Kuldpuuri

Leitud, tõesti ilus kuldpuur

Tänud aarde eest!

Leitud

Leitud, lahe aare!

Leitud ja logitud. Tõeliselt huvitav ajalugu. Tänud!

Sovhoosi ajalugu sai veidi uuritud, aare üles otsitud ning logitud.
Kuldpuuri juures varitses mind puuk. Puuki ma kaasa ei võtnud.
Tänud peitjale!

Kuldpuuri kinnitus hakkab ära mädanema, muidu aare korras.

Kunagi ammu käisime ka esimeses punktis ja ei leidnud midagi. Kuna me sealkandis olime ja päris pime veel polnud siis otsustasime uuesti proovida. Seekord on numbrid täiesti leitavad. Alguses püüdsime trügida kuskilt otse, 140 m jäi puudu kui pidime otsa ümber keerama. Siis suure ringiga teiselt poolt ja ossa mis äge puur. Teostus tõesti väga vahva, uhke ja kuldne. Suur tänu!

Tänud aarde eest!

Leitud uhke kuldpuur.Aitäh!

Alguses sai vähemalt kahel korral käidud. Lõppu minekut lükkasin aina edasi, sest logid hirmutasid. Tegelikkuses polnud midagi hullu kui see meeletu autojuppide prügila välja arvata. Õnneks loodus oli suuresti taandunud ja nii oli prügi vahel lihtsam liikuda. Kuldpuuriga kõik korras. Aitäh!

Selle aarde otsimiseks oleks pidanud valima mõne kuivema perioodi. Hetkel oli päris õudne, algul sai ikka mööda mättaid hüpatud, kuid varsti olid jalad läbimärjad ja polnud vahet, lisaks tibas vihma ka krae vahele. Aare ise oli äge ja heas korras, tänud!

Üks kena lühike multi sobis ideaalselt tänasesse päeva. Koordinaadid käes valisime otse loomulikult vale tee lõpule lähenemiseks. Kusjuures seekord ei saanud isegi tagasi tulles kasutada inimväärset teerada, kuna olime auto parkinud selle vesise heinamaa taha, kust juba tulles endale märjad jalad hankisime. Tegelikult oli tagasiteel juba suht suva kust läbi paterdada, ega lirtsumine sellest hullemaks ei läinud, maksimum oli juba enne saavutatud. Tänud peitjale selle mõnusa multi ja toreda aarde eest.

Jõululaupäeval otsustasime üht kuldset puuri tulla inspekteerima. Algusest saime päris ruttu edasi, kuid siis tuli ette kraav ning küsimus, et kas minna otse või ikka ringiga. Mirjam ütles, et lähme ikka siit edasi ja küll see pinnas meid kannab. Ja vahi nalja, kandiski. Täitsa uhke kuldpuur, nöör oli täitsa ära külmunud, aga lahti saime. Väga viisakas ja tore multi, aitäh!

Jõululaupäev on ju üks kuldsemaid päevasid aastas ning kuldpuuri juurde tulek tundus hea mõte. Keegi meid ei seganud ning saime numbrid ilusti kätte. Kuna ümberringi laskus kuldne vaikus, siis sõitsime juba aardele üsna lähedale ning läbisime viimased sadakond meetrit jala. See oli natuke vesine käik, kuid õnneks lumi ja jää hetkel kandsid. Puuri leidmiseks oli vaja ka alumise tasandi vaatenurka. Uhke värk, aitäh!

Koht oli tuttav ja käisin vaatamas kuldset muna oma puuris.

Esimene punkt sai külastatud eelmisel rattasõidul ja kuna teine punkt oli just samas suunas kuskohast ma tulin siis ei hakanud ma sinna enam tagasi minema. Täane rattasõit viis sealt jälle mööda. Natuke oli ikka vaja otsida enne kui puur silma jäi.

Valisime tänaseks õhtuks kolme kodulähedase aarde külastuse. See siin oli üks väljavalitutest :) Lahe teostus, meile meeldis!
Aitäh peitjale!

