Waidmanns Heil

Aare automaatselt kättesaamatuks märgitud.

Hundissaare aare leitud — mis tähendab loomulikult seda, et normaalne inimene läheks koju. Aga ei. Meie asusime järgmist otsima. Lonkisime kompassiga teejuhi sabas ja sain ainult jälgida, kuidas ta suunda otsib. Enam ei saanud öelda “selle tähe suunas”, sest tähti polnud. 😁

Ja peagi olimegi kohal. Mina hakkasin loomulikult aaret maa pealt otsima. Loogiline ju. Aga ei — “nii lihtsalt ei lähe”. Kostus saatuslik: “Vaata sinna.” 🤭

Vaadates sain kohe aru, et see aare ei olnud mitte lihtsalt peidetud, vaid iseloomuga. Esmapilgul kahtlesin sügavalt, kas need oksad mind üldse kanda jaksavad või plaanivad mind kohe ohverdada. Ja ega see aare polnud ka eriti käega katsutav — pigem vaimselt kättesaamatu.

Mõtlesin siis ebalevalt, et noh… peab vist üles minema. Juba oli Harrys kõrgustes nagu oleks seal varem käinud ja ei jätnud mingit valikut. Heitis logiraamatu alla, me logisime ära ja tuli siis käsk: “Marjanne toob üles tagasi.”

Seal ma siis seisin, logiraamat käes, mõttega, et siin ma nüüd suren. Aga noh — kui tema juba sinna jõudis, siis järelikult on see füüsiliselt võimalik. Vähemalt teoorias.

Puu all elas kaasa rahvas, ilmselt valmis vajadusel kiirabi kutsuma või vähemalt pildistama. Aare sai logitud, keegi alla ei kukkunud ja jäime ikka ellu.

Suur aitäh aarde peitjale — elamuse, kõrgusekartuse testimise ja mõõduka südamekloppimise eest.

ÕÄÖÜ, karpe siiski ei lennutanud, küll aga kilekotis logiraamatut, mille Marjanne suht nobeda orava kombel kenasti ülesse tagasi tõi. Aare jätkuvalt kuiv ja korras ning ootab järgmisi külastajaid :)

Tulime meiegi Hundissaarelt edasi siis, ikka vaoshoitult geovaos - Harrys ja Marianne ees, mina Steni ja Tuuliga tuules. Sündmuskohal oli plats nii kõvaks tallatud, et löö või tantsu. Tekkis hetkeline kimbatus - kes aarde järgi läheb. Kui Marianne oli jope seljast võtnud, haaras initsiatiivi hoopis Harrys, kes kribinal üles ronis ja viskas karbist logiraamatu alla kukutas (update 06.02). Lisasime Mariannega oma nimed ja Marianne ronis Harryse suunas logiraamatut tagasi paigaldama. Puu pidas õnneks hästi vastu ega kukkunud kummuli. Veel üks teetseremoonia ja võiski üle raba auto juurde teele asuda. Ikka eelnevate suunanäitajate varjuna. Aitäh peitjale ja kaasteelistele, seltsis ikka segasem. Ahjaa, üsna sõidu alguses oli teel nülitud jänes. 🤨

Hundissaarelt suundusime otse siia, ilm oli mega ja matkast nahk mõnusalt soe. Oli vaja oravat, sest aare oli ikka nii ladvas et ma ei märganudki algul.
Viskasume veel nalja et see nii vana aare ja et kui peideti oli kuusk veel väike, iga aastaga ju puu kasvab.
Oksad olid peened ja libedad, oravaks sai Henry. Elasime oravale maapealt kaasa ja et pakase käes seistes matkast sooja nahaga ära ei külmuks käis ringi tuline tee ja väike jänku lonks tegi tuju rõõmsaks.
Tagasiteel õnnestus mul leida selle raba kõige nõrgem koht ja praksti olingi ühe jalaga üle põlve sees. Indrek ja Sander olid kohe abis ja sai kummikust vesi välja. Siis veel paar kilti minna aga tempo oli nii hea et varbad hakjasid külmetama alles kohale jõudes. Sellest hoolimata oli vinge rabamatk supper kaaslastega.
Suured tänud kõigile! Oli väga äge matk, 9.3 km ja neli tundi.
Peitjale ka tervitused!

Kui Indrek meid taas rappa kutsus (mida ta kipub iga aasta tegema), siis olime sellega loomulikult päri. See raba oli ju veel külastamata.
Valmistatud sai igaks juhuks niiskemateks oludeks ja "mõnuga" tassisime taas räätsasid kaasas. Lähenesime läänest ja kokku tuli 9,3km mõnusat matka. Nagu ikka Anne-Ly logist leiab kirjelduse kuidas meil läks. Tänud!

