Vaskjala veehoidla

Tänud aarde eest.

Tänud aarde eest!

No oli see ikka mõistatus, anna kannatust. Ja oli see alles koht, tsiisas krais. Igatahes oli turvalist asrumist, lumes sumpamist, kõrkjates kakerdamist, mudas ja ilma mudata aukudes ukerdamist. Väga mitmekesine. Vihjeobjekti lausa leidsime, oli teine siin ainuke. Müttasime ringi, mis me müttasime, no ei leia. Kõne varemleidnule peale ja selgemast selgem, polegi midagi leida, peidik ju tühi. Tema näpunäidete järgi taastasime mitte just päris nii nagu peitja ette oli näinud, aga vihjeobjekti lähedale ja tavalisest suurusest sai mikro. Aga leitav on ta nüüd küll, nii et olete oodatud. Mul küll on väsimus siiamaani jalgades, oli ikka Kolgata tee.
Tänud peitjale mõistatuse ja aarde eest

Juba kevadel oli plaani pandud, et tulen koos Jutaga suvel seda aaret korjama, aga nu see suvi sai nüüd küll nii kiiresti otsa, et plaan sai teoks alles viimastel suve päevadel. Ilm oli mõnus. Nautisime seltkonda ja loodust. Ja ei või olla olimegi kohal. Ega ma sada kindel ei ole, et see nüüd õige koht on, aga vähemalt oli mul mõte ja kui ei peaks olema, siis saime lihtsalt mõnusalt aega veeta. Aare ilmutas ennast üpriski kiirelt. Kuigi vihje nagu oli olemas, aga aare oli küll nüüd natuke vihjest eemal. Aga suured tänud aarde eest ja sõbrale seltskonna eest.

Terve suve sai SUP laudu kasutatud, küll enda oma küll suppama.com laudu. Seetõttu oli täitsa loogiline, et Jansi enne suppama minekut küsis, kas sul üldse on veel mingitki huvi laua peale ronida. Muidugi on, mis mõttes nagu ... see on ju nii chill ja vahva tegevus.

Vee äärde jalutades arutasimegi, kes kui palju suve jooksul SUPile sattunud on. Ma sain "mõned" korrad rohkem kirja igal juhul.

Aarde otsimisega oli aga nii, et me oleme ju kord varem siin kirvetamas käinud ... ja leiuta lahkunud. Siis ütles Janar, et tal on veel üks mõte ja me võiks seda katsetada. Täna siis katsetasimegi. Chillisime mööda veekogu, rääkisime juttu ja oleks äärepealt õigest kohast möödagi pannud. Siiski saime pidama, tegime väikese peatuse, natuke hargnesime ja sealt see Janar aarde leidiski. Nimed kirja ja tagasi veekogule. No küll oli mõnus, poleks arvanudki, et tegemist on septembri teise poolega. Vesi oli nii vaikne ja paari aerutõmbega liikus SUP väga jõudsalt edasi. Aitäh aarde eest ja sõbrale mõnusa õhtu eest!

Eilne Paunküla veehoidla retk ajas hamba verele ja kui meil kanuu juba autokatusel oli, kasutasime ära ilusat ilma ning läksime järjekordselt vee peale. Üllatusena avastasime vettelaskmiskohast kena liivaranna rannatoolide ja muu päevitamiseks vajaliku inventariga. Kahjuks oli vallavalitsus ainult ujumist keelavad sildid üles pannud. Aga me ei tahtnudki ujuda. Lasime kanuu vette ja teele. Imevaikne vesi, ümberringi vaikus ja rahu. Mõnus kulgemine oli. Karuonul oli mõistatus ka lahendatud. Randusime veidi enne nulli kõrkjapuhmastikus ning otsisime kõik puud läbi. Ei midagi. No läheme siis ehk veidi rohkem nulli poole? Ja sealt ta siis end peitiski, veidi ümber nurga, täiesti viisakas kohas, kopraonude juures. Vihje ka veel pädes, aare oli korras ja kuiv. Aitäh!

