Tulejuhtimistorni

Kevadel või suve alguses sai objekt ülevaadatud-hinnatud. Nüüd siis "kõrgtöödele". Veidi läks aega, enne kui näppu jäi. Tänud!

Selle aasta esimene külastus tornis ja ühtlasi viskasin ka pilgu aardele, kõik ilusti vinks vonks korras :)

Selle aarde sain oma teise ronimisega logitud. Oli mõnevõrra ekstreemne ronimine, aga gp sander juhendas piisavalt hästi, et üles ma sain ja nine kirja sain. Mõnus koht, tftc !

Kust nüüd siis õieti selle teate kirjutamisega peale hakata… :D. Kui augustis Martti ja Allan oma aardeleiulogid üles panid, olin küll ahastuses ja mõtlesin, et ju need uued täiendid seal jälle mingid suvad köiejupid on, mis jumal teab kuidas ja kes teab mille küljes ebaturvaliselt ripuvad. Ja lärtsatasin lehele teate, et aare läheb arhiivi. Aga siis hakkas erinevatest akendest tulema sellele mõttele ohtrat mahalaitmist ning otsustasin et olgu, vaatab korra veel enne seda asja ning äkki kannatab oma südametunnistusega asju kuhugi maani läbi rääkida… Ise ma neid uusi konstruisid seal hinnata ei oleks osanudki aga õnneks vedas mul nii, et Hannol oli nädal hiljem linnas asju ajada ning Tulejuhtimistorni juurde põikamine mahtus samuti tema ajagraafikusse :). Tekkinud lisad said igahes üle vaadatud ja peale seda, kui Hanno oli põhjalikult selgitanud muuhulgas sedagi, kuidas taolised esemed üldse seina fikseeruvad ning millisel viisil jaotub neile kasutamisel raskus, tundus küll, et võib suht maha kanda mõtte, kuidas keset kellegi tõusu need nurgikud ja karabiinid kogemata seinast välja murduvad. Või et neid suuremat kahju tekitamata saaks uuesti eemaldada. Samas mängijate teiselt kolmandale korrusele ronimise tahtsin küll igal juhul elimineerida ja nii see aardekarp sealt 2. septembril kaasa näpsatud sai. Noohhh… :D. Kuna Sandri käest sain kõige tulisemalt aarde ärakorjamisplaani pärast puid alla, läks edasi nii, et palusin ta endale appi konsultatsiooninõukoguks ning nädal hiljem käisimegi uuesti tornis, vaatamas, kas üldse ja kuidas annaks aaret teisele korrusele ümber peita. Mõtteid tekkis mitmeid ning ehkki Sander oleks osanud sinna leiutada meile ka palju kavalama lahenduse kui praegune, jäime lõpuks pidama sellele, mis sealt hetkel leida. Ja läksime laiali, minul kaasas ülesanne hankida sissejuhatuseks kõigepealt kuskilt sobiv konteineritoorik… Noh, poleks uskunudki, et see nii raskeks võib osutuda :D; muidu näeb taolist risu justkui igal pool vedelemas, nüüd nagu kiuste ei midagi, ei kuskil. Lõpuks kuu hiljem sõbranna maakodu prügihunnikust jäi mulle näppu üks vana ahjusiiber ja sellega ma siis rahulolevalt linna sōitsingi, ise üldse aimamata, millise unetu öö see leid seejärel Sandrile ja tema kasutuses olevale saele tekitab :D. Aga no niiiiii ilus töö valmis sellest lõpuks :), peale mitmeid tootearenduskoosolekuid ja lisavarustuse järgi poodi lippamisi :). Olemasolev logiraamat läbis ka oma uude konteinerisse mahtumiseks total makeoveri, kaotades 2/3 mahust kuid säilitades kõik senised aardelogid ning saades ümber uhiuued, Salme kujundatud kaunid kunstnikukaaned :). Ja täna siis läks kogu valminud kombo ka tagasi paika, oma uude peidukohta taas leidjaid ootama :). Mis ma oskan rohkem… ——- Uus vihje: esimene platvorm, magnet. Pliiats ka kaasa! Uued muudatused/täiendused aardekirjelduse kolmandas plokis: kui aaret otsima lähete, olge ringi liikudes VÄGA ettevaatikud - komandopunkti katva muldkeha kõrgemas osas oli aarde esmase peitmise ajal vähemalt kolm lahtist käigusahti ning ka aardekarpi otsides ärge unustage hetkekski turvalisust - tegemist on siiski maastik 5 aardega, mille juurde jõudmine nõuab kindlasti erivarustuse kasutamist. Kui soovite siiski logima minna aga ronimisvarustus on midagi, millega te pole kunagi varem kokku puutunud, andke sellest privas märku ning katsume soovile lahenduse leida; mõistliku ja mõõduka maani lubasid nii Sander (Nogravity) kui Kristjan (Sportlane) meie soove arvesse võtta :). Samas peate arvestama ka sellisel juhul, et aarde otsimine on rangelt vabatahtlik tegevus ning ka nende juhendamisel tegutsete 100% omal vastutusel. ———— Aitäh Hannole veelkord aja leidmise eest mulle nende isetekkinud ronimiskonstruktsioonide hindamiskomisjoniks tulla, julgesin peale seda isegi neid seinalahendusi läbitestimiseks katsetada, küll nädal hiljem, rakmed vöös ja köis ka veel julgestuseks küljes. Olid kasutatavad tõesti, ehkki viimane ülestõmbamine korruselaele on konksude järsu nurga all ja viltu jooksva asetuse pärast seal päris keeruline. Aitäh ka samal päeval logimiseks ja aardekarbi likvideerimiseks meile ronimisvarustust üles sättimast :). Samuti aitäh Salmele, imekenade logiraamatukaante eest, need annavad aardele mu jaoks päriselt väga isikliku ja erilise mõõtme juurde ja te ei kujuta ettegi, kui palju pilte mul tollest raamatust erinevate nurkade all telefonis on :D. Ning muidugi suur aitäh Sandrile, esmalt aarde allesjäämisteemat nii aktiivselt chatis kütmast, et ma isegi hakkasin mõtlema, et võib-olla siis tõesti :D ning hiljem appihüppamise eest ideaalselt soovidele vastav ning nii ilusa ja puhta teostusega konteiner meile torni peitu tekitada; ilma selle kõigeta oleks aare juba arhiivis :). Muutsin aarde staatust. Uust staatus on "Aktiivne".