Kui Hundissaare juures käidud ja nimed kirja pandud, võtsime suuna selle aarde poole. Astuda oli hea, ilm endiselt supermõnus ja lumine raba päikese käes imeilus. Olime vägagi kursis, et logiraamatuni jõudmiseks tuleb oravaoskusi rakendada, aga kui kohale jõudsime, siis võttis esialgu sõnatuks, kui kõrgel see aare on ja kui peenikesed on selle kuuse oksad.... Oravakandidaate oli meil paar, aga pikkuse-kaalu-vanuse koefitsient rääkis väga tugevalt Henry kasuks. Julgestusvahendid külge ja saatsimegi ta teele. Edasi-tagasikäimine koos logimisega läks tublisti üle poole tunni - külm oli ja libeduse tõttu tuli ju eriti ettevaatlikult tegutseda. All samal ajal püüdsime teda ergutada ja iseendid soojas hoida väikese ringtantsuga. Õnneks läks kõik hästi, aga sooja nahavahele tagasi saime uuesti siis kui metsavahelt välja raba peale sammusime ja tempo üles võtsime. Tagasiteel veendusime, et ka krõbeda külmaga ei olegi nii ohutu laugaste vahel - Tramil õnnestus ühe jalaga korralikult sisse vajuda kohas, kust mitu inimest juba üle läinud. Indrek proovis sealt meeter eemalt minna ja vajus samuti sisse, kuid lumesaapa servast õnneks vesi üle ei tulnud. Eks nii mõnegi koha peal veel valgus jalajälg vett täis, kuid enamasti oli maa siiski piisavalt jäätunud ja hästi astutav. Kogu meie matk kahe aarde juurde ja tagasi oli veidi üle 9 kilomeetri ja aega kulus kolm ja kolmveerand tundi. Sai veedetud väga tore päev koos laheda seltskonnaga! Tänud kõigile kaasteelistele ja muidugi peitjale selleks teekonnaks põhjust andmast!

Nonii. Redemtion. Kuna jätkuvalt arvavad lähedased, et rumal mõte seda aaret logida, siis ma lihtsalt võtsin kätte ja läksin üksi. Mitte, et see vähem rumal oleks. Enese kaitseks võin niipalju öelda, et logimiseks ankurdasin end ohutuse pärast kinni ja enne ronimist saatsin oma koordinaadid ka lähedastele ????. Jätkuvalt loodus on siin ilus, klikka linki, ja vaid rõõm on sellises kohas korduvalt käia.

Minu jaoks küll tiba arusaamatu peitmisviis.Eelmisel aastal sai ronitud kusagil Ida-Virumaal ühe kuuse otsa,endal süümekad puu edasise kestvuse osas......Sellel puul siin vähe rohkem elupäevi,õnneks väga suuri horde siin ei käi ning puu saab võibolla taas mõned aastad "puhata" geopeitusest......

Päris keeruline oli puu otsas olles kontrollida oma keha balannsi ja samal ajal kätega keerata kinnikiilunud konteinerit.Lõpuks olid käed nii pehmod,et ei suutnud sisemise konteineri keeratavat jullat kinni hoida ehk siis sain veel "trahviringi" teha.

Protseduurid tehtud saabus meile seltsi Raivo kes jäi veidi hiljaks ning pidi ise hakkama kõrguste poole kulgema.

Hundissaare aarde juures eraldusin seltskonnast ja tulin mööda värskeid jälgi siia. Aarde juures tabasin eelmised leidjad kel logimisprotseduurid juba tehtud. Nemad suundusid tagasiteele, mina kuuse latva. Kast avanes kiiresti, midagi alla ei kukutanud. Aitäh!

Kulgesime Hundissaarelt siia. Puu otsas läks ilmatuma hulk aega, sest tünni kaas oli valesti peale keeratud ja lahti ta tulla ei tahtnud. Kusagil kindlalt end istuma polnud võimalik sättida, oksad nii peenikesed. Allan pidi palju jõudu kasutama ja lõpuks sai ikka lahti. Käed olid väsinud ja nii pudenes järgmine kaas alla. Egas midagi, alla minek ja üles tagasi. Kaaned said seekord korralikult suletud. Peale logimist tegime väikese teepausi ja saabus Raivo logima. Kaks aastat ei olnud siin käidud ja täna saab kohe mitu nime raamatusse.
Ootasime , kuniks Raivo oli puu otsa jõudnud ja asusime siis auto poole teele. Kahe aarde külastuseks kulus meil 3 ja pool tundi ja 9.8 km.
Tänud

“Peab ju uut aastat alustame täpselt selliselt nagu soovid, et kogu aasta tuleks :) Geotarkus number 2022”. Kuldne tarkus. Ja oma traditsioonid loome ise ning ma väga hea meelega tulen ka edaspidistel aastatel seda ägedat tava elus hoidma :).