Päris mitu teekonda sai arvutis kaardile pandud, enne kui piisavalt tõenäoline lõpp-punkt paika sai. Koha peal sai sellele vaatamata pikalt otsitud, enne kui aare silma jäi. Aitäh!

Leitud, logitud, tänan!

Aarde lõpp-koordinaadid olid juba ammu välja arvutatud, täna lõpuks leidsime aja ja vahendi, millega aardeni jõuda. Kohale jõudes jäime natuke liiga kinni vihjesse, kuid kui laiema kaarega ringi avatasime, siis tuli leid kiiresti. Tänud toreda mõistatuse eest!

Kuivõrd tänas epäeva ühine tegevus näitas SUP-i aarde otsimist, siis tulime siinkandis olles sedagi aaret logima. Leid tuli esimesest vaadatud kohast ja peale seda oli mõnus tagasikulgemine parimas seltskonnas.

Minul oli see leidmata ja kuna siin olime, siis Miki lükkas mu paadist välja ja käskis nimed kirja panna. Ausalt, keeruline oli, sest ei jäänud õige asi silma. Peale pikka tuuseldamist lähenesin veidi teise nurga alt ja alles siis sain nägijaks. Aitäh!

Siin sai käidud veel kondiauru mootoriga. Kohtasime rajal ka teisi geopeitureid. Tänan

Lahendatud oli see juba väga ammu ja ootas oma aega. Täna kui oli mõte tulla oli üllatuseks kõrvale uus aare tekkinud, no 2 ühes on kindlasti parem võtta. Kohapeal ootas ees korralik võsa. Midagi meeldivat siin polnud, hea et sai tehtud ja ruttu sealt võsast välja. Välja jõudes kostusid juba tuttavad hääled. Supitajad olid platsis, paar sõna juttu ja pidime kiiresti tagasi liikuma kuna paadi rõhk oli langenud juba alla normi :D Aga tänud :)

Esimene pikem tiir suppidega. Alguses oli küll tunne, et me ei jõua kunagi kohale kuna tuul oli niii kõva. Vahepeal oli lausa nii tugev, et pidevalt tuli sõuda, et lihtsalt kohal püsida, sest nii kui sõudmise järgi jätsime viis tuul meid lihtsalt tagasi. :D Edasi liikumisest polnud üldse mõtet unistada. :D Õnneks oli vahepeal ka tuulevaiksem hetk ning tänu sellele jõudsime lõpuks ikka aardeni. :D

Panime nimed kirja ning siis hakkas lõbus osa. Lihtsalt seisa laual ja tuul kannab su ise koju tagasi. :D

Tänan toreda seikluse eest! :)

Ühe vesise nädala kolmas õhtu :) Seekord siis kõige pikem ots mis sai ette võetud...kuigi ka ikka üpris lühike tegelikult :D Aga vähemalt aardeni minek oli vist poole pikem kui tagasi tulek, sest tuul puhus terve tee päris korralikult vastu. Vahepeal ikka nii korralikult et sõudes edasi ka ei liikunud...ja ilma sõudmiseta vales suunas liikumine oli terve tee :D Aga kohale me jõudsime. Enne viimast kurvi tõmbas üks mees paadil meid nähes ruttu oma õnged kokku ja põgenes...Aarde juures läks lihtsalt ja nüüd mõtlesime, et algab see tore tagasitee, kus tuul viib meid otse algus punkti. Aga muidugi olime rajal nii hilja, et koos päikesega kadus ka tuul, niiet pidime ikka natuke tööd ka tegema. Aga see kulgemine oli siiski tunduvalt lihtsam kui kogu teine suund. Ja umbes 200m enne lõppu sain oma esimese koperdamise ka supi peal ära tehtud :D Kiil jäi mutta kinni ja nagu naktsi olin pikali. Õnneks nii hästi, et kukkusin sellili laua peale :D Laud käis selle peale muidugi korra vee all ära natuke, niiet selg sai korralikult märjaks. Kuna päikest enam polnud soojendamas, siis oli ikka üpris jahe tunne kaldale jõudes...aga hea, et esimene pool soojas püsis :D Oli igate lahe aarde juurde seiklemine, niiet suured tänud selle eest! Ja palun veel selliseid :D

