Turgutame siis ajalookroonikate tarbeks ka seda teemat. Ajakohane pealkiri: "Tosin aastat geopeitust Eestis"



Millal ja kuidas sattusid Sina geopeitusevõrku? Või miks tegeled sellega ikka veel?

Tulevik ootab teie kirjutisi, mina ka! :)

Kui olin 9-10aastane (2-3 aastat tagasi), tuli mulle Tallinnast külla mu nõbu [maremae]. Käisime perega Laiuse siniallikal, kusjuures mu nõbu ei tulnud kaasa. Pärast rääkis mu ema mulle seda, mida ta oli nõbu emalt kuulnud - ta tegeleb mingisuguse üle-Eestilise aardejahiga. Mõtlesin siis, et mingisugune kolledžiga seotud teema. Siis aga räägiti, et nii kahju, et ta Siniallikale kaasa ei tulnud - seal oli ju aare. Siis küsisin järgi, et mis asi see siis ikka on. Läksin GP kodulehele ja uurisin järgi. Mind hakkas asi huvitama ning hakkasime Martaga (sõbrannaga) tegelema. Alguses ei tutvunud aardetüüpidega, seega käisime nt Linnulennu aaret nullist otsimas.

Selline on minu lugu :)

Võtan pekadripilt ärgitamise üle :)

Palun kirjutage siia, kuidas teie enda jaoks geopeituse avastasite ja miks see ikka veel teid köidab? Need lood on päris huvitavad lugeda. [size=x-small]Eriti ootaks 2015. aasta parima logija tunki ja matu ja rudolfi kirjutisi![/size]

Geopeitusest olin eelnevalt siit ja sealt kuulnud. Aga oli üks ilus kevadine päev, proua oli nädal aega juba komandeeringus olnud ning uskumatu, kuid tõsi – mul hakkas üksinda juba igav. Igatahes nii mul siis diivanil lösutades tuli geopeitus meelde ja tulin kodulehte uurima. Kuskil tund aega veetsin sirvides, kuniks mulle aitas ja otsustasin, et mis seal’s ikka, lähen hingan värsket õhku ja proovin.



Vaatasin välja omale kaks aaret lähtudes tagamõttest, et ma tunnen neid kante piisavalt hästi – esimene oli Harku metsas asuv Väliõppeklassi ning teine Vääna-Jõesuu rannas olev Väänaja. Kirjutasin koordinaadid ja muu targa jutu paberile üles, kuna nutitelefoni veel ei omanud. Sõitsin vanemate juurde, kust laenasin isalt autogepsu ja siirdusin Harku metsa. Ootusärevus oli suur ja erinevalt hilisematest aardeotsingutest, võssis töötas autgeps päris hästi. Null aina lähenes, kuid mingi hetk koeraga võsa vahel jalutades olin omadega täiesti ummikus. Ühtegi rada, inimtegevuse tagajärjel tekkinud olluseid ega midagi muud ei olnud näha. Sel hetkel ei saanud ma midagi aru, alles pärast sain aru, et see oli esimene õppetund – koordinaate on olemas erinevas formaadis. Mina ragistasin tegelikust nullist ikka sadakond meetrit eemal.



Igatahes, koer hakkas igavusest vinguma ja otsustasin sellest jumalast hüljatud maailmanurgast lahkuda ning minna lapsepõlve mängumaale ehk Vääna-Jõesuu randa. Väänaja aarde juures sain ma isegi õiges formaadis koordinaadid sisestatud, aga ega see otsimine ka lihtsam polnud. Vist kolmveerand tundi sai ringi vahitud, sõrmi igale poole topitud ja (juba esimese aarde juures!) telefonikõnet möödujatele imiteeritud. Lõpuks olin ma ka seal alla andmas, kui otsustasin üht viimast prigu üle kontrollida. Ja ennäe, seal see oligi. See õnn ja uhkusetunne ja kirjeldamatu värin minus oli küll midagi uut.



Sealt edasi on juba loogiline jätk. Ja mis geopeituse eriti paeluvaks teeb on see pidev jõlkumine. Nagu keegi varemgi on midagi sarnast maininud, siis mu prouale meeldib hirmsasti jalutada. Ma varem ei olnud sihitust jalutamisest eriti vaimustatud. Kuid selle hobiga sai kaks kärbest ühe hoobiga löödud ja ma kohe rõõmsalt hakkasin igal pool ringi patseerima. Lisaks kui tütar sündis, siis ütlesin mitu korda naisele: „Sa kallis puhka, ma lähen lükkan ise vankrit.“ Tagamõte asjal oli aga see, et asulates titevankri lükkamine geopeituse eesmärgil ning vankri enda kasutamine mugude suhtes pettemanöövriteks on jälle üks mõnus kaks ühes variant. Ja nii ta veerebki edasi. Viimasel aastal natuke tagasihoidlikumalt, kuid siiski.

Ah et siis sihuke lahe teema oli peidus GP foorumi sügavustes :) Tõepoolest lahe lugemine, aitäh algatajale ja ka üles äratajale! Pajatan siis minagi enda geoajaloost, puhuks kui kedagi huvitama peaks.



Eelajalugu. Aktiivset geokogemust aastates mõõtes olen veel üsna poisike. Aga seikleja hing on küll sees juba lapsest saadik. Peaaegu kõik Tallinna nurgatagused, kus tänapäeval aardekarp peidus, kolistasin põhjalikult läbi siis kui bussipileteid kopikate eest müüdi. Muidugi linn on ajaga oluliselt muutunud, kohati tundmatuseni ning enamjaolt ikka kenamaks.



