PKT 19

Tulime Täpit uude kohta jalutama, et tal oleks lõhnavaheldust. Proovisin siis mööda maad sellele topsile läheneda - käisin mitu korda mööda kallast edasi-tagasi, aga ei jäänud silma. Vast siis kunagi ikka mööda vett. Aga näsiniin juba õitses ja Täpil oli väga põnev, aitäh!

Leitud, logitud, tänud! Rohkem muljeid PKT1 logi juures.

Leitud ja logitud. Tore 9 tunnine kanuumatk. Sõidumuljed PKT 1 juures. Tänud peitjale.

Veematka muljeid pisut pikemalt PKT #1 logis. Peale pikemat lõunapausi liitusid meiega Airi ja Helbe, kes olid nii puhanud :-D Aitäh peitjapaarile veeaarete eest!

Pikem jutt esimese PKT 1 juures!

Leitud ja logitud – põhjalikum ülevaade PKT1 juures!

Seltskonda oodates seisatas sillal takso, mille juht imestas, et kas me tõesti plaanime siit jõele sõitma minna. Minutike enne geopeiturite jõudmist viskas taksojuht korraks õnge vette, tõdes, et kala pole ja lahkus.

Meenutades siinset nelja aasta tagust kanuumatka, kui Helbega ühes kanuus sõitsime tuleb tõdeda, et ülearu palju muutunud polegi... osa oma logist võin siia vabalt ümber kopeerida koos mõne muudatusega. Nt. --> Mulle näis, et kõigil tuli see liuglemine SUP lauaga väga osavalt välja ja nad olid selle peremehed. Minu peremees oli SUP laud ise. Ma olin vist suurest värskeõhu laksust purjus kuna mul õnnestus kohati selg ees enam sõita, kui nägu sõidusuunas. Mul oli selle tagurpidi sõitmise peale kohe eriline anne. Enamus veealuseid kive ja maha langenuid puid otsisin üles, et siis nende otsas nikerdada. Lustlik jukerdamine ja pusimine oli. Täitsa kahju hakkas lauast, mis mu käes nukralt kriunus.

Kui see eelnev tähelepanuta jätta siis tegelikult oli super mõnus kulgemine. Ole lihtsalt piisavalt vapper, et õigel ajal õiges kohas olla ja siis pole muud, kui usaldad elu ja liigud vooluga kaasa - seda sõna otseses mõttes. Minu SUPitamise kogemus on siiani piirdunud vaid seisva veega veekogu peal ja ega ma suurt palju siia tulles ei mõelnud. Peale selle, et kui teised saavad, et küll saan mina ka. Tõsi on muidugi see, et tegelikkuses oli Dianast ja Kaidost suur abi, et ma sinna jõemülkasse vahepeal täiesti kinni ei jäänud. Aga hirmu ei tekkinud, sisse ei kukkunud, mõnda aaret nägin, mõnda isegi katsusin ja logisin. Vesi oli külm, sääsed olid näljased aga minul oli puhas privileeg näha neid vapraid vee peal kulgejaid, kes minust seal poole kauem liuglesid.

Suur tänu võimaluse eest, suur tänu Ritale ja Margusele SUPi laenutamise eest, Helbele kaasa tulemise eest ja kõigile kniks, kes meiega seda teekonda jagasid!

Sellele aardetuurile kutsus mind kaasa Airi. SUP-iga mulle sõita meeldib, kuigi endale ma seda veel soetanud pole, niisiis sebis Airi SUPilauad ja mina olin siis autoroolis. Alguses mind hirmutas pisut mõte, et ma tegelikult selliselt voolava jõe peal polegi varem SUPiga sõitnud, aga samas seal saab olla ju põlvili või istudes ja vesi ka juba talutava temperatuuriga, niiet midagi hullu ei tohiks olla.
Kuna meil Airiga oli raja esimene pool varem kanuuga koos teise geoseltskonnaga läbitud, siis me liitusime teises pooles. Seega oli meil hommikupoole aega logida mõned toredad aarded teel ja külastada Emumäe poodi. Seal jahvatatakse kaasaostmiseks kohapeal erinevaid jahusi ja müüakse käsitöö esemeid.
Jõel sujus sõit üsna kenasti, vahepeal pidi puude alt läbi kummardama või selili heitma, vahepeal jäi jällegi kiil millegi taha kinni, eks siis tuli ennast jälle kuidagi lahti saada. Üldiselt oli see pool rada minule paras pikkus, kus veel oli täitsa mõnus olemine. Sai seltskonnaga kaasa libisetud ja kulgemist nauditud. Kui oleks pidanud kõik need topsid ise üles leidma, kätte saama ja ära logima, siis oleks tunduvalt rohkem aega läinud ja kogemus hoopis teistsugune, ei kujuta ettegi.
Aitäh Airile, aardejada peitjale ja kogu seltskonnale, oli väga vahva seiklus!

