Geopeiturite söögimaja

Kui ma mõned aastad tagasi siin selle Walkmaniga rabas käisin, siis ma lähenesin hoopiski teiselt poolt, aga siit on ju palju leebem. Ja raba on mõnus, ei mingit taolist vees müttamist, mida eile Vonkat külastades tuli teha. Kusjuures hommikust saati kripeldas, et nii ilus ilm, kuidas ma küll toas niisugusega istun. Lõpuks ikkagi pääsesin välja. Ja pealegi see geopeiturite söögimaja oligi siia kanti kuidagi üksinda jäänud. Natuke ikka häiris ka see üksik täpp kaardil, aga ju mitte piisavalt, et varem teda likvideerima tulla. Nüüd siis tehtud. Aare ise oli niisugune hea tuju tagaja, vahva.
Tänud peitjale vähemalt proovimast seda geopeitureid kimbutavat nälga vähegi leevendada, väikeseks abiks ikka.

Väga lahe koht. Ma olen elus 2 korda murakal käinud. Esimest korda olin väga väike. Teist korda alles mõned aastad tagasi ja jäime pika ninaga. Aga täna tulen jalutan ja mängin geopeitust ja mis na näen.. MURAKAD!! Njämma ☺️☺️

Teadsin, et teiste värava taha parkida ebamugav seega jäi sõiduk Selveri parklasse. Ei olnud pikk jalutus sealtki. Lähenesin aardele Orava tänava kaudu ja kõik sujus. Metsas leidsin ka õiges suunas kulgevaid rajakesi. Aare korras, geonälg kustutatud.

Kallis Helen, kui paned toidumaja välja peab ikka hoolitsema selle eest. Antud juhul ei olnud ühtki terakestki, rääkimata pekist või millestki muust tõhusamast. Ei saa öelda et aare on korras.

Uskumatu, et siin praktiliselt puuduvad kohalike koerajalutajate rajad. Kunagi on siin aga usinasti labidaid välgutatud, mille tulemusel on tegemist üsna võimlemist esile kutsuva trajektooriga, või siis slaalomirajaga. Õnneks on lund piisavalt vähe ja sai kenasti navigeerida ennast nulli. Aitäh!

Hommikul tulime esimese asjana geonälga kustutama. Kuna maps juhatas meid Alasi teele tuli kõigepealt kraavi ületamise võimalus leida. Lund oli metsa all veel üksjagu. Väike jalutuskäik ja hakkaski otsitu silma. Täitsime geokõhu magusate muietega ning liikusime tagasi auto poole. Minul ettenägelikult kummikud jalas, kaaslasel vaid saapad. Ja see kel oli võimalus rohkem vett rabast kaasa haarata, see seda ka tegi – tuli ju korra ekraani vaadata, et siis kingituseks mõlema jalaga põlvini mülkasse saada. Tore aare, aitäh peitjatele!

Tänast geopäeva sai alustatud siit. Pärast väikest jalutust selgus, et lai kraav on keset teed ees. Õnneks polnud selle algus üle mÕistuse kaugel ja väikese lisatiiruga sai ilusti teisele poole ja teekonda jätkata. Ühel hektel tuli keerata metsa poole ára. Aarde suunas jalutades jäi teele ette kena rajake, paraku meie suunaga risti. Kaarti uurides selgus, et olin hoopis kursilt kõrvale kaldunud ja raja suund sobis suurepäraselt, lõpuks möödus see aardest vaid paarikümne meetri kauguselt. Vahva teostus, võttis suu muigele küll. Kui tagasi tulema hakkasime, siis oli järsku kuulda kiljatust ja Epp oli jársku kolmandiku ulatuses maa sisse vajunud. Salakaval koht siin. Eks tuli siis teha väike paus ja kummikust vesi välja valada. Edasi kulges tagasitee juba mööda leitud rada ja ilma vahejuhtumiteta. Aitäh peitjale.

Teine katse, talvel valisin vale lähenemissuuna ja jäi pooleli. Seekord võtsin koera kaasa (tore, saab süles kanda :)). Korralik matk ja avastada, et polegi täna esimesed. Aitäh

Leitud, tänud!

Söömisest paus ja rattatiir. Söögimaja juures punetas pohlast, kuna kõht oli täis siis jäid järgmistele. Aitäh aarde eest.

GC-mängijalt tulid segase sisuga teated, et sealses metsas ründavad geopeitureid tundmatud loomad ja põgenemise käigus on kaduma läinud aare. Kuna mingit mõistliku selgitust asjaosalistelt ei saanud, siis tuli asja kontrollima minna. Kõige murelikumaks tegi see, et veebi andmetel pidi aardes olema üks rändur.