Pime keskaeg. Pime ainult minu teadmatuse osas geopeitusest, mis oli täielik ligi 6 aastat pärast mängu sündi. Ja kui kord mingi ähmane teadmine tekkiski, siis miskipärast ei taibanud sisusse süveneda veel 5 aasta jooksul - mõelge milline kaotatud aeg! Ent mida teeb üks parandamatu hulkur, kes pole geopeituse võlu avastanud? Loomulikult seab endale oma sihid ja hulgub ikkagi, hämmastaval kombel paljugi just täpselt nendes kohtades, kus aardekarbid peidus. Aga noh, kui ei tea otsida, ega siis niisama naljalt otsa koperda ju. Igatahes uue aastatuhande algul hakkasid online maakaardid jube täpseks muutuma, Tallinn jäi väikseks ja tähelepanu köitsid põnevad kõrvalised kohad mujal Eestis. Tüüpiline nädalavahetuse programm nägi välja selline, et märkisin maha mõned raskemini ligipääsetavad punktid, printisin kaardi välja ja läksin oma missiooni sooritama. Võsas ragistamist ja soos sulistamist sai mehemoodi, mõnikord oli sihtpunktis ka täitsa huvitav, aga peamiselt nautisin lihtsalt teekonda.



Valgustusajastu. 2012. aasta suvepuhkuse plaanisin sisustada jalgsimatkaga Eesti lõunatipust mandriosa põhjatippu. Valmistasin ette 660 km pikkuse küllaltki kõvera matkaraja, mis läbis paljusid huvipunkte ja kulges suuremas osas läbi metsiku looduse, kui vähegi võimalik, siis vältides kõvakattega teid ning tiheasustust. Tuli ette ka täiesti tallamata võsas ragistamist ning paar keerulisemat jõeületust. GPS träki põhjal suutsin kolme nädalaga läbida 640 km (mis sisaldas ligi 70 km jagu planeerimata eksirännakuid). Paraku jäi retk pooleli Aegviidu kandis, sest ühe jala seisukord halvenes järsult ja püsiva vigastuse ärahoidmiseks ei hakanud kahe järele jäänud päevaga hambad ristis rebestama, eesmärk oli ju siiski rännakut nautida ning kõik teele jäävad huvipunktid üle vaadata. Nende huvipunktide hulgas muide, märkisin endale kaardile (koos koordinaatidega) paarkümmend haardekaugusel paiknevat tavalist geopeituse aaret, millest leida suutsin 9. Ega aastal 2012 neid ju liiga tihedalt olnud ka, näiteks pooled Haanja küngastest matkasin toona läbi, aga Joosepi kaheksatuhandelisi ei saanud veel skoorida. Ja nende hulgast, mida oli võimalik skoorda, ma päris mitmeid lihtsalt ei näinud. Põhjuseks osalt puudulik geokogemus, aga mingil määral ka Hiina ime, mille abil enda asukohta määrasin :)







Holux M-241 on hea väike (filmitopsi mõõdus) ja kerge jalgsimatkal kasutamiseks. Ühe korraliku AA patarei pealt töötab kuni 28 tundi ja salvestab träkki koordinaadid koos kellaajaga iga määratud ajaühiku tagant (sekundist minutini). Mustvalge LCD ekraan näitab ainult koordinaate, mitte kaarti. Täpsus metsas on parem kui enamikel nutitelefonidel, aga siiski oluliselt ebastabiilsem kui tõsistel käsigepsudel. Ega see hüpleva koordinaadiga numbrite järgi liikumine liiga lihtne tegevus olnud :D



Käsi valgeks. Igatahes oma kõige esimese, Cipollino aardeleiu juures mul tegelikult positsiooni täpselt määrata ei tulnudki. Parasjagu siis kui vaatetorni juurde jõudsin, ronisid kuskilt urust välja silmini liivased lätlased ja laotasid karbi sisu pingile laiali. Ehk kohe hoobilt ehtne teolt tabamine. Sellenimelisest asukohata aardest ma tookord muidugi midagi ei teadnud. Järgmise otsitud, Liivatee aarde juures müttasin vist ligemale tund aega, aga ei suutnudki peidukat märgata. Mistõttu esimeseks päris enda leiuks võin lugeda Luhasoo aaret. Seal saabus ka esimene tõsine tagasilöök träki osas. Ainukesi kaasas olnud jalanõusid ei raatsinud kohe märjaks teha, seljakotiga otse ida poole üleujutatud soo pinnal edasi matkates poleks seda aga kuidagi vältida õnnestunud. Nii saigi tehtud raske otsus 12 km ringiga minna.

Pärast kolmenädalast matka tuli üldine mugustumine, mis kestis peaaegu kaks aastat. Miskipärast ei nakanud geopisik mulle esimese hooga eriti. Hulkumas käisin ikka edasi, aga karpe kaardile ei märkinud.



