Eesti Vabariigi rannapatarei nr. 5
Kirjeldus
Naissaarel on kaitserajatisi alates Peeter Suure aegadest. Üks efektsemaid ja paremini säilinud sõjalise otstarbega ehitisi on patarei nr. 5 Savikaldal. Patarei asub militaarrajal (matkarada Naissaare põhjaosas) ning on kohandatud spetsiaalselt turistidele näitamiseks (maa-alusesse tunnelisse viivad avad on tähistatud).
Patarei nr. 5 loodi 1919. aastal. Uue kaitseüksuse ülemaks määrati 10. oktoobril 1919 leitnant August Suurkivi. Tallinnast saadeti 24. novembril kaks 150- millimeetrist Saksa rataslafettsuurtükki, proovilaskmine tehti detsembri keskel. Aastal 1921 lisandus veel kolm 76-millimeetrist rataslafettsuurtükki (Vene 1900.a. mudel). Mis aga puudus, see oli kindel positsioon. Kahurid seisid täiesti ilma varjeta. Ajakohast patareid hakati ehitama Savikaldale (majakast umbes kilomeeter lõuna poole) aastal 1923. Juba järgmisel aastal võidi kahurid paigale seada, kuigi valminud oli ainult kaks betoonalust (teised olid plankudest ja muldega). Komandopunkt kahuri nr. IV lähedal oli varustatud kolmemeetrise kaugusmõõdikuga. Tegelikult meenutas juhtpunkt küll rohkem muldonni. Selle kohal kerkis madal palktorn, välimuselt triangulatsioonipunkti taoline, otsas laudadest vaatluskamber. Mõni aeg hiljem, kuid samal aastal, jõuti lõpule betoonist komandopunkti ning kahe betoonist suurtükialuse ehitamisega. Üles seati ajakohane 6 m pikkune kaugusmõõdik. Senine 60 cm läbimõõduga helgiheitja asendati 2,1 meetrisega ning nõrgavõitu diiselmootor "Russ" patarei jõujaamas moodsa 90-hobujõulise "Ursusega". Samuti oli siin võimalik vajaduse korral sisse lülitada patareidel baseeruv varuvalgustusvõrk. Aastail 1926 ja 1927 ehitati uus komandopunkt IV kahurialusest 150 m põhja poole. See oli kaetud tsementeeritud soomusplaatidega, millel seisis soomuskuppel. Teise laepoole hõivas platvorm kaugusmõõdiku ja käärpikksilma jaoks. Samal perioodil suurenes laskemoonavarjendite arv kaheksalt kaheteistkümnele, neist igaüks mahutas aga vaid 25 laengut ja mürsku. Lisatagu, et siin oli mängus kaalutlus, mille kohaselt tabamuse korral oleks tegemist üsna väikese laskemoonakaoga ning märksa nõrgema plahvatusega. 1928. aastal said patarei nr. 5 kahurid uued ja moodsad sihtimisseadeldised. Samal ajal valati patarei positsiooni taha niidule tulpalused kahele raskele õhutõrjekuulipildujale "Vickers". Patareist mere poole, Savikalda ette, seati üles kaks eelmisel aastal lammutatud suurtükilaevalt "Lembit" pärinevat 75-millimeetrist kahurit. Seni seal olnud rataslafettsuurtükid said teise ülesande. Juba 1920-ndate aastate keskel asendati vanad 120-puudased suurtükid korralike 6-tolliste Canet´ kahuritega, mida tollal oli neli. Kuid 1940. aastaks oli neid alles jäänud ainult kolm. Neljandal alusel seisis 120-millimeetrine õppekahur. Selle sagedane kasutamine õppeotstarbeks osutus kulukaks. Just seepärast olidki nii 4. kui 5 patarei nagu teisedki meie merekindlused võtnud kasutusele suurtükirauaõõntesse paigaldatavad 37-millimeetrised õpperauad. Tulistades nende kaudu lähedasi märke, saavutati küllaltki oluline sääst. Patareis nr. 5 algas 6-tolliste Canet´ suurtükkide tõstenurga suurendamine, mille tõttu senine 12,5-kilomeetrine laskekaugus pikenes umbe kahekümne kilomeetrini.
