Paneme näki nurka
Kirjeldus
Käinud kord talumees linnas turul viimaseid sügisesi õunu ja kõrvitsaid müütamas. Nagu ikka kombeks, sai tõsise turupäeva tähistamiseks koduteel ka kõrtsust läbi astutud ning mõned kangemad sahmakad tulivett nahavahele visatud. Kõrtsmik oli lahke mees ja ei hoidnud turulist ka kuidagimoodi tagasi vaid vastupidi, ikka rohkem ja suuemaid topsitäisi valas. Eks mingil hetkel aga sai talumehel mõõt täis ja ta vaarus lasipuu äärde vankrisse. Enne, kui tukk lõplikult peale tuli, jõudis ta hobusele veel vaikselt lausuda: "Koju palun, kallis sohver." Hobune oli tubli loom, teadis ta koduteed täpselt, ilma igasugu tehnikavidinateta, mis su asukohta kaardil näitavad ja seadiski sammud kodu suunas.
Minna oli oma tosin versta või pisut rohkemgi. Poleks tee nii käänuline olnud, oleks ehk kiiremini saanud, kuid kesse vastu mäge ja rabade vahel ikka otsemat rada ajada mõistab. Ja ega kiiret polnud ka kuskile. Esimesed koidukiired hakkasid öösel sadanud lumekirmet valgustama, kui hobune järsku seisma jäi ja kõvasti puristama hakkas. Ees oli Pirita kloostriranda viiv jõgi ning üle selle sai mööda Paritõkke tammi*, mis jõe ülespaisutamiseks ja linnarahva veevajaduste rahuldamiseks omal ajal ehitatud oli. Siit oli küll pea iga päev üle käidud, kuid vaatamata sellele ei julenud hobune ilma juhita paisule astuda.
Unesegane talumees ringutas vankris, üritas oma viinast paistes pead õlgedelt kergitada ja julgustas suksut: "Astu-astu väike eesel". Kuid hobune ei võtnud vedu järgi. Lõpuks peale pikka kohmitsemist ja mõningaid vandesõnugi ajas ta end vankrist välja ja võttis ohjad oma kätte.
Vesi kohises mõnusasti jalge all, kui vanker vaikselt üle tammi veeres. Kuid korraga kostis kohina vahele õrnarmast helisevat lauluhäält. Talumes kikitas kõrvu. "On see nüüd siis see eilane kõrtsuskäik või mis?" mõtles ta omaette. Kuid helisevad viisid läksid aina valjemaks. Eneselegi aru andmata lasi mees ohjadest lahti ning küünitas üle tammi serva, sinna poole, kust suunast arvas helinat kuulvat. Äkitselt haarasid kaks peenikest, valget ja õrna naisekätt tal kaela ümbert kinni ning lokkis juuksepahmaka alt välja ilmunud tulipunased huuled surusid talumehe põsele sooja ja kirgliku musi.
"Kesse segane talveaal vette ronib," ehmatas mees ja hetkega olid ka tema käed ümber neiu piha ning rabas hooga teise veest välja. Kuid nüüd oli mehe üllatus suur: neiul oli jalgade asemel hoopis päikseses sillerdav soomuseline kalasaba. "Oooh saa!" hüüatas mees, kuid neiu vaid naeratas ja laulis oma heliseval häälel sama viisijuppi edasi. Talumees mõtles hetke, tõstis neiu vankrile. "Viin õige koju naisele ja lastele ka vaadata-mängida selle toreda asjakese. Olgu ta meile silmailuks kõigile." Kuid mõned minutid sõitnud hakkasid juba uued mõtted tulema. "Aga äkki naine ei rõõmustagi, kui ma sellise sillerdava neidise kodu toon? Viimati veel pahandab hoopis."
Nii sündiski plaan, et näkineiu jääb metsanurka maha. Koju jõudes aga hakkas talumehel hing kripeldama, mälestus neiu sädelevast lummusest ei tahtnud kustuda. Mees otsis pööningult välja vana pikksilma, millega tema kauged esivanemad merd sõites olid silmapiiri uurinud ning käis vahel tolle metsanurga poole vaatamas, kas näkineiut veel näha on. Räägitakse, et vahel isegi olevat seal liikumist näha olnud, kuid seda vaid selge ja päikeselise ilmaga.
Rahva Luule pajatatud legendi pani kirja Naabri Valve.
