Prototüüp 3

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Arhiveeritud".

Aeg on teinud oma töö. Peamine ligipääs on vahepeal tõkestatud eramaaga. Alternatiiv on aga nii prügine mida isegi mina ei jaksa ära vedada ja presenteerida ei soovi. Kahjuks on ka kasti sisu ajaga amortiseerunud. Väärtusliku tagasisidega kamraadid on ka juba enamus seal ära käinud ja aaret taastama ei hakka. Tänud kõigile kes kohal käisid ja viitsisid oma seiklusi ka teistega jagada. Tänud ka Helenile ja Salmele, kes vaevusid kasti kodusadamasse tagasi toimetada.

Väga pikalt edasi lükatud aardekülastus sai täna lõpuks teoks. Päikseline ilm ja pikalt kestnud kuiv andsid lootust, et hullust mudanõlvast on saanud midagi meeldivamat. Prügi oli ikka kahjuks palju ja päris paras katsumus oli selles pudedas pinnases üles poole ennast venitada. Käsi ei tahtnud ka maha panna, sest klaasitükke ja katkiseid pudeleid oli kole palju. Haarasin siis kallakult kaasa ühe metalltaldriku, millega oli hea ennast maasse ankurdada. Õnneks olime suuna võtnud kohe õigele puule ja kui kohale jõudsime, siis hakkas aardekast kiirelt silma. Istusime seal tükk aega nagu linnukesed õrrel, kuulasime kasti siutsu ja pusisime nii, kuidas oskasime. Mida hetk edasi, seda enam hakkas tunduma, et miskit oleks justkui puudu, et edukalt lahenduseni jõuda. Võtsime siis kõne peitjale, kirjeldasime olukorda ja saime kinnitust, et vähe katki see asi. Peitja palvel haarasime kasti kaenlasse ja libistasime end taas nõlvast alla ja sõitsime aarde sünnikoju. Silver proovis algul kasti avada nõuga, siis juba jõuga ja peale paari üsna tugevat füüsilist mõjutust saimegi luugi lahti. Ise poleks küll niimoodi julgenud võõra aardega mürgeldada. Selgus, et aeg on oma töö teinud ja kõik ei liigu enam päris nii nagu algselt. Põnev oli ikka vaadata, mis seal kasti sees siis tegelikult toimub ja kuidas luugi lahti saab. Kahju, et selle aardekese elu vist siinkohal otsa saab.

Aga koht oli igatahes äge ja minul küll hea meel, et ikka selle aarde juurde ka lõpuks jõudsime. Aitäh meistrimehele!

Päris hull ronimine oli siin mudasel ja väga väga jubedal prügimäel. Siin oli hullem, kui meie tänasel koristamissündmusel. Üles me saime ja senikaua kõigutasin mina jalgu, kui Dauno nipile pihta sai ja üllatavalt päris kiirelt.
Tänud

Jäi isegi peidukas leidmata.

Teekond aardeni oli ikka raske, mullas olevate klaasikildude ja eterniidikildudega 45 kraadise mäenõlvalt üles ronida on ikka õudne. Lõpuks kui ikka 15 minutiga üles sain, jõudsin karbini, mille avamisviisist ma kohe algul üldse aru ei saanud. Kui lugesin karbis olevat silti, hakkas nagu väike selgus ikka tekkima, aga otsustasin selle siiski jätta järgmiseks korraks. Järgmiseks korraks varun siis rohkem julgust ja küsin ka abi teistelt geosõpradelt.

Leitud, logitud, tänan!

Ma olen korra piirkonnas liikudes teeotsast sisse põiganud, aga olin ülevalt lähenemiseks täielikult ette valmistumata ja isegi ei hakanud midagi üritama. Tegelikult oleks võinud küll, kui nüüd tagasiulatuvalt mõelda. Aga kui kästakse olla maru ettevaatlik ja laskujatele lausa tänaseks tee n-ö kinni kirjutatud, siis eks tuleb teha kordusvisiit ja läheneda asjale teisiti.

Parkisime end ära ja hakkasime riideid määrima. Tegime seda päris tublisti, sest vihjepilt oli küll vaimusilmas teada, aga kui nälg ikka suur, siis kõik on ju toidu kuju ja lõhnaga...

Kasti sisu oli põnev, meedikuna on sellise endoskoopilise vaate osas mul pilt selge ja pärastpoole sain avamisnipi kohta "I told you so" öelda, aga Lauri ju niiväga tahtis ka mängida. Igatahes allatulekul sai Lauri tagumiku ka ära määrida. Meie täname, mulle protod meeldivad!