Georevolutsioon. 2014. aasta suve algul Viimsis viibides hakkas tiba igav, sest kogu lähiümbrus oli juba aastate jooksul põhjalikult läbi tuuseldatud, aga ajakava ei lubanud niipea rohkemat kui ühe õhtu retke ette võtta. Lisaks oli soov tütrele pakkuda ekraanivahtimisele alternatiivset tegevust, aga päris pika kõmpimise fänn ta väga pole. Juhtumisi meenus geopeitus, niisama huvipärast vaatasin, mida kaart lähedusse näitab. Üht-teist täitsa näitas. Kuna õhtupime oli juba käes, siis alustuseks nokitsesin ademoxi ristsõna kallal. See on nii mõnusasti koostatud, et sütitas minus kohe tõsisema huvi üleüldse kõikide mõistatusaarete vastu. Peab nentima, et head mõistatused ongi mu lemmikuteks jäänud, need teevad mängu oluliselt mitmekesisemaks. Sõnaosavuse logimiseni jõudsin küll nädal hiljem, sest ristsõna kohe lõpuni ei lahendanud. Järgmisel õhtul läksime hoopiski vaatama, kas issandal kannatust jagub. Sealt lahkusime loomulikult mitteleiuga, võttis veel paar katset ja mitu kuud, enne kui geokannatussed piisavad, et viimaks logiraamatuni pääseda :) Esimeseks reaalseks leiuks 2014. aastal sai aga Laisk. Omaette pärl jällegi. Niisiis minu teine algus sai piisavalt põnev, et tõsisemat huvi tekitada. Sellevõrra, et endalgi tekkis soov midagi ära peita. Alustuseks 16-punktine multi, mis õndsas teadmatuses ja pimeda õnne läbi sattus kogemata isegi nii, et ükski vahepunkt mõnele olemasolevale mõistatusaardele pähe ei läinud :D Aga jah, juba ainuüksi tänu mõistatustele olen nüüdseks pühendunud geopeitur - igavesti!

Aasta 2008. Toonane elukaaslane teatas, et on üks põnev mäng ja tahtis mind ka hirmsasti selle saladustesse pühendada. Nii viidigi mind ühel ilusal päeval Tartus Laululinnu aarde juurde ja teatati, et näed, koordinaadid juhatavad su siia ja otsi nüüd aaret. Seisin nagu tohmakas seal keset betoonsilda ega osanud mömmigi teha. Kaaslane ei kärsinud muidugi ära oodata, millal mu mõistus tööle hakkab, vaid näitas aarde asukoha kätte ära. Panin kirja oma elu esimese geopeituse logi ja vahetasin ka nänni.



Samal aastal tutvustati geopeitust ka vanemale mu noorgeopeituritest, kes oli toona 3-aastane. Fotosüüdistus kaelas rippuva gepsu ja Musumäe aardest võetud Puhhi-karuga on siiani alles, aga püsivaid ”kahjustusi” ei paista õnneks või pigem kahjuks olevat.



Toonane kaaslane otsustas tookord ise ka kuskile Setumaa metsadesse ühe aarde peita. Karbi komplekteerimiseks andsin talle ühe jaburamatest asjadest, mida välja mõelda suutsin ehk imetavale emale mõeldud rinnapadjad. Minu andmetel jäi see aare peitmata ja tema entusiasm rauges pärast Norra põhjatipus asuva aarde vallutamist, milleks kulus mitu katset mitmel suvel.



Kuna minu elus olid too aeg teised prioriteedid, siis rohkem sellega oma pead ei vaevanud. Teadmine oli aga olemas ja mäletan, et mõnikord käisin ikka seal veebilehel piilumas ja vaatamas, mis aarded maakodu lähedal on.



Kuni jõudis kätte aasta 2015. Elu oli oma korrektuurid teinud ja tekitanud rohkem vaba aega. Selle sügise kõik nädalavahetused sai veedetud Naiskodukaisega metsas olles ja sellest sõltuvusse sattudes. Kuni ühel ilusal laupäevahommikul seisin silmitsi tõdemusega, et plaanitud metsaminek jääb ära. Tuju oli null. Üritasin praegust tiimikaaslast nügida, et lähme metsa, aga vastuseks sain, et mida me seal tegema peaksime. Kuna meesterahvastele on ikka reeglina vaja konkreetset plaani punktist A punkti B kulgemise ja eesmärgiga, siis ujuski järsku ajusoppidest välja teadmine, et äkki kasutaks nüüd selle mängu olemasolu. See plaan sobis hästi. Meie esimene aare oli Vitipalu, mille mingi imeliku juhuse tõttu leidsime sisuliselt kohe. Paar aaret veel ja oligi kuradile sõrm antud ja varsti ka mõlemad käed läinud.



Miks geopeitus? Sest see ühendab endas kõik, mis mulle meeldib. Olen alati armastanud mööda kodumaad ringi kolada ja uusi kohti avastada. On palju hetki, mis meelest ei lähe: kahutanud maa ja järsku loojunud päike Madisemäe inimtühjuses, lumesegused teed Setumaa kevades, jaanipäevaõhtu Virtsu raudteetammil, augustiöine Hiiumaa, kodulinna aarete FTFid. Ka täiskasvanuna on mind paelunud kõikvõimalikud salakirjad, maastikumängud, mõistatused. Kui pärast mitu tundi, päeva, nädalat või kuud kestnud nuputamist tervitab sind maagiline roheline kiri "Pihtas, põhjas", on tunne, nagu oleksid millegi väga suurega hakkama saanud. Lisaks meeldib mulle ka väga orienteeruda, matkata ja jalutada. Mõnikord tuleb ringi liikudes naer peale, mõeldes, kuidas mugud mööda kõnnivad ega aimagi, mida see post või puu endas peidab. Just selline tunne võis olla ka Harry Potteri tegelastel. Mõnus on ka teadmine, et maailmas on veel palju sama segaseid tegelasi nagu sa ise, kes mööda puid ja silla-aluseid ronivad ja südaööl ummisjalu välja tormavad, et üks karbike kas või nui neljaks enne teisi leida. Rääkimata sellest, et üks mu eraelu oluline tahk on praegu just tänu geopeitusele selline, nagu ta on, ja selle aarde omanikule peame tulevikus vist ikka välja tegema :)

Tõstan teemat. Kes pole veel kirjutanud?