Tundmatute loomade peibutamiseks kutsusin kaasa ka Marise ja Indy, kes seiklust tõotava jalutuskäiguga kohe nõus olid. Söögimaja juurde jõudes nägimegi, et ilma kaaneta vett täis aardekarp vedeles maas aga õnneks hulpis selles supis ka rändur, mille kaasa võtsime. Panin paika uue konteineri koos uue sisuga, vahtisime veel natuke ringi, et äkki ikka ka kohtume nende loomadega aga peale mõne sääse ei olnud seal ühtegi kohalikku elusolendit. Ju siis me polnud piisavalt ahvatlev ründesaak ;)

Hakkasime juba tagasi jalutama, kui peidukohast ligi sajakonna meetri kauguselt leidsime rabast ka kadunud karbikaane ja läbiligunenud logiraamatu. Aardega on nüüd küll kõik korras aga olgu siis järgmised otsijad hoiatatud, et see pole tavaline linnalähedane rabamets, vaid mõningatel kontrollimata andmetel ka tundmatute loomade elupaik :)

Helen tuli vaatama, kuidas söögimaja juures olukord on ja hõikas meid ka lahkesti oma
tiirule kaasa :). Selgus, et põhjust tulla oli ja sellega seonduvalt saime täiesti tutikasse aardekonteinerisse / raamatusse endi logi kirja.

Lahkudes koperdasime algsele raamatule ja poolele konteinerijupile ka kogemata otsa, seega lõpp hea, kõik hea ja Helenil on nüüd metsakogemusega konteiner taas uueks peitmiseks kodus soolas ;).

Nunnu teostus aardel, aitäh Helenile ja Salmele toreda, peituritele mõeldud toitlustuskoha eest.

Aitäh aarde eest!

Enne söögimaja manu tulekut, sai pisut nälga kustutatud ja tuju paranes kohe märgatavalt. Teekond aardeni õnnestus täitsa kuivade ketsidega läbida ja aarde lähistel on mustikas vaikselt õitsema hakkamas.

Tänan peitmast.

Kui eelmisel selle raba külastusel alustasin oma jalutamist Tiskrest ja lõpetasin Tabasalus, siis nüüd sai vastupidi. Ilm oli kena, raba ka täitsa tennistega läbitav, nii et igati mõnus jalutuskäik. Tänud aarde eest!

Kunagi sai siin metsas ühe teise aarde pärast käidud, aga siis oli metsa lähedal parem parkimisvõimalus, nüüd on seal eramaja jne. Sõitsime siis sinna, kuhu waze näitas. Ees ootasid kraavid. Esimesest kraavist tulin mina märja jalaga välja. Heinahunnikut testides vajusin kohe sisse. Sellest õppetund - ei tasu. Üle teise ja tunduvalt laiema kraami saime lõpuks hädavaevu, aga siiski. Seejärel kulgesime mööda märga raba kohale. Söögimajas ootas teemakohane lahendus. Panime nimed kirja, tagasi tulles leidsime kuivema ja tsiviliseerituma tee, aitäh!

Kõht läks tühjaks ja valik oli, kas lähme teed jooma või tuleme siia keha kinnitama. Kuna siinne oli kodule lähemal, siis otsustasime selle kasuks. Alguses proovisime nö linna poolt, aga sinna on kerkinud eramaju nii palju, et ei leidnud head lähenemiskohta (kui kellelgi on sealtpoolt liikumiseks mingit ideed anda, siis kuulame). Seega sõitsime teisele poole raba ning proovisime sealtpoolt. Ühest kraavist saime üle, aga teine oli õnnetuseks päris lai. Purdeid ei paistnud, seega käisime mööda kraavi edasi-tagasi ja kaalusime erinevaid ületuskohti. Lõpuks ühe veidi kitsama koha leidsime ning saime isegi enam-vähem kuivalt üle. Edasine oli nagu miiniväljal liikumine - siht on silme ees, aga peab jänesehaake tegema, sest otse oleks pidanud ujumist harrastama. Mingi ime läbi jõudsime eesmärgini ja saime premeeritud hea ja paremaga. Tagasi minek oli juba lihtsam, silm oli harjunud "kuiva" kohta avastama. Aitäh, oli mõnus käik. Järgmisena siis ehk teejoomine, kuigi seal me oleme ka luusimas käinud - ega see kraav seal väiksem pole :D

Pidime täna õhtul kodus puhkama. Pikkadest kilomeetritest naabrite metsades. Kuid ikka leidsime end raba servast teel aarde poole. Kingadega sai peaaegu hakkama, kuigi vesiseid kohti oli. Palju hullem oli püüd pika kootud seelikuga okstesse mitte kinni jääda.
Käidud , tehtud.
Tänud

Tulin tegin täna mõnusa patseerimise. Jalanõude valik oli veits vale. Sai paaris kohas ikka vee saapasse. Aga aare ise vinks voks lahe. Tänud tänud tänud.