Ma panen sellele aardele soovitussildi. Rammsteini pärast :D, nimeandja tinistas mu kodus pärast logimise kõrvale nii ära, et käiasin laulu läpparist logimise kõrvale kuulata vähemalt 10 ringi :D. Ja mul ongi selle bändi lauludega mingi kummaline anomaalia, olen neid kaks korda tegelikult kontserdilgi vaatamas käinud aga avastan mingeid laule alles nüüd nagu uusi. Ja just geopeituse aarete kaudu, esmalt Silveri xxx-ga Feuer Frei! ja nüüd siis tänasega Waidmanns Heili…

Aitäh Rihole jahiaarde eest, ilma selle karbita poleks me päris kindlasti siin täna edasi-tagasi promeneerinud ;) ning tervitused / tänud seltsi eest kaaslastele, sellise stardiga tuleb 2022 kohe kindlasti värvikas, tore ja väljakutseid pakkuv :).

Helen hõikas mingi aeg tagasi välja huvitava plaani. See vajas veidi mõtlemist. Veel paar päeva tagasi olin kõhkleval seisukohal. Ja siis lajatas minusse tugeva annuse optimismi uus värske logi GC-s. Muidugi minek, ei mingit kahtlust enam. Tore seltskond koos, raba kannab ja siht on silme ees. Nii leidsingi end 1.jaanuaril juba kell 8 autos, mis läbi lumesaju raba poole sõitis. Tee tunki parklasse oli saha poolt ilusti lahti aetud. Parkisime oma autod parklasse ning läksime. Raba näitas meile oma ilusamat palet, lumist ja siledat ilma aukudeta. Oleks saanud ka kummikuga, Helge tõestas seda väga edukalt. Ühtki hullu mülgast me ei kohanud. Tuul puhus seljatagant sammule hoogu ja kilomeetrid vähenesid. Metsaga taas kohtuda oli päris mõnus tunne. Pool päevateest seljataga. Aare vaid ühe kuuseladva kaugusel. Suur tänu Salmele selle kõige olulisema soorituse eest! Nüüd väike pidu ja pillerkaar puu all uue aasta ja uuema logi tervituseks. Kui külm hakkas naha vahele pugema oli aeg asuda tagasiteele. Tulles sai vaikselt soovitud, et tuul võiks pöörduda, sest kes see vastutuult rassida sooviks. Eriti veel 3 km vastutuult. Tuul oli aga hoopis vaiksemaks raugenud ja mõned külmakraadid juurde lisandunud. Ka päike tuli meid tagasiteel tervitama. Tagasitee oli tunduvalt lühem. Tunnike ja veidi peale ja olimegi tagasi parklas. Tänud kaaslastele selle hullult vahva plaani elluviimise eest!

Meie 1. jaanuari traditsiooniks on saamas miskit natuke ekstreemsema aarde otsing. Kui täpselt aasta tagasi täpselt sama seltskonnaga jahtisime Murueide tütreid, siis seekord otsustasime ajule tsipa puhkust anda ja hoopis füüsilised võimed proovile panna. Peab ju uut aastat alustame täpselt selliselt nagu soovid, et kogu aasta tuleks :) Geotarkus number 2022.

Pärnumaa polnud veel aastavahetusest ärganud, kui meie juba kell 10 hommikul Tori Coopi parklas kohtusime ja suuna raba poole võtsime. Autod jäid geopeiturite poolt sissetöötatud parkimiskohta ehk Pärnmetsa talu väravasse. Kuna uue aasta esimene külaline peaks olema meesterahvas, siis jätsime pererahva ukse taga koputamata ja siirdusime kohe raba poole. Kui esimene võsane lõik läbitud ja raba servas jalg poolde kummikusäärde mülkasse supsas, siis sündis kiirelt ka otsus räätsad alla panna. Lagedal rabamaastikul puhus vinge tuul ja sadas lund. Meie õnneks oli taganttuul ja see isegi aitas meie liikumistempole kaasa. Samas mõtlesime õudusega, et kuidas 3 kilomeetrit vastutuult tagasi vantsida on. Tegelikult see vahemaa ei tundunudki ülipikk, sest kõndida oli suht lihtne ja mõnusas seltskonnas lobisedes kulusid kilomeetrid hoogsalt. Oja ületus sai tehtud geopeituritele juba tuttava purdekese abil ja siis oli aeg pead kuklasse ajada. Aare pistis kenasti kätte, kuid nime kirja panemiseks oli vaja veel üks pingutus teha. Salme ajas traksid jalga, võttis slingi vööle ja hakkas üles sibama. Siinkohal suur tänu Kristjanile, kes kõikvõimalike ronimiste juures eelkõige turvalisusele mõtleb ja meile natuke varustust kaasa pakkus. Oli ikka tunduvalt mugavam seal toimetada kaks kätt vabad, kui ise puu külge kinnitatud oled. Niikaua kui Salme tähtsate tegevustega ametis oli, katsime meie puu alla uue aasta tähistamiseks väikese suupistelaua. Ei puudunud kihisevad joogid ja leidus head-paremat ampsamiseks kõigile. Ega väga pikalt ühe koha peal siiski olla ei tahtnud, varbad kippusid külmetama ja nii me peagi kõik kokku pakkisime ja tagasiteele asusime. Rabasse tagasi jõudes oli meie rõõmuks tuul raugenud, sulast oli saanud juba kolm külmakraadi ja ülimõnus oli enda tallatud kõvaks tõmbunud rada mööda tagasi kõndida. Varsti tuli ka päike meid tervitama ja kogu lumine raba muutus ilusaks helklevaks väljaks. Paremat päeva ja ilma poleks selliseks rabamatkaks küll soovida osanud. Ideaalne ajastus!