Olime kokku leppinud täna õhtul tegeleda. Jääd katsetasin mina ja ka teised julgesid tulla. Nii oli päris lühike maa lõppu.
Tänud

See oli nüüd küll üllatavalt lihtne. Suvel isegi ei mõelnud selle aarde peale. Täna oli mõnus talvine retk, mis oleks võinud isegi pikemaks osutuda. Nahka märjaks ei saanud. Kena lõpp, vihje pädes. Aitäh!

Super ilm sattus selleks väikeseks jalutuskäiguks. Õhk oli klaar ja selge, päike tahtis ära pimestada ja külm kohati sõrmed ära võtta. Aga aardeni viiv rada oli korralik ja lai. Aitäh.

Olen seda aaret paar korda lahti teinud ja umbes sama targalt uuesti kinni vajutanud. Nüüd hakkas Helge õhutama, et käes on paras talvine aeg selle aarde vallutamiseks. Tegin isegi uuesti lahendamisega proovi, aga väga pihta ei läinud. Õnneks oli Helge visa ja täpne ning oligi meil olemas koht kuhu minna. Et veeolud olid teadmata, siis valisime kohe variandi B, mis oli küll pikema lähenemisteega, kuid see-eest tundus tagavat ka kindla ilma inimkadudeta kohale jõudmise. Lähenemine oli päris meeldejääv. Oli kergemat osa, oli võsa ja lõpuosa oli ikka märg ning pehme. Et olin oma tarkusega räätsad koju jätnud, siis tuli kasutada pehme osa ületamiseks nelja-käpa-vedu. Oli huvitav. Tänan kaaslaseid ja peitjat selle toreda elamuse eest!

Aare peab ikka nigu Vargamäe kätte tulema, raske rühmamise tagajärjel ning suure higi ja vaevaga, vot siis alles teab, mis tema väärtus on! :D. Tänane tase oli muuhulgas käpuli aarde juurde roomata ja ma ikka ei oskaks nimetada paremini kasutatud kahte tundi... :D.

Aitäh peitjale, just sellist geopeitust me tahtsimegi ning paluks aga lahkesti mõni sama hea teostusega karp juurde peita :). Ja kaaslastele ka suured tänud ning järgmiste otsinguteni, teiega oli tore nagu alati :).

See aare saabus minu ellu sama ootamatult kui selleaastane külm ja lumine talv peale mitmeid olematuid talvesid. Kuni eile õhtuni polnud ma vist kordagi lugenudki selle aarde kirjeldust, sest maastik 5 oli juba piisavalt hirmutav, et edasitegelemise huvi kadus. Kui nüüd aga kuulsin, et geosõbrad plaanivad selle aarde vallutamist, siis tuli kirjeldus lahti võtta ja asja lähemalt uurida. Minu meelest oli ka mõistatuse raskusaste 5 ja hommikuks olin aardele loobumisvõidu andnud.

Kuid Helge ülilahke kutse ikkagi kambaga liituda oli nii ahvatlev, et asusime plaani pidama. Vaatasime välja lähenemistee A (lühem kuid riskantsem) ja lähenemistee B (pikem ja ohutum). Õhtul saime A lähistel kokku, kuid paari minutise arutluse järel istusime autodesse tagasi ja liikusime punkti B. Tundus igati õigem pimedas mitte võtta suuri riske.