Thank you -laur- For cache GC9CYZB
Logged 31 May 2025 15:07 by kaits747

Mõtlesime stardis vaadata jõe poole ning otsustada oma liikumisvahendi. Kaks kajakki mahtus ilusti salongi. Mahuks 4+2. Kokkulepitud stardipaika jõudsime esimestena. Otsustasime kajakke kasutada. Karjaga kulgemisel sellel seerial hea valik, kui logijaid on teisigi. Me saime olla „kogumiskastiks“ rajalt kokku korjatavatele topsidele, Sup laudade saba tõstjad takistuste juures, vajadusel rammijad, raskused ujuvatele rontidele ja remondibrigaadi ankurdajad.
Kokku olime teel 4 tundi esimesel osal kümnekesi ja 3 tundi teisel osal üheksakesi. Keskel vahetus osa tiimi. Jõgi oli kenasti läbitav. Sääsed mida varem nähtud polnud olid olemas ja maitsesid meid mõnes kohas.

Leitud ja logitud, pikem jutt esimese topsi juures!

Leitud, tänud!

Tänud aarde eest!

19 kuni 38 väga mõnus kulgemine oli,ühes kohas pidime ka kanuu korra veest välja võtma,tegime siis väikse pikniku ning usinamad korjasid seeni.Aitäh jõele kutsumast.

Pkt 19-38 tehtud, vett oli vähevõitu aga sai hakkama.

Leitud.

Martin räägib tõtt

Siin oli puidust topsihoidik tühi, asendasime logiraamatu ja hädapärase ümbrisega. Vajab filmitopsi taastamist!
Pikem jutt PKT 1 juures. Aitäh!

Aitäh aarde eest! Päris mõnus kanuuretk oli.

Plaan siia rajale tulla oli juba 2 kuud tagasi, kuid pidevalt veeres takistusi teele ning retk lükkus korduvalt sujuvalt edasi. Nüüd lõpuks kõik klappis ja sai selle aasta esimene veele minek ära tehtud. Kasutasime peitja poolt väljapakutud mugavat Tauno teenust, mille kohta võib vaid kiitvaid sõnu öelda.. kanuu toodi algusesse kohale ja korjati pärast lõpust kokku koos reisijatega.

Aarete leidmisel kasutasime äpi helisignaali, mis eksimatult alati teada andis, millal peab hakkama hoolikamalt ringi vaatama. Kõik aarded said tänu sellel leitud enne möödumist. Tagantjärgi on ikka väga hea, et alles nüüd jõudsime rajale, sest peitja koos abilistega oli head tööd teinud jõe puhastamiselt ning tänu sellele oli kulgemine hulka lihtsam ja muretum.

Tänan peitmast.

Pikem logi PKT #1 juures. Aitäh!

Pikem jutt esimeses PKT aarde logis. Lahe ja meeldejääv elamus :) Aitäh peitjale!

Silla alt läbi ja olimegi jõudnud teise poolde. Selle aasta esimene leid. Aitäh peitjale.

Aitäh! Pikemalt PKT1 logis.