See aare sai ootamatult lihtsalt logitud. Eks algselt oli plaan ikka aaret oma peidukoha juures logida, aga asjaolud langesid just nii, et sain eelkõige tugimeeskonnas olla. Aitäh ja vabandused!

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

Suur tänu Mikile, ilma kelleta poleks Mini sündmus toimunud ja peitjale aitäh siia kutsumast.

Ove korraldatud sündmusel käidi välja idee minna ronima. Helen ja Miki siis küsisid, et kas liitun ka. Kuna mul oli esialgu kavas üks mööbli näitamine, aga kuna see jäi viimasel hetkel siiski katki, siis otsustasin ronima minna. Dauno veel ütles ka, et näeme torni juures ja kui ei, siis ikkagi näeme torni juures. Kiire riietevahetus kodus ja täistuuridel Suurupi suunas. Kui mina kohale jõudsin, siis Krissu oli juba poolel teel üles. Loomulikult oli hea naerda, kui Miki teda tiba hirmutas. Salme käis eriti kiiresti ära ja siis saabus minu kord... Oeh.. No esialgu ei tundunud mitte midagi nii hullu. Aga siis need seiklused alles algasid. Miki tuletas mulle põhitõed meelde ja nii ma üles liikusin. Maa pealt oli kuulda, et ma liigun kiiremini puhtalt seetõttu, et ma olen pikk ja jalatõuge on suurema ulatusega. Jõudsin üles - vinnasin ennast sellest avausest läbi ja siis avastad, et üks tase on veel minna. Ja siis ma olin natuke nõutu. Kuna ma olen parajalt suure jalaga, siis need "redeliastmed" ei tahtnud mind väga kanda. Maa pealt sain suuniseid juurde ja lõpuks end talade abil taaskord üles vinnasin. Karbi leidsin päris ruttu, nimi sai väriseva käega kirja. Miski raamatuklubi oli seal tekkinud, aga peale pealkirja ma rohkem ei süvenenud. Edasi tuli kõige keerulisem etapp, saada n-ö teisele korrusele tagasi - läbi selle ava vaatas kõigepealt peaaegu 3 meetrit ja sellele veel omakorda 8 meetrit tühjust vastu. Natuke vale liigutus ja olekski jama olnud. Aga pea oli külm ja niiviisi peale mitut korda kontrollimist sain end edukalt ja ohutult alla. Täitsa maa peale laskumine oli juba täitsa okei. Ma olen väga tänulik kogu selle kaasaelamise ja julgustuse eest. Kogemuse jagu olen nüüd igal juhul rikkam ja lahkusin tolle torni juurest ikkagi nagu tolmuahv.

Algas sellest,et esitasin eelneval õhtul südmusel Helenile küsimuse, millal ronima läheme. Miki meie kõrval vastas, et kasvõi kohe. Seda varianti kaalusime tõesti. Lõkke ääres oli aga soe ja seltskond mõnus, nii see minek lükkus muudkui edasi ja lõpuks oli kell nii palju, et polnud enam mõtet minna.
Tänasel hommikusel sündmusel tuli uuesti jutuks ja nii me siis Suurupisse põrutasimegi, lausa laienenud koosseisus.
Paar lasku Miki ülinunnu rakulkaga ja saigi köie paika vedada. Miki käis üleval ära , siis oli minu kord. Üles jõudes vaatasin aknapilust sisse ja hüüdsin alla, et kas pean sellest seinale joonistatud redelist üles ronima või. Võtsin end just köiest lahti, kui keegi selja taga häält tegi. Miki, kurjam...
Õnneks oli redel joonistatud 3D ja sai varbaotsa sinna peale susata.
Vedasin end üles ja panin nimed kirja.
Köit kinnitades istus mu õla peal lahe karvatuustuss, laskusime koos alla.
Tänud aarde eest, see oli lahe koht.
Mikile suured tänud ronimisvõimaluse eest.

