Merekindlus

Olin paar korda seda vaatamas käinud, kummikuta jne. Lõpuks oli ikka natuke rohkem kui kummikut aja. Saab ka plätuga või paljajalu aga noh, tundus mugavam teisiti. Aare korras, aitäh. Tore oli! FP kah!

Lõpuks ometi leitud!!

Ollalalaalaatrallalalalaaaa!

Võtsin arahnofoobia, jätsin julguse.

Kaupo keksis jalalt jalale ja muudkui kihistas kodus peenikest naeru, et, Liisu, sa lähed teed Merekindluse ära. Mingist merekindlusest ei teadnud ma midagi ja kehitasin üksnes õlgu. Kohale jõudes sain aru, mida see Kaupokene naeris. Tõmbasin kahlakad jalga ja lilleõitest mõeldes hakkasin aarde poole suruma. Kõik oli ilus selle hetkeni, mil aarde tuvastasin ja tahtsin logima hakata. Ohsajutt, kus hakkas erinevas suuruses ämblikke ringi sibama. Mõni oli elevandisuurune, mõni kirbusuurune, aga igatahes oli neid palju. Liiga palju. Ja ma varem pole sellist ebamugavust tundnud, aga nüüd halisesin küll, et ärge minge mu juustesse ja suhu. Ristimärki ette lüües sain suure hädaga logitud ja kadusin. Tuuri meeleolukaim otsimine, aitäh!

Õige varustus kaasa võtta ja kodus veidi lõvipasteeti süüa ning tehtud ta saab kunagi.

Tänud peitjale!

Sai kahlamispükse ikka kogu raha eest kasutatud. Täitsa mõnus oli.

Kuna kalamehe kummikud ja kahlamispüksid olid juba nii ehk naa kaasa taritud, siis tulime ka siia neid kasutama. Need esimesed olid küll rohkem tülinaks, kui kasuks, kuna vesi oli kõrgem ja Margus sai siin end karastada. Ega ma ei teagi, mis tunne tal oli, sest ega mehed ju oma emotsioone teistega jagama ei kipu. Mul piisas kahlamispükstest kenasti aga eks need olid mul ka ninani :P Aardega läks kuidagi liiga kiiresti, nagu Margus ütles. Ta tahtis alles otsima hakata, kui mul juba logiraamat näppude vahel oli aga ta ei märganud seda. Tee või tina. Tuleb tunnistada, et igati äge koht ja hoopis teistmoodi, kui kõik eelnevad siiani külastatud kindlused. Aare ka igati vinks vonks, kuigi üks detail tahaks natuke liimimist saada.

Aitäh Laur!

Leitud. Aitäh!

Peale sündmust võtsime teekonna siia. Teadsime umbestäpselt, mis meid siin ees ootab. Veelgi sügavam vesi oli, kui senini käidud. Aare ilusti olemas.
Tänud

Peale Laagri tunnelite edukat ringkäiku oli selline tunne, et andke ainult järgmine maa-alune väljakutse ja sinna me kohe tormame. Krissu tegigi kohe ettepaneku peale sodikoristuse sündmust see aare ette võtta. Ega meil vastuväiteid polnud ja peale maitsva talgusupi söömist keerasime autoninad Merekindluse poole. Autod jäid umbes 400 m kaugusele, haarasime kahlamispüksid käevangu ja marssisime kohale. Enne sisenemist kiire garderoobi vahetus ja nii me sinna sügavustesse astusime. Vesi läks iga sammuga aina sügavamaks ja oli umbes vööni. Kui see etapp läbitud, siis tegime natuke ronimist ja õige pea esimesena kohale jõudnu juba aardeleiust raporteeris. Kui kõik kohal olid, siis avasime selle vahva laeka ja panime nimed kirja.

Aitäh peitjale, täitsa põnev koht oli!

Kui kõik valed kohad olid läbi solberdatud siis suundusin õigesse kohta, mõne ajapärast tuli Märt järgi ja seal aare oligi. Aitäh.