Parkisime autod ühe maja lähedale, kus saatis meid lakkamatu koerte haukumine. Haarasime kaasa ka 2 paari räätsasid ja võtsime suuna sihtmärgi poole. Räätsad sai alla pandud suht kohe, sest nii kui teelt maha astusime, oli lumi põlvini. Nii asusidki kaks räätsatajat vagu ette lükkama, et teistel lihtsam liikuda oleks.
Umbes 150 meetrit enne aaret sattusime mülkasse. Õnneks saime sellest siiski üle ja jälle natuke kõrgemal maanukil olles tundus asi juba käega katsutav. Siiski ebamäärasust oli palju, sest koordinaadid olevat umbes 40 m täpsusega ja igal pool oli maastik pehmelt öeldes kohutav. Tegime Marisega esimese dessanti läbi kõrkjate oletatava vihjepuu juurde. Seda olid koprad juba tugevalt töödelnud, kuid aaret selle lähedusest ei leidnud. Sahmisime seal pimeduses ja paksus lumes veel ringi midagi leidmata ja siis läksime teiste juurde tagasi, et uus vahetus saaks räätsadega õnne proovida.

Vahepeal oli ka lisavihjeid hangitud ja alla me anda ei kavatsenud. Sinna roostikku sai terve alevi jagu geomaanteid sisse tallatud, kohati lausa neljarealised. Uuesti kahtlasi puid ja kände põrnitsedes kostus õige pea Helge rõõmusõnum "Leidsin!". See oli küll tore uudis peale seda pikka müttamist.
Aardega oli kõik korras, sisu kuiv.
Logisime, tegime väikse fotosessiooni ja asusime pilkases pimeduses tagasiteele. Kokku kulus esimeses peatuskohas kokkusaamisest kuni peale aardeleidu autode juurde tagasi jõudmiseni 2 tundi. Väga mõnus õhtune seiklus, mida toreda seltskonnaga võiks ka uuesti teha.

Suur aitäh Helgele, kes tegi suure töö mõistatusega, tänud vahvatele sõpradele, kes meid kampa kutsusid ja kiitus ka peitjale sellise vinge aarde eest!

Lähenesime soovitatud kohast pisikese kummpaadiga. Tegime oma liikumisvahendiga mõnele süstamehele täitsa nalja. Päris juhiseid järgides siiski ei sõitnud, lõikasime pisut ;) Aare korras. Tänud!

Õige abivahendiga ehk siis SUP-lauaga oli selle aarde võtmine puhas rõõm ja maastiku raskusaste madal ehk sisuliselt boat-in aare. Siin ei olnudki varem vee peal käinud. Tänud siia kutsumast!

Koordinaat oli ammu kaardile märgitud, varemleidnud sõpradelt palutud geokontrolli kinnitas, et tasub küll otsima minna. Sobivaid tingimusi oodates olen selle aarde külastust mitu korda edasi lükatud, viimati vaatasime kaugelt aarde suunas paar kuud tagasi, mõnus suveilm tundus küll sobiv mööda vett lähenemiseks, aga laiskus sai võitu ja jäi siiski lõpuks käimata.

Täna taas mõnus ilm ahvatles sulistama. Soovituslik parkla oli üllatuseks tühi, nn randa jõudes tekkis tõsine kahtlus, kas siin ikka tahame täna ujuda. Paar kuud tagasi oli täitsa puhas vesi, aga tänaseks olid veetaimed muutnud kohaliku popi ujumiskoha rohkem nagu konnatiigiks. Õnneks purde juures oli siiski olukord palju viisakam.

Ja supitamiseks sobis koht ikkagi. Päike, peegelsile vesi, mis muud tahta. Taavi jäi drooni lennutama ja hoiuks toodud koera lõbustama, Tessa istus rõõmuga mu supilaua otsale ja kulges kaasa.

Krokodillid ja/või mingid muud kahtlased olendid tegid meie kõrval pidevalt mulle ja sulpsatusi. Me ei lasknud end hirmutada ning aerutasime rahulikult oma eesmärgi suunas. Oli väga mõnus veematk, aarde juures oli küll korraks tahtmine põgeneda ja mitteleid teha, aga trotsides siiski võsa ja sääski leidsime pärast väikest tiirutamist otsitava. Ruttu minema ja tagasiteel nautisime taas mõnusat kulgemist. Aitäh.