Tegelikult algas see ronimise teema siis, kui muinastulede ööl lõkke ümber ümisedes tuli teemaks aarde sulgumine järgmisel nädalal. Mille peale pakkusin välja, et mul on parasjagu ronimiskola pagassis, teeme kohe ära. Pimedas ongi julgem, kuna kahe meetri kõrgusel on täpselt sama hirmus, kui kaheksa meetri kõrgusel - vahet pole ju. Kahjuks ei võtnud keegi vedu :(. Küll aga tuli uuesti teemaks järgmisel hommikul, järgmisel sündmusel ühel liivasel saarel, kui tähistasime Ove 20 aastaseks saamist. Ja nii me Suurupisse suundusimegi. Kohal olles vaatasime, et mis seal tornis siis tehtud on. Tundus, et päris turvaline lahendus, korralikult ankrud ja silmused seina lastud ja võimalus ennast sobiva varustuse kasutamisel julgestada. Iseasi, kas muinsuskaitsealusele objektile üldse võib sellist "lisavarustust" paigaldada. Otsustasime, et kui köit üles ei saa, siis vaatame seda aretust lähemalt. Paari viskega lendas siiski köis üle objekti ning rohkem me ei pidanud sellele mõtlema. Proovisin esimesena, et mis meid seal siis ees ootab. Kuni mulgust sisse ronimiseni oli täiesti okei. Kuid sees oli seinale joonistatud redel, mis tundus juba veidike närvekõditavam. Õnneks kannatas ronida kuni aardeni ja tagasi. Nii läkski. Ma ei tea, kuidas teistel oli, kuid minu jaoks oli väljas oluliselt hirmsam, kui sees. Kogu aeg oli närv sees, et kas lahti ühendatud grigri pannakse ikka õigesti köide tagasi ja muudkui hõikasin seal õues, et "kas Sa ikka testisid, et peab". Suht pingeline on, kui ei tea, mida teine seal sees parasjagu köiega teeb. See ei seganud muidugi yksk6ik naispoolele alt tornist "BÖÖ" tegemast, kui ta kahe korruse vahel ronis. Vastuseks tuli ülevalt ikka selline röögatus, mida ma siiani oma kõrvus kajamas kuulen. Tänan lahedat seltskonda mõnusa pealelõunase sirutuse eest. Sellised hetked teevadki geopeitusest selle päris geopeituse.

See on kindlasti viimasel ajal enim kõneainet pakkunud maastik 5.0 aare. On see karbike ju mõned aastad seal tornis juba olnud, kuid nüüd, kui tekkis arhiveerimise oht, hakkas millegipärast paljusid see aare eriti huvitama. Eks olime meiegi kunagi siin torni all jalutamas käinud ja tõdenud, et ilma korraliku varustuse ja spetsialistide osaluseta see logimine teoks ei saa.

Nüüd käis aardevallutamise esimene särin läbi juba Muinastulede ööl lõkke ääres, kui paisati õhku mõte kohe ronima minna. Õnneks oli kõigil huvilistel niipalju kainet mõistust ja päevaväsimust kontides, et jutust see asi kaugemale ei jõudnudki.

Hommikul Ove sündmusel pandi taas mõttetera veerema ja kui lõpuks kõik ennast püsti ajasid, et liikuma hakata kuhugi poole, formeerus väike seltskond Miki sappa suunaga Tulejuhtimistorni poole.

Miki tegi mõned liini heitmise katsed, kuniks kõik sai nii nagu soovitud, köis tõmmati üle torni ja Miki ise läks asja uurima, kas teistel tasub ka see seiklus ette võtta. Varsti saimegi kuulda, et aardega kõik korras ja seejärel said kõik soovijad ennast üles vinnata, betoonipraost sisse pressida ja muidki närvekõditavaid trikke teha. Maapealsed lõbustasid end vahepeal nutivahenditega ja eluslooduse vaatlemisega. Pidevalt avastasime kellegi õlalt mõne uue putukaliigi, keda siis määrata üritasime ja tema tegevusi jälgisime. Päeva kangelaseks (Miki kõrval muidugi) oli väike lilla sabaga ja turris harjastega ussike, kes laskus koos Krissuga alla tornist ja kes lõpuks sibas uuesti kõrgustesse mööda kasepuud.

Oli taaskord väga mõnus päev natuke ekstreemsete seiklustega. Suur tänu kõigile asjaosalistele ja peitjale!

Peale saaresündmust sai seltskonnaga siia tuldud, et enne kui asi kinni läheb siis saaks ikka linnukese kirja. Hoolimata ilusatest aasadest siseseinas otsustasime ikka välisseina kasutada. Lõpuks kui kõik ronijad olid üleval ära käinud tuli välja, et me olime seal peaaegu kolm tundi aega veetnud.

Kõlab juba natuke leierdatud loosungina, et igal aardel oma aeg, aga nii see taas oli. Erinevalt Helenist ei olnud see aare viimasel ajal üldse mingit kõneainet pakkunud. Tegelikult olin mina selle isegi peaaegu unustanud, sest kõik selliste aarete kambakate kaaslased on selle juba leidnud ja kui viimati rohkem kui kaks aastat tagasi kaasa hõigati, ei õnnestunud ühineda.