Merekindlus.On teine päris suur,tegin ringi ümber ka veel .Aitäh!

Ma teadsin mida selle aarde leidmiseks vaja on ja varustasin vastavalt ennast ja Raikot. Kindlusesse sisendes teadsin ka seda kuhu minna, aga siis tekkis leviga probleeme telefonil, kui ka minul endal. Solberdasime seal siis ringi jaajasime vett häguseks, et siis järgmistel sellevõrra raskem oleks. Lõpuks taipas kaaslane õigesse kohta minna ja hõikas ka mind järgi. Oli ka viimane aeg , külm tahtis m... ära võtta! Tänud peitjale aarde eest.

Seda peitmise kuupäeva oli mul kalendrisse tarvis, aga siis vaatasin seda aaret ja otsustasin teise aarde kasuks, sest see siin tundus mulle kohana, kuhu ma oma jalga tõsta ei taha. Täna, kambaga, ei olnudki nii hull koht. Tänan.

Algul käisime katusel. Siis saime logidest aru õige asukoha, kuid saime peagi ka aru, et varustuses on puudujääke ja julgusest jäi kah natuke väheseks. Tuleme kindlasti uuesti tagasi.

Leidsin

Olen siinkandis varem käinud teisi aardeid noppimas, kuid sel ajal mul kahlamispükse ei olnud ja tunnelitesse ei sisenenud. Nüüd saabusime mingit hoopis muud teed mööda, olin vaid tänulik, et enda madalapõhjalisega siitkaudu ei lähenenud. Aga tunnel ja aare ja see kõik mulle hirmsasti meeldisid. Neljane seltskond mugusid, lisaks ka koer, vaatasid me lähenemist veidi kahtlustavalt (minul kahlamispüksid, pealamp ja värki, Lauri lihtsalt linnariietes), sest nende kambas kahel noormehel olid vaid kummikud ning selgus, et tõesti tavalised mugud, aga noormehed tunnelihuvilised. Ma olin üksinda kondama minemisest nii vaimustatud, et jätsin lugemata aarde asukoha kirjelduse ja tuiasin pikalt vales tunnelis ringi, mugud uurisid vahepeal Laurilt, et kas see on meil tavaline, et ma niimoodi kuskile jumal-teab-mis-kohtadesse-leviauku-teadmata-suunas-teadmata-ajaks kaon ja nad said siis väikese ülevaate geopeitusest ka. Kui esimene tunnel põhjalikult selgeks sai ja selgeks sai ka, et olen täiesti vales kohas, siis teise tunneli inspekteerimisel (ega ma vihjet ikka veel lugenud olnud, seega õigesse kohta sain ka ikka päris viimases järgus kohale) tiirutas Lauri erinevatel tasanditel ja hõikus erinevatest avaustest ergutusi.

Karbilahendus oli väga äge, maalisin nimed vihikusse ja pärast selgitasin ka kaaslasele süsteemi olemust.

Täname, oli tore ja selliseid aardeid palume veel!

Logisid vaadates tundus üsna vesine koht. Kuna ilmad pole ka enam liiga palavad, siis lihtsalt tõmbasin kuivaka selga ja astusin trepist alla.. vist polnudki kõige kõrgem see vee seis siin, võib-olla umbes poolde reide. Üsna pea olin aarde juures ja peale õrnalt veenmist andis ta logiraamatu kätte. Sellised vee takistusega militaar objektid tunduvad isegi mulle huvitavad. Ja muidugi tuleb kiita ka suurepärast aarde teostust. Tänan.

Uskumatult pikalt on siin selline kõrge vesi püsinud. Mäletan, et olen siin oluliselt madalamat vett näinud, aga siis polnud isegi kummikuid kaasas. Täna poleks kummikutest mingit kasu olnud, sama hästi oleks võinud kingadega minna. Õnneks oli kaelani ulatuv ülikond seljas, mistõttu otsustasin ikkagi esimesena vette sukelduda. Sellele vaatamata tuli vee tegelik sügavus üllatusena.
Samal päeval külastatud koobastes oli see ikka oluliselt madalam. Vesi surus vastu keha ja mõlemad jalad hakkasid ka vaikselt märjaks minema.