Algul sai proovitud üleval, siis sa kokku põrgatud kurja end siiski viisakaks jääva maaomanikuga kes palus, et keegi enam tema maa pealt üritama ei tuleks. Siis sai alt üritatud, nõlv oli parajalt libe aga õige kummikuga mingi pidamine oli. Saime kaasaga mõlemad mitmeid kordi külje maha. Aardega läks väheke aega, et süsteemist aru saada. Kui arusaam tekkis siis läks avamisega kiirelt. Tänan väljakutse eest.

NB! Maaomaniku suurel palvel palun aardele mitte läheneda kagu suunalt ülevalt, vaid teha seda loodest Aruheina tee poolt.

Kuna selle aarde raskusaste on ikka üpris kõrge, siis uurisin sõbralt, et kas on mõtet poisiga seda aaret korjama minna. Vastuseks soovitati mitte minna. Aga sain teada, mis vähemalt maastik endast kujutab. Ega mu süda rahule ei andnud. Tulime ju täna siia kanti aardeid noppima, seega tulime ka siit läbi, et näha, mis seal ikka on. Oma silm on ju kuningas. Ega need geopeituritest isad normaalsed ole. Kui juba siin olla, siis ei tee ju paha proovida, kas me saame sellega hakkama ja nii meie ronimine pihta hakkas. Poiss vahepeal ühel käel ja vahepeal teisel käel, nii me millimeetri haaval üles ronisime. Kui olime juba üleval väljas, sain aru, et olen veitsa valest kohas üles tulnud. Ega muud üle jäänud, kui paarkümmend meetrit mööda panga alumist serva edasi nihkuda ja siis ise ka ei ta kuidas sealt kahekesi koos aarde juurde laskuda. Igatahes see asi õnnestus. Kohapeal oli asi lihtne. Istusime kahekesi nagu kanad õrrel. Lahendamine muidugi nii lihtne ei olnud, sest poiss tahtis ise kõike vajutada ja kruttida. Õnneks pole tema huvi veel nii süvenenud ja ta leidis palju huvitavama tegevuse, asju kuristiku loopida. Pealegi sai poiss aru, et issil polegi kohe plaanis siit õrrelt minema minna. Nüüd hakkas ta ajama, et alla, alla, alla..... Ok teeme nii , et kui ma kella kaheteiskümmneks lahti ei saa, siis lähme minema. Ei või olla peale eesmärgi seadmist, jõudis ka mulle kohale, mida tegema peab ja mõni minut enne kahteist saime ka konteineri avatud. Juhuuu. Aga rõõmustada oli veel vara. Esiteks oleks mul poiss konteineri peaaegu enne logiraamatu sisse panemist kinni pannud. Teiseks polnud see alla minek ültse nii mõnus, kuna turvalised juurikad said ühel hetkel otsa ja kolmandaks oli all nii vedel, et päris keeruline oli liikuda. Ma vajusin päris mitmes kohas pahkluuni mutta. Lõpuks me autoni jõudsime. Suured tänud mõnusa väljakutse ja ägeda aarde eest. Ups emmele ei tohi sellest küll rääkida.

Peale Põrgukoerte ehmatusest toibumist lülitasime lambid põlema ja ronisime nõlvast üles. Hoolimata lahtisest pealmisest kihist ja järsust nõlvast ning algul nii 20m vasakule jääva puu suunas liikumisest õnnestus täitsa jalule jäädes lõpuks aardeni jõuda. Kohapeal on mõnus juurikas istumise jaoks sätitud ja avamise tseremoonia võis alata. Oi ma susserdasin seal, nii täiesti pimesi, kui vist midagi nähes, kuid kasti ma lahti ei saanud. Markol aga õnnestus avamine uskumatult kiiresti.. kuid ta lihtsalt lükkas luugi enne uuesti kinni tagasi, kui ma reageerida jõudsin. Mida värki.

Hea küll, head asjad tuleb tõesti ise läbi teha ja eks teise õnnestumine annab endalegi innustust juurde. Ja nii ma siis hakkasin uuesti pusima ja üritasin tunnetust paika loksutada. Lõpuks, kui olin loobunud midagi näha üritamisest ma tundsin tõesti, et vist on võimalik.. ja ta avaneski. Jujuu. Ma sain selle ise lahti :) Ja pärast jõudsin ka kordagi kuskil koperdamata alla auto juurde tagasi. Äge. Tänan peitmast.

