Ruhnu karu
Kirjeldus
Ruhnu karu on kuulus karu, kes 2006. aasta kevadel jääpangal Ruhnu saarele eksis ning sellega meedias ja ühiskonnas elevust tekitas.
Esimesed teated Ruhnu karust saabusid teisipäeval, 11. aprillil, mil kalamehed märkasid Ruhnu saarest 12 km loodes jääpangal triivivat pruunkaru. Nähtust teatati piirivalvele ja Tallinnast lendas kohale piirivalve helikopter, mis teel saarele Pärnust uinutusvahenditega looduskaitsekeskuse töötajad peale võttis. Udu tõttu karu siiski ei leitud. Arvati, et karu pärines Lätist Kolka neemelt.
Nähtust kirjutas ka uudisteagentuur AFP, mille kaudu ilmus uudis paljudes maailma ajalehtedes, sh mitmes Ameerika Ühendriikide ajalehes ja ühes Lõuna-Aafrika Vabariigi ajalehes.
Usuti, et karu on nälja ja külma kätte surnud, kuid pühapäeval, 16. aprilli öösel või varahommikul tekkis Ruhnu saare idarannikule karu jälgi. Saarerahvas tekitas külaline elevust ja algas ajujaht. Võõrast üritati harjutada sööda abil kindlas kohas söömas käima, et teda sealt kinni püüda ja Soomaa rahvusparki toimetada.
Kuigi vahepeal jäid märgid karust harvadeks, õnnestus karu jälitanud looduskaitse Pärnu–Viljandi regiooni direktoril Enn Vilbastel 25. aprilli hommikul kella 7 paiku Limo liivaluidetel looma oma silmaga hetkeks näha. Nähtu põhjal arvas Vilbaste, et loom võib kaaluda umbes 150 kg ja on suuteline ronima ka puu otsa. Taas märkas Vilbaste karu 4. mai varahommikul, kuid järgmisel päeval teatas looduskaitsekeskus, et loobub karu tagaajamisest vähemalt järgnevaks kuuks ajaks.
13. mail nägi karu oma silmaga ka üks kohalikest ja kuigi karu polnud saareelanikele kunagi midagi kurja teinud, kirjutasid Ruhnu elanikud mai keskel keskkonnaministrile Villu Reiljanile kirja, et ootavad ministeeriumi otsustavad tegutsemist, et karu saarelt minema viidaks või tapetaks, mispeale Reiljan lubas saata saarele kolm metsanduse ja looduskaitse spetsialisti ja ühe Hiiumaalt pärit soomlase Jämtlandi tõugu (Rootsi laika) koera, kes olevat varem peremehel aidanud nurka ajada vähemalt paarkümmend karu.
Spetsialistide asemel sõitsid 20. mail karujahile aga hoopis Vilbastega koostööd tegev Eesti Jahimeeste Seltsi meeskond koos eelnimetatud koera ja koerajuhiga. Et inimestes oli pahameelt tekitanud võimalik varuplaan karu tappa ja ka loodusesõbrad Looduse Omnibussi portaalist saatsid Reiljanile vastava kirja (millele olid alla kirjutanud zooloog ja loodusfotograaf Fred Jüssi, loodusfilmide autor Rein Maran, Looduse Omnibussi korraldaja Jaan Riis ja portaali ilm.ee omanik Gennadi Skromnov), oli jahimeeste eesmärk karu elusalt kinni püüda ja minema toimetada. Juba järgmisel päeval õnnestus jahimeestel karu mitmel korral silmata. Operatsiooni Tallinnast koordineeriva keskkonnaministeeriumi metsaosakonna peaspetsialisti Kaarel Rohu sõnul olevat karu väiksemat kasvu. Jahti segasid vihmane ilm ja söödakohta külastavad naljamehed ning kuna soomlasest koerajuht oli sunnitud igapäevatööle naasma, jäeti jaht mõneks ajaks pooleli vaatamata eesmärgile, et saarelt ei lahkuta enne, kui karu on käes, ja meeskond tuli 22. mail mandrile.