Olles jõudnud nurga taha ja nähes mis variandid edasi liikumiseks on, läksin korraks trepist üles tagasi. Loobusime algsest mõttest, et otsime aaret ilma vihjet lugemata. Olles natukene targemaks saanud, tekkis hea mõte, kuhu edasi liikuda. Sügav vesi motiveeris kiiremini liigutama ja ei läinud pikalt kui olin jõudnud aardega samasse ruumi. Arvo tuli kohe järgi. Nüüd sai rahulikumalt võtta ja oli rohkem aega ringi vaadata. Aarde peidik jäi kiiresti silma. Kaval lahendus! Sel ajal kui mina logisin, leidis Arvo maast 10 eurot. Kuna me kumbki polnud kindlusse aaret kaasa võtnud, siis oli see ilmselgelt meile vaevatasuks jäetud.

Panin nimed kirja, võtsime raha kaasa ja liikusime välja tagasi. Aitäh, see oli vaieldamatult päeva elamusterohkeim aardeotsing.

Mulle ikka väga meeldis, kuidas kindralite punkri ees hiljem juttu ajades Saarsven kindlalt vandus, et mis asja me Markoga ajame, et see pole siin ju mingi takistus. Et vesi nii madal, et tema oma pahkluuni kummaritega võttis selle aarde ära nagu üle heinaküüni kustes. Meie Markoga oleme mõlemad mitu korda siit aarde juures ära jalutanud ja vandunud, et oleme kunagi parema varustusega varustet. Ja täna oli see päev. Või noh, nii me oma uljuses arvasime. Kahlamispükstest eelmiste aarete vesi välja kallatud, tõmbasime need libedikud jälle jalga ja lõime risti ikka korralikult ette ära ja Marko sukeldus vette. Sai oma 4 trepiastet ära mindud ja taganes kurjuse ees. Väljas tagasi, andis ta instruktaaži, kuidas pussnoaga ta püksid lõhki lõigata, et ta ära ei upuks hädaohu korral ja nii me lugesime ka vihje ära. Enne mõtlesime ilma vihjeta paugutama minna. Lollid.

Uus sukeldumine, ja oi oi, kui kõrge vesi. Pahkluuni kummikuga. Vot siin oli vesi puusani ja mul isegi üle puusakõrguse. Marko ees, mina järgi. Idee teada, mida teha. Kuid ma tundsin, kuidas see vesi lihtsalt valgus mu pükstesse ja kõik meeldiva jahedusega täitub. Mässasin siis kiiremaid ujumisliigutusi teha ja vups kuivemasse kohta aardele ligemale. Vandusin seal oma saatust, Marko logis aaret samal ajal. Mina siis krigistan hambaid ja vaatan maha ja mida? - maas 10 eurot. Marko oma see polnud, minu oma ka mitte. No selge, see on auhind vapruse eest. Sukeldusime jälle vette ja see päädis sellega, et mul tõesti olid püksid läbimärjad hiljem, nabast saati kõik ligumärg. Koperdasime tagasi autodeni ja mina sain ikka korralikult riideid vahetada.

Selle 10 euroga sai veel nalja. Sest trofeeraha tuleb kulutada päeva tähistamisele ja nii me läksime Keila-Joa "meie" poodi. Mõlemale viiekas näkku. Ja oi, kui äge see oli. Nagu lapsepõlves. Ühel hetkel on mõlemil süle nodi täis ja käib arutlus stiilis - "kui ma selle võtan, siis ma seda ei saa". See oli mäekõrguselt ägedam poeskäik, kui lihtsalt võtad, mida tahad ja maksad kaardiga. Sul on see viiekas ja sa pead selle eest oma elu parimaks tegema. See õnnestus jäätise, moosipallide, rosinasaia ja rosolje näol. Priima.