Nii ta jäi ootama oma aega, mida ei saabunud ega saabunud ning ei ole see paik ja aare, mida üksi vallutama tuleks. Pealegi olen ma teadagi hull argpüks, kes selliste objektide juures tonti kardab ja kaarega kaugele hoiab (kui julgeid sõpru kaasas pole). Nojah, ega ei seganud ka mind see leidmata aare. Enne ronimisaarete moodi oli ilmselt see kõrge raskusastmega aare palju rohkem põnevust tekitavam, tänaseks on köie ja rakmetega karbi otsimine ju juba peaaegu tavaline.

Jah, Marise kommentaar aarde arhiivi minekust jäi siiski silma, aga ega see mind väga liigutama ei pannud ja see oli kindel, et torni juurde ma karbi allatoomist ootama ei tule, et siis lihtsalt “täpp ära värvida”, no ei ole see minu jaoks see.

Leierdatud lause juurde tagasi jõudes, tuligi aardel oma aeg ehk üsna eksprompt mõte, et pärast VAMM-i jalutuskäiku jääb muinastulede öö üritusele minnes see aare ju peaaegu tee peale;) ning teadaolevalt leidub Taneli geomobiilis kõikvõimalikku geokraami. Minu meeldivaks üllatuseks oligi ta kohe nõus tulejuhtimistorni vallutamise plaani võtma.

Marssisimegi varustusega kohale. Esmapilgul tundus torn oluliselt madalam kui olin seda fotode põhjal ette kujutanud. Heh, nojah, teiselt poolt avanes hoopis kõrgem vaatepilt:). Torni sisemuses veelgi hullem. Huh, ikka hirmus kõrgel on need korrused. Uurisime ka sisemisele seinale tekkinud konstruisid, aga neid me kasutama ei hakanud.

Kõhklesime, kahtlesime, loobusime, kaalutlesime, kõhklesime jälle, peaaegu loobusime, aga lõpuks oli ikkagi Tanelil viskeliin esimese katsega üle torni katuse. Nüüd ei jäänudki enam muud üle, köis järgi ja tuli kõrgustesse ronima hakata. Meie plaan oli, et ronin katusele ja sealt laskun alla vajalikule tasandile.

Katusele saamine oli lihtsam kui sealsest august allapoole saamine, ukerdasin seal ühel jalal ja kahel jalal, köit järgi sikutades üritasin karpi leida. No, ei leia! Pime ju ometi polnud, ei saanud tondihirmu kaela ka ajada. Ei saa ju nii äpu ka olla, et siit mitteleiuga lahkun, pole ju nii palju peidukaidki. Jõudsin sealse lugemisvara läbi lapata ja kahelda, kas olen ikka õigel korrusel, lõpuks oli siiski karp näpus.

Nüüd oli vaja uuesti üles saada ja siis alla. Tagasiminekul oli üles oluliselt keerulisem saada, kui lõpuks katusele ukerdasin, jooksis mul suurest ärevusest juhe kokku ning pusserdasin mitu minutit laskumiseks vajaliku vidina õigesti paigaldamisega, sest Taneli varustuses on see vigur ju hoopis teistsugune.

Lõpuks olin tagasi maapinnal. Uhh, käidud, tehtud. Ausalt öeldes oli see minu jaoks palju-palju õudsam kui puude latvadesse ronimine. Tundsin end nagu tolmuahv, aga Tanel kinnitas, et väga hull välja ei näegi ja võin ikka Muinastulede öö geopidustustele nende riietega tulla küll.

Neist pärast avastatud kriimudest ja sinikatest ei räägi, aga ega see pole esimene kord peale geopeitumist;):)

Elamuste- ja emotsiooniderohke karp kindlasti. Õudne ka. Põnev ka.

Aitäh peitjale.

Aitäh kaaslasele.

Jessas küll, mingi uus konstrui sinna tekitatud… Nu pole mul ikka piisavalt närvi maastik 5 aarde peitja olla :D, täna olen jälle ennast siin soodaks muretsenud, kuidas too tops võib motiveerida kedagi seda kontrollimatut asja seal kasutama minema… Järgmine nädal lähen toon karbi ära, päev ja kell sõltuvad veel küll erinevatest asjadest. Aga kellel aare leidmata ja tahaks turvaliselt siiski nime enne raamatusse kanda, andke mulle privas märku - mõõduka maani lubas põhitiim meie soove arvesse võtta :).

Leitud, aitäh!

Olime pandakrahvinnaga rannikuäärsetel jalutuskäikudel tulejuhtimistorni vaatamas käinud ka varasemalt ning plaani võtnud siin ükskord ka nimesid kirjutada. Kuna pärast põhjaranniku ujumisaardeid ja enne Laagri tunneleid oli vaja soe sisse saada, siis tegime ühe natuke pikema autosõidu, küte põhja keeratud, just siia. Soe sai sisse ja nöörredel üles üsna libedalt, geoloogi hea viskekäe potentsiaal sai siin realiseeritud ainult ehk nii umbes kolmandiku ulatuses.

Võtsime aktsiooni ette tornist väljaspool. Tarmoxy jaanuarikuine püüdlus turvalisema tuleviku nimel on tänaseks taas andnud võimaluse nentida, et loodus tühja kohta ei salli – eks ole ju inimesedki osa loodusest – ja inimtekkelise täienduse on torni sisemus saanud. Võib-olla on see väga stabiilne ja turvaline konstruktsioon (ja võib väga vabalt ollagi), kuid me ei hakanud järele proovima. Õues päikse käes, kus ka võimaliku kukkumise distants lühem ja pehmemale pinnasele, tundus ettevõtmisel rohkem jumet olevat.