_______________
* Tänapäeval on selle asemel tehiskärestik koordinaatidel 59°22′42.1″, 24°56′31.4″
See on 2016 a advendiseeria 4. detsembri aare.
Käinud kord talumees linnas turul viimaseid sügisesi õunu ja kõrvitsaid müütamas. Nagu ikka kombeks, sai tõsise turupäeva tähistamiseks koduteel ka kõrtsust läbi astutud ning mõned kangemad sahmakad tulivett nahavahele visatud. Kõrtsmik oli lahke mees ja ei hoidnud turulist ka kuidagimoodi tagasi vaid vastupidi, ikka rohkem ja suuemaid topsitäisi valas. Eks mingil hetkel aga sai talumehel mõõt täis ja ta vaarus lasipuu äärde vankrisse. Enne, kui tukk lõplikult peale tuli, jõudis ta hobusele veel vaikselt lausuda: "Koju palun, kallis sohver." Hobune oli tubli loom, teadis ta koduteed täpselt, ilma igasugu tehnikavidinateta, mis su asukohta kaardil näitavad ja seadiski sammud kodu suunas.
Minna oli oma tosin versta või pisut rohkemgi. Poleks tee nii käänuline olnud, oleks ehk kiiremini saanud, kuid kesse vastu mäge ja rabade vahel ikka otsemat rada ajada mõistab. Ja ega kiiret polnud ka kuskile. Esimesed koidukiired hakkasid öösel sadanud lumekirmet valgustama, kui hobune järsku seisma jäi ja kõvasti puristama hakkas. Ees oli Pirita kloostriranda viiv jõgi ning üle selle sai mööda Paritõkke tammi*, mis jõe ülespaisutamiseks ja linnarahva veevajaduste rahuldamiseks omal ajal ehitatud oli. Siit oli küll pea iga päev üle käidud, kuid vaatamata sellele ei julenud hobune ilma juhita paisule astuda.
Unesegane talumees ringutas vankris, üritas oma viinast paistes pead õlgedelt kergitada ja julgustas suksut: "Astu-astu väike eesel". Kuid hobune ei võtnud vedu järgi. Lõpuks peale pikka kohmitsemist ja mõningaid vandesõnugi ajas ta end vankrist välja ja võttis ohjad oma kätte.
Vesi kohises mõnusasti jalge all, kui vanker vaikselt üle tammi veeres. Kuid korraga kostis kohina vahele õrnarmast helisevat lauluhäält. Talumes kikitas kõrvu. "On see nüüd siis see eilane kõrtsuskäik või mis?" mõtles ta omaette. Kuid helisevad viisid läksid aina valjemaks. Eneselegi aru andmata lasi mees ohjadest lahti ning küünitas üle tammi serva, sinna poole, kust suunast arvas helinat kuulvat. Äkitselt haarasid kaks peenikest, valget ja õrna naisekätt tal kaela ümbert kinni ning lokkis juuksepahmaka alt välja ilmunud tulipunased huuled surusid talumehe põsele sooja ja kirgliku musi.
"Kesse segane talveaal vette ronib," ehmatas mees ja hetkega olid ka tema käed ümber neiu piha ning rabas hooga teise veest välja. Kuid nüüd oli mehe üllatus suur: neiul oli jalgade asemel hoopis päikseses sillerdav soomuseline kalasaba. "Oooh saa!" hüüatas mees, kuid neiu vaid naeratas ja laulis oma heliseval häälel sama viisijuppi edasi. Talumees mõtles hetke, tõstis neiu vankrile. "Viin õige koju naisele ja lastele ka vaadata-mängida selle toreda asjakese. Olgu ta meile silmailuks kõigile." Kuid mõned minutid sõitnud hakkasid juba uued mõtted tulema. "Aga äkki naine ei rõõmustagi, kui ma sellise sillerdava neidise kodu toon? Viimati veel pahandab hoopis."
Nii sündiski plaan, et näkineiu jääb metsanurka maha. Koju jõudes aga hakkas talumehel hing kripeldama, mälestus neiu sädelevast lummusest ei tahtnud kustuda. Mees otsis pööningult välja vana pikksilma, millega tema kauged esivanemad merd sõites olid silmapiiri uurinud ning käis vahel tolle metsanurga poole vaatamas, kas näkineiut veel näha on. Räägitakse, et vahel isegi olevat seal liikumist näha olnud, kuid seda vaid selge ja päikeselise ilmaga.