Ja tõesti on äge aare. Nii mitu korda siin pika ninaga jäänud ja süda ikka rahul, et see lõpuks logitud sai. Kas oli väärt? Kindlasti. Kuid järgmisel korral läheks paljalt või ujumispükstega seda aaret võtma, märjaks saab niikuinii, vahet ju pole :D

Ei õnnestunud ka kalamehesaabastega. Kahjuks on kummipüksid kodus aga küllap need sealt kunagi ka kätte saab.

See aare ikka mõeldud rohkem tuukritele harjutamiseks! Tuleb tagasi tulla parema varustusega või oodata kuivemaid olusid. :)

Ei olnud kalamehesaapaid kaasas :D

Ei pääsenud ligi!

Tänase tähtsa päeva puhul tahtsime teha midagi erilisemat. Ei-ei, mitte sõbrapäeva puhul, kuigi ega ka meie sellest vaimust täna päris ei pääsenud. Aga peale (või siiski enne) sõbrapäeva kohe tähtsuselt järgmine sündmus geopeituri jaoks on muidugi selle mängualased kordaminekud, õnnestumised, tähtpäevad. Kui oma 500.-ndat järjestikust aardeleiupäeva tähistasime maa all Lasnamäe tunnelis, siis nüüd täna, mil täitus 600. järjestikune päev, mil oleme aardeid leidnud, siis otsustasime taaskord maa alla tulla. Tõsi, olime selleks ka valmistunud. Või noh, kes kuidas. Annal olid säärikud, mis ulatusid sinnani, kus inimkehas saab ühest kaks. Nendega jäi ta täna siin kiirelt hätta. Proovisin siin mina kuna minu säärikud ulatuvad rinnuni. Mnjah, no ütleme nii, et vett oli ikka mehe moodi ja kui säärikuid poleks olnud, oleks ka munad märjad olnud. Nendes pükstes sain aga üsna muretult liikuda, kuni... tundsin, et üks kann läheb miskipärast külmaks. Pöörasin ringi ning nägin, et olin kogemata vahepeal toetanud end vastu vee all olevat ja seinast välja turritavat raudora. Selge pilt! St. vesi oli muidugi selge ning mul sai ka selgeks, miks see kann järsku külmana tundus. Olin pükstesse paari sentimeetrise rebendi kiskunud ning sealt tulvas vett sisse. Tegin siis mõned kiiremad liigutused nind jõudsin sellisele tasadile, kus vesi oli madal. Läks veidi paremaks, aga ega see muidugi pükse ära ei parandanud.

Otsisin siin vahelduseks aarde üles, panin nimed kirja ning nüüd oli vaja veel ju sama teed ka tagasi minna. See käis kiirelt. Või siis nii kiirelt kui see võimalik oli, sest vesi ikka oli päris sügav ning osutas visa vastupanu. Selge see, et taaskord sain paraja koguse vett oma pükstesse, aga teha polnud muud kui leppida, et nii on. Aga nagu ikka kombeks, üks paar vahetusriideid on kogu aeg autos olemas. Noh, nii igaks juhuks. Nii ka nüüd. Auto juures said kuivad püksid jalga ning oligi kohe puhtam, kuivem ja muretum tunne.

Aitäh, oli meeleolukas kuuesajas aardeleid!