Mina ei ole! Esimese enda logitud aarde leidsin juhuslikult notreg märkega Jussi aarde juurest, 2001. aastast. See oli siis vanast Geopeituse veebist uude üle kantud. Olen vist tõeline eelajalooline dinosaurus, esimene aktiivsusperiood ongi seal 2001/2002 aasta kandis. Mingeid väga värvikaid mälestusi ei ole, aga siis oli aaretes ikka igasugust manti, klaaskommidest patareideni, ja mõni aare sisaldas kolmeliitrise purgi jagu kõige veidramaid esemeid. Kui mõne uuema aktiivse geopeituriga sellest vestelda, siis kgeb kulmukortsutusi. Kuna GPSid olid algelised, siis oli palju sumpamist ja tühja otsimist. See esimene Geopeituse periood langes kokku mu esimese lapse sellise vanusega, mil talle meeldis aardeid otsida. Mõtlesin just et kindlasti on kusagil vanades logides veel minu logitud aardeid, mida ma praeguse kontoga sidunud ei ole, huvitav oleks neid leida. Ükskord peitsime ise ka aarde, sellesama minu esimese lapse sünnipäeva puhul. Nimi oli Marianni sünnipäevaaare. Peitsime selle kuhugi Muuksi linnamäe kanti ja seal sees oli igasugust tolleaegset ihaldusväärset kraami - mõtlesime just teiste väikeste lastega aardeotsijate peale. Et lastel oleks midagi lahedat leida ja mälestuseks võtta. Hullult nägime vaeva selle aarde meisterdamise ja peitmisega. Mõni aeg hiljem tuli meelde, et pagan, unustasime aarde registreerida. Ja siis selgus, et me ei mäletanud enam täpselt peitmiskohta ja olime ise lihtsalt aarde ära kaotanud. See kvalifitseerub otsimislooks õige tinglikult ;-). Kas aardeid saab vanuse järgi ka otsida, hea meelega vaataks neid väga vanu aardeid, äkki tuleb veel mõni tuttav ette.

katri kirjutas:
-------------------------------------------------------

Kas aardeid saab vanuse järgi ka
otsida, hea meelega vaataks neid väga vanu
aardeid, äkki tuleb veel mõni tuttav ette.



Peitmise aja järgi saab küll. Leidsin kaks võimalust. Kui aarde otsingu lehel jätta kõik muutmata ja väljundiks valida HTML, siis leitakse kõik aarded ja on võimalik sorteerida "Peidetud" tulba järgi. Teine võimalus samuti jätta kõik muutmata ja võtta väljundiks "Regio CSV", sel juhul näib tabelis olevat aarete järjestus olevat uuemast vanemani. Loomulikult saab otsingut siis ka kitsendada maakonna järgi vm.

Geopeitus jõudis minuni justkui nagu vana hea Top Shopi reklaam: ,,Lähed mehele, kuid see pole veel kõik! Kui lähed kohe, saad ägeda hobi kauba peale!“. Nii ma täpselt aasta tagasi D-terminali oma esimese logina kirja panin. Mäletan, et aare sai võetud vahetult peale Rootsi reisi, kui Kaupo lambist mind kuhugi tellingute vahele tiris ja küsis ,,Senti on?“. Peale küsimust vaatas vastu midagi täiesti ootamatut. Peale hetkelist enese kogumist võtsin pastaka ja kirjutasin nimed raamatusse.

Peale esimest logi ma kohe veel kasutajat ei teinud. Kaupo saatis Maa-ameti screenshotte ja käisin Tartus otsimas. Kui aga päris mitu logi oli kirja pandud, oli vaja see ka ametlikult geopeituse lehel fikseerida ja jõudsin kasutaja tegemiseni. Kasutajanime valiku osas tahaks rääkida mingisuguse verdtarretava loo, kuid kahjuks pean nentima, et otsus tuli täiesti lambist. Soovisin midagi eestikeelset ja see oli esimene sõna, mis pähe tuli. Ei teagi, miks.

Esimene aare, mis minu jaoks täielik läbimurre oli, oli Prima Vista 2011. Lahendasin seda Kaupoga kahasse. Teatavasti on aarete juures sageli krüpteeritud vihjed. Mina veetsin liiga mitu-mitu tundi, et vihjet lahti krüpteerida. Lootsin Kaupole sellega täiega muljet avaldada. Peale pikka googeldamist õnnestuski mul läbi häda vihje lahti krüpteerida ja oi kui hea meel siis sai. Seejärel vajutasin aga kogemata rohelise vihjekasti peale ja samaaegselt läksid silmad üpris suureks ja hetk tagasi kogetud rõõm lahtus hetkega.

