Rändlinnupesa

Selle aarde külastamiseks sai ikka aastaid hoogu võetud. Tundus ikka keeruline ja kahtlane, aga kuna täna olin siinkandis, siis otsustasin vähemalt koha üle vaadata. Kuna ma üle kraavi pääsemiseks kohta ei leidnud, siis sulistasin läbi. Kummikud olid seekord õnneks need kõrgemad, nii et täitsa valutult sai astutud, st kuivalt. Kohati oli põhi väheke kahtlane, aga siis sai kõrvalt väheke tugevama põhjaga koht otsitud ja teisel pool ma olingi. Leid tuli kah pea kohe, nii et uskumatult leebelt läks, poleks iial uskunud, sest tavaliselt on säherdused kraavid põhjatud.
Tänud peitjale aarde eest.

Kärutasime aardega risti ning Kaupo pakkus, et peaks ikka eemalt lähenema. Ma ühtegi lisasammu astuda ei soovinud ning liuglesin üle vete. Natuke oli otsimist, aga aare sai leitud. Muidu oli ok, aga aardekast on katki ja aare oli maha kukkunud. Tõstsin ta tagasi aardekasti peale. Eks näis, kaua püsib.

Varustasin end igaks juhuks akutrelli ja mõne kruviga aga kohapeal selgus, et nendega pole seal teha miskit. Logisin ära, konteiner jäi minust kahjuks sama nukrasse seisu. Eks peitja ise siis vaatab. Tänud igaljuhul!

See aare on mõnda aega mõttes olnud, aga lugedes olukorra kohta, siis ei tahtnud ette võtta. Täna oli siis see päev kui lõpuks kohale läksime. Ees vaatas tõesti lai vett täis kraav. Mõnikümmend meetrit eemal leidsime üle kraavi vajunud puu, kasutasin seda. Läksin üksi logima, Kadri toetas moraalselt teisel pool kraavi. Aare kahjuks ei olnud ka seda väärt, et kahekesi seal metsa all ragistada. Aarde seisukord kehv, aga logiraamat vähemalt kuiv.

Oeh, logi kirjutades hakkab mul Mirjamist taaskord kahju. Ega kaart ei andnud täit pilti ette, millega silmitsi seista tuleb. Kohale saabudes vaatas vastu parajalt lai kraav ja sügiseses riietuses kaugushüpe ei tundunud ka parim idee. Mirjam hakkas ühe poku pealt edasi hüppama, kui teise kalda peal polnud mitte poku, vaid lihtsalt rohututt ja nii ta kahjuks vette plartsatas. Tema frustratsioon oli igati mõistetav, hiljem sai ta üle natukenegi parema koha tagasi aidatud. Aarde seisukord polnud kuigi hea. Eelnevad logijad on juba ülevaate andnud. Seis on sama.

Nüüd, kui linnud taas rändele suunduvad, tundus, et see kast jääb ka piltlikult öeldes linnuvabaks ja tasub vaatama tulla. Auto jätsime nii lähedale sinna mudase tee äärde kui saime ning asusime kraaviületuskohta otsima. Üks koht tundus täitsa soliidne ning läksin uurima. Oli ta jee soliidne. Kadus see poku jala alt ära ja olin ülepeakaela kraavis. Õnneks kogu taskus kaasa võetud kraam jäi kuivaks. Märten viskas mulle veel pastaka ning käisin siis pesakasti juures ära. Kast küll natuke nukker ja tops oli kuskil võsa all maas, aga panin selle puu najale veidi varjulisemalt tagasi. Taaskordseks kraaviületuseks leidsime teise koha (mis vajas küll korralikku võsas ragistamist), sealt oleks vast kuivemalt üle saanud. Ühesõnaga - praeguste ilmadega ei soovita. Aarde eest aitäh, ei pea tagasi tulema.

Pesa leitud

Leitud küll, aga kuna aare oli kastist välja pudenenud siis on logiraamat niiske.

Pesakast on kannatada saanud, ent siiski püsib. Veidral kombel õnnestus võsas ragistades koera jalutavat naisterahvast kohata. Ehk seepärast, et koer pidi inimesi kartma.

Natuke õnnetu on see pesakast seal.Aitäh!

Tänud aarde eest!

Üle jõe oli päris huvitav minna, jää peale astudes all kõik vesi loksus. Sups üle, aardeni ja nimed kirja ning tagasi käis korra kummik läbi jää aga ei midagi hullu.
Tänud

Siin oli päris raske. Paks lumi varjas kohti kuhu astuda. Jäin õnneks kuivaks. Kast väsinud olekuga, aga kärab veel. Aitäh!

Otsitud, leitud, logitud. Tänud peitjale.

PS! Konteineri põhi hakkab vaikselt irduma.

Sellest aaredest sai siis täna viimane. Autoga sai viisakalt paarikümne meetri kaugusele, ühtki eramaa silti ei näinud. Autost väljudes vaatas, aga vastu kraav ja väike purre ka. Tõmbasime kummarid jalga, ragistasime läbi (ikka veel täitsa nunnu) võsa ja leidsime ning logisime aarde. Kahjuks ühtki lindu ei näinud. Pärast kummikuga kraavivee sügavust mõõtes selgus, et kraavil on veel mudane ja vajuv põhi ka, seega suvalisest kohast üle ronida ei soovita.