PS. Mul väike palve ka aardepeitjatele. Meie leidmata aarete hulk Tallinnas ja selle ümbruses hakkab otsa saama. Väga palju üle kuu aja enam iga päev järjest aaret leida ei saa. Palun peitke juurde, või tehke sündmuseid, või tehke midagigi! Tahaks ju ka järgmise 100. aarde leiu juurde midagi huvitavat kirjutada :)

Teine variant - palun annetage meie kütusekulu fondi, et saaksime hakata kaugemaid aardeid leidma, ühekaupa. No nii umbes 40km sinna ja 40 tagasi. Enamus aarderetki saab muidugi tehtud selle massinaga, millel on kaheliitrine mootor, mitte neljaliitrine. Vastasel korral oleks ammu juba nälg majas! :)

Aga noh, eks me näe (ütles pime ja põrutas põmmdi peaga vastu puud!), mis saab ja kaua saab. Igatahes missioon jätkub - igas päevas üks aare hoiab arsti eemal (a cache a day keeps the doctor away!). Ma usun, et justnimelt nende aardeleidude tõttu ei ole me (ptü-ptü-ptüi) ei sel ega eelmise talvel haiged olnud!

Mis ma ikka siin öelda oskan. Et aastaga pole midagi muutunud? Nii see täpselt on, ei olnud abivahendit kaasas ja hoone kenasti üle ujutatud. Praeguste ilmadega polnud karastatud meelt ka võtta, nii me seal siis mitmekesi korra tiiru tegime ja edasi läksime. Tuleb ikka jälle tulla :)

See aare oli siiani kogu aeg põhjusel või teisel külastamata jäänud. Nüüd sai see võlg likvideeritud ja see äga kohta ka üle vaadatud. Sees oli veetase praegu veidi üle põlve ehk õigete abivahenditega saab täiesti muretult kuivalt aardeni. Vihje tekitas minus segadust ja otsisin algul hoopis teistlaadi asja ja ei osanud kuidagi õigele objektile tähelepanu pöörata.

Tellised müüris oli planeeritud tänaseks viimaseks aardeks, kuid ootamatult käidi välja mõte, et ma võiksin siin ka ära käia, kuna mul ainsana see aare leidmata ja sobivad kummikudki on mulle autost pakkuda. Teadsin, mis ees ootab, kuna olin kunagi selle ukse taga käinud, aga kõrge tasemega jääkülma vee tõttu isegi ei kaalunud sisenemist. Esimene vastus oli, et sinna ma küll üksi ei lähe. Kaaslased aga julgustasid vähemalt sisse piiluma ning pärast neilt lubaduse saamist, et nad ukse juurest kaugele ei lähe, ajasin endalegi ülletuseks siiski Helduri ilusad rohelised püksid jalga ja astusin trepist alla. Üksi, sest kummikpükse ju rohkem polnud. Huh… polnudki nii hull, aardega läks õnneks ka kiiresti. Lahe koht, aga ega ma pikemalt kui vaja seal küll aega viita julgenud. Tänud kaaslastele, ilma teieta oleks see kihvti lahendusega aare ilmselt veel pikalt sobivat aega minu jaoks oodanud. Aitäh peitjale!

Teades, mis ees ootab sai õige varustus kaasa võetud ja vihje abil sai ka kohe õigesse suunda mindud. Aardega läks natuke aega, olin aardele enne just otsa vaadanud. Nimi kirjas uudistasin natuke ka kindlust ennast aga ega need väga meeldivad kohad ei ole ja seega tegin üsna kiirelt. Aitäh.

Vaesemehe kalamehe kiled sai jala otsapandud ja enam vähem efektiivselt ka aardeni mindud. Kuskil sai midagi valesti tehtud nii, et jalad päris kuivaks ei jäänud. Tänud

See on lahe koht, usun, et seal käinud oma kümmneid kordi vähemalt. Olen isegi sees käinud 1 korra, see vist oli üle eelmine suvi kuumalaine aeg aga siis ei teadnud geopeitusest midagi veel vaid oli lihtsalt avastamis rõõm :)
Kuna koht lahe siis ei olnud absaluutselt kiiret ka selle aardega, see nagu kirss tordi tipus või siis hea magustoit :)

Seekord siis tekkis idee kuidas võiks proovida, pole sellist lahendust kasutanud kunagi. Aga aarde sai kätte ja kõik ilusti korras, tänud :)