Suurupi ülemine tuletorn - EDE tuletornid XII

Tänase väikese rattatuuri käigus käisime ka siinset kontrollimas. Tegelikult juba eelmine aasta käisin kontrollimas kui ära kadus ja komplekteerisin uue karbi aga läx ennem arhiivi. Ei teagi kuidas see karp sinna tagasitee leidis aga lõpp hea kõik hea. Lisasin mängujuhendi, nac viisakama logiraamatu ja enda kontakti jic.

Aare arhiveeriti GC lehel kauge maa peitja poolt ju ainult seetõttu, et olevat kadunud. Kui nüüd tänuväärselt selgus, et aare polegi kadunud, saab selle ju arhiividest taas välja tuua. Peitjale vaja ka GC lehe vahendusel kirjutada ja rõõmusõnumist teatada. GC lehel las taastab peitja staatuse ise (lisasin viis minutit hiljem GC lehel aardele rõõmusõnumi, et taasaktiveeritaks), siin lehel paluda seda teha vajutades iga lehe lehe all olevale "Kiri administraatoritele". Tubli, et kontrollisid, Erko! Väga tore, et alles on :-)

Karp endiselt looduses alles! Et siis küsimus, mida sellega ette võtta?!

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Arhiveeritud".

GC lehel arhiveeritud peitja poolt

Vähemalt tundub, et on jalutama läinud. Vajaks kohalolekukontrolli.

Kahjuks on aare jalutama làinud ja alles aind tiiger.

Vedasin oma põnnid kodust välja ja peitust mängima! Otsisid ja ka leidsid. Ühesendise ja kommi leid hüvitasid igati selle, et emme ei lasknud terve pühapäeva iPad-iga või WII-ga mängida :) V: 1 sent ja Mamba komm J: punane auto ja roheline patsikumm

Drive-in leid :)

Ikka veel roosa. Tänan peitjat.

No mina ei tea kuidas me seal üldse peatusime kui olime just prototüüp 3 tähistamas. Tikker ütles näe seal, mine võta kivi all. No kobisin autost välja, sai jälle loodust paitada, kive silitada. Üks kisab autos, noh leidsid we? jätkasin tuhnimist. Kui kivi all siis kivi all...lõpuks tuli tikker ka kaema, võttis ise sihikule hoopis teise kivi ja naksti. Ilus suur ja ROOSA. Awww. :) tänan!

Sellest aardest sõitsin kaks korda mööda ja pidin lõpuks ikka tagurdama. Esimese hooga sõitsime Prototüüp3 poole ja teine kord kodu pole. Ilmselt tagasi tulles olid emotsioonid eelmisest aardest nii laes, et ei suutnud süveneda. Tagurdasin, käsutasin Krabimuti välja aaret otsima, otsisin pastaka autost ja läksin järgi ning võtsin loogilisest kohast karbi. Nii ilus roosa :) Aitäh!

Vahelduseks kõigile trikiga aaretele hea ja lihtne klassikaline karp. Tänud aarde eest.

Tulin Suurupit vallutama 7/7 aare. Imelik küll aga ainuke aare Suurupis kus tekkis mugude probleem. Nulli kõrval viidi läbi tõsissemat fotosessiooni. Esimese hooga põrutasin mööda ja läksin uudistama mida Suurupil veel pakkuda on. Leidsingi ühe toreda koha kuhu peaks vast oma järgmise aarde tooma, teile seal kindlasti hakkab meeldima. :D Aga eks elu näitab mis saama hakkab. Uuel katsel nulli rünnata olin ikka sama probleemi ees. Õnneks oli seltskond vähe nurga taha taandunud ja ma sain siiski kiirelt oma logi kirja. Tänud peitjale.

Kiire leid ja lgi. TFTC. :)

Täna oli Tuletornide päev. Ja ilus ilm. Ja aare ka :)

Kõrvalepõige marsruudilt ja kiirelt käes!

Leidsime.

Tagant järgi ära märgitud.

Kiire leid. Täname! :)

M6nus kiire leid ;)

Enne käisin läbi tuletornist ja siis sai ka aarde logi kirja. Tänud peitjale.