Kaarditöödga sai algust tehtud juba aastaid tagasi, aga kuidagi jäi see asi pooleli ja nii see täpp seal kaardil istus kuniks mõned päevad tagasi Ergo seda aaret meelde tuletas. Arvutasime siis sihtkoha välja ja mõned päevad peale seda oligi aeg küps kohale minekuks. Ega me seda lähenemist endale, tänu mõningatele ebaõnnestunud teevalikutele, just liiga lihtsaks ei teinud, aga kohale me jõudsime. Nullis läks suhteliselt ladusalt, natuke sai küll valet kaske ka imetletud, aga ega see aare ennast väga kaua ei peitnud. Tagasitee sai juba sutsu lihtsam valitud. Tänud aarde eest!

Null oli välja smugeldatud, abivahend samuti olemas ja samuti piisavalt aega ja tahtmist nüüd leidma tulla. Ka ilm oli ennast ilusaks sättinud, seega saime tunde mõnuda päikese ja tuule käes loksuda, kulgeda toredalt nii et seal keskpaigas oli siis ka see tore aardeleid. Tänud ilus päev oli.

Jälle üks korduvalt edasi lükatud otsimine sai teoks. Ilm oli mõnus ja abivahend sai jalutama viidud sel aastal esimest korda. Aardeni kulgedes ilmnes küll üks probleem aga siiski läks kõik õnneks.

Kui vimka sai kohapeal läbi hammustatud, tuli ka leid :D

Konteineri kaas vedeles eemal aga aardega oli siiski kõik korras.

Selle aasta esimene konngi oli end meie kohaletulekuks välja ajanud.

Tänud, mõnus kulgemine oli!

Koordinaatide välja võlumine mulle meeldis ja sujus ilma mingite probleemideta. Talvel käisin suuskadega esimest korda otsimas ka. Kenasti leidsin kase ja ka piltidelt tuttava geokuhja, kuid aare jäi siiski peitu. Hiljem kogusin pisut vihjeid ja sain veendumuse, et olin täiesti õiges kohas olnud.

Täna plaanisin ujudes läheneda, kuid laiaulatuslikult vohav kõrkjate mass sundis siiski autosse kummipaadi järgi minema, et suurema ringiga piki jõge kohale saada. Paadiga veel olles sai kiiresti selgeks, et sõudmine ei ole minu teema.. kuid õnneks oli kerge loovuse rakendamise abil aerutades ka täitsa edukalt võimalik edasi liikuda. Peale randumist juba tuttavas kohas ei läinud üldse kaua, kuni õigelt poolt lähenedes näkku kargav aare end avaldas. Aare igati heas korras. Tänan väljakutse eest.

Nagu Ethel juba kirjutas, oli see aare meil juba eelmine aasta plaanis. See aasta otsustasin hakata lahendama aardeid, mis asuvad mu tihedalt külastatava asukoha lähistel. Seega lahendasin selle aarde ära ja lasin Priidul teha endale geokontrolli. Priit selle peale muidugi teatas Ethelile, et mul vist plaan minna. Seepeale Ethel helistas, et ega ma ometi ilma temata kavatse minna. Muidugi mitte. Lihtsalt tahtsin ka lahendada, siis kõik aus.
Lõpuks saabus see õnnis päev, kui saime kõik osapooled kokku ja ma ka juhuslikult vaid mõne kilomeetri kaugusel asusin. Kuna paat mahutab vaid loetud arv kohti, siis tuli teha otsus. Valisime siis kõige suurema lapsehoidjaks ja järgmised kolm istusid paati. Päris mõnus minek oli. Kohe nii mõnus, et tõmbasime esimese raksuga mööda. Õiges kohas kaldale saanutena asusime otsima. Hea koht kuhu minna bikiinides ja plätades :D . Lõpuks luges Ethel ka Mariheni logi ja sain aru, et mu esmane instinkt, et selle hunniku peale mina ei astuks, oli õige. Lõpuks õiges kohas olles ja õige nurga alt vaadates jäi ka aare silma.
Tagasisõit oli ka mõnus. Läks kiirelt ja osavalt. Välja saime veidi varem kui sisseminek, isegi ujuda ja sauna saime.
Tänan peitjat.

Leitud ja logitud.