Eelmise suve lõpus sai kokku korjatud raja esimene pool ja kohe kui päike lubas pikalt paista ja jõgi lubas soe olla, haarasin vahepeal koolieelikuks hakanud noorpeituri julgestuseks kaasa ning sõitsime pooleli jäänud rada jätkama. Noorpeiturist on väga palju abi, kui oli vaja lauda voolus paigal hoida ja samal ajal logida.
Rattad jällegi #38 topsiku juurde võssa, aerulaud #19 juures vette ja teele. Kuigi juhtus mitmeid kohmakaid-mõnusaid vettekukkumisi, oli see rada siiski taltsam kui esimene pool. Jõgi on siinpool palju sirgemates lõikudes ja peaaegu takistusteta.
Kokku tuli lauda tõsta üle kolmest tüvest ja ühes kohas ronida tüvele ja lasta laud omaette alt läbi. Päriselt kinni ei jäänud kusagil, väikese kruusakärestiku peal kostus põhja alt kerge krigin, aga kivide vahel oli säng uimeta laua jaoks igati piisavalt sügav. Kardan, et süsta peaks siin ringi vedama.
Topsikut #21 ei märganud õigeaegselt ja tuli tagasi pöörata. See 150 m vastuvoolu ilma uimeta lauaga oli üks tüütu tulemine.
Ühes naljakas kohas oli nagu kokkuvajunud sild ja selle taga langus, mis laua seisulainesse püüdis, loksutas ja mind kenasti vette poetas. Siin selgus ka ainus hooletus. Märsid olid kinni seotud, laud rihmaga jala küljes, telefon veekindlas kotis kaelas, aga vot aer oli sidumata lahtiselt käes ja see kadus seal kus kurat. Järgi, järgi, järgi... ja sain üsna napilt kätte, enne kui oleks järgmise tüve alt läbi lipsanud ja sirgelt vooluga jalga lasknud.
Kolm või neli logirulli olid niisked, ülejäänud väga heas korras. Ühel oli puudu sisemine topsik. Nende numbreid kahjuks üles ei kirjutanud ja ei mäleta.
Aega läks jõel umbes 3 tundi, sinna otsa lahti- ja kokkupakkimised ning rattasõit lõpust tagasi auto juurde.
Oleme väga tänulikud rajameistrile, kes andis tõuke veeta kaks mõnusat päeva Pedjal.

Olime oma mõtetes mõlgutanud võimalust siia logima tulla juba raja alguspäevist saati aga kuna endal pole veepeal suuremat varasemat kogemust, siis võttis kogu asja planeerimine ja sättimine natuke aega.

See nädalavahetus mängis aga kätte ideaalsed kaardid koos ideaalse ilmaga ja nii me rentisimegi kolm SUP lauda ja laupäeva hommikul peale mõningaid koduseid asjatoimetusi asusimegi raja poole teele. Esimese hooga käisime vaatasime päris raja algusesse. Seisime seal natuke aega nõutute nägudega, uurisime pealeminekuks üht ja teist varianti aga ükski ei tundunud algajatele lauatajatele kuigi hea ja ka hirmulood raja alguse floora tihedusest ei teinud asja kuidagi kergemaks. Nii siis sündis otsus sõita 18nda aardeni ja vaadata kuidas teisele raja poolele pealeminek võiks välja näha.

Sinna kohale jõudes oli vaatepilt juba märksa sõbralikum ja nii sündiski idee teha seekord läbi ainult raja lõpp - mis meie endi arvates osutus lõpuks kõige õigemaks valikuks, sest ainuüksi teise poole läbimiseks läks meil 4 tundi :D

Aga kogu ettevõtmine ise sai hilisemal arutelul ainult kestvaid ovotsioone - ilm oli ju super, rada kohati küll madal aga samas looduse poolest imekena. Ei tea kas oli teema liitrites peale pandud sääsetõrjes aga ka neid ega parme ei näinud me rajapeal ühtegi. Ja nii me seal siis kulgesime, suuremalt ise isegi mitte kaasa aidates. Jõevool kandis meid mõnusas tempos ja kui päris aus olla siis oleks minu pärast võinud ka neid topsikuid tiba vähem olla, oleks saanud sõitmist rohkem nautida :D nüüd aga pidin mina olema see meetrilugeja - tõsi, mingi ajaga tekkis tõesti juba vilumus enamvähem aimata kuhu järgmine topsik võis maanduda.