Rahva Luule pajatatud legendi pani kirja Naabri Valve.
_______________
* Tänapäeval on selle asemel tehiskärestik koordinaatidel 59°22′42.1″, 24°56′31.4″
See on 2016 a advendiseeria 4. detsembri aare.
Läheduses olevad aarded
Logiteadete statistika
Logiteated
Päeva teine aare ja teine abipalve. Olen antud kohas juba teisel katsel ja võiksin natuke nuriseda. Aare mille nimi on "Paneme näki nurka", siis võiks ta ikka nurgas olla. Esimesel korral sai ikka nurk nii läbi otsitud,et hakkasin kahtlema asukoha õiguses. Peale abi tuli leid kohe ja tõdemus et esimesel korral jäi puudu u. 20 sammu. Võib ka olla et minu nägemine ei ole nii hea, mis tähendab et kogu eelneva nurina võib ära unustada.
Abi eest aitähh Romanile.
See näkk sai juba mõnda aega tagasi sinna nurka aetud, nüüd jäi veel nurk ise ka üle vaadata. Alguses hakkasin botastega astuma, aga tundus, et parem mõte on siiski kummikutes seal rohus sahistada, nii et keerasin otsa ringi. Oligi hea mõte, muidu oleksin märgade jalgadega objektilt lahkunud. Ega see näkk ikka niisama lihtsalt end kätte ei andnud ka, aga leidmata ta nüüd kah ei jäänud. Hästi tore jutukene siin näki nurkapanemise kohta, pani see talumees ikka kohe muigama, ah et tema käib vahel pikksilmaga näkki vahtimas. Nunuhh...
Aga peitjale toreda jutukese väljamõtlemise ja aarde eest tänud, tore kogu see kompott.
Ps. loomulikult logiraamatu Gängsterit polnud, tugitoolimängija nagu ta on.
Iga aare ootab oma aega, ka see. Lõpuks siis nimi kirjas, teisel katsel. Esimene kord oli üks auto seal ees. Tänud!
Selle aarde aitas leida Kaupo vaist, mis ütles, et kas aare asub kohas X või pole vähimatki aimu, kus see asuda võib. Selgus, et X oli täiesti õige koht, kust aaret otsida ning kõik paistis täitsa okei. Aitäh!
Kuna jäin sügisel Naistepäeva aardest ilma, siis otsustasin võtta vähemalt seda, mis siia kanti veel jäänud on. Esmalt sõitsin Rändlinnu juurde, kuid ees ootas täiesti jäävaba ja vett täis kraav. Seljas olid tavariided ning jalas madalad talvesaapad, mina ei hakanud siin kraavi ületamisega riskima.
Siis tuli see aare meelde. Alguspunktis vaatasin kaugusse, ei näinud esialgselt peale pimeduse midagi. Võtsin abiks suurendusklaasi ning hopsti, ühe männi oksal istus helendav roheline seitsmetiivaline jõehobuke. Hüppasin autosse ning surusin autot nii kaugele nurka, kuni see lumme vajus ning kinni jäi. Edasi jala kuni Näki nurgani. Seal pimedas tiirutasin männide vahel kuni jalg jäi lumme kiilunud oksa kinni ning ma kukkusin pikali. Kui ma teadvusele tulin, tõstsin pilgu lumelt ja vaatasin võsastikus ringi, siis nägin aaret mulle vastu naeratamas. Lõpp hea, kõik hea!(*
** - Huumor on vahend, mille eesmärk on esile kutsuda naermist ja pakkuda meelelahutust.
Leitud. Aitäh!
See oli üliraske! Alguses hoidsin üldse eemale sellest. Eelmisel suvel tabasin ära, et vaja siiski nulli külastada. Seal olid selged ja konkreetsed juhised. Tundus juba, et saab esimese korraga tehtud. Oi kuidas ma eksisin :-)! Vahepunktis sain mõttest aru, aga siis jooksis täiega kokku. Pärast teist arglikku katset jäi soodsamat aega ootama. Rohukõrte pikkus ei olnud kõige meeldivam. Lootsin, et tekib aja jooksul häid ideid. Kolmanda katsega märtsis jõudsin juba kohani, mida olin logisid lugedes pildi pealt näinud. Pärast pikka ja hoolsat otsingut aaret ei õnnestunud leida. Vähemalt sai selgeks, et mõte jookseb õiges suunas.
