh!
Uus logiraamat ja minigrip.
Leitud ja logitud. Tänud!
.
Logiraamat väga niiske, hariliku pliiatsiga mis karbis on, ei olnud võimalik kirja panna.
Leitud
Väga huvitav paik kis ringi jalutada.
Polnudki siin kandis kunagi käinud
Suur tänu Laurile, kes aarde ära päästis! Meie saime hoonet ikka mitme nurga alt uudistada, kuniks Merle õhtu päästis ja otsitu lagedale tõi. Aitüma!
Tegu on minu kõige esimesena leitud aardega. Ja ei lase ma sellel siis kuhugi arhiivi sattuda. Peitja pole mõni aeg aktiivne olnud, niiet käisin vaatasin üle. Ei tulnud karpi kusagilt välja. Ja varasemasse kohta ma ei hakanud seda taastama. Tundus liiga avalik. Ehket vihje on nüüd vastupidine. Just tuleb maha vaadata. Rööbaste läheduses. Igasse auku pole vaja käsi toppida ja prügihunnikuid ümber laduda. Kui ma õigest arvutasin, siis homme saab aare 15 aastaseks :)
Kas olin mina pime või on karp kadunud. Ühe ukseava kõrval oli midagi peidukalaadset ehitatud- no et kui oleks seal ka karp olnud, siis saanuks öelda "kiire leid", kuid seal haigutas vaid tühjus.
Sai vaadatud siia-sinna, üles-alla, turnitud üle prügi ja tundus nagu igast võimalikust kohast otsitud, aga vot aaret ei leidnud. Viimane leid pea 2 aastat tagasi tundus ka kahtlane.
Sellise seltskonnaga sellist aaret võtta on puhas rõõm. Tänud peitjale
Juhhuuuu minu 300 leid ja just siin Suurupis, kohas, mida ma armastan.
Häirisime natuke hauduvat lindu.
Saabusime õhtu hämaruses, taskulampide valguses, uudistasime hoonet ja asusime logima. Soovitan kohta külastada. Tänks.
Sinna me suundusime juba hämaras aga teekond oli koos päikseloojanguga kena.Leid tuli kiirelt.Tagasitee juba pimedas.Aitäh!
Kui 2017 aastal siin olime, siis sai pärast Katakombi aarde leidmist, kihutatud Vääna jõe rippsilla aaret FTFma. Nii jäi siin kõik ülejäänud aarded otsimata. Hilisematel kordadel oleme lihtsalt mööda sõitnud. Täna sai kohta vastavalt päevale kaarti kirjuks värvida. Tänud peitjale aarde eest.
Oma geoajaloo alguses olin siin korra käinud, aga kuna koht oli kole ja kogemused sellistega puudusid, siis põgenesime. Täna ei jõudnud veel otsima hakatagi kui karp juba leitud sai. Tänan.
Leitud. Logiraamat niiske
Vägev hoone. Ma usun, et ma poleks siia kunagi sattunud, kui poleks seda peidukat siin olnud. Aitäh!
Algul ei tahtunud nagu sinna majja eriti minna, mulle need getod eriti ikka ei meeldi. Siiski läksime ja võtsime kiirelt karbi. Logiraamat oli natuke märg, kuid siiski äge mõelda et minu sünniaastast saadik see sama logiraamat ja karp seal. Aitäh aarde eest!
Aitäh! Leitud!
Populaarne rada tundus olevat. Mööda jälgi sai jalutada. Aitäh!
Väike jalutuskäik. Siiakanti pole me veel enne sattunud.
Tänud
Jalutasime mööda rohtunud teed kohale ja peale uksel vastumeelsuse maha surumist läksin ja panin nimed kirja. Tänan.
Uitasime, uitasime ja uitasime natuke veel, ehk siis kogu mets sai vist risti-rästi läbi kammitud, enne kui õige koha otsa komistasime. Just nimelt komistasime, sest GPS positsioneeris meid kuhugi mm.. karu tumedamatesse kohtadesse, mees vaatas, et "oh, äge maja" ja kui ma ukse pealt sisse kiikasin, siis tekkis mul tunne, et see võib olla see. Peab aga tunnistama, et mul on tekkinud selliste kohtade suhtes kerge klaustrofoobia, aarde sain kätte ja logitud ja siis vaatasin, et minema saan. Kuidagi jube paha, rõske ja hingemattev tunne on sellistes "koobastes", võibolla rusuva mineviku tõttu?
Aare tahaks ilmselt kerget hoolitsevat kätt, oli veidi niiske teine. Ei midagi hullu, aga pikema püsivuse huvides võiks hooldada. Ise olime kahjuks täiesti tühjade kätega (sest mõte oli, et oh - paarsada meetrit aardeni, toome ära... millest sai lõppeks mitu km ringi).
Aga kogu see kompleks ja metsavahe seal... no vau. On, mida uurida.
Leitud