Eriti meeldisid raja peal need topsikud mis sundisid laual end püsti ajama, muidu olekski kõik kohad jube kangeks jäänud, kui vahepeal poleks end sirutada saanud. Pisikese kärestiku otsustasime ka maismaad mööda läbida - jagasime tiimi esialgu kaheks. Poisid valisid ühe kalda ja mina teise. Logimise töö jäi mulle aga kuna tundus, et minu kaldalt supiga läbi looduse rammimine on suhteliselt võimatu, siis panin nimed kirja ja sibasin tagasi laua juurde ning aerutasin üle, et saaks ka mööda märksa asjalikumat rada uuesti rahulikumasse vette.

Kogu rada oli pigem väga nauditav, vahepealsed pepukergitamised, et madalikelt lahti saada või pisikesed põrkumised vastu kive tegid asja ainult põnevamaks. Eriti põnevaks olid raja teinud mahalangenud puud ja kobraste kokkuveetud tammid - neist üle ja ümber laveerimine oli mõnus aju-ja keha gümnastika :) Igaljuhul meie täname selle super ägeda seikluse võimaluse eest ja eks me nüüd siis jääme plaanime, et kuidas need raja esimese poole aarded kätte saada:)

Seda seerijat sai juba plaanima hakatud talvel, kui Juts ütles, et kui ta oma kooliga ühele poole saab, siis võtame selle seeria ette. Täna siis ongi see õige päev, kus saame selle toreda teekonna ette võtta. Paigutasime tsikid raja algusesse ja läksime viisime ühe auto lõppu. Seejärel tagasi ja supe pumpama. Nu ma suutsin jälle olla kõige aeglasem. Tüdrukud olid juba kaugele ära kadunud ja Juts ootas mind veel kalda ääres solidaarsusest. Lõpuks, kui supile sain oli ka Juts kadnud. Kui aga jõudsin esimese aardeni, oli mul au ainult tunnistada aarde olemasolu, Juts oli jõudnud nimed kirja panna. Mulle väga meeldis see taga sörkija olla. Mõnus oli vaadata, kuidas ees teised teevad ja sealt koorida enda jaoks see õige teostus ja puhtalt puu alt või vahelt läbi liuelda. Poolel maal ootasid meid tüdrukud järgi ja siis sai ka natuke koos kulgetud, aga seda aega kauaks ei olnud. Ekstreemses kohas nautisin teiste uperkuute ja targutasin, kuidas ikka tegema peaks. Lõpuks libisesin ise ka sealt alla. Kann natuke märjaks sai, aga see oli mõnus jahutus. Ja ega läinudki kaua, kui paistiski viimane aare. Nüüd jääb loota, et peremehel on valmis pandud uued topid ja varsti saab jälle jõele minna. Igatahes meile väga meeldis. Suured tänud toreda seeria eest.

Esimese aarderivi läbimine oli tehtud varem, nüüd tulime järgmist osa kaema. Ilm tõotas tulla ilus ning lootus kiirema ja sügavama jõeosa peal lõbusõitu teha meelitas täiega. Sedakorda kauplesime Janariga omale teenagerid kaasa ning kimasime kohale. SUPe jagus kõigile ning peale pisukest ettevalmistust panid noored ees minema. Meie Janariga kulgesime rahulikult nalja visates järgi, kusjuures tundsime Marttist puudust, sest just tema eelmine kord viitsis gepsu vahtida ja aaretest mitte mööda sõita. Nüüd pidime seda ise tegema.

Vahepeal tegime betoonsillal väikese šokolaadipausi ning chillisime sealt edasi juba koos noortega. Kuniks õudseks kisaks läks. Selgus, et väiksemat sorti kosk ootas jõe peal ees ning kiiremad olid juba sinna äärde jõudnud. Kiljumist ja appikarjeid oli ilmselt Väike-Maarjani kosta. Igal juhul alustasime kose läbimist nii, et Johanna kohe tagurpidi sealt alla sõitis ja üdini märjaks sai. Saskia pääses pisut kuivemalt ja samamoodi mina. Mia tuli üldse jala mööda kallast ning Janar sai samuti vaid alumise osa märjaks. No minul muidugi sellest ei piisanud, oli vaja ikka korra kose juurde tagasi sõuda, kuniks keeris endasse tõmbas, SUPi küliti lükkas ja ma ka rõõmsalt ujuda sain. Saskia ja Johanna nautisid aga olukorda niipalju, et vedasid oma SUPid uuesti ülesvett ning sõitsid teist korda veel alla. Ütleme nii, et meeleolukas oli see koseseiklus.

