Ihaste sild

Jõudsime kahekesi ilma abivahenditeta aardeni. Tänud!

Suure hulga rahvaga oli lihtsam redelitekomplekti tassida. Tänud selle eest, et sai eemaldatud kiusav teadmine peaaegu igapäevaselt ülesõidetavast logimata aardest!

Siiatulekule ma polnud isegi mõelnud, aga Aare selle ettepaneku tegi ja tundus igati mõistliku mõttena. Isegi päris kena ja sõidetav tee tundus siiapoole suunduvat, aga siis selgus, et keegi oli selle tee algusesse leiutanud värava. St siin läks füüsilist pingutust rohkem kui kahe varemlogitud 5-se maastikuga aarde peale kokku.

Nullis polnud minul küll mingit pingutamist. Hoidsin lihtsalt hinge kinni, et noorgeopeiturid silla all turnides ja kakeldes ei hakkaks genofondi puhastama, proovisin hääljuhtimise abil fondi säilimisele kaasa aidata ja tegin mõned pildid.

Aitäh peitmast! Ja tänud kaaslastele, et nüüd leitud.

Jätkasime phantomi 4,5+ maastikuga aarete otsimist, kuna kõik vajalik oli olemas. Lust oli kogu kamba koostööd jälgida, ise olin taaskord lihtsalt ilus ja moraalseks toeks ning aitasin abivahendit hoida. Suur-suur aitäh kaasotsijatele, väga äge oli! Tänan ka peitjat!

Poistel oli see aare juba leitud, seega mis muud kui julgestustiim all ja mina oma kõrgusekartusega aaret logima! Allatulek oli hullem, aga pärast tagasi autoni jalutades oli tunne, et juhhei, tehtud! Hea eneseületus jälle! Lisaks, ega kuidas muidu satuks kottpimedas autoga vangla taha tühermaale off-roadima. Ei teagi kumb lõpuks hullem oli, kas ronimine või see tunne, et kas autopõhi saab nüüd kohe täiega kraabitud või mitte. Tänud peitjale ning poistele julgestamast ja julgustamast! ;)

Taasiseseisvumise puhul tulime noorpeituriga silla alla. Olime siin juba korra käinud, aga talvel ja pimedas ja saime poolel teel aru, et jala all on liiga libe. Pätti tehes oleks ei ulatunud, seega vedasime abivahendi kolmandaks kaasa ja koos temaga oli tegelikult seal teisel korrusel omajagu kitsas. Sidusin noorpeituri abivahendi külge – mitte kuhugi ei ole seal muidu kinnituda – ja olin ise abivahendi raskuseks. Kartsin küll, et mõni oma nähvitsat jalutav hoolitsev mamma kuhugi teatab, et keegi sõge on lapse ohtu ajanud, aga läks õnneks seekord. Oli mõlemale meeldejääv, aitäh peitjale.

Tulime kohale, vaatasime natuke. Mõtlesime abivahendile, siis saime aru, et tegelt ulatume ja nii vaikselt minnes kahekesi saimegi aarde suht ohutult kätte. Tagantjärgi mõeldes tundub abivahendita isegi vähem hirmus, lihtsalt põlvedele polnud see nii hea variant. Kuna tulime autoga suht lähedale, siis mõtlesime kaardi pealt vaadates, et äkki saab paremat teed pidi otse ringteeni... Eksisime, pidime sama targalt tagasi sõitma ja vaest sedaani väntsutama. Tänud peitjale vahva seikluse eest!

Tegime koos Randolfiga mini geomaratoni ja sai nalja pärast tuldud seda ka vaatama. Enne seda kui kohale jõudsime siis arvasin kus ta võib olla ning see ka osaliselt vastas tõele. Kahekesi oleks isegi tõenäoliselt saanud aardeni aga ei hakanud riskima sellega Tuleme teinekord tagasi parema varustusega.

Kui paar päeva tagasi sai üks 4.0 vallutatud, siis täna oli kindel plaan 4.5 vallutada. Õnneks Tartus üks selline aare täitsa on ning peale vastelt sai rattad siiapoole veeretatud. Natuke logisid uurides tundus, et parim koht auto parkimiseks on teisel pool jõge, kuid kui olime sealt jala mööda silda tagasi hakanud astuma, siis saime aru, et peame ikka üsna mitu kilomeetrit nii läbi kõmpima. See kohe kuidagi ei läinud peale, niiet lõpuks läksime auto juurde tagasi, sõitsime õigele poole silda ning jätsime masina vanglahoone taha platsile, mida hetkel kasutatakse lume hoiustamise platsina. Täna seal tegevus puudus ning saime rahus üsna kerge vaevaga nulli kõndida.