2. juunist suleti saare põhjaosa nii turistidele kui ka kohalikele. Joon hakkas jooksma saare lääneosast Pärsist kuni idaossa Austerkeldi, kust inimesed põhja poole minna enam ei tohtinud. Vajadusel oli lubatud keelutsooni vaid kohalikke põllu- ja kalamehi.
Kardeti, et suve lõppedes hakkab karu rasva koguma ning võib saareelanike jaoks ohtlikuks muutuda. Augusti keskel käisid jahimehed taas saarel lootuses karu kinni püüda, kuid naasid jällegi tühjade kätega. Siiski õnnestus neil karu oma silmaga veel kord näha.
2007. aasta märtsis teatas keskkonnaministeeriumi metsaosakonna peaspetsialist Egon Niittee, et karu otsimisega enam ei tegeleta ja et tõenäoliselt on ta Lätti tagasi ujunud ja elab nüüd Kuramaa metsades, kus tõesti karu oli eelmise aasta 18. oktoobril nähtud, kuigi tolle ajani polnud seal veel karusid elanud.
4. aprillil kinkis Läti maiustustetootja Laima Ruhnule 45 cm kõrguse ja 36 kg kaaluva ning 4 päevaga valmistatud šokolaadist karu kuju, mis järgmisel päeval, 5. aprillil saarele lennukiga viidi.
14. augustist ehib Ruhnu vallamaja esist muruplatsi rahvusvahelistel puupäevadel Varbola Puu 2007 skulptori Valdur Luhajärve valmistatud ja puupäevade korraldaja Piret Linnamäe poolt üle antud karuskulptuur.
20. detsembril lammutati šokolaadist karu tükkideks ja jagati ära kõigi Ruhnul elavate perekondade vahel. Šokolaadikaru jäi meenutama skulptor Rait Pärgi valmistatud kipskuju, mis Ruhnu rahvamajja vaatamiseks välja pandi, tulevikus saab sellest aga muuseumieksponaat.
Kuna karu tuli Lätist ja lätlased on suured Eesti saarte fännid, siis tegid lätlased Ruhnu karust multifilmi (vt. vimeo link allpool).
Karu eest hoiatava liiklusmärgi olid saarele toonud külastajad ning see pandi metsa üles. See on püsinud seal tänini. Märgi leiate, kui jalutate kirikute juurest mööda teed otse kirjelduses antud nulli suunas. Sealt märgist leiate ka aarde.
Seotud lingid:
Ruhnu karu on kuulus karu, kes 2006. aasta kevadel jääpangal Ruhnu saarele eksis ning sellega meedias ja ühiskonnas elevust tekitas.
Esimesed teated Ruhnu karust saabusid teisipäeval, 11. aprillil, mil kalamehed märkasid Ruhnu saarest 12 km loodes jääpangal triivivat pruunkaru. Nähtust teatati piirivalvele ja Tallinnast lendas kohale piirivalve helikopter, mis teel saarele Pärnust uinutusvahenditega looduskaitsekeskuse töötajad peale võttis. Udu tõttu karu siiski ei leitud. Arvati, et karu pärines Lätist Kolka neemelt.
Nähtust kirjutas ka uudisteagentuur AFP, mille kaudu ilmus uudis paljudes maailma ajalehtedes, sh mitmes Ameerika Ühendriikide ajalehes ja ühes Lõuna-Aafrika Vabariigi ajalehes.
Usuti, et karu on nälja ja külma kätte surnud, kuid pühapäeval, 16. aprilli öösel või varahommikul tekkis Ruhnu saare idarannikule karu jälgi. Saarerahvas tekitas külaline elevust ja algas ajujaht. Võõrast üritati harjutada sööda abil kindlas kohas söömas käima, et teda sealt kinni püüda ja Soomaa rahvusparki toimetada.