Leitud. Aitäh.

Valisin silla ja maastik 2,5. Kõk kena ja korras.

Õige hooaeg sinna võssa ronimiseks. Ei mina hakanud kraave ületama. Läksin hoopis üle jõe. Tänud!

Pealkirja järgi lootsime kaunisse linnukestega metsatukka jõuda:)

Ega ju kodutööd ei võinud enne teha, kummareid on loomulikult targem kodus hoida, seal ei saa need mustaks ega märjaks. Ringiga ka ei viitsinud minna, pimeneval ajal veel pikem võsa ei ahvatlenud. Leidsime koha, kust oli lootust üle võsastunud kraavi hüpata. Ei õnnestunud. Sumaki libises jalg mättalt maha ning olin pahkluudeni mudas. Nähes minu tenniseid, laps loobus kaugushüppe katsest ja lubas mul lahkelt üksi aardeni rammida. Õnneks see oli lähedal ja otsida polnud vaja. Kriiva aardest kaasa haaratud rändursiilikest, mille unustasin vahvasse sildiaardesse jätta, ei raatsinud siiski siia jätta, otsime kohta edasi;)
Aitäh.

See oli nüüd küll liiga lihtne, et olla tõsi. Tänan.

Leitud

Leitud

Hea oli et kummikud autos :D

See ka tehtud. Ei vahetanud midagi!

Ajaviiteks käisime logisime ära. Rändureid küll ei vahetanud!

Kevadine vesi kergitas natuke raskusastet.

Tänu paarile miinuskraadile oli kraaviületus sujuv, jätsime ka ränduri rändeilma ootama. Täname peitjat!

Ah et suisa TB hotell. Tuleb vaatama tulla. No ikka esmalt autoga lähimasse punkti ja siis edasi lahendust otsima. Tagasi ringiga ka ei viitsinud minna seega otsisin lahendust kuidas üle kraavi saada. Natuke maad edasi sõites üks langenud puukene silma jäi, või noh, pigem vähe jämedam võsa. Tõmbasin kummikud jalga ja asusin kraavi ületama. Sillake mis algselt oli vee kohal, paindus minu raskuse alla automaatselt 20 cm vee alla. Kummiku ääreni jäi veel kõvasti ruumi, seega ei muretsenud. Õigele kaldale jõudes, läbi võsa ragistades nulli poole ma liikusin. Suvel oleks siin vast päris piin olnud. Esmalt leidsin, paarkümmend meetrit varem, puu külge seotud kollase toru ja lootsin et nüüd läheb põnevaks, kahjuks oli see siiski liba-aare ja tegelikku otstarvet sellele määrata ei suutnudki. Õige koht paistis ka õnneks kaugelt silma. Njah, kas siis ennemuiste olid tõesti teised standardid! Aeg oli tuldud teed tagasi minna. Kraav leitud, tuttav sild leitud. Olles täpselt keskele jõudnud kus jäi veel paar viimast sammu, käis üks ootamatu praks ja leidsin ennast põlvini veest. Ehmatus oli korralik ja külm vesi karastav nagu alati. Suvel või sügisel võib ju sellist pulli teha aga jaanuari kuus ei pea seda just oma meelistegevuseks. Õnneks kohanesin märgaja nii kiiresti et tol hetkel olin ma veel nii väge täis et võtsin suuna soodevahe poole. Olen seda aaret jää saabumiseni puutumatuna hoidnud, aga mis sa teed kui korralikku talve ei ole. Õnneks oli hetkel kohapeal suht tipptund ja ei viitsinud seekord hakata tsirkust tegema. Tagantjärele tunduski liiga rumal mõte.

Tänud.

Peale ebaõnnestunud rähklemist Lagedi kooli aarde juures olime väga kahevahel kas pöörata sooja tuppa tagasi või siiski hoida kolmandat aastavahetust järjest üleval uue aasta esimesel päeval aarde otsimise ja leidmise traditsiooni. Valisime lihtsalt suvaliselt ühe lähema aarde. Teiste leidjate logisid muidugi käigu pealt ei jõudnud lugeda ja lähemale jõudes juba vaikselt rõõmustasin et saab tõesti seekord autoga nulli ja aarde lihtsasti kätte. No ei ole mitte nii. Aaret väikese ringivaatamise järel nägime, aga kätte ei saanud. Seega hakkasime otsima ligipääsuvõimalusi. Sai kõvasti võsas ragistada ja mõned tegid ka jalad märjaks. Aga lõpuks jõudsime aardeni. Siis läks veel omajagu nuputamist et kuidas logiraamatule ligi pääseda, sest niiskuses käes ei olnud sugugi ilmselge, et millisest küljest lähenema peaks. Aitäh peitjale!

Ei tahtnud väga üle selle oja hüpata, nii et oli kaks võimalust-ringiga või palgiga. Leidsin õnneks lähedalt palgi ja pääsesin kuivalt üle. Aare paistis kiirelt. Tagasi sain ka kuivalt. Aitäh peitjale :)