Kokku kulus meil aega täpselt 3 tundi ja 45 minutit, kuid sellest kolmveerand tundi kulus nullis logitoimingutele ja piknikule. Jäime selle seiklusega väga rahule. Super ilm, mõnus seltskond ja natuke närvikõdi pakkuv aare. Aasta on alanud vingelt, loodame et selliseid häid emotsioone pakuvad kõik selle aasta aardeleiud. Aitäh kaaslastele, ilma teieta oleks see kõik olemata olnud.

Kasutasime ära veel viimase liikumiskeelu perioodi eelse päeva ja tegime mõnusa rabamatka päeva Soomaa serval. Lund oli üllatavalt vähe ja räätsadega astumine eriti lihtne. Teekond möödus kiirelt ja päike piilus aina rohkem pilvede vahelt läbi ja pakkus uhket vaadet lumises rabas. Aardega oli nii nagi Airi kirjutas, et kuidagi ei olnud algul tahtmist mööda neid peenikesi oksi hakata kõrgusteese ronima. Aga ronida tuli ja tegelikult polnudki need oksad nii peenikesed kui eemalt vaadates tundusid. Panime nimed kirja ja tulime puu otsas alla tagasi geopiknikku pidama. Tagasi auto juurde jalutasime juba ilma räätsadeta mööda sissatallatud rada.

Tänane plaan viis meid Ove algatusel rappa, kuhu alates homsest enam üle viie kuu jalga tõsta ei või. Panime räätsad kohe auto juures jalga ja mõnus astumine võis alata. Linnulennult oli aardeni 3,7 km. Lund oli harjumatult vähe, kuid seetõttu oli astumine lihtne. Kraavi ületuskohas hakkas mul juba üsna soe ja kui me polnud veel kilomeetritki astunud oli mul juba selg märg. Sall kadus kaelast, kindad käest ja hõlmad laiali astusin metsa vahelt rabale. Mehed enamasti pika sammuga ees ja mina vaikselt järgi. Päike algul piilus natuke ning peagi otsustas ta meid oma säramisega rõõmustada ja niigi sooja olemist soojemaks teha. Lõhve oja ääres jätsime räätsad maha ja ületasime selle langenud puid kasutades. Mehed ajasid ninad taeva poole ja otsisid aaret. Viskasin ka nina samas suunas ja nägin otsitavat kohe. Selle kõrgust nähes ajasid nad virina saatel stringid jalga, sabad külge ja üles nad ronisid. Mõlemad. Kordagi slinge kasutamata. Mina vaatasin all seda tralli pealt ja see käis neil üsna kiirelt ja mulle tundus, et neile tegelikult meeldis. Ma aga erilist tungi sellise ronimise vastu ei tundnud ja jäin salamisi lootma, et ehk ikka pandi minu nimi ka kirja. Kui nad maale tagasi jõudsid pidasime väikse geosõbraliku pikniku sõbrapäevale kohaselt ajasime endale sisse südamekujulisi pannkooke ja nende vahele mõnusaid viineripirukaid. Tagasi minnes otsustasime proovida, kas tuldud tee kannab meid ilma räätsadeta ning kasutasime seda võimalust. Vahepeal oli raba lagendikule hiilinud jäine ja salakaval tuul, mis nüüd näpud hetkega ära külmetas. Metsa vahelt metsasihile astudes jõudsin vaevu kõva häälega küsida, kas see jää ikka kannab ja astusin sulpsti ühe jalaga vette. Auto juurde jõudnuna sai küll kohe sokid ära vahetatud ja selle otsa veel kilekott tõmmatud aga enamasti kannatasin kuni koju jõudmiseni külmi varbaid, mis üldse ei tähenda seda, et ma päeva ei nautinud. Lihtsalt oma viga, et teisi jalanõusid kaasa ei võtnud. Vaatasime ka jahimeeste onni üle, mille ukse lingiks oli uhke põdrasarv aga onni sisemus oli väikeste näriliste poolt korralikult auklikuks järatud. Mõnusa üle 8 km matka saime siit. Kniks, kraaps ja suurimad tänud peitjale, kui ka geosõpradele.