Kuigi vahepeal jäid märgid karust harvadeks, õnnestus karu jälitanud looduskaitse Pärnu–Viljandi regiooni direktoril Enn Vilbastel 25. aprilli hommikul kella 7 paiku Limo liivaluidetel looma oma silmaga hetkeks näha. Nähtu põhjal arvas Vilbaste, et loom võib kaaluda umbes 150 kg ja on suuteline ronima ka puu otsa. Taas märkas Vilbaste karu 4. mai varahommikul, kuid järgmisel päeval teatas looduskaitsekeskus, et loobub karu tagaajamisest vähemalt järgnevaks kuuks ajaks.
13. mail nägi karu oma silmaga ka üks kohalikest ja kuigi karu polnud saareelanikele kunagi midagi kurja teinud, kirjutasid Ruhnu elanikud mai keskel keskkonnaministrile Villu Reiljanile kirja, et ootavad ministeeriumi otsustavad tegutsemist, et karu saarelt minema viidaks või tapetaks, mispeale Reiljan lubas saata saarele kolm metsanduse ja looduskaitse spetsialisti ja ühe Hiiumaalt pärit soomlase Jämtlandi tõugu (Rootsi laika) koera, kes olevat varem peremehel aidanud nurka ajada vähemalt paarkümmend karu.
Spetsialistide asemel sõitsid 20. mail karujahile aga hoopis Vilbastega koostööd tegev Eesti Jahimeeste Seltsi meeskond koos eelnimetatud koera ja koerajuhiga. Et inimestes oli pahameelt tekitanud võimalik varuplaan karu tappa ja ka loodusesõbrad Looduse Omnibussi portaalist saatsid Reiljanile vastava kirja (millele olid alla kirjutanud zooloog ja loodusfotograaf Fred Jüssi, loodusfilmide autor Rein Maran, Looduse Omnibussi korraldaja Jaan Riis ja portaali ilm.ee omanik Gennadi Skromnov), oli jahimeeste eesmärk karu elusalt kinni püüda ja minema toimetada. Juba järgmisel päeval õnnestus jahimeestel karu mitmel korral silmata. Operatsiooni Tallinnast koordineeriva keskkonnaministeeriumi metsaosakonna peaspetsialisti Kaarel Rohu sõnul olevat karu väiksemat kasvu. Jahti segasid vihmane ilm ja söödakohta külastavad naljamehed ning kuna soomlasest koerajuht oli sunnitud igapäevatööle naasma, jäeti jaht mõneks ajaks pooleli vaatamata eesmärgile, et saarelt ei lahkuta enne, kui karu on käes, ja meeskond tuli 22. mail mandrile.
2. juunist suleti saare põhjaosa nii turistidele kui ka kohalikele. Joon hakkas jooksma saare lääneosast Pärsist kuni idaossa Austerkeldi, kust inimesed põhja poole minna enam ei tohtinud. Vajadusel oli lubatud keelutsooni vaid kohalikke põllu- ja kalamehi.
Kardeti, et suve lõppedes hakkab karu rasva koguma ning võib saareelanike jaoks ohtlikuks muutuda. Augusti keskel käisid jahimehed taas saarel lootuses karu kinni püüda, kuid naasid jällegi tühjade kätega. Siiski õnnestus neil karu oma silmaga veel kord näha.
2007. aasta märtsis teatas keskkonnaministeeriumi metsaosakonna peaspetsialist Egon Niittee, et karu otsimisega enam ei tegeleta ja et tõenäoliselt on ta Lätti tagasi ujunud ja elab nüüd Kuramaa metsades, kus tõesti karu oli eelmise aasta 18. oktoobril nähtud, kuigi tolle ajani polnud seal veel karusid elanud.
4. aprillil kinkis Läti maiustustetootja Laima Ruhnule 45 cm kõrguse ja 36 kg kaaluva ning 4 päevaga valmistatud šokolaadist karu kuju, mis järgmisel päeval, 5. aprillil saarele lennukiga viidi.
14. augustist ehib Ruhnu vallamaja esist muruplatsi rahvusvahelistel puupäevadel Varbola Puu 2007 skulptori Valdur Luhajärve valmistatud ja puupäevade korraldaja Piret Linnamäe poolt üle antud karuskulptuur.