Neljas katse. Täna korrigeerisin veidi sihikut. Esimese poole tunniga ei õnnestunud midagi leida. Kõik nurgad vaatasime läbi. Aga neid on ju nii palju! Teravnurgad, nürinurgad, välisnurgad, sisenurgad, kolmnurgad, viisnurgad. Isegi täisnurgad. Väidetakse, et neid looduses ei esine. Korterites peaks olema kõigil täisnurgad, aga tegelikult on nendega õnnistatud väheseid. Jäi üle ainult sirgnurk.
Tugev tunne oli, et koht on siiski õige. Uurisime lavatsil puhates veel korra varem loetud logisid. Otsustasime teha nagu Raul, otsides hoopis vihjepildi asukohta. Sellega läks paremini, kümne minutiga leitud. Sealt edasi duubeldasime. Viie minutiga näkk leitud. Vedas, ei peagi viiendat korda tulema. 1041. Aitäh!
Näki mõistatust olen üritanud aastaid lahendada aga ei edenenud see asi üldse. Täna aidati asjaga järjele ning poodi sõites tegin väikse kõrvalepõike ja otsisin talumehe näki üles. Aitümaki.
Kindlasti oleks roheluse vabal ajal olnud siin lihtsam otsida, kuid siiski õnnestus topsi silmata. Autos oli veel meeles, et tuleks pastakas kotti pista, kohale jõudes selgus, et ma seda siiski ei olnud teinud. Õnneks aardes oli 2 pliiatsit.
(1152) Aitäh!
PS seekord õnnestus ka pagariäris ära käia, kuid kahjuks osutus tuuletasku pettumuseks.
Mingi suund oli olemas, aga õigesse kohta jõudsin ikkagi tänu varemleidjale.
Mõtlesin, et käin lõuna ajal ära. Parkimisega veel kuidagi sain hakkama. Kellegi jälgedes saime veel enam-vähem poole tee peale, kuid kui jäljed otsa said ja pidin hakkama oma rada looma, läks asi hapuks. Kui ikka iga kolmas samm on põlvini hanges, paneb mõtlema, et miks ma üldse siia tühja kõhuga tulin ja miks ma räätsasid kaasa ei võtnud. Tagasiteel mõtlesin vaid ABB juures olevale pagariärile, millest mööda ma kunagi õigel ajal ei satu. Parkisin siis ära ja lugesin ukselt, et juba tunni aja eest oli kõik broneeritud. Tühja kah, parema tujuga tagasi.
Vigade parandus. Kuna värskelt tuli siia uus vihjepilt, siis sai uuesti proovitud ning nüüd õnnestus ka aare leida. Ikka üsna suur ala kust otsida ja nurgast oli asi päris kaugel, aga nüüd tehtud ja saab unustada. Aitäh!
Taaskord üks selline aardekirjeldus, mida paar korda on loetud ja natuke mõtiskletud ja mingeid teooriaid aretatud, kuid siiski parajalt segaseks jäänud ja kõrvale lükatud. Kuna täna läheduses juba olime, siis otsustasime asjaga otsast pihta hakata ja vaadata, kas näkini ka jõuame.
Tegelikult olid meie hirmul liiga suured silmad olnud, alates algusest hakkas kõik väga ilusti lahenduma ja ilma ühegi tõrketa olime peagi piirkonnas, kus see näkk olla võiks. Vaatasime ringi, esmalt märkasime ühte sammaldunud papukest. Ei tea, kas oli see talumehe või näki jalast pudenenud, aga aardeni see meid igatahes suunas. Aare tipp-topp korras, suur aitäh laheda mõistatuse eest!
Ragistasime alguses päris vales võssis. Hea, et kohe alla ei andnud ja otsustasin üht tekkinud mõtet minna uurima. Leidsin pikutamiskoha ja see andis natuke lootust. Käisin aina suuremaid ringe, aga ei jäänud miskit silma. Aga vähemalt mõistatus juba edenes.
Päris mitmes nurgas käisime seda näkki otsimas. No ei leidnud. Lõpuks leidsime keset metsa. Kui poleks eelnevaid logisid lugenud, oleks jäänud pika ninaga.
Tänud
Leitud, logitud, tänan!
Kodus sai enam vähem täpp valmis pandud.Kohapeal kaardi uurides sai kinnitust oma täpi õigsuses,vahe ainult 30m jagu.Näkk tuvastatud.Aitäh!