Umbes 200 m kogupikkusega maa-alune varustustunnel ühendas ja piiras kõiki nelja kahurialust ning jooksis maa sees sik-sak kujuliselt. Tunneli kõrgus oli 1,9-2,0 m. Tunnelis avanevad kõrvale väikesed ruumid - need on laskemoonakambrid ja meeskonnavarjendid.
Aarde koordinaadid juhatavadki sind selle 200 meetri pikkuse maa-aluse varustustunneli sissepääsu lähistele. Aarde leidmiseks lülita sisse taskulamp ja sukeldu tunnelisse. Aarde leiad ühest kambri ventilatsioonitorust. Palun taasta maskeering!
Seotud lingid:
Naissaarel on kaitserajatisi alates Peeter Suure aegadest. Üks efektsemaid ja paremini säilinud sõjalise otstarbega ehitisi on patarei nr. 5 Savikaldal. Patarei asub militaarrajal (matkarada Naissaare põhjaosas) ning on kohandatud spetsiaalselt turistidele näitamiseks (maa-alusesse tunnelisse viivad avad on tähistatud).
Patarei nr. 5 loodi 1919. aastal. Uue kaitseüksuse ülemaks määrati 10. oktoobril 1919 leitnant August Suurkivi. Tallinnast saadeti 24. novembril kaks 150- millimeetrist Saksa rataslafettsuurtükki, proovilaskmine tehti detsembri keskel. Aastal 1921 lisandus veel kolm 76-millimeetrist rataslafettsuurtükki (Vene 1900.a. mudel). Mis aga puudus, see oli kindel positsioon. Kahurid seisid täiesti ilma varjeta. Ajakohast patareid hakati ehitama Savikaldale (majakast umbes kilomeeter lõuna poole) aastal 1923. Juba järgmisel aastal võidi kahurid paigale seada, kuigi valminud oli ainult kaks betoonalust (teised olid plankudest ja muldega). Komandopunkt kahuri nr. IV lähedal oli varustatud kolmemeetrise kaugusmõõdikuga. Tegelikult meenutas juhtpunkt küll rohkem muldonni. Selle kohal kerkis madal palktorn, välimuselt triangulatsioonipunkti taoline, otsas laudadest vaatluskamber. Mõni aeg hiljem, kuid samal aastal, jõuti lõpule betoonist komandopunkti ning kahe betoonist suurtükialuse ehitamisega. Üles seati ajakohane 6 m pikkune kaugusmõõdik. Senine 60 cm läbimõõduga helgiheitja asendati 2,1 meetrisega ning nõrgavõitu diiselmootor "Russ" patarei jõujaamas moodsa 90-hobujõulise "Ursusega". Samuti oli siin võimalik vajaduse korral sisse lülitada patareidel baseeruv varuvalgustusvõrk. Aastail 1926 ja 1927 ehitati uus komandopunkt IV kahurialusest 150 m põhja poole. See oli kaetud tsementeeritud soomusplaatidega, millel seisis soomuskuppel. Teise laepoole hõivas platvorm kaugusmõõdiku ja käärpikksilma jaoks. Samal perioodil suurenes laskemoonavarjendite arv kaheksalt kaheteistkümnele, neist igaüks mahutas aga vaid 25 laengut ja mürsku. Lisatagu, et siin oli mängus kaalutlus, mille kohaselt tabamuse korral oleks tegemist üsna väikese laskemoonakaoga ning märksa nõrgema plahvatusega. 1928. aastal said patarei nr. 5 kahurid uued ja moodsad sihtimisseadeldised. Samal ajal valati patarei positsiooni taha niidule tulpalused kahele raskele õhutõrjekuulipildujale "Vickers". Patareist mere poole, Savikalda ette, seati üles kaks eelmisel aastal lammutatud suurtükilaevalt "Lembit" pärinevat 75-millimeetrist kahurit. Seni seal olnud rataslafettsuurtükid said teise ülesande. Juba 1920-ndate aastate keskel asendati vanad 120-puudased suurtükid korralike 6-tolliste Canet´ kahuritega, mida tollal oli neli. Kuid 1940. aastaks oli neid alles jäänud ainult kolm. Neljandal alusel seisis 120-millimeetrine õppekahur. Selle sagedane kasutamine õppeotstarbeks osutus kulukaks. Just seepärast olidki nii 4. kui 5 patarei nagu teisedki meie merekindlused võtnud kasutusele suurtükirauaõõntesse paigaldatavad 37-millimeetrised õpperauad. Tulistades nende kaudu lähedasi märke, saavutati küllaltki oluline sääst. Patareis nr. 5 algas 6-tolliste Canet´ suurtükkide tõstenurga suurendamine, mille tõttu senine 12,5-kilomeetrine laskekaugus pikenes umbe kahekümne kilomeetrini.