Sealt edasi läks aga asi huvitavaks. Kohe alguses oli selge, et üks meist maa peale jääda ei saa ning nii vinnasime end mõlemad esimesele tasandile. Märtenil oli juba siis üsna närviline olemine, kuid aare vajas ju logimist. Kui ma järgmisele tasandile jõudsin, sain aru, et üksi ma kolmandale küll ei jõua ning vaene Märten pidi minuga liituma. Kolmandale ta aga keeldus tulemast ning ausalt öeldes oli ka minul selleks hetkeks suht kõhe olla. Märten hoidis alt abivahendit ja mina kuidagi upitasin end üles ning sirutasin käe häääääääääästi pikaks, ise abivahendi tasakaalu täiesti teise kohta lükates. Noh, mis see väike vabalangus siis ära poleks olnud.. :D Aga sain karbi kätte, natuke turvalisemal pinnal logisime ning tagasipanek oli juba natuke lihtsam - oli teada, kuidas ja mida. Aga sealt edasi..

Ei teagi, kumb meist rohkem närvis oli, mina või Märten, aga teiselt astmelt esimesele saamine võttis meil ikka väga hulga aega. Esiteks oli minul hirm, et kuna betoon oli natuke lumine-jäine, siis libiseb abivahend lihtsalt jalge alt ära. Siis tekkis probleem, kus meie abivahendi lukustussüsteem ei toiminud korralikult. Suutsime õnneks suurema õnnetuse ära hoida, aga korra oli küll tunne, et peab vist 112 helistama.. kuidagi-kuidagi-kuidagi sain mina aga esimesele tasandile ilma luid murdmata. Märten võttis vist küll aastajagu julgust kokku, et sealt alla tulla. Maa peale läks aga nagu noor kits - hops ja maas. Noh, minu jaoks tundus see hüpe natuke liiga palju, kuid õnneks sai Märten nüüd alt jälle toetada. Ja nii see tehtud saigi!

Peale selliseid ronimisi on alati hea maa peal olla. Suvel oleks siin vast mõnusam olnud... Või siiski mitte. Aga vähemalt poleks siis mingit jääollust igal pool. Aga mis tehtud, see tehtud. Aitüma peitjale, just sellised aarded tekitavad emotsioone.

Ürituse järgselt oli plaan proovida, kas redeliga õnnestub Tartus 4.5 maastik vallutada. Lõpptulemus ja see logi siin ütleb, et õnnestus küll. Küsimus aga on, et mis hinnaga... Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada algusest. Panime siis Waze'ile koordinaadi sisse ja palub peatada keset silda. No nii ei saa. Sõitsime siis esimese ärapööramiskohani ja sealt isegi läbi mingi ehitusplatsi jõudsime Waze järgi Ihaste silla parkla juurde. Sealt tulime trepist üles ja hakkasime redeliga mööda silda liikuma, aga saime ruttu aru, et nii me teeme ikka väga suure ringi. Suund tagasi ja sõitsime siis Tartu vangla kõrvalt mööda ühte tupikusse, jätsime auto sinna ja kõmpisime mõnisada meetrit. Nullis hakkas siis kõige suurem trall pihta... Esimene tase sai vallutatud ilma suurema vaevata. Teisele tasemele suundus Mirjam esmalt ja mõtlesime, et kas ta saab üksi hakkama, kui redeli kaasa ulatan, aga turvalisuse huvides ronisin järgi. Üles ronimine oli kusjuures see lihtsam osa. Teisel tasandil lõi sisse minu kõrgusekartus - paraku on nii, et avatud kõrgused mulle ei meeldi kohe üldse, mul tekib hirm alla kukkuda. Igatahes sättisin end seina äärde istuma. Panime redeli kindlalt paika ning mina jäin siis toestaja rolli. Mirjam tõi karbi alla. Logisime ära. Karp sai ka ilusti paigutatud. Kuid nüüd hakkas see "lõbus" osa. Et teiselt tasandilt esimesele saada, siis panime redeli paika, aga Mirjami ohutunne oli õige ja ta pikalt sinna toetuma ei jäänud. Põhjus oli selles, et redeli üks lõik ei olnud korralikult end ära lukustanud ja seetõttu hakkas tagurpidi painduma. Mõnda aega me väänasime oma redelit, kuni kõik osad olid ilusti lukus. Mirjam läks ilusti alla, aga minul oli mentaalne blokk ees. Ja see kestis päris mõnda aega. Ühesõnaga istusin seal betooni peal, vaatasin maha, kõrvale jne ja püüdsin võimalikult rahulikult hingata, aga tutkit. Pulss oli ka pehmelt öeldes laes - ca 135 lihtsalt niisama istudes (minu puhkeasendi pulss magades on sinna 40-45 kanti muide). Peale päris mitmendat katset lõpuks leidsin selle julguse ja tasakaalu, et end ilusti redeli peale saada, allatulek oli juba leebe. Viimased meetrid maapinnani ma otsustasin mitte ronida ja nii ma sealt esimeselt tasandilt siis alla hüppasin lume peale. Õnneks oli ainult kuskil 2.5m langeda. Algul tundus, et põlved põrutasin siiski ära, aga see oli ainult korraks. Ka järgmisel hommikul olid põlved korras. Ühesõnaga see oli paras seiklus ja laks adrenaliini. Aeg-ajalt tuleb lihtsalt oma hirmudele vastu seista. Ning tsiteerides oma suguvõsa klassikuid, siis "ei ole midagi, tuli minna".

