Runö aare

Ruhnu kõige keerulisem, seni. Leidmiseks tuleb kindlasti logisid lugeda. Täname!

Alustada tuli muidugi vanimast ja auväärseimast. Seda me tegime. Marssisime kohale ja tegime ringe. Nii nagu orienteerujad teevad, kui teavad, et on punkti juures, aga punkti pole. Spiraalselt ringi suurendades. Mõned jooksid ka siksakke ja kasutasid muid lähenemisvariante. Esialgu ei töötanud neist üksiki. Siis proovisime saada aimu logidest. Jussikese pandud kohas aaret polnud. See on kindel. Järjest kontrollisime erinevad variandid aarde peatuskohtadest üle ja tuli välja, et seekord oli aare end peitnud samasse kohta, kus mingi somm ta kunagi leidnud oli. Ehk et kes ei leia, siis GC lahti ja läheb ehk kergemini. Kui aare mujale jalutanud pole.
Meil oli Anne see, kes esimesena oma nina õigesse kohta pistis. Seega tänud nii peitjatele, taastajatele kui meie otsimistiimile!
Kordon oli vaatamisväärne.

Oo ma joo, kus oli ikka alles otsimine. Kuidas inimestel on ikka aega ja tahtmist ja viitsimist, tõsta aare ümber, eiteakuhu... Nulli lähedal ju täiesti arvestatav puutagune. leitud viimasest vaadatud kohast.

Tänud, muu oli seal kohapeal üliäge, sinna tuleks pidu panema küll ja veel, praegu oli nii vaikne, et oma mõtted olid kuulda!

Olles eilsetest uleelamistest taielikult taastunud, asusime oma avastusretkele Ruhnu saarel. See olla siis Saare maakonna vanim aare. Seega sellest siis alustasimegi. Tegelikult laks meil siin kunagise kordoni umber kodjamisega ikka aega nii et vahe polnud. Naljakas oli, aga tulge ise vaatama, toeliselt tore koht. Lopuks ometi joudis kord ka aarde katte, aga see enam vaga naljakas polnud, sest andis teist ikka otsida. Kuid ega me alla andnud ja millalgi Anne hoikaski, et leitud. Tore, logi kirja ja saimegi oma teekonda jatkata.
Tanud peitjale ja taastajale aarde eest.

No ikka hea tasakaalu harjutamine eakatele😊

Leidsin suur suur aitäh !!!

Seda aaret otsisime kõigepealt öösel pimedas ja ei leidnud, kuid päeval kammisime mäekülje korralikult läbi ja tuginedes varasematele logidele leidsime ka aarde soovitatud piirkonnast. See on täiesti olemas! Tänud peitjale!

Seda aaret on vaja korralikult otsida, mitte arhiveerida. Asjad ei käi nii, et kohe kui ei leia siis arhiivi!

Otsin uuest

Koordinaadid ei aidanud ja pimedaks hakkas ka minema. Ei leidnud :(

Leitud

Tundub, et lund oli liiga palju ,et seal nõlval miskit otsida ja maa seest leida. Aega kah väga ei olnud.

Leitud, tänud!

Otsisin päris tükk aega ja mitmelt poolt,aga ei leidnud. Logisid lugedes tuli välja, et aegade jooksul on aaret ümber peidetud ja koordinaatidest ei tasu väga kinni hoida. Edasine otsing hakkas mõttetu tunduma, olin juba piisavalt ringi tatsanud üleval ja allpool, aeg hakkas ka peale suruma ja loobusin. Üks noormees käis ka korraks ringi vaatamas, aga ei jäänud temalegi midagi silma ega näppu. Ega polegi ime, kui aaret kümne meetri kaupa "paremasse" kohta ümber tõstetakse... Rohkem ringi tammuda ei tahtnud ja läksin edasi torni!

Me otsisime seda aaret üle tunni. Ei tahtnud saarelt lahkuda ühe mitteleiuga. Kõik aarde kirjelduses ja logides mainitud koorinaadid jäid aarde tegelikust asukohast meetreid eemale. Ei tea, kas meie seadmed näitasid valesti, igal juhul meid aitasid leiule lähemale GP lehel olevad pildid aarde esialgse asukoha kohta. Vihjeks ütlen, et vaadake taimestikku pildil ja looduses.

Sai ikka korralikult tiirutatud enne, kui sinine karbikaas silma hakkas. Geokuhjast polnud midagi alles, panime pulkasid rohkem ritta, et jàrgmistel kergem oleks. Ei tea, kas karpidel on kombeks liikuda aga koordinaatidest ja parandatud koordinaatides oli karp väga teise suunda.

Tänase lumega oleks võinud sinna otsima jäädagi. Pimedaks läks, lahkusime tühjade kätega.

148+12 astet, kui torni seest lugema hakata. Üllataval kombel tavaline kerge tornikartus ei löönud siin üldse välja ja võis torni serval julgelt pilti teha. Aarde pidin võtma veidi kiirustades, et jõudsin ikka päris alla välja, kuniks silm hakkas inimtekkelisi ilminguid otsima ja geokuhila paljastas otsitud. Selve õllekelder oli tühjaks joodud, vaid kupüüre täis veepaak ootas tagasihoidlikult omaniku.