Kõigepealt tegime kõige kõrgemal tasandil mõned ilupildid ja siis läksime aaret logima. Lisaks logiraamatule täiendasime ka aardekarbil olevat kleepsu – irooniline seejuures, et peitja palus seda teha esimestel leidjatel, aga meie näol on peitja 26.08.2021 kirjutatud kommentaarile tuginedes ilmselt tegemist hoopis esimestena viimastest.

Igatahes oli tore, et leidus põhjus seda ehitist ka kõrgematelt korrustelt uudistada, väike sportlik ettevõtmine sinna juurde – aitäh peitjale!

Päeva ainukene ronimisaare. Piilusime ehitisse sisemusse ning avastasime, et vaatamata kolleegide agarusele, on keegi torni abivahendeid siiski täiendanud. Seekord siiski pealtnäha oluliselt turvalisema teostusega. Hindasime olukorda, kuid otsustasime läheneda lõpuks ikkagi väljast. Juhtivaks argumendiks sai soov kukkuda pigem bioloogia peale väljas kui betoonile sees.
Vinnasime Pantograafi valmistatud köisredeli, mis on meid saatnud siiani kõikidel tõsisematel ronimisväljakutsetel, metallpulkade otsa ning pigistasime ennast esimesele platvormile.

Ma pakun, et ettevõtmise käigus saime heastatud hea portsu karmavõlga, kui viimaks aardekleepsu informatsiooni kahekesi kirja panime. Oli ju vaene aare oodanud üle viie aasta niivõrd tähtsat ja vajalikku ettevõtmist.

Tänan aarde eest!

Üsna füüsiline väljakutse ja seda sellise vihmase ning külma ilmaga teha.

Heh, seda aaret ei oodanud küll oma kätega puudutada, aga kui redel kohale veetakse, aare üles otsitakse ja siis alla kätte ka potsatab, siis peab ikka nime kirja panema. Aitäh Heigole ja Arturile ning peitjale ka!

Täiesti uskumatu, et saan seda aaret logida. Käisin ka ja piilusin üleval sisse aga päris sisse ei julgenud minna, kuna ma ilmselt ei oleks seal tagasi üle ääre oma jalgu julgenud panna, siis ei hakanud sisse trügima. Aitäh Heigo ja Artur! Aitäh aatde eest!

See torn on vist kombineeritud tulejuhtimistornist ja tuleandmistornist. Teisel korrusel on näha ase ringi käivale relvale, sellest ka selline disain ja üleval on veel laskepesad.
Tänud peitjale ning Maile ja Kärdile, oli huvitav!

Põnev hoone. Kõik korrused kuni katuseni sai läbi ronitud ning vahepeal ka aare leitud. Aitäh.

Raiko ja Mari olid meil kõige tublimad,kes vallutasid ikka hoone,edasi järgmine(Märt)jõudis küll ülesse aga hoonesse ei jõudnud ning ülejäänud leppisid poole redeli pikkusega.Aitäh!

Ka see on üks aare. mida olen jälginud, et mis ja kuidas. Idee hakkas idanema ja tõesti, nii nagu Mari kirjutas ristisin tänase päeva Suureks Redeliks. Vedisime kahekesi redeli nulli ja kui redel püsti, said otsingud alata. Raiko jõudis kõik korrused läbi uurida, aga ei leidnud midagi. Maril katkes lõpuks kannatus ja läks appi. Viskasin minagi jope seljast ja panin üles, aga aknast sisse vaadates kadus isu ära. Nii siis päästsid päeva Raiko ja Mari. Nüüd tuli redel vaid autoni tassida. Tänud peitjale aarde eest.

Seda torni olen korra varem ka uudistamas käinud, aga siis ei olnud ma varem roninud ja proovida ka ei olnud veel julgust. Täna, Suure Redeli päeval, sain ka lõpuks end siia üles hiivatud, et Raikol üksi otsida igav ei oleks. Tagasi redeli peale end hiivata oli natuke kõhe, aga Raiko abil õnnestus see viperusteta. Tänan.