Tulime üle silla ja tegime lollusi, veel veidi lollusi ja saigi logida. Siis üle silla tipa tapa tagasi.
Tänud

Aitäh peitjale!

Sain üle silla jalutada neli korda. Esimesel korral tulin olukorraga tutvuma ja mõtlesin, et ehk saab redelita ka hakkama. Noh saakski, aga otsustasin mitte mõttetult riske võtma ja tõin ikkagi reseli kohale. Palju mugavam oli mööda redelit ronida.

Nüüd on Ihaste sild igatepidi mulle väga tuttav.

Oli juba pime ja natuke kõle ka, kuid meie tatsasime vapralt, abivahend õlal, mööda tühja välja aarde poole. Õnneks oli suuremat sorti masin mõni aeg tagasi päris korraliku raja sisse sõitnud, seega tohutult pikka maad me jala käima ei pidanud. Aarde juures tegi raskema poole tööst ära loomulikult meie pere meespool, kuid minu kaasaelamine kogu ettevõtmisele oli ju ka midagi väärt. Esimesele tasemele jõudes märkas Ain lumel rohkelt jalajälgi, järelikult oli siin täna juba käidud. Meie eelkäijatel oli asi aga siiski pooleli jäänud, sest kõrgemale ronides jäljed kadusid. Meie nimed said aga täna kirja. Aitäh, oli põnev!

Mnjah. Piidlesin teda natuke alt ja asusin siis ronima. Üsna kiiresti olin aarde korrusel, kuid viimane pingutus oli minu jaoks juba natuke liiga hull. Kõlgutasin seal natuke jalgu ja mõtlesin, et mis edasi, lõpuks tuli kübeke aru tagasi pähe ja tuletas meelde, et ma peaksin hoopis eksamiks õppima, mitte kuskil maa ja taeva vahel kõõluma. Aga täitsa kena vaade oli. Igatahes tulen kunagi tagasi.

Aarde katsusin oma käega ära, aga vähemalt minu redeliga ei hakanud rohkem riskima.

4,5 - abivahenditeta kättesaadav. Jepjep, kui õige multitööriist kaasas on. jälgisime kaskadööri ühe silmaga imetledes, teist silma aga kinni pigistades ja nii üks kollane täpp kaardil vähemaks jäi.

Suvi 2020 sai seda aaret piidlemas käidud, kuid ohutuse huvides jäi leid tookord vormistamata. Aga paistab, et pean oma sõnu sööma, kuna seekord naasesime aarde juurde just koos redeliga. Hea siis, et see vähemalt käiku ei läinud. Kogu raske töö tegi ära hoopis meie kamba parim multitool. Sõge värk, vaadatagi oli natuke hirmus. Õnneks tundus, et selle pooleteise aastaga on sild natuke sügavamale vajunud ja need kõrgused ei olnudki enam nii karmid. Nagu seltsilised juba mainisid, et tagasiteel kasutasime otseteed üle jää. See oleks päris nauditav olnud kui selja taga poleks mingid kaagid kivikamakaid jääle visanud. Paar tilka tuli vast ikka püksi ka.

Tänud.

