Pikk ja kitsas rippsild üle Jägala jõe. Õõtsub ikka korralikult, eriti kui keegi ka vastu juhtub tulema.
Aarde logimiseks tuleb silla keskel olles pilt teha ja siia postitada. Ise ei pea pildile jääma, ainult vaade sillalt.
Pikk ja kitsas rippsild üle Jägala jõe. Õõtsub ikka korralikult, eriti kui keegi ka vastu juhtub tulema.
Aarde logimiseks tuleb silla keskel olles pilt teha ja siia postitada. Ise ei pea pildile jääma, ainult vaade sillalt.
Märtenil on siin ammu käidud, ma tulin ka lõpuks vaatama. Koeral oli väga huvitav, madalamas kohas oleks peaaegu sillalt vette läinud. Aitäh!
Juga ise oli küll väga kuiv, kuid siin oli vett nii palju, et sild keskelt täitsa märg. Palju aega "logimiseks" ei olnud, rahvast vooris kõvasti, niiet kiire klõps ja minekut.
No tegelikult sai kaunid pildid juba 2019 suvel tehtud aga kui kohe ei jõudnud logida (nagu veel tuhat ootelisti logi), oli ühel hetkel foto kadunud ja nii see läks.
Mööda on seal ju korduvalt sõidetud aga polnud mahti väikest peatust teha.
Ei teagi, miks see soov just täna tuli. Talve esimene tund hakkas just täis saama, pimedus oli kohe-kohe kohal, laine lõi üle silla aga kui peatus sai tehtud tuli siiski ka pildid ära teha.
Aitäh 💞
Varbad jäid seekord täiesti kuivaks.
Tulime nagu mingisse õudusfilmi. Oli väga udune ja suurt ei näinud. Seeeest aga nägime esimest korda kuidas luik lendab ja mis häält ta tiivad teevad lennates.
Õõtsus tõesti. Eriti siis, kui veel reipasammulist rahvast tuli. Kui hästi õõtsutada, siis sai ilmselt keskel vee ka üle silla käima, aga me ei jäänud seda ootama. Aitäh peitjale kohta näitamast!
Õõtsus tõepoolest. Arvestades minu kartust igasuguste kõikumiste suhtes, arvasid osad mu pereliikmed, et ega minust sillale mineku osas asja pole, et lähevad ja teevad pildi ise ära. Üllatasin aga kõiki, kaasa arvatud iseennast, oma julgusega siiski kõikuvale pinnale astuda. Minu tingimuseks oli ainult see, et kedagi teist sillal olla ei tohi. Ja ausalt - see ei olnudki kõige õudsem. Käisin lausa teisel kaldal ära, vaatasin golfiväljaku üle ja tulin vapralt tagasi. Minu arust sai ka pilt väga tore - vaade lõpmatusse. Aitäh, olime siin esimest korda ja väga meeldis.
Põnev koht. Ei olegi enne ületanud jõge rippsilla kaudu, milline on kontaktis jõe endaga. Üllatus oli ka see, et jõe teiselt kaldalt avastasin golfiväljaku.
Kunagi lapsena sai siia satutud-toodud vanemate poolt. Hilisemas elus oli tore "taaskohtumine" kui selle ükskord tsikliga sõites avastasin. Eelmine suvi sai ka siin tsikliga käidud, isegi pilte tehtud- kuid kõik olid sellised mida ei tahtnud enam üles laadida. Tulime siis uuesti, koht on ju imeilus! Üllataval kombel oli parkla puupüsti täis autosi. Sillal olles saime aru miks- kalamehed!
Tänud!
Usun, et enamik silda külastavaid geopeitureid on terve mõistusega inimesed, kuid logisid lugedes selgus, et vähemalt üks seltskond pole seda olnud ning seega pean kohalikuna vajalikuks korrata üle, et sild ei ole turismiobjekt, vaid paljudele inimestele igapäevaelus vajalik jõeületusvahend. Hüppamine, jooksmine ja kõigutamine lõhub silda ning mõistlikud inimesed seda seal ei tee.
Saatsin Mirjami lennukile ja tulin valasin oma selle kuu viimase pisara. Täpselt keskele ronima ei hakanud. Veetase nii kõrge, et see osa oli märg. Valisin ohutu koha, kus pilti teha. Ehmatasin pardiparve kogemata minema.
Geojaht tõi siia. Siin saime ühe ägeda aardevalvurist boss-kassiga tuttavaks, kes nõudis pai igaltühelt, kes sillale läks ja tagasi tuli. Ega meiegi saanud mitte oma pass välja lunastada. Väga äge oli, aitäh.
Õõtsus tõesti päris korralikult, aga kui on kuskilt ikka kinni hoida, siis pole hullu midagi.
Siia sillale minek võttis ikka omajagu julgus. Vesi jões oli hetkel piisava kõrgusega, et silla keskosa puudutas vett. Aga vaated, no lihtsalt võrratud ;)