Umbes 200 m kogupikkusega maa-alune varustustunnel ühendas ja piiras kõiki nelja kahurialust ning jooksis maa sees sik-sak kujuliselt. Tunneli kõrgus oli 1,9-2,0 m. Tunnelis avanevad kõrvale väikesed ruumid - need on laskemoonakambrid ja meeskonnavarjendid.
Aarde koordinaadid juhatavadki sind selle 200 meetri pikkuse maa-aluse varustustunneli sissepääsu lähistele. Aarde leidmiseks lülita sisse taskulamp ja sukeldu tunnelisse. Aarde leiad ühest kambri ventilatsioonitorust. Palun taasta maskeering!
Seotud lingid:
Logiteadete statistika
Logiteated
Järgmine välimõistatus. Eks me siis liikusime nulli suunas ja mõni hetk enne sinna jõudmist saime aru, et tegelikult õigest objektist juba hakkasime mööduma. Eks siis otsisime ühe sissekäikudest üles. Tõepoolest polnud sellel tunnelil siin viga midagi ja teekond oli Laagri tunnelitega võrreldes jalutuskäik, mis pealekauba veel puhas, no suhteliselt ja lühike. Kuigi kui pris aus olla, siis mina nüüd küll aru ei saanud, kelle eest seda randa siin kaitsta taheti, aga noh, ega kõigist asjadest ei peagi aru saama. Ning ei mingit vees sulistamist. Igatahes saime siin valutult hakkama ja suundusimegi tasapisi oma öömaja poole tagasi.
Tänud peitjale mõistatuse ja aarde eest
Tänud
Kuigi olen ca 3 korda varem saarel käinud, polnud nii kaugele veel sattunud. Vinge ehitis, tänud!
Sellist olen juba kohanud aga mitte küll nii pikka kui see siin, aitäh :)
Väga äge. Tänan
Leisin ja logisin.
Tuli lihtsalt
Leitud ja logitud
Sai veedetud nädalavahetus Naissaarel, tähistatud õe ja õemehe sünnipäeva ja möödaminnes ka paar aaret logitud
Kõndisime tunneli läbi ühest otsast teise ja teisest esimesse tagasi, et midagi kahe silma vahele ei jääks. Ei jäänud. Ka see aare mitte. Aitäh peitjatele!
Selgus, et tunnelisse on ka niisama asja. Aardeleid läks sutsu lihtsamalt kui too teine eesmärk.
Leitud ja logitud, tänud!
Veidike jalutamist ja leitud ta saigi, tänud aarde eest!
Leitud ja logitud. Tänud peitjale.
Täitsa lahedad ehitised t6esti. Olgugi et nende minevik on synge, on nendes tänapäeval huvitav ringi kolada. Pole varem siinsel väikesaarel käinud ja tuleb tunnistada et erinevalt harjumaa mandril olevatele vaatamisväärsustele on siin ikka oluliselt rohkem säilinud mida vaadata. Kusagilt vupsasime jah sisse ja kui tee otsa sai siis oli juba selline tunne et tuleb täna ikka yks sinine kakuke ka. Aga ei käisime kontrollisime ikka teise otsa ka yle ja seal ta oligi. Olime esimese hooga lihtsalt m66da tuisanud. Tänud peitjale
Tuuri viimane täpp. Läksime kuskilt suvalisest kohast sisse ja hakkasime otsima, aga õige koht silma ei jäänud. Samas on sellistes paikades tore ringi kolada ja kui ühest kohast aaret ei märganud, siis liikusime lihtsalt teisele poolele ja peagi jäi loogilisest kohast karp näppu. Tänud!