Aasta jooksul on olnud väga põnevaid hetki. Ühelt poolt aarete näol ja teisalt aarete leidmise näol. Esimestest olen logides ikka aeg-ajalt juttu teinud. Teise puhul meenuvad hoobilt järgnevad olukorrad. Näiteks see, kuidas ühe karbikese pärast kõlkusin kiirevoolulise jõe kohal. Kaupo hoidis minu ühest käest kinni ja elu eest üritas mind üles vinnata, et ma jõkke ei kukuks. Ise samal ajal lohutades: ,,Pole viga, nimed on ju kirjas,“. Või näiteks Madisemäe, mis siiani on minu jaoks olnud kõige retsim aarde juurde jõudmine. Eelkõige jubeda maastiku tõttu, millele lisaks teadmine, et GPS-i patareid on kohe-kohe tühjaks saamas, varupatareid osutusid kogemata tühjadeks ja suunataju on täiesti kadunud. Positiivsel noodil: iga järgnev maastik on kohe hoobilt kergem, kui mõtlen, et vähemalt pole see Madisemäe . Muidugi ka Metsapargi 3, mis väga ilmekalt näitab, et kes ei taha kuulda võtta, see peab tunda saama. Auts, enam ei taha.

Rõõmuhetki on jagunud veelgi: esimene FTF sookollastega, sündmused, kus mingisugused geopeituse fiktsioonid osutuvad pärisinimesteks. Ja kõik need 833 korda, kui aarde leituks saab logida.

Nagu juba eelpool mainitud, sai täna aasta geopeituse esimesest leiust. Justkui nagu sünnipäev, kus saab tordilt küünlad puhuda ja midagi soovida. Tordi asemel puhkusin täna kapilt tolmu, aga soovida saab sellegipoolest.

Mõned poeetilisemad soovid:

Ma soovin, et geopeiturid tunneksid end üksteise seltsis hästi.

Ma soovin, et üritustele tuleksid kohale ka uued, kes on alles alustanud ja ka vanemad, kellel ehk on paus sisse jäänud. Sündmused inspireerivad.

Ja paar natuke liiga otsekohest soovi:

Ma soovin, et mul ei tekiks mingit aaret leides tunne, et hoolimata sellest, et karbil on kirjas ,,see ei ole prügi“, tekib tunne, et see vist ikka on prügi.

Ma soovin, et kui on tunda, et peitja on aardega vaeva näinud, siis see kumaks ka logidest ja siltidest läbi. See aitab eelmise soovi täitumisele oluliselt kaasa.

Aasta täis, loodetavasti mitu veel ees. Aitäh, et geopeitust Eestis hoitakse. Aitäh kogu selle nähtamatu töö eest, mis nii lehega kui ka leheväliselt kaasneb. Meeleolukaid leiuseiklusi, ilusaid pilte ja ehedaid emotsioone meie kõigile!

See oli ennemuistsel aal … kui meie Geopeituse juurde sattusime. Aasta siis oli 2003, kui ühel talvepäeval tuli minu elukaaslane Simmu (Geopeituses Samuel) jutuga, et tema oli kuskilt kuulnud/lugenud või keegi rääkinud sellisest asjast nagu Geopeitus. Et uurigu ma täpsemalt järgi ja tehku ma endale asi selgeks. GPS-seade oli meie majas juba mõnd aega olnud, sest Simmu tegeles purjetamisega. Talvel aga meie laiuskraadidel väga purjetada ei saa ja siis oligi vaja mingit muud põnevat tegevust, kus seda seadet kasutada saaks. Otsisin siis üles Geopeituse veebilehe, lugesin läbi ja üsna kiirelt sündis ka otsus, et võiksime seda proovida küll.


8. veebruaril 2003. aastal oma esimesele georetkele suundusimegi. Valisime välja mõned Tallinna lähedal olevad aarded ja esimene sihtmärk oli Harku Lubjakivimaardla. Geps suunas meid kuhugi metsa kivihunniku kõrvale ja meie käterammu abil sai see kuhilas tervenisti ümber laotud. Midagi aarde taolist meil leida ei õnnestunud. Ei tahtnud nii lihtsalt alla anda ja läksime järgmise aarde juurde, milleks oli Vääna kandis olev Rahapada. Seal saatis geps meid keset lagedat põldu. Kirjelduses oli aga selge vihje, et aare asub puu all. Siis jõudis meieni ka teadmine, et koordinaate saab esitada erinevates vormingutes. Kui olime oma seadmes korrektiivid teinud, tulid ka aardeleiud, esimesel päeval siis lausa 3. Sellest oli täiesti piisav nakkuse saamiseks ja sealt edaspidi hakkas meie vaba aega üsna märkimisväärselt sisustama Geopeitus.



Tol ajal polnud meil endal kodus arvutitki, rääkimata muudest kaasaegsetest nutiseadmetest. Töö juures sai tehtud kogu eeltöö, ehk huvipakkuvad aarded välja otsitud ja kirjeldused välja prinditud. Käsitsi sai kõik koordinaadid gepsu toksitud ja teel olles oli abivahendiks tavaline paberil Regio atlas. Peale nädalavahetusi kulus tavaliselt esmaspäeval tööl nii mõnigi tund leiuteateid kirjutades/lugedes ja neid peitjatele ja Geopeituse lehe adminnile (Ennule) meilile saates. Ega muidugi neid leide igal nädalal/päeval kümnetes arvestada ei saanud, sest aardeid oli niivõrd vähe. Täiesti tavaline oli, et vaid paari aarde otsimise jaoks sai ette võetud paarisaja kilomeetrine sõit. Niimoodi Eestimaal aardeid jahtides sõitsime ühel suvel maha 10 000 kilomeetrit.