Väga tore aare,sain veidi ronitud.
Tänud.

Teeme siis lühikese logi. Pikalt plaaneeritud. Auto juurde tagasi jõudnud väsinud ja õnnelik. Uuuhhh!

Matka alustasime kõik koos ja teiste jälgedes,mingi hetk Krista ja Mari suundusid raba peale ja meie Helduriga jätkasime metsa all teiste jälgedes.Kuskil km enne aaret suundusid jäljed üle jõe ja me pidime ise rada edasi tegema.Lõpus ootasime teised ka ära ning Krista päästis päeva.Tagasitee valis Mari taas üle raba ja Krista liitus meiega metsa raja peale.Tagasi oli juba lihtsam siis ju juba trass sees.Mina olin ikka lõpuks päris tönts aga õnnelik.Tänud kaaslastele ja peitjale

Uuuhhh! Võiks olla lühike logi.

Vähe pikem on selline, et lootsin paremat läbitavust ja et kaaslased ka räätsad ühes on võtnud. Kuna kaks meist kummikutega piirdusid, siis neil oli parem läbida metsaalust.

Krista tuli alguses kohusetundlikult koos minuga, aga tundus, et ega see talle väga meeldinud. Lumi kattis kogu seda ilu, kohati oli näha väikesemaid lahtiseid veesilmi, nii et ei saanud hästi aru, mis koht kannab ja mis mitte. Sisse vajuda soovi polnud, nii et kulgesime turvalisemat labürinti pidi. See tähendas pealt lumiseid külmumata mättaid. Ilus oli küll, aga raske.

Aarde juures... aitäh, et Krista oli kaasas. Aitäh talle! Minust oleks see aare sinna jäänud. Mulle meeldivad sellised rabakad, kus lõpus topelt väljakutset pole. Väsinud värisevate jalgadega turnimine on ilmselt mõnele teiselegi keeruline.

Tagasi läksin raba pealt üksi. Need kohad, kus rääts oli enne veeni jõudnud, olid nüüd laiemalt märjad. Päikesepilu oli taevast kadunud. Sadu tihenes. Kohati oli lumesadu tuldud jäljeraja peaaegu peitnud. Jälgedes või täpselt nende kõrval astudes võis rada tajuda, mõni samm eemalt mu silm enam tuldud teed eristada ei suutnud.

Lõpuks olid jalad ikka väga väsinud.

Müsteerium oli ka: keegi oli enne meid "Tunki parklasse" parkinud ja kelguga raba poole suundunud. Küll me mõtlesime, kes need olla võiks. Minu pakkumine oli Kleone ja Henriko. Tegelikult kulgesid jäljed alguses kilomeetri jagu õiges ja hiljem hoopistükkis rabast teises suunas. Ei teagi, mis vägi sellist kohta kelgutamiseks valima ajendab...

Üks maastur oli enne meid juba parkimas ja seltskond kelguga kulgenud meidki huvitaval suunal. Kõrgetel vaiadel asuva tarekese juures märkasime läbi lume vajunud vesiseid jalajälgi. Vesiseid, läbi lume vajunud jalajälgi esines ka edaspidisel teekonnal. Järelikult ei ole siin jäätunud vett veel piisavalt ja nii oligi. Metsa all leidus nii lahtist vett, kui jäätunud vett. Rabas lumiseid mättaid ma talveküpseks ei liigitaks. Lahtist vett oli ikka omajagu üle raba, lumemütsita lohkudes. Mariga räätsadel tünni poole minnes oli hea päikesesse kulgeda. Aive ja Heldur matkasid räätsadeta meiega ja ojaga omal paralleelil metsa kaudu purdeni. Oranž sai õnneks lahti keerutatud ja must ka lahti keerutatud, korraks kartsin juba hullemat, et tuleb teine äkitsi alla viia. Peitja soovitatud kaane kinni keeramist ma ei sooritanud ja tänan, et eelmised ka nii talitasid. Mari lahkel loal tagasi matkamist tegin metsa kaudu Aive ja Helduriga. Sain ettekujutuse mõlemast lähenemise teest antud tünnini. Mariga kohtusin uuesti rabaservas, kus hommikused minemise jäljed alla pudeneva lume alt natuke veel paistsid. Tänud kaaslastele ja peitjale.