Nullist saime numbrid kätte ja käisime natuke järgmise punkti poole ka vaatamas aga viimast sadat meetrit ei olnud täna tahtmist ette võtta. Nüüd vaatan, et oleks võinud ju teiselt poolt proovida... nojah, jääb siis teiseks korraks.

Mõni päev tagasi sai pool tehtud ja täna käisime aarde juures logimas. Tänan peitjat!

Hooldasin aaret.

Koordinaadid nopitud (tõsi küll, ühe lõpp oli veidi halvasti nähtav, aga veel kuidagi loetav), sai lõppu mindud. Päris tore aare, aitäh!

Seda aaret olin ma vältinud. Tagant järgi mõeldes enam isegi täpset põhjust ei tea aga mingi kuklatunne on, et juu ma olin poolviltu lugenud logisid, kust jäi mulje, et see ilmselt ei meeldi mulle ja sedasi ma siis muudkui käisingi sellest ringiga mööda. Täna aga tekkis just täpselt selline soov, et võiks midagi, mis ei meeldi kätte võtta ja lihtsalt ära teha. Nii me siis siia tulimegi. Tõsi, et leidmata oli see vaid minul. Kuid tõsi on ka see, et peale pikemat otsimist jäi alguspunktis saagiks vaid pool koordinaadist. Teatavatel põhjustel see aga edasi liikumist ei takistanud. Lõpu poole sammuma hakates oli algselt hea meel, et jalajäljed läksid ees.. mis aga lõppesid kohas kuhu oli sisikonda tühjendatud. Edasi tuli ise lumes sumpama hakata ning nii mõneski kohas õnnestus üle põlve lumme vajuda. Koht, kuhu jõudsime oli ma ütleks, et päris huvitav ja aare ise nägi täitsa uhke välja. Täiesti arusaamatu, miks ma seda küll nii kaua vältinud olin. Kniks Kallele toreda aarde eest!

lõpukordinaadid saadud ja tekkis kohe küsimus Kas tõesti seal???
Valisime parem lähenemis tee ja aare leitud.

Prügi otsas ukerdades leidsin juhised ja võisime suunduda järgmisse punkti. Taas riivas silma prügirohkus, neid diivaneid ja muid prügihunnikuid juba kilekotiga ära ei vii. Aarde leidsin ruttu ja teostus temaatiline, oleks vaid ümbrus pisut viisakam. Aitäh.

Üks eelnevatest logidest kirjeldab põhimõtteliselt üks ühele seda, mis me läbi elasime. ???? Tuli endale tuhka pähe raputada ja tõdeda, et geokogemus pole ikka veel piisav. Õnneks tekkis arusaamine kiirelt ja polnud vaja teist korda tagasi tulla. Aitäh super laheda teostuse eest!

Teel Astangult Metabentoniiti jäi see aare teele risti ette. Asukoht oli kummastav aga karp kenasti paigas. Tegime logimistoimingud ja suundusime järgmise uru poole. Aitäh!

Aare jääb meelde nii teostuse kui ka otsinguprotsessi järgi, sest keset otsimist tuli telefonikõne, mida üritasin suunata kõlari peale, et saaks minu telefoni lisatud koordinaatide järgi liikuda. Kui see lõpuks õnnestus, siis kooserdasin võsas ringi, jõudsin lõppu ja avastasin, et Kärt kadunud. Hüüdsin talle siis, et leidsin aarde ning samal ajal teisest suunast tuli geopeitur, kes kogu seda saginat kuulis. Õnneks Kärt leidis ka tee aardeni ja ma sain oma kõnega edasi tegeleda. Ma muidu rööprähklemises täitsa okei, aga siin aarde juures läks väheke paljuks lõpuks. Kõik lõppes aga hästi, madusid ka ei näinud (kuigi tundus koht, kus neid olla võiks) ning lahe aare meie nimed kirja sai. Aitäh peitjale!

