Paukjärv

Käisime noortel telkijatel külas ja leidsime lähima aarde. Aitäh!

Leitud matkal läbi soo, tänud!

Kõrvemaal on alati tore matkata – see on koht, kuhu satud ikka ja jälle tagasi, sest iga kord pakub loodus midagi uut ja nauditavat. Tänane päev ei olnud erand. Ilm oli lihtsalt imeline: päike paistis, taevas oli peaaegu pilvitu ning õhus oli tunda kerget kevadist soojust, mis lausa kutsus õue liikuma. Sellisel hetkel ei olnud pikalt mõelda vaja – otsustasime koos Miaga ette võtta väikese retke ning sihiks sai valitud Kaksiksilla parkla.
Autoga kohale jõudes tervitas meid juba tuttav rahu ja vaikus, mida katkestas vaid tuule õrn sahin puude latvades ja aeg-ajalt kostev linnulaul. Parklas end valmis sättides oli kohe tunne, et ees ootab üks mõnus kulgemine. Alustasime liikumist üle silla, mille alt voolav vesi peegeldas päikesevalgust justkui väikeste sädelevate täppidena. Sealt edasi võtsime suuna mööda metsarada Paukjärve poole.
Metsarada oli mõnusalt kuiv ning lihtsasti läbitav, ainult kohati tuli tähele panna puujuuri ja väiksemaid kive. Õhk oli värske ja täis kevadisi lõhnu – mändide ja kuuskede vaigune aroom segunes niiske maa ja ärkava looduse lõhnaga. Jalutamine sellises keskkonnas mõjus lausa teraapiliselt. Aeg-ajalt peatusime, et lihtsalt kuulata vaikust või nautida ümbrust – polnud mingit kiiret, ainult rahulik kulgemine.
Lõpuks jõudsime kohani, kus tuli hakata kõrgust võtma. Mäkketõus pani natuke pulsi kiiremini tööle, kuid samas lisas see retkele mõnusat vürtsi. Üles jõudes tegime vajalikud tegevused, et aarde koordinaadid välja arvutada. Natuke nuputamist ja koostööd ning peagi olid vajalikud numbrid käes.
Kuigi aardeni suundumine oleks olnud loogiline järgmine samm, otsustasime enne teha väikese kõrvalepõike vaatetorni juurde. Sellist võimalust ei saa ju kasutamata jätta! Ronisime torni treppidest üles ning avanev vaade oli lihtsalt hingemattev – rohelised metsad, sinetavad järved ja kaugusesse kaduvad rajad moodustasid imelise panoraami. Seal üleval võtsime aega, istusime, vaatasime ja lihtsalt nautisime hetke. Kiiret meil tõesti ei olnud.
Vaatetorni rahu kestis seni, kuni sinna saabus suurem matkajate seltskond. Siis tundsime, et on aeg edasi liikuda ja teistele ka ruumi anda. Laskusime tornist alla ning võtsime taas suuna aardekoha poole.
Peagi olimegi õigetes koordinaatides ning aarde leidmine ei osutunud kuigi keeruliseks. Mõningase otsimise järel jäi peidukoht silma ning varsti hoidsime logiraamatut juba pihus. Panime oma nimed kirja, vahetasime paar mõtet edasise plaani osas ning tundsime rõõmu järjekordse leiu üle.
Enne kui võtsime ette tagasitee auto juurde, otsustasime külastada ka Kaasikjärve äärt. See on koht, kuhu tasub alati minna – rahulik veepind, kaldal kasvavad puud ja kogu see vaikus loob erilise meeleolu. Tegime väikese pausi, nautisime vaadet ja kogusime veel viimaseid muljeid enne lahkumist.
Tagasitee kulges sama mõnusas tempos nagu kogu päev – rahulikult ja nautides iga sammu. Sellised retked tuletavad alati meelde, kui oluline on aeg-ajalt linnakärast eemale minna ja loodusesse sukelduda.
Tänud taas Kõrvemaale kutsumast – siia tulles tead alati, et sind ootab ees midagi head.

Piirkonna puhastamine. Vist kolmas kord siin. Ikka sama ilus, nagu mäletasin. Aitäh aarde eest!

Kaasikjärv külastatud asusin Paukjärve poole teele. Pea tornini sain omaette olla, seal aga olid jälle kaitsevärvides poisid ees. Kuigi sellest ohutsoonist sain välja, seega olla oli ikk kordades julgem, kuigi ega keegi mulle midagi öelnud, pigem ikka seda, et kõik korras, mahume siia metsa kõik ilusti ära. Seni kuni mina andmeid otsisin ja arvutasin käis torni juurest kaks gruppi läbi, täitsa mingi tsenaariumi järgi nad siin toimetasid. Kaardid olid neil lausa paberil, ei mingeid nutiseadmeid. Sai siis siinnegi aare leitud ja sain tagasi parkla poole minna. Nõõd jäi mulle küll see nurk ka ette, kus punane lipp lehvis, aga enne oskasin sealt niimoodi mööda minna, et ei näinud teda kohe mitte. Täitsa meeleolukas matk oli.
Tänud peitjale hea lihtsa mõistatuse ja aarde eest.

Sammud oli vaja täis saada ja nii me ringile läksimegi. Aitäh!

Aitäh!

Talve viimased päevad ja kevad hingab juba kõvasti. Tavaliselt hakkab rabahooaeg mul tsipa hiljem, aga kui peab siis peab :o) Tornis käisin korduvalt vanemas ja ka praeguses, olin platsis ka siis kui seda parasjagu ehitati aastal 2011. Paukjärv on olnud pikalt ja on vist siiani mu lemmikjärv. Suuresti oosi tõttu, paraja suurusega, paikneb mitmekesises kaunis looduses ja vesi puhas. Tänapäeval mõnikord pisut ülerahvastatud, ju siis teisedki arvavad sama. Kuid tänasel retkel inimesi ei kohanud. Logiraamatu määrisin kell 16:20. Tänud!

Aare avaldatud.