Eelmise päeva Rongu rabas müttamise järel oli siin, peale esimese metsa takistuse läbimist ja rabasse jõudes räätsade alla panemist, justkui jalutuskäik pargis. Mõnes kohas jäid astumise kohad märjaks, kuid üldiselt oli ikka täitsa meeldiv astumine. Kõige suuremaks raskuseks osutus aarde konteineri avamine.. oli teine üsna kinni külmunud. Peale logimist premeerisime end Merikese pakutud sooja teega ja tagasitee otse üle raba oma rajatud geomaanteel võis alata. Tagasi minnes tekkis selline maakera venimise effekt, kuna sihtkohaks olev mets kippus miskipärast eest ära minema ja ei tahtnud kuidagi lähemale tulla. Lõpuks metsa äärde jõudes oli räätsade jalast võtmine täitsa meeldivaks puhkepausiks, sest jalad olid tegelikult täitsa pehmeks juba läinud. Minu jaoks oli veidi alla 3h kestnud 8km retk täpselt nii paras müttamine, et alguses mõttes olnud Suuremetsa laugaste külastus lükkus tulevikku ja selle asemel otsustasime piirduda järgi jäänud valgel ajal lihtsamate aarete külastamisega.

Tänan peitmast.

Veider valik aarde nimeks. Peidukoht oleks nime järgi võinud olla pigem meie raja alguses, kus oli üks jahimeeste majake püsti pandud.

Teekond aardeni oli õnneks tänu suuremaltjaolt külmunud rabale üpris lihtne, ainult aega võttis. Aarde enda kätte saamine nõudis rohkem pealehakkamist, aga nimed saime siiski kirja. Ütleksin siiski ise, et aarde kaant ei tasu jalgade vahel kinni keerata (nagu kirjelduses soovitatakse), vähemalt talvel teeb see aarde avamise oluliselt keerulisemaks.

Aitäh!

Kui on täiesti vaba päev ja kui oled eelnevalt 24pluss tundi pidanud tööl olema siis on ikka kuldaväärt pakkumine veeta päev sõpradega kuskil rabas. Seega töökohustused lõpetatud startisime rutakalt, kuigi teistest mahajäänutena. Ärevus eesseisva ees ja nauding tekkinud vabadusest oli niisuur, et ka ainus legaalne narkootikum ei suutnud autos uinutada. Tunki parkla ja esimese kilomeetriga kogusime matkaseltskonna kokku ja rühkisime aina aarde poole. Taas jälle omamoodi, või noh nagu ajastule iseloomulik - olla koos aga hoida eraldi nii mõnigi kord. Mets kutsus korduvalt ja lõpuks mina suundusingi kraaviäärsle rajale. Osa seltskonnast liitus ka aga tagasitulekuks seda heaks ei peetud. Teab, mis on õige. Mina kahtlen, kas ikka oleks pidanud kraaviäärt mööda kulgema...
Olles üksjagu kange seljaga, siis viimase veetakistuse ületasin mina hüppega, ei hakanud purdega jamama. Tagasihüppel võtsin mälestuseks ka üksjagu kohaliku vett kummikus kaasa. Kiirpiknik peale logimist, milles pärliteks olid heaparem sokolaadiümbrisega ja hop-hop tagasiteele. Tahtsime minna otse aga välja tuli samasugune kaar nagu tulles. Raba on jah sellises olukorras, et käituda tuleb seal pöördvõrdes senisega. Seal, kus muidu ei kanna ja sisse imeb see on lausa jooksuks sobiv. Igalpool mujal oli oodata iga hetk läbi vajumist ja siis üsna sügavale. Aga see ju tegigi kulgemise emotsionaalseks. Muidu poleks saanud seda mõnusat adrenaliini, mis nüüd pidevalt vunki sees hoidis.
Tunki parkla perenaine tuli meid ka tagasisaabumisel tervitama. Küllap olime juba eiteamitmendad, kes talle meie totakat käitumist ja huvi seletasid. Bruno jätkas oma võluvõimete näitamist - väike trahidibitahabrakadabra ja kuskilt ilmus välja just õige temeperatuuriga meeõlu...... sinna otsa veel üks piknik glögi ja pirukatega.
Peale järgnevat Pärnu väisamist andis minu teadvus otsad.

Eks see aastaaeg oma ilmadega on jõudnud sinnamaale, et raba-aarded muutuvad jälle aktuaalseks. Suvel palavaga ei taha nagu minna ja muul ajal on kangest märg, kuigi eks ole ka siis käidud. Talvel külmaga käimine on see nõrkadele sobiv variant ehk siis täpselt meile :)

Kui vaatasime, et eelmine nädalavahetus juba käidi siin, siis me pidasime veel nädalakese vastu ja tulime nüüd. Võrreldes enda kogemusi nädalataguste sündmustega, siis tundub, et peab paika, et tark ei torma :) Kui siis oli metsas hea ja rabas hull, siis seekord oli rabas hea ja metsas hullem. Minnes alul hoidsime end metsa või metsa äärde, siis peagi sai proovitud, et kuidas lagedal on ja seal oli hea. Raba kandis väga hästi, vaid need mõned üksikud korrad igaühel tekkisid, kus mõni puhmas ei olnud veel piisavalt tahe ning jalg vajus sisse. Seal all siis kas oli vesi või ei olnud. Kui tegelikult saanuks ka matkasaapaga hakkama, siis kummikuga oli igati muretum. Naastes aga võtsime kohe sihi otse üle raba autode poole. Träkki vaadates see muidugi niiväga sirge ei olegi ning tuli hoopis kerge paun teisele poole. Aga tänu sellele saime ka paari laugast ületada, kus jää küll raksus, aga katki ei läinud kuskil.