Kes õigel ajal aaret ei külasta... see on hiljem ise süüdi. Kindlasti oli mugavam seda söögimaja külastada talvel, aga saime hakkama ka praegu. Lähenesime nurga alt, kuskohast aardeni oli minna 270 meetrit. Muidugi lahutas meid ja raba lai jõgi, aga õnneks oli olemas looduslik sild, mis kandis ja oli vägagi abiks. Seega, suts ja valmis. Ühtegi geopeiturit me söögimajas täna ei kohanud. Aitäh.

Hea, et ikka hoolitsetakse igi-nälgivate geopeiturite eest! Lähenesime nii, nagu nurmekanad mu ema akna taga ette olid näidanud, kui nad nagu väikesed, nunnud partisanid puu juurest põõsa juurde ja sealt edasi järgmise hoovil oleva peitmist võimaldava objekti juurde hiiisid. Sihiks oli neil talvine lindude söögimaja, mille alt maast leidus lohakate sööjate - varblaste- pillatud seemneid ja teri. Mul telefonis on õppevideo täitsa olemas - ainult et lume sees me pärast nurmekanade kombel vähkrema ei hakanud ja lume alla ei sukeldunud ka. Meil on siiski mingid piirid ja inimväärikus, kas teate! Ei - tegelt ikka vist pole - lund ei olnud enam lihtsalt.
Aitäh!

Algul arvasin, et polnud seda raba varem külastanud. Nüüd vaatan, et seal ju asub 1979 aare. Aga siis sisenesime teiselt poolt. Alguses oli täitsa inglise džentelmenile sobilik rada. Seal oleks piisanud, kui džentelmen asetanuks viletsamas kohas mileedi jalge ette taskurätiku. 160m enne aaret olukord muutus. Seal oleks pidanud džentelmen juba ise ennast mileedi jalge ette heitma. Õnneks ma pole aristokraat ja normaalne geopeiturist leedi saab sellises olukorras ise hakkama. Peagi paistis eemalt söögimaja. Sääsed on suvel selle koha eest väga tänulikud, kindlasti ei pea üle nädala paastu pidama. Uudishimulik geopeitur on väga maitsev. Keegi oli üritanud söögimaja lähedale pubi rajada. Minu arust see ei sobinud sinna ja konfiskeerisin välja pandud joogi. Aitäh toreda aarde eest!

Lootsime, et Helen seisab, kokamüts peas, koordinaatidel ja pakub näljastele geopeituritele maitsvaid roogasid. Selgus, et olime hiljaks jäänud ja söömingust olid järel vaid üksikud elemendid. Samas võib eeldada, et vähemalt oli toit sama maitsev ja hea nagu aare. Aitäh!

Et päeva varakult käima saaks, tulime otsisime hommikul mõne aarde. Ilm soosis väga ja nii me söögimajja tulime, sest kõhud oli tühjad. Mõnus väike jalutuskäik ja varsti saigi õhku sööma hakata. Aitäh siia juhatamast, meil oli tore.

Kraavi ületusega probleeme polnud ja kand ja varvas kuni söögimajani. Raba pinnas oli mõnusalt külmunud. Tänud peitjale.

Tore, et täna siia tulime. Räätsi polnud vaja ja kraavist saime kenasti üle. Talv oli veel sõber. Kajaliisid olid osad palad pintslisse pistnud, aga jätkus meilegi. Aitäh!

Üks kena laupäev geopeitusega, muidugi läheb kõht vahepeal tühjaks. Millest geopeitur toitub? Muidugi aaretest. Väga vahva logiraamat oli. Sai metsas kohe ära logida, ei pea enam internetis ruumi raiskama ;)

Lumi veidi veel kandis, aga rohelised kohad olid salakavalad. Suisemal ajal on maastiku numbrid täitsa asjakohased. Täname! EVEJ

GC#12600

Käisin ka vaatamas mida head siis söögimajas pakutakse :) Õnneks on osa "talvevarusid" veel välja sulamas,ümberringi leiab veel jõhvikaid. Aitüma

Erinevalt talvituma jäänud linnukestest, on geopeituritel lume ja külmakraadidega head ajad. Osade aareteni lonkimine on nagu jalutuskäik parketil. Aitäh!

Täitsa tore, aitäh :)