Eelmise nädala sündmusest RB24 juures ja siinse viimase leidja logist ajendatuna kirjutas peitja murekohast. Olime koheselt ühel lainel et midagi tuleb kiiremas korras ette võtta. Leppisime kokku et elimineerime ohukoha ja vaatame sellise laiema pilguga mujalt ka üle. Nädala esimesel poolel maandasime ühe veelgi kriitilisema ohukoha riskifaktorit. Ja täna õhtul plaanisin siis siia tulla. Kuna päev venis jube pikale ja koju jõudsin alles 9 paiku, ei hakanud Marisega eraldi midagi kokku leppima vaid tulin ise asja tsekkima. Trossi mäletasin ka oma eelmisest visiidist pea 4 aastat tagasi. Siis rippus see tross tummise raudtoru küljes. Aeg oli aga olnud armutu ja veel detsembris vertikaalsest torukinnitusest oli saanud horisontaalne khm ma ei teagi kas seda enam kinnituseks nimetada saakski. Vinkelrauad olid paberõhukeseks roostetanud ja kui elialgne plaan oli tross maha lõigata, siis tööriistad olid siin täitsa üleliigsed. Ühe natukene tugevama tõmbega oligi raud naksti käes. Uhh ei taha mõeldagi kui keegi august üles ronides oleks kahe käega rauast haaranud ja... Järgmisena vaatasin seda kaabliredelit mis oli samuti viimase 4 aastaga palju kahtlasemaks ja lahtisemaks muutunud. Ülemised astmed olid vaid ühelt poolt õrnalt kinni. Et kellelgi ei tekiks isegi ahvatlust mööda neid ronida, lõikasin ülevalt ja alt 2 meetri jagu katkiseid astmeid vähemaks. Viimaseks tegin ka õues väikese tiiru ümber torni. Seina küljes ausõna peale rippuvat äikesekontuuri vaadates (ei usu et keegi mööda seda üritaks enam ronida), aga lõikasin ka selle kindluse mõttes keskelt pooleks. Aare ise oli ilusti kuiv ja puhas. Kasutage ikka õigeid abivahendeid ronimisaarete juures. Meeleolukaid ja turvalisi otsinguid ;)

Aega napib ja GP logide kirjutamiseks tuleb aega ju võtta, sest kes neid “leitud, logitud, tänan” logisid ikka tahab lugeda, kui tegelikult on paras sündmus olnud ja emotsioone rohkelt. Nagu Lauri juba kirjutas, siis tõesti olime teisel katsel, esimesel korral tulime niisama jalutama ja nojah, eks mind kui poolsada kilo kergemat tegelikult utsitati seestpoolt ära ronima ikka. Nagu Lauri ka kirjutas, siis ma eriti kõrgele ei tahtnud minna. Nimelt olen tõesti hakanud tohutult pelgama igasuguseid neid turnimisi, mille puhul ma ei ole kindel oma füüsilises suutlikkuses, tasakaaluvõimes vm või mille puhul tundub, et olen liiga raske ja mis-iganes-õhuke-kitsas-libe vm element, millele ma peaksin istuma-astuma-toetuma, laguneb mu all ära või libisen või ei jaksa end üles tõmmata jne. Igatahes olen rohkem kui paar korda olnud kuskil maal juba kohal ja siis on korraga blokk ees: ei taha, sest ma ei taha lihtsalt. Kui peas ikka vasardab mõte, et “aga miks ma peaks?” või “kas see aarde logimine on seda väärt?”, siis juhul, kui emotsioon, et ma ei tunne end ohutult, tekib, olen otsa ümber pööranud...

Esimene kord torni puhul oli üpriski see tunne juba sees: olin toekamate kaablikinnituste kaudu nn poolkorrusele saanud, vaatasin seda ebaühtlaselt kitsast seinast eenduvat riba, millele oleksin pidanud ämblikmeest mängides oma mõlemad jalad toetama, trossi ja auku, mis oli minu sel hetkel veel kindlast jalaalusest nii meetri kaugusel horisontaalses ja nii pooleteise meetri kaugusel vertikaalses mõttes. Lauri arvas, et trossi abil ju tõmbaksin end augu servale n-ö kohale, aga siis tuli mul see blokk peale ja keeldusin proovimast. Hea küll, sel korral oldi mõistev ja lubati alla ronida. Küll aga mitmete järgmiste nädalate jooksul käis vestlustest korduvalt läbi “mulle ei anna see tulejuhtimistorn rahu”. Lauri mõtles erinevaid mõtteid vahepeal, mh mõtles ka pika redeli kaasavõtmisele, aga noh, teise katse hommikuks oli kaasavõetu hulgas null pikka redelit. Minu kolm kopikatega teleskoopredel tuli pigem moe pärast kaasa.

Teine katse: pühapäeva hommik, kell on umbes üheksa, õues 14 kraadi külma, tee peale jooksid paar põtra ja metsa vahelt tornini jalutades nägime ligi kümmet kitse. See ilm soosis esmalt lähenemiskatset (rõhk sõnal katse) seestpoolt. Lauril oli mingi plaan, mis sisaldas kiirelt jala-aasadega köie moodustamist ja jätkuvat plaani mind ikkagi üles lähetada. Ega me (sel korral juba mitmuses) eriti palju kõrgemale ei jõudnud kui mina esimesel korral. See kurikuulus tross sai ka üht ja teistpidi plaanidesse kaasatud, mh toetus mu kolm kopikatega redel mingil hetkel selle peale. Proovisime saavutada vajalikku pikkust, no ei jätkunud. Saan vaid kergendunult ohata, et Lauri ei teadnud, kuidas see tross üleval kinnitatud on: sellest torujupist teadlik olnuna oleks ilmselt ankur ammu selle taha paika visatud ja me mõlemad end hirmus julgelt vaid sellele torule lootes üles ajanud. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada....