Kokkuvõttes sai me retk ca 8,4km ning 2h 50min pikk. Täname aarde eest!

Pühapäevaseid plaane tehes selgus, et see aardematk olla juba varasemalt jutuks olnud. No kena, sain ka teada ja loomulikult oli rõõm ühineda :)

Minu põhiülesanne oli rooli keeramine etteantud juhiste järgi ja ettenähtud parkla poole.

Parklasse jõudes tuli varustuses väike muudatus teha ja peagi sai teele asuda. See rajal kulgemine mulle meeldis aga see lõpp oleks meil Peetriga küll ilma õige abivahendita tegemata jäänud...

Peale edukat aardeleidu sai seda ka tähistatud ;) Brunole tänud tuisutopside eest!

Tagasi autoni "tõmbasime" oma raja sirgeks ja võtsime suuna otsejoones parklasse. Mina vist olin lõpus ainus, kel olid salakavalasse rabaauku kastetud püksid tarvis kuivade vastu vahetada. Sellegipoolest on rabaaarded meil Peetriga ühed lemmikud!

Tänud matka eest!

Iga asi omal ajal. Nüüd siis jõudis kätte selle aarde aeg. Autod jätsime Tunki parklasse ja edasi juba kand ja varvas. Lootsime, et külmataat on oma tööd korralikult teinud ja kõik lahtised veed kinni kaanetanud. Osaliselt vastasid meie ootused ka tegelikkusele. Aga ega see nüüd automaatselt ei tähendanud, et tegemist oleks olnud jalutuskäiguga pargis. Raba oli endiselt salakaval. Põlvedeni maa sisse vajuda said vist vähemalt korra kõik. Juhtus see alati täiesti ootamatult. Aga kõik on ilus ja tore, mis lõppeb logiga.

Tagasi jõudes tegime parkla lähedal palgihunnikus väikese afteka ning oligi aeg juba edasi minna.

Laugaste vahelt oli selle aardeni linnulennult 6 km. Raba pidi ei hakanud seda võtma, sõitsime hoopis autoga u 35(!) kilomeetrit. Päike siras, loojanguni veel neli ja pool tundi. Pakkisime näksid ja veepudeli taskusse ja alustasime.
Jahipukini oli tee ilus. Edasi mitusada meetrit kinnitõstetud kraavi, mille pinnas veel tihendumata. Hea mõte lasta geopeiturid teerulli mängima! (Iga aardega liiklusmärk on ka teehooldajate lemmik, sest selle ümber ei pea rohtu niitma ega mürgitama).
Edasi liikusime veidi metsa all ja mingil hetkel tekkis tahtmine rappa põigata. Rabaserv oli veel vesine, lagedamal oli parem liikuda ning jalad märjaks ei saanud. Metsa tagasi keeasime oma ninad alles aarde lähedusse jõudes. Väike kraaviületus mööda purret, ajakulu autost aardeni 1.10.

Edasi hämming, aaret pole! Ikka mitu minutit kulus, kuni silmad õigele tasandile suunasime. Logimine polnud Mikule eriline väljakutse, ainult viis minutit tuli pärast maapinnale jõudmist jalavärinat maha suruda.

Tagasiteel rappa enam ei põiganud, esimese kilomeetri jalutasime ojakaldal mööda ideaalset matkarada. Kobraste tegutsemispiirkonnas läks veidi raskemaks, aga midagi hullu ka polnud. Kahjuks pidi ühel hetkel auto juurde jõudmiseks ojast eemalduma ja üleujutatud metsa läbima. Lõpuks paistis juba tuttav kinniaetud kraav ja veel enne auto juurde jõudmist märkasime ka taeva all tiirutavat kotkast.

Tore matk oli, kokku autost autoni 2.40, sest piknikku ega puhkepausi ei teinud. Samme kogunes minul 16 000, Mikul 12 000.

Suur tänu väljakutse eest!