See oli üks ütlemata üllatusterohke paik - lihtsalt super! Selve-õllekelder, 160+ astet üles-alla ronimist ja imeline vaade kogu saarele, üksjagu geopimedust& logimisrõõmu, majakal silmapealhoidja lahke küüt koos väikse tuuriga (eelvaade teisele aardele ;). Suuuur tänu peitjale kohale kutsumast!

Märgiline aare ja märgiline koht, mu meelest on nii äge, kuidas aarded meil
aastakümneid mängus seisavad ja otsijate plaanide tegemise objektiks on ning selle juures ei mängi üldse rolli asjaolu, et peitjad ise enam geopeitusega aktiivselt
ei tegele ja ilmselt isegi ei tea, millist täisväärtuslikku geoelu nende 21. aastat tagasi metsa pistetud karp jätkuvalt elab. Tasub siis endalgi meeles pidada, et iseendale võib-olla isegi tähtsusetuna tunduv tegu võib olulise tähenduse omandada hiljem ja sinust sõltumata, teiste jaoks.

Meie tegime oma külaskäigul esmalt tiiru värskelt uuenduskuuri läbinud torni ja seejärel aarde juurde, Helen märkas esimesena peidukat, meie sebisime samal ajal õigest kohast meetreid eemal ringi…

Väga meeldis siinne ümbruskond, siia lihtsalt pidi üks geotäpp meid tooma, aitäh kunagistele peitjatele aarde eest.

Kuna tuletorni sisemust pääseb uudistama ainult õhtupoolikutel, siis oma pealelõunase matka tegimegi Haubjerre mäele ja Limo randa. Teele jääv vaatamisväärsus oli ka kordon ja selle ümbrus. Tundus selline hipiküla moodi tegevuspaik, kus muusika mürtsus ja aeg lihtsalt kulges omasoodu. Mäe otsa turnides imetlesime esmalt imeilusat tuletorni väljast, lunastasime ka pileteid sissepääsuks ja tuligi ette võtta see pead pööritama panev keerdtrepp. Ronimine tasus igatahes ära, sest ülalt oli väga huvitav vaade. Torn oma uues kuues on ka muidugi tõeline Ruhnu pärl ja mitte ainult. Tegemist ju vägagi ainulaadse rajatisega.

Kui kõik see ilu mii maast kui kõrgelt oli ära nauditud, siis suundusime kallakule aaret otsima. Geokuhjast polnud enam jälgegi, oksad vedelesid lihtsalt kõrval maas, kuid suunasid siiski tähelepanu just sellele puule. Peale logimist sättisime siiski natuke oksi ritta, et järgmistel poleks põhjust igal pool urgitseda. 2001 aastal Eestis peidetud aaretest oli mul veel leidmata 3, Runö üks nendest. Nüüd siis see vanake ka lõpuks külastatud. Väga äge koht ja tore, et Ruhnu esimene aare just sellise märgilise objekti juurde peidetud on.

Tänan aarde eest!

Aitäh Erkole, kes lihtsamalt leitava geokuhja tegi. Muidu oleks otsinud nõela heinakuhjast.
Tänud aarde eest.

Minu vanim leidmata aare Eestis, nüüd on järgmiseks Kajaka vaimu aare. Oi kui palju on mõeldud Ruhnu tuleku peale. Vaadatud neid praamiaegu ja kuidagi pole tuuri klappima saadud. Täna oli lõpuks see päev, kui me jalad astusid Ruhnu pinnale. Leid oli üpriski lihtne tänu Erko geokuhjale. Igati aaret vääriv koht. Pärast sai ka tuletornis käidud ja see oli palju võimsam kui peitja pildilt tundub.

Kaupo vanim leidmata aare. Koht oli tõesti tore ja kahtlemata aaret väärt. Uudistasime ringi ja läksime otsima. Väheke saime üles-alla tuiata, kui kahtlane koht silma jäi.

Imelise nädalavahetuse teine päev Ruhnu saarel ja saarele peidetud kaheteistkümnest aardest kuues leid. Võttis ikka natuke aega see mööda nõlva üles-alla tatsamine, kuniks õige koht lõpuks leitud sai. Ja need sääsed olid ka kallal ..va hirmsad tüütused :) Aardekarpi avades leidsin sealt seest ühe Läti ränduri, kes oli seal talvitunud novembrikuust saati ning igavlenud ja uut reisikaaslast oodanud - no kaua võib ühel kohal passida, lähme rändama :) :) Aare ise on ilusti korras ja ootab jätkuvalt uusi külastajaid.
Tuletornis käisin ikka ka ..üles platvormile mööda metallset keerdtreppi, huhh ..vaade oli kena :)

Aitäh siia kutsumast!

Nüüd märkasin ja parandasin koordinaadid päises. Andke teinekord otse teada.

Samal ajal kui teised torniga tutvust tegid, tegin mina põõsastega tutvust. Ma ei teadnud midagi sellest, et aare asub teistel koordinaatidel, aga kuidagi ta mul ikkagi leitud sai. Aitäh!

Võtsime ekstreemsema, metsa läbiva suuna. Logiteadetes leiduvad koordinaadid olid abiks ja viisid leiuni.

Leitud