Nimed on ju vihikus, seega üles üks meist jõudis. Ei hakka välitöid pikalt kirjeldama, panen pildi. Selgitan juurde vaid, et redel selle kõige juures oli riputatud minu n-ö rahustamiseks (lihtsalt “köisredelit” mööda ronides hakkasin vinguma, et aasad liiga pika vahega ja põlv ei paindu ja hakkan siin kõlkudes vastikult keerutama jne) ja meie “ronimisvahendeid” hoidis läbi aknaava kinni seesama kurikuulus tross ja kui esimesi samme ülespoole tegin, kaebasin, et see kõik siin ju annab järgi ja muutusin juba ebakindlaks. Lohutati, et aga köis ju veidi venibki, see on normaalne. Minu jaoks ei olnud siiski mitte miski sellel hetkel normaalne, enne talasid tekkis blokk, ma ei suutnud näha end vaimusilmaski vinnamas kõhuli sellele talale ja selle peal end püsti ajamas ja siis veel pilust sisse ja... ja kuidas ma pärast, tagumik ees, siit alla peaks saama ja jala õigesse kohta toetama, saapad on lumised ja libedad ju??? Minu jaoks see üritus sellega lõppes, arvake minust kui ühest mõttetust argpüksist, kui tahate.

Eks Lauri oli veidi ehmunud ka, kui nägi seda nibin-nabin küljes olevat torukest seal üleval. Mõtles, et tõmbab selle lihtsalt lahti, et siis ei saa teistel kiusatust tekkida, aga meie kuradima koormarihma-köie-redeli süsteem ju oli selle kuradima trossi teises otsas kinni ja pingule tõmmatud: mina poleks jaksanud Lauri raskust küll ise hoida, aga kuidagi pidi ta ju alla ka saama. Seega hoidis ta hinge kinni ja käskis alt ära minna, et kui tross peaks lahti tulema, siis ei lenda ta vähemalt kogu kupatusega mulle kaela.

Ahjaa, nagu pärast veel “lohutati”, siis mina poleks kolmandale ilma redelita niikuinii kohale jõudnud, augud suht kohakuti ja mu jaoks liiga kõrgel ja käed mul na nõrgad. Vaat selline lugu sellest, kuidas logiraamatus on küll mu nimi sees ja karpi näidati aknast ka, aga minu leveliks jäi pm vaid pool korrust.

Igatahes on minul hea meel, et Tarmo käis ja selle trossi sealt eemaldas. See kindlasti ei ole osa algsest ehitusest ja neid hõredaid täiendavalt eemaldatud rauajuppe taga nutta pole mu meelest ka põhjust: kui iga rauavarga poolt ära tassitud grammi pärast juba mitukümmend aastat tagasi meelt oleks heidetud, siis poleks ükski selline ehitis meile n-ö avatud uksega.

Teisel katsel logimine õnnestus, kuna esimesel korral sai käidud puhaste riietega ja Maret ei olnud nõus väga kõrgele välja ronima. Teise korra logimine õnnestus suurepäraselt: mis sellest, et ootamatult on talv saabunud. Lähenemisest niipalju, et kuna ma ei kaalu just kõige vähem (115), siis sai enda oravaoskusi näidata kätevalu hinnaga. Ah jaa, veel nii palju, et mõistlik oleks sees olevat trossi mitte puutuda: selle ülevalolev kinnitus andis järgi ja trossi püsimine on n-ö hea sõna peale ehk et võib igal hetkel ülevalt kinnitusest lahti tulla.

Olin just oma teise jõulupüha lõunased pannkoogid jäätisega ära söönud ning tänase mitteleiu logi veebi üles riputanud. Köögis tõmbas kohvi, mida nautides oli plaan raamatusse sukelduda, kui helises telefon: "Tere, kas oled kodus? Tead selline lugu, et meile tuli jõuluvana vastu ja tal oli käes pakk Airile. Aja miskid metsakad selga ja tule välja." Ah, MIDA? Küsisin mitu korda, et kus nad on ja mis ma tegema pean. Täitsa segaduses olin aga silmadesse lõi põnevusehelk. Valasin kohvi termostassi, et see ühes võtta, ajasin miskit selga ja tegin nagu palutud. Polnudki tüngakõne. Ootasidki mind maja ees ja ma olin kõigeks valmis. Või siis peaaegu kõigeks ;) Hakkasime kuhugi sõitma, mina ei teadnud (põnevuse säilitamiseks targu kaarti kah ei vaadanud) kuhu, ajasime mõnusasti juttu ja umbes poolel teel ulatati mulle kõnes mainitud kingitus. Midagi mõnusat, midagi magusat ja tegude kalender. Vau, mis see veel on :P Tuleb välja, et mul tuleb nüüd igapäev midagi tegema hakata. Täpselt nii, nagu kalender ette näitab. Täna näiteks tuleb süüa verivorsti ja homme tuleb kelgutama minna ja muidugi tuleks siis igapäev tehtud tegu filmida või muul moel jäädvustada. Ah, et siis selline väljakutse :D Paistab sedamoodi, et minu 2021 aasta saab olema vaheldusrikas, kus tuleb teha asju, mida ma muidu võibolla ei teeks. 

