Linalakk

Ei noh, see linalaka keerutamine on nüüd küll ikka väga kaugesse aega jäänud, sest iit vahitornist küll enam keegi kedagi ei vahi. Hea et ta veel vähekenegi püsti püsib, kuigi kes teab kauaks sedagi on. Alguses sihtisime aarde otsimisel ikka neid kohti, kuhu pääsemiseks kaaslase abi oleks vaja, aga ei näinud midagi. Siis kaaslane vajus väsinult trepile, mille alumine osa veel natuke nagu peab kah ja mina võtsin aarde hoopiski leebemast kohast välja.
Tänud peitjale aarde eest

Tänud aarde eest!

Romantiline värk.
TFTC.

Leitud ja logitud. Tänud peitjale.

Torn oli - aare ka aga kindlasti mitte peidus, ilmelt oli tuulega alla sadanud. Aitasime ta natuke kõrgemale ja jätkasime oma seiklust :)

Väga lahe torn, aitäh :)

Aardekarbini ulatus ka üksi. Torni enam kauaks pole. Põnev koht.

Tallinna linn korraldas Spordipealinn 2025 raames toreda matkapäeva Naissaarel. Võtsin minagi sellest osa ja ühe aarde noppisin ka ära. Aardekarp vedeles maas, vist ei peaks seal olema. Tõstsin ta natuke kõrgemale.

Leitud ja logitud

Mõni trepiaste veel kannatas ja aitas meid veidi kõrgemale, ülejäänu saime kohapealse abivahendiga lahendatud. Tänud!

Härra geoloog, kellel oli see aare juba kunagi leitud, sai siin nüüd hetke puhkeaega võtta ja mustikaid noppida. Mina tegin nii kaua seda, mida teha soovitatud ei olnud. Aitäh peitjale!

Ikka üsna õnnetuks jäänud see trepp!

Leitud, aitäh!

Leidsime!

Trepp veel kannatas ja nii sai nimed üsna lihtsalt kirja. Tänud aarde eest!

Leitud ja logitud. Tänud peitjale.

Naissaare rannajoonest oli meil umbes pool läbi vändatud ja nüüd oli aeg suund sisemaale keerata. Kui enne saarele tulekut olime mitmest allikast kuulnud-lugenud, et ratastega liikumine võib siin liiva või pori tõttu raske olla, siis meie rõõmuks olime ka täitsa tavalise linnarattaga kõik teed läbitud saanud.

Ajahamba poolt puretud torn hakkas läbi metsa silma ja jätsime rattad suurema tee äärde ning jalutasime kohale. Esimese hooga kuhugi ronima ei hakanud, kuigi vaatluse teel oli aare kohe tuvastatud. Kaalusime ühte ja teist varianti, kuid lõpuks mõtlesin ennast imekergeks ja lendlesin mööda pehkinud astmeid üles. Saimegi karbi kätte. Panime logiraamatule uue minigripi, lisasime mängujuhendi ja kirjutasime üle ka karbi markeeringu. Tundub, et see aare peab seal paremini vastu, kui selle torni konstruktsioonid.

Aitäh peitjale!

Püüdsime alguses vältida mädatreppi kuid meie pikkuste liitsumma ei olnud logimiseks piisav. Kuna julge hundi rind on haavleid täis, siis otsustasin rammu katsuda trepiga - mina võitsin, trepp jäi ka maha sellisena nagu ta enne oli. PS kes tahab veel hoonet ühes tükis näha peab ennast kiiresti liigutama, ülemine ots hakkab juba ära vajuma.

Uurisime seda treppi ja tegime järelduse, et tervislikum oleks seda mitte kasutada. Siis togisime karbi alla, eks pärast paistab kuidas tagasi saab. :D No ja väike MacAivar on ju igas geopeituris olemas, niiet karp jõudis kenasti oma kohale tagasi. Tänan.

Selle aarde juurde suundudes hakkas vasakul metsas silma suur rändrahn. Oli ikka kivimürakas. Kui vahitornini jõudsime, nägime ka aaret juba. Kuidas seda siis kätte saada. Tänu Maril kaasas olevatele abivahenditele saime kokku ühe sobiva suure abivahendi, millega kulges aarde kättesaamine ja tagasipanek päris kenasti. Aitäh peitjale!

Rattad jätsime veidi eemale raudteele ja läksime seda kivi ja linalakkneidu vaatama. Kivi leidsime, aga see oli paraku tühi. Mis siis ikka, vähemalt oli aare alles.

Tänud.

Kristjan tegi ohtlikuma osa ära, mina pakkusin altpoolt tuge. Aitäh!

Siin oli küll tunne, et kohe kuhub kogu see krempel kokku. Ma ei tea, kui hea idee on lasta sealt üldse üles ronida. Mustikaid oli meeletult ning see hoidis tuju sellise tempo ja ilma juures yleval. Aitäh!

Jätsime rattad ja seljakotid eemale raudtee rööbastele rongi ootama ja ise jalutasime edasi aarde poole. Väljamõeldud legendike on päris tore. Rändrahn oli ka uhke aga kedagi hetkel kivi otsas ega tornis polnud. Parandasime seda viga sellega, et meist kergem ronis ettevaatlikult aardeni ja pani nimed kirja. Aitäh!

Siin sai kerge vihmake meid kätte, kui mööda raudteed lähenesime. Vahetult aarde juures olid eriti mahlased mustika lõksud üles seatud.. näpud said siniseks ja ma ei märganudki, kuidas aare kätte saadi.. Tänan.

Leitud ja logitud.
Tänud

Naissaare kahekümne seitsmes. Valisin otseteeks sihi, mis tornini toob. Ah, paljukest sellest sihist kasu oli, sest oksastraataed muljus/torkis mu saapataldasid ja astusin tegelikult ikkagi mööda mustikamättaid.

Kõiki hoiatusi eirasin ja trepp kandis väga hästi.

Leitud ja logitud. Aitäh aarde eest!

Aitäh!

Kolmas leitud aare saarel, jälle kirjutusvahendi puudumisel logi jäi kirjutamata, kahju.