20. detsembril lammutati šokolaadist karu tükkideks ja jagati ära kõigi Ruhnul elavate perekondade vahel. Šokolaadikaru jäi meenutama skulptor Rait Pärgi valmistatud kipskuju, mis Ruhnu rahvamajja vaatamiseks välja pandi, tulevikus saab sellest aga muuseumieksponaat.
Kuna karu tuli Lätist ja lätlased on suured Eesti saarte fännid, siis tegid lätlased Ruhnu karust multifilmi (vt. vimeo link allpool).
Karu eest hoiatava liiklusmärgi olid saarele toonud külastajad ning see pandi metsa üles. See on püsinud seal tänini. Märgi leiate, kui jalutate kirikute juurest mööda teed otse kirjelduses antud nulli suunas. Sealt märgist leiate ka aarde.
Seotud lingid:
Läheduses olevad aarded
Pildid
Logiteadete statistika
Logiteated
Mina olen karuga metsas kohtunud, see ei olnud mul mingi unelm. Lihtsalt juhtus. Hea, et enne autoni jõudsin kui karu minuni.
Ruhnus ei näinud me karujälgi, aga korralik karupilt oli Limo aaret valvamas. Limo karu eest ei hoiatanud ükski märk.
See märk siin vajaks märgpesu ja nats sügavamale kaevamist.
Karu olen näinud palju: pildi peal ja telekas ja telost saadetud videod ja nüüd ka märgi peal. Karu nägemine on mu soovunelm olnud kogu elu aga kui ta ikka lõpuks vastu tuleb, pole ma üldse kindel kas unelm õuduseks ei saa.
Mõmmid mulle meeldivad, kaisukas sai ikka rääbuks tassitud.
Tänud erilist silti näitamast, polnud kunagi näinud!
Seda Ruhnu eksinud karu lugu ja kogu seda sahkerdamist, mis ta ümber käis, ma täitsa kohe mäletan. Nüüd kui kõrgetel kohtadel olevad asjapulgad oma laudade taga olles on otsustanud, et pea kõik Eestis elavad karud tuleks rahule jätta, siis vist oleks asjakohane niisuguseid silte veel nii mõndagi metsa panna. Tegelikult on karujälgi tänavu tõepoolest nähtud ikka rohkem kui varasematel aegadel ja kui juhtud veel üksi mööda metsi kondama, võtab ikka seest väheke õõnsaks küll. Aga kuna suure tõenäosusega on neil, kes ütlevad, et karu tahab inimesega kohtuda sama vähe kui inimene karuga, üigus, ning ennast kuuldavaks tehes, ükskõik siis mis meetodiga, on siiani õnnestunud otsekontakte siiski vältida.
Tänud peitjale humoorikat kohta tutvustamast ja aaret peitmast
Karuga seotud tegevustele sai omal ajal isegi kaasa elatud. Tore liiklusmärk selle seiga meenutamiseks - tänud peitjale seda näitamast!
Alustasime alguses nullpunktist, aga ei jõudnud sellega kaugele, kui teiselt poolt alustasime, siis leidsime!
Leitud, tänud!
Selle aarde asukohas olen nii tosin aastat tagasi olnud ja teadsin, millest jutt, kuid ei mäletanud enam, kus see koht täpselt asus. Aaret tookord siin vist polnud ja geopeitusest ei teadnud ma ka midagi. Aga juhtus nii, et see aare jäi juhuslikult täna meie teele ning saime logi kirja. Aitäh peitjale!
Minul oli selle aarde osas eeltöö tegemata. Ei teagi, kas teised tegid või sattus õige koht juhuslikult meie teele. Igal juhul aare sai leitud!
Märk jäi mugavalt meie trajektoorile, panime nimed kirja ja selle aardega täitus minu 1000 leid. Aitäh!
Ruhnu karu lõpuks ei leitudki aga meie aarde leidsime!