Otsisime, ragistasime nii võsa kui ajusid aga ... midagi jäi veel puudu, seekord ei leidnud.
Kunagi alustatud, täna lõpetatud. Aitäh!
Ükskord ammu sattusin juhuslikult sinnakanti ja siis seostasin seda kohe miskipärast aardega.
Sai siis seda uuritud ja puuritud ja sinna see jäi.
Täna oli siis sobiv hetk minna asja ülevaatama.
Koht oli õige!
Aga oh üllatust - me ei olnud seal üksi. 2 noormeest olid putitanud onni ja sussutasid seal lõket.
Kergelt hakkas juba hämarduma ja Herki tegi väikse kõne. Suund käes ja ei läinudki enam kaua. Tänud!
Tänud peitjale!
Teist päeva juba Jüri kandis, eile küll üksi, aga täna kaksi. Sattusime aaret otsima pimedas ja nu ei seletanud enam see silm nii hästi, kuhu täpselt peaks minema. Seega võtsime ühendust kohaliku geoperega, kellelt saime siis mõningased täpsemad õpetussõnad. Teekond oli üpris vesine, aga mina hobune ja poiss ratsanik kappasime läbi vee ja lume aarde poole. Kohapeal sai veits ragistatud ja lõpuks ka leid olemas. Leidsime ka ühe onni. Paistab, et talumees käib aegajalt ka lähemalt näkki imetlemas. Siin mõnus külg maha visata ja näki kaeda. Tänud aarde eest.
Looduskaunis näkinurk oli juba paar nädalat tagasi üle vaadatud, nüüd käisin öösel ka logi kirja panemas.Vaatamata niiskele pinnasele sai autoga endiselt aardeni sõita.
.....
Tänu logidele ja väiksele abile sai see keeruline aare ka logitud. Sellest pikast kirjeldusest oli väga keeruline aimu saada lõpu asukohast. Ennem leidu sai muidugi kõvasti võsa ragistatud. Tänud
Oh oli see alles näki otsimine. Esimesel korral koos Mardiga külastades tegelikult möödusin õigest kohast vaid mõne meetri kauguselt. Teisel korral tulin üksi kindla plaaniga leidmiseni otsida. Kuid siiski suutsin kõvasti võsa ragistada ja erinevaid paikasid poleerida ning end juba üsna lootusetu geopimedana tunda. Lõpuks, alles tänu Merle abile, loksus asi siiski paika ja leidsin selle näki nurgast üles. Õhtul sain priiküüdiga kaasa haakinud puugi enda küljest veel lahti kiskuda.. loodan, et oli terve vähemalt see va näki käsilane. Tänan.
Tore lugu lugeda, kuid ka korduva lugemise järel ei viinud see mind edasi. Läksime kohapeale uurima, mis näkk, kus näkk. Esimesel korral jõudsin põllule, õnneks paksu lume tõttu sumpama ei läinud ja enne järgmist korda tuli selgus, et hoopis teises suunas tuleks ju otsida. Teisel korral sain aru, et tuleb valgemal ajal ja enne puude täielikku lehteminekut tulla. Kolmas katse, ohh, seda ikaldust lõpus, ei suutnud meie silmad mingit näkki näha, tärkav kevad aga vihjas, et varsti on siin võsas hullem ragistada ja see ajendas veel pisut pingutama. Nurgast ei leidnud midagi, olime valmis juba käega lööma, jäägu see näkk siia põõsasse edasi kükitama, kuid tänu toetavale sõnale, mis julgustas võsas edasi tatsama, leidsime lõpuks siiski logiraamatu. Aga, kus on näkk? Purgist päästsime ränduri, mis oli seal kükitanud juba üle kahe aasta.
Aitäh.
Midagi nagu saime ja midagi nagu ei saanud. Käisime kuskil kus midagi ei olnud. Tuleb vist veel areneda. Tänud!
Leitud ja logitud.
Leitud ja logitud.
Küll me kirusime seda aaret otsides. Esiteks olime linnariietes ja -jalanõudega, teiseks kolasime kõik arvatavad nurgatagused läbi. Tühjagi. Tuli välja, et oleme mõlemad kõõrdsilmsed, kuna aare, mis arvasime nurgas olevat, 40 meetri pealt ennast kätte andis. Otsus oli, et täna enam maastikule ei roni, niigi kaelavahe okaid täis ja jalad märjad. Aitäh.