Kui Anni tööpäeva keskel andis märku, et otsib huvitavaid aardeid, siis hoidsin silmad lahti, et kus ta lõpetab, et ennast kaasa puukida. Prototüüp 3 olin käinud 2-3 korda enne luuramas ning üksinda tagasi siia ei kippunud. Esiteks kuna kergesti valusaks minevale randmele võib üsna lihtne olla pankrannikul liiga teha ning teiseks kuna aeg-ajalt jääb mul kannatusest ning ka mõistusest puudu keerulisemate lahendustega. Seekord täitsin ma päikesevarju ja logija rolli. Üsna ruttu sain ka aru, et Anni on ikka päris tubli naine, et ta kahe poisiklutiga nii palju seiklemas käib, see on ikka tükk tööd. (495) Aitäh! EVEJ

Kui Sander teatas, et on nõus minuga aaret otsima minema, siis võtsin valikusse aarded, mida ma lastega otsida ei saa. Carolys küll proovis mind veenda, et peaks Vigride spad külastama, aga jäin enesele kindlaks ja ka Sandrilt tuli nõusolek, et teeme hoopis prototüübi ära. Alguses oli plaan alt läheneda, aga läksime siiski ülevalt asja uurima. Veidi peale auto seisma jätmist ja olukorra hindamist, saabusid kõrvaloleva maja ette kaks autot ja hakati miskit asjatama. Üldse oli ümbruskonnas korralikult mugusiď, mida poleks sellisest kohast osanud oodata. Ju siis on arenev kant. Sander küll kõhkles, sest ei tahtnud akende all tsirkust tegema hakata, aga peagi ta koormarihmaga alla läks. Carolys veel kohale polnud jõudnud, sest tal oli sõnaotseses mõttes suur kopp ees. Nii ma kahe põnniga serval seisin ja sain üks hetk ka nurgatagant piiluvat majaomanikku tervitada. Kui Carolys ka servale moraalseks toeks jõudis, siis tuli Sander peagi kastiga üles. Esimesena prooviski avamist Sander, aga ei tekkinud kohe ideed. Mõtlesin, et proovin ka, aga mul jooksis juhe suht ruttu kokku ning Sander võttis asja uuesti ette. Mõnda aega sai ikka pusitud kuni lõpuks poolkogemata karp avanes. Silver vaatas sisu üle, Carolys kirjutas nimed ning saimegi Sandri kastiga jälle alla saata. Just siis tuli ka uuesti majaomanik, kes uuris, kas tegeleme geopeitusega. Oli üsna positiivselt meelestatud, kuid sooviks oli siiski, et tema maa pealt aardele ei liginetaks ja peagi tuleb ka eramaa silt sinna. Kui see hoone seal korda tehakse, siis on ka täiesti mõistetav soov. Järgmistel soovitaks siis läheneda pigem alt. Tänu aarde eest, oli sobiv seiklus.

Protod on alati toredad, see oli lausa lust. Laskusime koormarihmaga, üks hetk tundus üsna hea mõte, et lähen vaatan natuke teisele poole ka. Tundus, et saab abivahendita hakkama. Kobistasin mööda juurikaid ja ennäe - silmasin eemalt munasid. Seejärel sai kaaslasele käsk edastatud asukohta kontrollida, andis rohelise tule. Edasi läks aina lõbusamaks. Kuidagi oli vaja eksiradadelt tagasi ka jõuda ju. Selgus, et tulek polegi nii lihtne kui minek :D Poolele teele vinnasin end ära, edasi läks rihma loopimiseks. Umbes kümnendal katsel sain otsa kätte ja võis hakata edasi liikuma. Aga kõik läks valesti, mina lasin mõnusalt mööda nõlva liugu samal ajal kui Tarmo pealt vaatas ja mu üle naerda lõksutas. Õnneks pidamine tuli kiirelt, aga kahju oli juba tehtud. Karbi kallal nokitsesime ikka mõnda aega, kuniks jäi ka karbi kaas pihku, mis ütles täpselt kõik ära :D siis oli ainult logimise vaev. Algas rännak üles tagasi. Õnneks möödus see vägagi viisakalt. Üleval pühkisin pepsi pealt mulda maha ja küsisin, et kas sai puhtaks? Enda meelest nagu enam midagi sõrmede alla ei jäänud. Selle peale sain uue naeru osaliseks :D Täname lõbusa seikluse eest.

Johhaidii noh

Leitud

Leitud

No oli see vast suure tahtejõuga lahendatud ja leitud :) Tänud laheda kasti eest!

Maastik oli siin tõeline katsumus. Õnneks oli meil sobilik ja kindel abivahend kaasas. Lapsed jäid äärele vaatama, kuidas vanemad turnisid. Muidugi tuli poole tee peal meelde, et patarei jäi ju ka üles kotti ja sai veidi rohkemgi ronida. Munad leitud, sai nuputama hakata. Saime ikka hakkama. Jälle üks vahva kast :) Üles ronides saime nõlva küljest lahti ka ühe päris suure kivikamaka, mis suure hooga alla veeres. Hea, et keegi pihta ei saanud. Nii et tasub ettevaatlik olla. Tänud!