Korra oleme seda aaret juba otsida proovinud, aga siis oli esimene punkt kadunud. Täna teisel katsel leidsime esimese punkti üles, vaid antud edasised juhised tekitasid korraks segadust. Jõudsime siiski lubavasse kohta. Karlil oli seal väga lõbus, aga millalgi pidin teda ikka korrale kutsuma, muidu oleks ta kõik sealsed kivid august alla kukutanud. Otsingute käigus leidsime ka ühe kurja pesal oleva linnu ja alles siis aarde.

Eelmine kord lõppes meie otsing aarde esimeses punktis ja hiljem selgus, et ei olnud me ise pimedad vaid punkt oligi jalad alla võtnud. Seekord ei läinud meil just ka kiiresti. Tagant järgi leidsime õige peiduka väga ruttu aga ei arvanud, et see võiks meid kuidagigi moodi edasi viia. Nii sai kogu ümbrus ikka väga põhjalikult läbi kammitud. Kuna leia 10 erinevust mängus oleks see olnud ilmselge erinevus eelmise korraga, siis ju pidi see ikka õige asi olema ja nii oligi. Koordinaadi formaadis tekitasid komad ja punktid veidikene segadust aga eeldasime, et võiks ikka üks ja ainus formaat sobida. See näitas kaardil ka natukene veidrasse kohta kuid otsustasime ikkagist proovima minnna.

Kõigepealt oli takistuseks üks solgikraav aga õnneks oli sobilikult sild üle ehitatud. Sealt edasi läks täpselt õiges suunas värske rajake ja mööda seda jõudsimegi õigepea kohale ja siis oli veendumus kindel, et siin kuskil võiks aare olla. Otsisime taaskord väga põhjalikult aga edutult. Leidsime vaid 2 sügavat puurauku, mille põhjatust august peegeldas vastu vesi. Olin justkui väike poisike, kes oleks saanud nagu uue mänguasja. Ägedad kõlad. Augu täpne sügavus jäi küll välja arvutamata aga praegu rehkendates hindaks augu sügavuseks u 40-50m.

Üks hetk sain Mairelt palve, et ma lõpetaks mängimise ja aitaks pigem aaret otsida. Otsisime ja otsisime. Siis märkasime vihjet, et aare asub peast kõrgemal. Otsinguala jäi väga-väga väikseks. Kuid leidsime ühe ideaalse peiduka, kust eemaldus üks lapik kivi ja taga oli suurem auk. Kätt niisama sisse ei julgenud toppida ja mõtlesin, et teen siis igaks juhuks pilti, et kas on karp sees. Telefoni suunates augu sisse, sain aga kreepsu. Miski tegi täiesti võõrast ja tundmatut häält väga valjult. Proovisin siis uuesti teha pilti. Iga kord kui valgus tabas auku, käis hääl. Hakkasime kahtlustama, et äkki seepärast ongi sellel aardel palju laheda teostuse silte, et on selline konteiner, mis reageerib valgusele ning teeb seepeale häält. Üks hetk võtsin julguse kätte ja filmisin auku. Ka videos nähtu ei pannud 100% veenduma, et kas leitu võiks olla päris või võlts. Varemleidja kinnitas, et see pole aare. Seega hoopis üks väga vihane lind. Segaseks jäi see, et mis moodi ta sinna pääses ja kuidas ta nägi ette oma edasist elu kui munad koorunud. Jätsime maskeeringukivi natukene irvakile, et natukenegi nende tuleviku paremaks teha.

Saades aru, et meie otsingud olid täiesti valel teel olnud, tegime kannapöörde senistele ideedele. Maire läks otsejoones aardeni ja seal see oligi. Samal ajal kui me toredalt teostatud aaret logisime, kostusid lähenemas hääled. Kibekiirelt lisasime nimed kirja ja eemaldusime. Kui oli kuulda, et üks ütles teisele, et leitud (neil reaalselt kulus meie mingi 20 minuti asemel 3 sekndit), siis läksime teolt tabama. Tabasime teolt Mai ja Kärdi.

Peitjale tänud aarde ja seikluse eest!