Käidud. Leitud. Logitud :) TFTC!

Leitud. Tänud!

See oli nii kiire draivinn, et ununes lausa veebis logimata. Tänud!

Polnudki kunagi selle torni kõrvale sattunud, kuigi tuld korduvalt imetletud. Kiire leid.

Kiire peatus möödasõidul, tänud.

See kõik oli nii hirmsasti roosa. Roosa ja roosa. Minigripp ja karp ja .... Natuke halle varjundeid ei teeks paha :) Aga samas kui püsib sellisena , siis pole ju ka häda midagi. Majakas on lahe - sinna tasub ikka ja jälle tagasi minna - see on ajalugu ja arhitektuur ja niisama ka kena vaadata. Aitähh

Tegelikult olime teel lehma juurde. Tee mida mööda me liikusime, ei kannata mitte mingit kriitikat. Nägin, kuidas Sven aeglaselt edasi liigub ja proovin temaga sammu pidada. Ühel hetkel vajusin roopasse ja enam ma sealt välja ei saanud. Proovisin tagurdada ja see oli kõige suurem viga. Oleksin peaaegu auto esiotsast ilma jäänud. Esiots jäi alles, aga midagi sealt lahti tuli. Lõpuks saime sealt mülkast ikka kuidagi välja.
Ühel hetkel peatusime kuskil järsaku all ja tundus nagu hea mõte olevat, kiirelt mäest üles ronida ja see aare ära logida. Ainuke, kes pidurit pani oli Juts, aga tal vist mingi sisemine tunne ütles, et see üles ronimine ei olegi nii kerge. Kui panna sisse esimene sild, võtta appi hambad, siis saab üles küll. Autasuks leidsime poole mäe peal tunneli. Ei teagi milleks seda nüüd kunagi kasutati, aga praegu oli see tühi. Üles me jõudsime pea samal ajal, kui Juts oma autoga ja koos saime ilusti ära logitud. Nüüd oli küsimus, kes see siit alla kavatseb minna. Sven va susser hiilis Jutsiga koos minema. Nii me siis neljakesi jäime. Alla liikumine tundus kuidagi kergem. Hoiad ühte kätt maas, seisad nagu pea aegu sirgelt ja libised aegamööda mäest alla. Ega ta nii kerge ka olnud, aga midagi sinna kanti. Tänud aarde eest.

Minu 100. leitud aare! Ja elamus missugune. Kui eelmine tõsisem künkast üles minek oli väga märja ja libeda ilmaga Viimsi koopasse, siis siin oli veelgi parem. Eelmise aare juurest minnes nägid osad liikmed, et meile jääb just tee kõrvale veel üks aare. Autod jäeti siis kõige lähemasse punkti seisma ja vaatasin siis ringi, et kus see tuletorn on. Keegi kommenteeris (mälu järgi veidi norivalt), et kas läheks otse üles. Ja vaata hulle, otsustasidki minna. Läksime siis viiekesi otse üles, võideldes libeda muda ja klaasikildudega. Janar suutis vist ka paar puud maha murda. Juta oli muidugi vähem seiklushimuline ja otsustas puhtalt ja vaevata saada autoga ligi. Kui meie kergelt mudastena üles jõudsime (kusjuures leidsime ka ühe tunneli poole mäe pealt), jalutas Juta meile juba vastu. Aare tuli ise päris kiiresti välja. Kuna üks auto jäi alla, siis pidi vähemalt Janar mäest ka alla minema. Otsustasime tüdrukutega talle seltsi minna. Alla tulek sai lõpuks juba täitsa selgeks ja erilisi probleeme polnud. Korra jäi mu jalg vaid kuhugi kinni ja tekkis hirm, et nüüd väänan selle välja. Aga õnneks sain ikka jala enne alla libisemist kätte ja tervelt alla. Aias oleva koera ajasime küll närvi. Üle kraavi saamiseks vajasid kaks lühemat inimest (üks neist siis mina) julgustavat kätt. Kraavivees said need, kes kinnasteta tulid ka käed puhtaks. Väga hea elamus oma 100. aardeks. Tänan peitjat.