Läbi sai tehtud ka päris huvitavaid seiklusi. Näiteks tuli meelde üks talvine seiklemine Kõrvemaal, kus oma linnamaasturiga sõitsime mööda lumiseid hooldamata teid mitukümmend kilomeetrit, lõpuks kõrvuti koos suusatajatega, kes meid nagu hulle vaatasid. Või siis Järvamaal kuskil metsaveoteel madalapõhjalise autoga ikka võimalikult lähedale aardele surudes lõpuks lootusetult kinni jäime. Sealt välja pääsemiseks tuligi lõpuks mõni kilomeeter esimese külani jalutada ja sealt kohalik mees koos traktoriga appi kutsuda. Aare sai ka muidugi nende kaevetööde vahel leitud. Ja eks oleme ka metsa eksinud, sest kaardimaterjal oli algeline ja üsna tavaline oli kuskil läbimatus puugi- ja parmuvõsas kilomeetreid ragistada, peaasi et aardeni jõuaks. Kuna aardeid oli vähe, siis ei tulnud kõne allagi mõnda neist otsimata jätta. Kõik, mis peidetud, tuli ka otsida olenemata aastaajast, varustusest ja ettevalmistusest. Aarete raskusastmete peale polnud ka veel keegi tulnud ja ega siis ei teadnudki ette aimata, mis teekond sind täpsemalt ees ootab.



Sellised juhtumid meil aarete otsimise tuhinat ära ei võtnud, „haigus“ aina süvenes. Õige pea tekkis ka ise peitmise soov. Tol ajal sellega palju vaeva nägema ei pidanud, sest väga paljud piirkonnad olid täiesti aardevabad, pähepeitmist polnud vaja üldse karta. Näiteks peitsime meie Muhu saare esimese aarde või viienda aarde Hiiumaale, kolmanda ja neljanda aarde Saaremaale jne. Mööda Eestimaad ringi sõites oli alati seljakotis valmis komplekteeritud aardekarp, et kui satume sobivasse/ilusasse kohta, siis kohe ka peidame. Peitmiseks oli peamiselt üks ja ainus viis – klaaspurk või toidukarp mässida musta prügikotti ja peita maha, kännu/kivi alla.



Geopeituse algusaegadel olid ka aardekarbid väga rikkaliku sisuga, sest üheks kindlas rituaaliks oli nänni vahetamine aardekarbis. Kuna aktiivsemaid peitureid oli veel üsna vähe, siis vahel jäeti lausa nimelisi kingitusi otsijatele. Samuti oli alguses kombeks logiraamatusse kirjutada oma leidmise emotsioone. Ülimalt tore on rohkem kui 15 aastat hiljem lehitseda mõnda vana logiraamatut ja leida sealt ka enda märkmed aardeleiu kohta.



Üsna aktiivselt ja järjekindlalt tallasime geopeituse radu 2006 aasta alguseni, kui sündis Sipsik (alates 2019 suvest geopeitur SalmeS). Kuna kõik kodulähedased aarded oli leitud ja peale esimest kevadist pikemat geoväljasõitu sai selgeks, et karjuva turvahälliga mööda metsa sumada pole mõnus, jäid mõneks ajaks ka geopeituse seiklused harvemaks. Kui mõni linna-aare juhtus tekkima, siis neid ikka sai otsitud. Eriti mugurohketes kohtades on geopeiturile hindamatuks maskeeringuks lapsevanker ja koer, kellega koos võib tavainimese jaoks üsna ebatavalisi manöövreid teha või imelikes kohtades tiirutada.



Selline oli siis meie Geopeituse juurde jõudmise ja juures olemise lugu, mis sai ootamatu lõpu 2008 aasta suvel, kui autoavariis hukkus Simmu ja meie truu kaaslane jäljekoer Juss. Alates sellest ei olnud minu elus Geopeitust rohkem kui 11 aastat. Kuni 2019. aasta augustis koos tütrega uuesti sellele minu jaoks juba sügavalt rohtunud teele sattusime. Aga siit saab alguse juba uus lugu, mis on rohkem teise põlve geopeituri SalmeS lugu.

Upitan taas postitust.

Nagu niuhti on kaks aastat viimasest postitusest aeg edasi kihutanud. Kaks aastat, mil koroona on hoolega vett seganud ja inimeste plaane korrigeerinud. Geopeituse algusest Eestis on praeguseks möödunud 2x10 aastat ja jupike pealegi.



Kes pole veel oma lugu jutustanud? Lisa oma killuke tulevastele põlvedele lugemiseks.

Kuidas minust sai geopeitur.



Olen mõnedele isikutele rääkinud kuidas on toimunud minu areng geopeiturina ja julgustati oma mõtted foorumis avaldama.