Vahetult enne auto ära parkimist teatas Kristjan, et sõitsime just Marjest ja Paavost mööda. Tundus, et ka nemad märkasid tuttavat autot ja kohe, kui Paavole helistasin pööras ta ringi ja vaatas meie poole. Muu jutu käigus Paavo ütles välja selle aarde nime, kuhu mind jõulukingituse jätkuks toodi. No selge see, ega paremat kingitust, kui aare maastikuga viis ei tule ju enam kõne allagi! Neli aastat tagasi vaatasin, kuidas siin julgemad "Teeme Ära 2016: Suurupi" sündmuse raames ka antud aardele küüned taha ajasid aga tol korral tundus see mulle täiesti kättesaamatus kauguses ja mõte kuhugi ronida oli välistatud.
Nüüd ma siis olin jälle selle tuttava torni all. Tõtt öelda ei paistnud see asi kuigi ahvatlev aga kingitusest ei ole ju viisakas keelduda. Naha vahele puges pisike hirmupoiss, mille lämmatas temast suurem elevusetüdruk. 

Algatuseks ajas Kristjan oma uue mänguasja kuumaks. Eks see ragulka asi tahab veel harjutamist. Simone on õpipoisi ameti tõsiselt ette võtnud ja mässas oluliste sõlmedega, mis peale õpetaja ülevaatust sai hinnanguks "päris hea". Kui köis oli paika sätitud oli mul au esimesena end üles vinnata. Kõik oli ilus ja kena, kuni sinnamaani, kui ma peaaegu kohal olin ja siis enam mitte midagi aru ei saanud milliste vidinatega ja mida ma tegema pean. Täpselt nagu poleks neid asju kunagi näinud. Simone ja Kristjan üritasid mind alt väga kannatlikult juhendada ja mõtlesid aina uusi asju välja, kuidas olukorda lahendada sellest seisust, kus ma ei liigu enam ei edasi ega tagasi. Pika pusimise ja keskendumise peale sain lõpuks "tuppa" ning saatsin siis varustuse alla, et nemadki üles saaksid tulla. Oi, kuidas mind häiris see auk seal keset ruumi ja sel ajal mil ma üles end pusisin oli valgus taevast tänaseks otsa saanud ja seda enam tundus see asi kuidagi eriti kahtlane. Ühel hetkel olid päkapikud (Simone ja Kristjan) ka üleval ja siis hakkas teise korruse vallutamine. See tundus ikka tolle sama augu pärast palju hirmsam, kui ta muidu oleks. Pisut ilu-ja jõunumbreid tuli seal ikka teha, et ennast õigele tasandile ajada, kus ma siis lõpuks sain aaret otsima hakata. Esimese tiiruga see sigutik end kätte ei andnudki, tuli ikka pisut kiunuda enne, kui miskit imelikku silma hakkas. Krabasin karbi ja panin oma esimese tagasihoidliku rõõmuhõike logiraamatusse kirja. 

Teekond suunaga tornist alla sujus mõnusasti ja kui jalad taas maa peal olid valdas mind rahulolu ja rõõmutunne. Seal tornis oleks justkui energiasüsti saanud, sest olin valmis nüüd ja kohe veel pool maailma ära vallutama. Lihtsalt nii mega mõnus üllatuskink tehti mulle!

♥ ♥ Siiani ma arvasin, et selliseid asju juhtub ainult filmides. Praegugi veel raske uskuda, kas see oli ikka päriselt? Kas mul ongi sellised megaägedad geosõbrad?  Vauz! Ma olen sõnatu ja pisarateni liigutatud. Aitäh kallikesed selle erilise õhtupooliku eest! ♥ ♥

Tänud selle mõnusa aarde eest ja elamusterohkeid aasta viimaseid päevi kõigile, kes lugesid :)

Tulejuhtimistorni juures oleme kunagi varem Tarmoga nillimas käinud. Vaatasime tookord asja üle ja otsustasime, et kuigi teoorias saaks, siis ei hakka ilma abivahenditeta ebavajalikke riske võtma. Saabusime veel päevavalges ja Kristjan asus liini viskama. Kuidagi aga ei läinud, sest kellegi teise katkenud liin oli puude vahel ees ;) Teostasime miniatuurse LAKS ettevõtmise ja eemaldasime prügi loodusest, mille järel sai taas viskeid harjutama hakata. Mingi hetk puges Tarmo torni sisse, et vaadata mis seal üldse toimub ja nagu naksti saigi liin paika, seejärel köis ja võis kõõluma hakata.

Ronisime ükshaaval üles – Lembit, mina, Tarmo ja viimasena Kristjan. Esimesest august üle saamise kohta võin küll ausalt tunnistada, et toore jõuga ja lõpuks rullisin end lihtsalt üle ääre kookoniks :D Aga muidugi polnud lõpp veel käes! Kõige ebameeldivam osa ootas alles ees - kohalik redel tundus ebausaldusväärne ja selle all haigutas tükk tühja maad. Värisevate kätega õnnestus kuidagi viimane takistus ületada, mille järel sai karbi otsimisega tegelema hakata. Emotsioone oli nii palju, et unustasime nullis ühispildi teha, mis siis et enne ronimist sai sellest mitu korda räägitud :D Lõpuks fotografeerisime endid korrus madalamal.

Vaatasime parasjagu, kuidas Lembit laskub ja tundsin selja peal midagi imelikku – ähh, puuk… Kristjan opereeris ebameeldiva külalise küljest ja juba oligi jõudnud kätte kord ka ülejäänutel tagasi maapinnale suunduda. Suured tänud peitjale ja muidugi ka Kristjanile, kes sellise elamuse kättesaadavaks tegi!