Edasi läks palju rahulikumalt ning ootamatult olimegi juba lõpus. Kõik aarded olid korras, nimed said kirja. Kui keegi peaks kunagi ujudes punast markerit märkama, siis see on minu oma, mis kose juures jalga lasi. Aitäh aarete eest, oli seiklusrikas päev. Lapsed nõuavad juba uut jõeretke minult :)

Seeria esimene jupp oli läbitud kaks aastat tagasi, nüüd oli teise poole kord. Karl alguses mõtles minna kolmekesti, mina ees, Klaara keskel ja tema taga. Mina aga laitsin selle mõtte maha, sest Klaara veel nii iseseisev ei ole ja nüüd tagantjärgi vaadata, siis ei oleks me kolmekesti kuigi kaugele jõudnud. Õnneks oli Laur nõus meiega kaasa tulema. Mehed istusid kanuuotses aerud käes ja mina põnniga keskel. Alguses oli mul väga ebakindel olek, kardsin muutkui, et läheme kanuuga ümber. Õnneks midagi sellist ei juhtunud ja terve jõel olek oli väga nauditav. Aitäh teistsuguse ja põneva seeria eest!

Eelmise lõigu läbimine oli üks lõbus päev ja seepärast tegi raja pikenemine mullegi rõõmu. Eelmisel aastal sai suvi liiga ruttu otsa ja siia ei jõudnud. Nüüd pikalt arutelu polnud, kõlas mõte, sobis hästi ja võtsimegi laupäevahommikul suuna PKT 19 poole. Seltskond küll pisut vähenes, aga kolm on ju ka piisav seltskond;) Ratas lõigu lõppu põõsasse ja algusse suppe pumpama. Kohale jõudes nägime vilksamisi eelmist seltskonda veel minemas, meil oli aga alles vaja oma ujuvvahendid ette valmistada.
Kui PKT 1-18 oli osaliselt üsna korralik veetaimestikus rassimine ja ukerdamine, siis PKT 19-38 üllatas positiivselt, oli ju lausa lust siin liuelda. Ei mingit rohumassi, mõnede põnevate limbotamistega saime üsna edukalt hakkama, ümber ei kukkunud keegi. Umbes poolel teel jõudsime järgi viimasele kanuule ja varsti kohtasime ka ülejäänud kanuutajaid. Lõbusalt kulgesime kambaga lõpuni.

Mõnus seltskond, suurepärane ilm, nauditav jõgi - tore päev! Aitäh peitjatele! Aitäh kaaslastele.

Esimene osa PKT-st jättis väga hea elamuse, aga etteruttavalt olgu öeldud, et siin sai meel veelgi parem.

Kaups jäi küll kahjuks haigeks, aga mina olin terve kui purikas ja otsustasin, et seda SUP-i võimalust vahele ei jäta. Viisime ratta lõppu ja läksime seejärel algusesse. Ees paistis mitu ekipaaži kanuutajaid. Lasime neil silmist kaduda ja kui sõiduvahendid täis, asusime teele. Vool oli kiirem ja vesi puhtam kui raja esimeses osas. Umbes 30. aarde kandis saime kanuupundi kätte ja esikohti vahetades jõudsime kenasti lõpuni. Keegi ümber ei käinud ja ää ei uppunud, mõnevõrra sai takistuste puhul kujundsupitamist tehtud, mis sära veelgi rohkem silmadesse tõi. Kokkuvõttes üks ülimalt mõnus aarderetk ja hea meel, et SUP keldrinurka seisma pole jäänud, vaid ikka omajagu kasutust leiab.