Ükskord üritasime ülevalt kunagi varem. Tookord andsime kiire loobumisvõidu aardele. Seekord lähenesime alt. Muidugi suutsime ülesse välja ronida kümmekond meetrit vasemalt. Mina kobisin kohe alla tagasi ja startisin veidi kõrvalt uuesti. Piia ei jätnud jonni ja üritas üleval horisontaali kulgeda. Olevat mitu korda olnud tal hetk, et oleks teinud peakaühüppe paarikümne meetri kõrguselt basseini, kus vett veel sees pole. Sellest spordist ta õnneks peagi loobus ja tuli alla ja siis õiges kohas ülesse. ja oli juba ka aeg, sest minu hiigelpikk süütenüür oli dünamiidikasti juure olematuks põlenud ja hetk veel, ning plahvatus oleks vist hävitanud nii aarde, kui ilusa pankranniku. Piia lausus võlusõnad (minupoolt proovitud trahhdibitahhabrakadabra ei töötanud, küllap ta teadis muid) ja nii saimegi selle kiusupunni kõhule ligi.

Tore sportlik üritus ja logi kirjas. Tegime ka vahetust :)

Kaasa oli võetud oravad, kes ronisid ja lukuekspert, kes avas - tänu neile sain ka mina nime raamatusse! Uskumatu teostus (kus kohast küll tulevad inimestel sellised ideed!!!???). Jätsin ruubiku-kuubiku. AITÄH tegijale!

Siim leidis ja mina avasin. Tuul oli külm, aga põnev oli ikka, aitäh!

Kõige ekstreemsem senimaani mängitud viie päeva jooksul. Aare on väga tuus!

Mõnus turnimine karges pühapäevahommikus. Valmistusin pikemaks nuputamiseks. Natuke läks aega, aga karp avanes isegi üllatvalt kiiresti. Aitäh peitjale.

Selle maiuspala jätsin viimaseks. Nii igaks juhuks, et kui end väga ära määrib või katki kukub, et siis noh pole päev raisku läinud või midagi sellist. Valisime alt lähenemise tee aga leidsime end lõpuks ikka päris ülevalt. Otsitud sai üksjagu ja turnitud mitu korda üles ja alla, kuigi ma igakord ütlesin, et ei mina sinna enam ei lähe. Hakkas juba vaikselt hämarduma ja otsustasime loobuda. Olime umbes 50 meetrit eemaldunud, kui äkki tekkis mõte õlekõrrest haarata. Esimene katse läks aia taha, ei vastatud telefonile. Teisena helistasin Ovele ja temalt saime teada piisavalt, et Raul kohe õigele tasandile laskus ja aarde üles leidis. Saime ka teada, et olevat mingi vihjepilt aga seda ma tefefonist välja võluda ei suutnud. Noh polnud vajagi. Kuni olin ka õigele kõrgusele laskunud oli Raul selleks ajaks juba karbiga saanud natuke aega mängida. Pusisime siis mõnda aega koos ja midagi ei saanud aru. Olime just uuesti loobumas ja pille kokku pakkimas, kui järsku jõudis kõik kohale ja asi avanes kui imeväel. Ah, ma olin selle tulemusega megarahul ja ronimisega sain ka täitsa rahuldavalt hakkama, kuigi üksi ma poleks julgenud sinna minna. Tänud vägeva kogemuse eest Sulle Silver!

See viimane leidmata prototüüp oli mul ammu pinnuks silmas. Algul proovisin läheneda alt aga tundsu,e t ülevalt on parem ja sõitsin autoga üles. Ega ülevalt laskumine palju lihtsam ei olnud kuid õnneks oli keegi kohapeale abivahendi jätnud. Kasti enda avamine läks üsna ruttu. NB! Mina kasutasin enda patareid aga ka kastis olev patarei oli veel töökorras.

Liigne optimism. Päev otsa oli vihma sadanud ja see oli maastikult kohe näha.

Võiks öelda, et see aare oli pikka aega üks neist, mis jäi liikumistrajektoorilt eemale ning lisaks tundus, et maru keeruline on seda mõistatust lahendada, et nimed kirja saada. Tegelikkus oli pea vastupidine. Mine kohale, säti end päris õigele kohale, nokitse natuke ja ongi logiraamat käes. Kuidagi väga kiirelt ja kergelt käis see. Vist liigagi. Palume uusi väljakutseid! :) Aitähhid ka!