Kui eelmine aasta Kaupo tuuri kava kokku pani siis ta kysis et kas see aare oleks ilma abivahenditeta tehtav. Vaatasin korra pilte ja tõdesin et kui just objekt jääs ei ole siis miks mitte. Ja kui ei 6nnestugi siis autos on ju igasugu ronimisatribuutikat kaasas. Niiplaju laisad siiski olime et k6it ei hakanud vedama ja ylevalt kaudu laskumise praakisime välja. Kindluse m6ttes sai siiski redel kaasa v6etud, kuid sama targalt nagu ta autost kokkuklapituna kaasa tuli, ta sinna ka tagasi naases. Yleval ei hakanud esimese hooga midagi silma ja all visati juba nalja et oih vale post ha ha :D. Kruttisin siis fookuse paremini paika ja täitsa olemas teine. Nimed ilusti kirja ja tagasi auto juurde l6ikasime juba otse yle jää. Tänud peitjale

Tassisime pika maa üle silla redeli kohale (või noh, õigemini Silver tassis;)). Redel seisis ilusti kokkuklapituna sillaposti najal ja vaatas nukralt pealt, kuidas talle vihjati, et on üsna tarbetu ese.

Õnneks sai ta pärast siiski oma vajalikkust tõestada.

Aitäh peitjale!

Kui teised redeliga nulli olid jõudnud, oli Tarmo juba üles roninud. Kui ikka multitööriist kaasas, siis saab kõik aarded leitud. Tagasi jalutasime üle jää, kandis väga hästi.

Sattusime selle aarde juurde täpselt samal maikuisel päeval, kui see kättesaamatuks märgiti. Kuna olime teadet märganud, siis me turnima muidugi ei hakanud; kui poleks märganud, oleksime kurioossel kombel ilmselt ka nimed raamatusse kirja saanud. Mis seal ikka, käisime nüüd. Kolmekordse „redeldamise” järel saime aarde oma käeulatusse. Aarde asukoht on küll väga hea ja ükski lendav pesategija aardele saatuslikuks saada ei tohiks. Aitäh peitjale!

Täiesti tõsi, et selle aarde võiks teoorias ka ilma abivahendita kätte saada. Kuigi viimane liigutus väjab külma närvi. Meil lahendas redel selle probleemi. Selgus, et olime eelmisel korral hooldusteatest ennast alusetult hirmutada lasknud. Aare oli olemas siis, nagu ka praegu. Tänud!

Lõpuks läksin aaret taastama, uus karp näpus ja puha. Oma üllatuseks leidsin eest täiesti hea tervise juures aarde täpselt oma õigest kohast. Seega see, mille Lassie leidis, oli ilmselt aarde eelmise, kaduma läinud karbi jäänused. Igatahes nüüd aare taas kindlalt leitav.

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

Selle aardega on nüüd lugu sedapsi. Kuna lugesin, et aare ühe korra juba oma pelgupaigast maale laskunud, siis liikusin aarde juurde lootuses, et nii teinegi kord juhtuda võib.
Ja nii oligi juhtunud. Kuid paraku oli aarde enne mind leidnud murutraktor. See tähendab, et karp ja kõik mis selle sees, oli väikesteks tükikesteks hakitud. Kuid logiraamat oli märg, kuid terve. Polnud muud võimalust, võtsin selle endaga kaasa kuivama. Selle aarde kontseptsiooni tuleb ilmselt muuta, sest keegi tiivuline on samuti aardest huvitunud, või soovib seal ise pesitseda.

Tark ei torma. Kunagi sai mõeldud, et tuleks siia ilma abivahendita ja prooviks kohale jõuda, aga me siiski ei tulnud. Tark tegu, sest täna ei valmistanud selle topsi kättesaamine mingit probleemi. Kui õige asjaga õigest kohast otsida, siis peabki leidma. Aitäh.

Õigete vahenditega pole selle aarde logimine mingi probleem.

Auto jätsime Kaupmehe tänava lõppu ja jalutasime otse silla suunas. Tõnu võttis abivahendi lahti ja hakkas ronima. Peagi jõudiski ta konteineri juurde ja pani logi kirja. Tagasi minnes uudistasime veidi aega jõge ja kobraste tööd. Enne suuremat rahesadu jõudsime autosse tagasi. Täname!

Ilm oli karm aga jõudsime üle lagetate kohale. Ja peaaegu kohe maast ka aarde. Logisime ära ja viisime karbi kõrgemale. Tänud peitjale

Kõndisime üle uusarenduse sillani, tuul tahtis kõrvad ära puhuda, aga jäid siiski alles. Väike paus enne tegudele asumist, aga enne kui kõrgusi vallutama sai mindud, leidsin maast aarde. Peitjat kätte ei saanud ja nii tegime isetegevust ja viisime karbi tagasi , õigele kõrgusele. Tänud peitjale aarde eest.