Kuidas Catiberg geopeituseni jõudis ma täpselt ei teagi (küsisin, selgus et Girlti kaudu). Reganud on ta ennast 2017 jaanuaris. Mingil hetkel hakkas ta mobiili vahtides mingeid imelikke asjandusi otsima. Saan aru, et enamus inimesi ei saagi olla ilma kiiksuta. Selline kiiks tema puhul mind ei härinud ja suhtusin tegevusse erapooletult. Meil kõigil oma kiiksud ja neid ei peagi kõik normaalseks pidama. Tihti on vaadatud imeliku näoga, kui on jutuks tulnud, et olen maratone joosknud (mis mõttes, kui pikk see on , miks ?) või siis ei saada aru, miks mulle meeldib arhiivides tuhnida ja vanu asju uurida seoses oma päritoluga. Igatahes mingil hetkel palus ta mul kaasa tulla, et ma aitaks otsida või midagi kätte saada. Kui ma lõpuks tavaaarde loogikale pihta sain, siis ma olin nõus aitama, et saaks kiiremini otsinguga ühele poole ja normaalsete asjadega edasi tegeleda. Muidugi esitasin ka ultimaatumeid. Aare ei tohtinud olla autost kaugemal kui 40 meetrit, sest pikema maa läbimine aarde nimel tundus ulme. Ja kui aaret ei leidnud 5 minutiga, siis minu entusiasm kustus. Mingil hetkel lubasin kauguse juba 70 meetri peale. Sattus teele ka huvitavaid aardeid ohhoo efektiga (nt mõttetult suur), seoses sellega huvi kogu aeg tõusis. 2018 võis olla see hetk kui avastasin kaardilt mingid sinised täpid (mõistatusaarded). Uurisin miks me neid ei otsi ja sõidame nende nulli ka. Mulle tehti selgeks, et ma ei saa midagi aru sellest mängust, nende aarete puhul ei ole mõtet nulli sõita. Nende leidmiseks on vaja mõistatusi lahendada ja pealegi osa nendest on väga rasked. Selline jutt tundus naljakas ja mõttetu. Vaatasin mõnda kirjeldust, midagi aru ei saanud ja ütlesin, et selliseid aardeid polegi siis mõtet vaadata. Natuke vihastasin ka – mis mõttes, täpp on kaardil ja leida polegi võimalik?



Siiamaani on meeles kuidas jälgisin Catibergi ja Girlti lahendamas aaret 2018 karbis. Naljakas oli. Mina ei saanud midagi aru ja soovitasin lihtsalt huupi valida ning muigasin kuidas nad äpist mingit „infot“ otsisid. Jõhkralt kaua läks, aga sain vähemalt süüa.



2019 mingil hetkel toimuski murrang. Sel aastal võis olla esimest korda selline juhtum, kui mina Catibergi välja mängima kupatasin, et no läheme teeme mingi ringi! Hakkasin avastama mängu kõiksugu nüansse ja need olid huvitavad! Tänu mängule jõudsin ilusatesse kohtadesse mida polnud kunagi näinud ja millest aimugi ei olnud (nt. Tõrva ja Rõuge kaunid kohad). Külastasin huvitavaid ajaloolisi kohti millega mind on eriti kerge võluda (nt. Rahumajake). Lisaks põnevad ülesanded - puu otsa ronimine, läbi truubi tee alt läbi roomamine (üle võlli), järsakul mägikitse mängimine (kiirestikuulja – elu esimene salto), imevidinaid kasutades ülesandeid lahendada (kalmistuvahi), vanalinna ajalooga tutvumine (Walls of Tallinn), rabamatkad, väga kõrge pulsiga logimine (Härra Grabby lapsuke, Liber Abaci) jpm. 2019 aasta lõpuks olin täiega mängus sees ja soovitasin juba ise kohti kuhu minna.



2020 toimus veel üks murrang. Kevadeni arvasin, et ei vaja oma kontot, piisab olla Catibergi Wingmän. Mingil hetkel ei suutnud sellega leppida, tahtsin oma mõtteid ja läbielamisi ise logida. Olin avastanud ka challengid ja tahtsin neid ise täitma asuda. Sellega seoses tekkiski 02.06.2020 uus mängija nimega Wingmän, kes oli veel kaks aatat tagasi mängu mõttetuks pidanud. Asusin hooga asja kallale ja oli kindel plaan täita seeria 365 päeva jutti aardeid. Sain kohe aru, et seda on alguses kõige kergem teha. Esialgu oli väga raske ennast tagasi hoida, et mitte aardeid raisata. See viis omakorda selleni, et venitasin seeria kahe aasta peale ja nüüd loodetavasti 1000nde peale. Kuidas ma selleni jõudnud olen, ei tea. Alguses oleks seda tähist utoopiliseks pidanud. Esimese aasta jooksul õnnestus ise peita ka neli aaret – kõik mõistatused. Rohkem pole mahti olnud, otsimise peale kulub juba piisavalt aega. Lisaks kadestan neid, kes oskavad hullult ägedaid konteinereid välja mõelda. Selles osas ma olen täiesti lootusetu (õnneks Catiberg on vastupidine juhtum). Mõistatused on minu vaieldamatu lemmik geomängus. Isegi hullult raskega on põnev maadelda. Äkki paari aasta pärast viienda korraga suudan ära lahendada? Pärast raske pähkli lahendamist tekib alati super äge tunne. Ka huvitavaid multikaid on saadaval. Äkki kolme-nelja aasta pärast jõuan Mitte ainult Rohuneeme tee lõppu?



Selline on lühikokkuvõte minust Geopeituse mängijana. Ootan põnevusega päeva aastal 2023 kui ma ei logi ühtegi aaret. Mitte tüdimuse pärast vaid huvi pärast, et mis tunne mind tol hetkel valdab. Pole kunagi nii pikka projekti ellu viinud. Arenemisruumi on veel küllaga. Kitsastest koobastest pole veel hakanud lugu pidama ja ilma abita ei suudaks 5,0 ronimisaardeid logida. Väikese koolituse olen saanud ja esimesed edukad katsed tehtud. Slinge pole ka õppinud kasutama.



P.S. aarde ja auto vaheline lubatav distants on nihkunud ca 10 km peale.

See paistab olevat mingi imelik teema, kus siis räägitakse, kuidas kellestki sai geopeitur.



Eks räägin siis ka oma loo.



Reklaami tegi vist Peeter Marvet oma "Tehnokratt" saates, peites aarde "Miltoni kohvipurk". Tundus huvitav.