Saare põhjatipust tagasi allapoole sõites lähenesime sellele aardele väikse ringiga. Nimelt olime otsustanud liikuda mööda punavalgelt tähistatud militaarmatkarada, et mitte ülemäära erinevatel metsateedel ekselda. Kahjuks sattusime varsti eraomaniku õuele, sest tundub, et matkaraja tähised on muutmata ja maaomanikule ei meeldi, et tema krundilt läbi käiakse. Pärast tagasi tulime juba uut ja veel tähistamata rada mööda.
Rattad jätsime RMK lagunenud piknikuplasti juurde ja sammusime nulli maa alla sisenemise võimalust otsima. Üsna kiirelt sai esimene avaus märgatud ja kohe sealt ka alla vupsasime. Täitsa mõnus oli seal jalutada, sest iga natukese aja tagant päevavalgus taas paistis ja eksimise hirmu küll polnud. Õige kambri leidsime ka paraja ajaga ja maa alt väljusime tükk maad peale sisenemist.
Aitäh lahedat kohta tutvustava aarde eest!
Leitud! Kamp Tartust, kahjuks jäi logiraamatusse kirja panemata.
Vahepeal seal otsides tekkis küll eksinu tunne, kuid lõpuks sattusime ka õigesse kambrisse ning nimed said kirja :)
Üllatavalt hästi säilinud tunnelid. Tuhnimist jagus kohe pikemaks ajaks. Tänud juhatamast.
Selle aarde puhul pean kohe mainima, et kui ma väga neid maa-aluseid punkreid ei armasta, siis täna olid need ühed parimad kohad enda jahutamiseks. Täitsa tore oli aaret otsida mõnusalt jahedas kohas. Selle aardega oli meil küll õnne, et maa-all viibimine jäi suhteliselt lühikeseks. Juba järgmises käigus vaatas aare meile vastu. Aitäh peitjale!
Jalutasime ja otsisime sobivat sissepääsu ning sattusime just sobivast kohast sisenema, niiet aare tuli ka kohe lagedale. Tänan.
Suure seltskonnaga polnud probleemi aare leida. Keegi sisenes ühest kohast, teised jälle teiselt poolt ja keskel saime kokku ning leidsime aarde.
Tänud.
Pärast suurt maalritööd võttis Rainer meid oma kasti, Sigridi kaardilugejaks, Herki meid välitingimustesse lõbustama ja saare kohta põnevat infot jagama ning - sõit võiski alata! See välimõistatus sai esimeseks. Sellise pundiga ei läinudki muidugi kaua kui me lampide valguses karp käes karjaviisiliselt logitud sai. Selliseid põnevaid paiku saarel juba jagub.
Aitäh peitjatele ja kaasleidjatele! Aare kombes.
Kolasime maa all ja leidsime ka selle aarde üles. Aitäh!
Leitud ja logitud
Keegi sisenes siit, keegi sisenes sealt ja lõpuks juhtuski, et meie seltskond jõudis aardeni. Otsustasime siis teisi natuke kollitada ning seisime pimeduses. Teised said väikse ehmatuse ja leiu ka. Aitäh!
See aare on meie 1000 s leid.
Ülehomme saab meil täis täpselt pool aastat aaretamist. Oleme oma esialgset plaani juba täitnud.
Tänud
Naissaare seitsmes. Terra Feminiarum juurest jätkus pikem jalutuskäik siia, osaliselt tulin mööda lillat rada, osaliselt suurendasin oma südamevalu, sest põikasin suuremalt teelt vahepeal kõrvale ja imetlesin kõiki neid kukeseeni, mida ma üles noppida ei saanud. Seenehuvilistele võin vihjena öelda, et põhimõtteliselt kõik väiksemad metsateed ja kinni kasvanud raudteed on praegu kukeseente poolt vallutatud. Minust jäi sadu (kui mitte tuhandeid) kukekaid metsa.
Aare oli tore: mulle meeldib sellistes kohtades kolada ja pärast karbi leidmist põikasin veel teistestki avaustest sisse. Päikesevalgust oli nii palju, et pealamp ei olnud tingimata vajalik, kuid oli logimiseks päris mugav.