Tee viis Överkichesse randa vaatama ja ujuma, aga kaardilugeja vea tõttu jõudsime lõpuks ikka Limosse. Kuna oli juba kergelt hämar ja märgil oli karu, põhjustas see ühel lapsel hirmu ja õudu kogu teekonna vältel läbi pimeda metsa. Aare kenasti korras ja logitav.
Ainulaadne hoiatusmärk, millest möödudes hakkasid metsas puud langema - tekkis korra tunne nagu mesikäpp laamendaks :D.
Märk ise oli, kas pehme pinnase või otiliku jõuga imetlemise tõttu pisut kiivas, aga kõrval olnud kivi abil sai taas üsna otseks aidatud. Aitäh peitjale!
Salme pani juba hommikul paika, millist teed mööda peaksime liikuma, et karuaardega kohtumine võimalikuks saaks ja nii tehes olimegi mõni aeg hiljem logimiskohas väljas :). Kui nimed raamatusse kriipseldarud, kohendas Helen veel märki otsemaks ning seejärel polnudki muud, kui oma saareringkäiku jätkata.
Avastasin hiljem kodus, et Ruhnu karu on koguni lasteraamatusse kirjutatud, “Vormsi tõugu takside detektiivilugudesse”. Kõlab põnevalt, eks (kes ise lugenud, jagage muljeid) ning siit saaks Eesti kirjanike seeriasse / saarele soovi korral veel ühe aardegi ;).
Spetsiaalset karujahti me pidama ei hakanud vaid jalutasime lihtsalt mööda õiget teed ja märk tuli meile lihtsalt vastu. See viimane väide vastab peaaegu tõele, sest palju ei puudunud, et märk oma pesast kuhugi liikuma hakkaks. Väga kõikuvalt oli ta seal seismas. Peale logimist aitasime ta natuke kindlamalt püstasendisse. Ja hiljem nägime Rahvamaja juures karu ka. Aitäh!
Tänan aarde eest!
Ei mäletanudki, et karusündmus nii ammu oli ja et ta nii kaua saarel viibis. Silt jäi hästi tee peale ja igati aaret vääriv koht. Juhuslikult sõitsid ka mugud meist mööda, kui hakkasime edasi liikuma.
Edasi läksime ratastega mõmmi vaatama. Leidnud märgi, lasime suht valjult karulaulu. Viimased noodid kõlasid siis, kui suurte silmadega mugud nurga tagant välja ilmusid.
Olime umbkaudse asukoha kaardile pannud, veidi oli vale. Sai siis õige koht ka külastatud, post kõigub täiega.
Tänud
Ruhnu saare ülevaatus :-)
Nädalavahetus Ruhnu saarel algas Kuunsi rannal imelist päikeseloojangugut nautides :) ..sealt leidsin saarele peidetud kaheteistkümnest aardest esimese, teiste aaretega oli plaanis tegeleda järgmisel päeval, kuid läks teisiti. Kuunsist mööda mereranda Salthammeni ja Norrkeldi kaudu tagasi jalutades sattusin pilkases pimeduses juhuslikult õigest kohast mööda jalutama ja nii ma selle aarde peiduka avastasingi :) Logi sain kirja õige pisut enne südaööd, telefonivalgel ning sääsehordide lausrünnaku saatel.
Aitäh peitjale!
Õnneks olin eelnevalt Ruhnu aaretega tutvust teinud ning kui õige objekt juhuslikult metsas silma jäi, teadsin juba mida teha. Aitäh laheda looga aarde eest!
Aitäh. Leitud kerge vaevaga. Tore ajalooline lugu on kaasas.
Leitud! Tore, et oli pikk inimene kaasa. Peab oma pastakas kaasas olema.
Meie Ruhnu reisi viies aare leitud jal logitud
Selle asemel, et karu jälgedes sammuda, tulime talle hoopis ringiga vastu. Aitäh!
Selle aarde leidmiseks tegime suurema metsaretke sest imelikul kombel ise ei olnud ta meile teele jäänud.
Tänan peitmast.
Nii null kui aarde asukoht ise on ilusad kandid. Silm ja kõrv puhkab mõlemas. Ärge unustage pilti teha. Mõlemas kohas.