Otsima muidugi minna ei saanud, kuna õpilasena mingeid sissetulekuid ei olnud, autot ei omanud- kõik jäi vaid mõtteisse ning tulevikku.



Alles aastal 2007 ostsin oma esimese Bluetooth GPS (1400 krooni oli vist- no omal ajal oli arvestatav summa), edasi oli veel veidi häkkimist, et see oma Motorola telefoniga suhtlema saada.. No et telefonis koordinaate näeks.



Ning oma esimese aarde leidsimegi (venna võtsin kaasa) 10.07.2007: https://www.geopeitus.ee/index.php?p=350&c=505#16442



Edasi sai juba PDA (pihuarvuti) muretsetud, sinna siis OziExploreri kaardid... Mis olid üldiselt mingite veneaegsete kaartide skännid.



Tore aeg oli :)

Leidsin ometigi üles selle osa foorumist, kuhu mul soovitati see lugu üles kirjutada, et ei peaks igal sündmusel kordama:



Olles kooli matkapäeval ja suremas igavusest kuni pean võtma 5 km matka ette jälle Aegviidu jaama, et rongile minna. Sõber ütles mulle, et siin läheduses on aare ning mängu nimi kõlas tuttavalt. Tuleb välja, et mul oli äpp alla tõmmatud ja isegi kasutajakonto olemas. Ilmselt, miks ma siis ei hakanud seda tegema oli, et pime päev, halb ilm ning lähim aare, mis kodule näitas oli kaugel. Ega ta mul ka algselt ei tahtnud näidata, kuid sõber ütles, et tuleb uuendada äppi ning siis näitas seda aaret. Jalad said märjaks ja (sellel ajal) pidi võssa ronima. Lõpuks sai tiire tehtud ning kahtlane asi leitud, mis oligi aare. Sellesse logiraamatusse ei läinud nimi kirja küll kuni aasta hiljem, sest esimesel korral, ei teadnud ma, et see kohustuslik on. Selle asemel läks hoopis üks väga reetev foto GC-sse, mis sai hiljem kustutatud. Koju jõudes tahtsin leida veel kõik kodulähedased (tavalised, mitte-premium, <2.0 raskusastmetega) aarded üles. Üllatavalt, mitte ühtegi DNF-i, välja arvatud, leidsin GC veebilehe kaarti vaatades huvitava aarde nagu Saku sild, kuid ei leidnud kasulikku infot, kus silla all võiks ta olla. Ikka muidugi kõige raskemas, aga ega ma seda sel ajal ei teadnud. Sinna kõige raskemasse nurka ei läinud ning tänaseni (26.9.24) pole veel sinna jõudnud. Kuna käisin linnas koolis, sain ka Kesklinna/Vanalinna/Männiku aardeid logimas ilma erilise vaevata, mis kasvatas geopisikut edasi, kui sai leida aardeid nagu Vana Toomas, Kaitseliidu Harju Maleva vol. 2, Võllamägi (mille hiljem adopteerisin) ning Stadtluft macht Frei. Selle viimasega on veel eriline lugu, et ma ei osanud üldse otsida seda ning läks kohe mitu külastust, et see leida, kokku vist 3-4. Lõpuks küsisin sõbralt abi ning ta reetis kogu loo ära. Sel ajal ei isegi osanud oodata, et nii saab aaret peita. Edasi läks juba Haanjas, Keilas, jne, kus see geopisik kasvas. Lõpuks suutsin ka isa rohkem

veenda, et lähme geopeituma ning kuna talle alati ka meeldinud selline seiklemine, sobis see talle. Siis kui Saku valda pidi tulema jõuluseeria aare, otsustasime kiirreageerida ning üllatavalt maja eest startides, teades mitte midagi peitjatest ega ühe nende töökoha asukohast. See lõpuks tuli kasuks, kui aare pandi täiesti teise Saku valla otsa, kust kõik infoga geopeiturid istusid. Kuid irooniliselt, suutis mu isa selle aja kõik ära raisata, sest ta otsustas auto ringi keerata mina autos sees. Raisates kriitilisi minuteid, suutsin ma küll kampa ronida, kuhu kuulusid Esko [tunk], Herki [wingman] ja Märten [martenmandla]. Algselt isegi arvasin, et Esko on wingman ja Herki on tunk, kuid kes on kes, sain aru päris kiiresti. Liigselt geoloba seal ei ajatud, kuid esimene FTF käes. Siis sai ka järgnevatele aaretele kiirreageeritud ning ka väljaspool jõuluseeriat FTFe noppama hakatud.



Pikaks see keris, aga lõpus sooviks ka öelda tänusõnad ka:



isale - vedamast mind ringi igalepoole ja soovi aidata mul sellega tegeleda



Christine [catiberg] ja Herki [wingman] - pakkumast küüti igasugustele sündmustele, kutsumast kaasa aarete juurde ning aidates nõuga, kus enda aju hakkama enam saanud



Krissu ja Dauno [yksk6ik] - detsembriseeria eest, mis tõi mind palju lähemale geopeitusele



Esko [tunk] ja Erko [erko] - pakkumast konkurentsi FTF-idele, sest ilma konkurentsita hakkaks igav ning ei oleks huvitav niimoodi jahtida neid FTFe



kõikidele sündmusel osalejatele ning eriti Raivole [raivo] TB kinkimise eest, veel pole plaani, kuhu ta reisima saata, kuid varsti võib teda näha olla reisimas



kõikidele teistele geopeituritele, kes on kuidagi aidanud nõu, jõu või mingil muul moel