Kui vahel harva õnnestub osagi tiimist kokku ajada, siis tasub kohe ka järsemad aarded ette võtta. Eks neid ühiseid otsimata piirkondi jääb aina vähemaks ning seekord sai Pärnumaa välja valitud. See aare oli päeva nael ja ette võetud kohe alguses, pimedas siia tulla ei soovi. Parkla oli meile teada ja sõbralik vanatädi lubas lahkelt parkida. Matka umbkaudne kestus oli teada, aga kodus soojal diivanil ei tundu ükski matk pikk ega raske. Hakkasime siis vantsima. Algul oli hea lihtne, pärast kraavi tuli lai tee, aga pehme. Varsti läks liiga vesiseks ja läksime rappa. Pehmes pinnases kõndides hakkas kiiresti üha soojem, aga õnneks riietus oli mõistlikult õhuke. Enne raba külm ei olnud, soe samas ka mitte. Rabas rassides oli küll palav, kuid ülekuumenemise ohtu ka mitte. Rabas sai käidud umbes 2km ja 500m tagant pause tehtud. Hea oli jõuda aarde alla ning näha Silverit ronimas. Kuna tagasi minnes nägime paremat rada, siis rappa enam ei läinud. Mööda seda rada minnes enam palav ei hakanud ja pause ei pidanud ka tegema. GPS mõõtis kokku 8,7km ja umbes 2 tundi 40 minutit.

Kaupo kätte võib geoplaanide tegemise usaldada küll. Siis on kindel värk, et mõni pärl ikka päevakavasse satub. Selle võib sääraseks liigitada küll. Kuna tõotas tulla pikem matk, siis kohe hommikul see kavas ka oli. Plaanitud parklani jõudes jalutas meile vanaproua vastu. Pidasime teda talu perenaiseks ning küsisime lahkelt luba rappa minekuks. Heakskiit saadud, oli palju kergem tunne küll masin kellegi taluhoovi väravasse jätta. Kuna mõned päevad tagasi sain kolme karu uisuväljakul tunda, et mu kummikud ei kõlba talvetingimustes kuskile, siis selle retke tarbeks sai lausa uued ja soojemad hangitud. Väärt ost oli. Sai küll varem mainitud, et kui ilmaolud on nirud siis jätame asja katki. Ilm oli aga suurepärane, õhk mõnusalt mahe ja ainsatki tuuleiili, isegi öösel mujal Eestis maha sadanud lumest polnud siin märkigi. Küll aga oli rada ise pehmevõitu ja üleujutatud, kuid ei lasknud me sellest ennast häirida ning siht oli silme ees. See oli vist kuskil esimese kilomeetri peal kui teel loigud aina sügavamaks muutusid ja ühel hetkel jalg sügavusse kadus. Ohjah, kas tõesti olen mina see plokkar kelle märja jala pärast tuleb ots ringi keerata, autosse riideid vahetama minna ja kambale paar lisakilomeetrit juurde teenida! Või veel hullem, naasta üksi ja proovida teistele utoopilise tempoga järele jõuda. Vähemalt sellised olid mu kiirmõtted kui nägin kummikut vee alla vajumas. Kuid endalegi üllatuseks jäi jalg kuivaks ja pükstel ilutses ainult pisike märg plekk. Uhh, vedas. Kuid selle vahejuhtumi valguses pagesime teelt metsa ja üsna pea proovisime hoopis üle raba õnne proovida. Oi kui vale otsus see oli, pooltahkel kattel põlvetõsteid teha oli ikka päris karm. Kaupo määras meile kohalejõudmise huvides pausi iga 500m järel mida põgusalt ka kasutasime. Rabast tagasi metsa jõudes muutus samm ka kohe kergemaks ja motivatsioon hakkas naasema. Sellele aitas kindlasti kaasa ka käeulatusse jõudev aare. Kasutasime meiegi olemasolevat mainitud purret- veel kestab. Olin esimene kes üle sai ning oli kohe aega ka aaret märgata. Ja siis hakkas mingi jant pihta, et mingisugune kirjutamata reegel väidab, et see kes leiab, see logib. Ega siin kaks ühe vastu palju vaielda saanud. Ega tahtnudki, sest logimisest oli asi veel kaugel, mitu head meetrit lahutas meid veel aardest ja selle rolli võisin vabalt enda kanda võtta küll. Kui see välja jätta, et oleks peaaegu oksa silma torganud, siis aardeni jõudsin muretult. Ebamugavas sundasendis piirdusin siiski nimede kirja panemisega ja need eelnevate logijate muljete lugemised jäävad mõneks teiseks korraks. :P Nüüd veel oli vaja tagasi ka saada. Nagu Merle juba mainis siis üksmeelselt otsustasime seda läbi raba mitte teha vaid liikusime piki Vaida oja mööda loomaradu mis oli seikluse parim otsus.

Päris „park and grab“ aare see tõesti pole, kuid tahtejõu ja parima seltskonnaga saavutab palju. Nüüd jääb ainult kummitama kes on küll see ükssarvik, kes haruharva mööda rabaservi luusib ja ennat teolt tabada ei lase ning teiste rõõmuks/õnnetuseks selliseid pärleid peidab! Tänud, oli meeldejääv seiklus.